10
Dec 11

Intervjuu: Deathcats

Deathcats jättis mulle tohutult sümpaatse mulje juba nende varakevadisel debüütesinemisel, mis on veel üsnagi hästi meeles, justkui see oleks alles eile olnud. Seoses sellega olen nende intervjuuplaani pikemat aega mõlgutanud, ent reaalse teostuseni jõudsin alles nüüd. Loodetavasti avab see pikka aega unustustehõlma vajunud intervjuusektsiooni teise tulemise. Tänan Deathcatsi abivalmiduse ja põneva intervjuu eest.

• Tervitused siia samasse, Tartu! Väidetavalt sai Deathcats alguse selle aasta veebruarikuus, seega pole teie ajalugu teab mis pikk, aga seiklusterikas kindlasti – kontserdeid on lühikese tegutsemisaja vältel juba üksjagu olnud. Standardküsimusena, võrdlemisi paslik on alustada sellest, kuidas Deathcats oma alguse leidis, mis motiividel ja milline oli algne visioon, kollektiivne ettenägev sisekaemus sündivast muusikast.

Kristi: Kiina rääkis mulle kuskil peol, et on üks ägeda lauluhäälega neiu Luka, kellega võiks koos all-girl rokkbändi teha, ja umbes paari õlu pärast tundus see maailma parim mõte. Õnneks tundub siiamaani.

Luka: Mulle tuli ka Kiina ligi ja ütles, et ta tahab bändi teha. Ma ütlesin “okei” ja ta ütles, et leiab bassisti ka. Ma olin juba pikemat aega tegelikult mõelnud tsikirokki teha. Enne esimest proovi mõtlesin, et huvitav kaugele see bändiidee küll jõuab, aga pärast proovi tekkis kohe tunne, et tahaks veel mängida. Algusest peale tundsin nende neidudega mingit ühist energiat.

Kiina: Minu kaela aeti nüüd see bändijutt, jah. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kust see tsikibändi idee otseselt tuli… ma olin ise tükk aega teinud igasuguseid bände kuttidega ja tahtsin midagi täitsa uut vist, nii et võtsin ühendust Lukaga, kelle muusika mulle väga meeldis ja mõtlesin, et ta tundub ägeda attitude’iga ja oskab kitarri mängida ning laulda – why not? Kristit teadsin varasemast ajast ja ühel peol moosisin ta õluga ära ja nii jäigi. Me saime üsna kiiresti endale jalad alla ka, sest me sobisime omavahel juba alguses üllatavalt hästi ja proovid olid kohe väga produktiivsed, mis süstis meile rohkem motivatsiooni ja tahet asja edasi ajada.

• Mis on sellest visioonist saanud praeguseks hetkeks, kuidas iseloomustaks Deathcats ennast täna?

Kristi: Minu nägemus oli alguses kindlasti tagasihoidlikum, kui praegu läinud on.

Luka: Nõustun Kristiga. Ma ei osanud algul suurt midagi oodata. Tahtsin esialgu lihtsalt bändi teha vahelduseks, aga sellest kujunes midagi palju meeldivamat.

Kiina: Minu nägemused pole vist kunagi tagasihoidlikud olnud, sest kui juba mõelda ja unistada, siis ikka täiega. Deathcatsi puhul mulle meeldibki see pidev areng ja uute muusikaliste kogemuste suunas liikumine, mida juhtub mõnikord ka proovis niisama lollitades… omaette, aga see ongi cool.

• Esimest korda teid laivis nähes meenusid nii mõnedki kaadrid filmist “Ladies and Gentlemen, The Fabulous Stains“, mis toovad muusikasõbra silme ette küllaltki ilmekalt tärkava chick-power-trio-punk-roki bändi kaootilise ja dramaatilise lavataguse ja -pealse kannatusteraja. On ka tegelikult ühe chick-power-trio-punk-roki bändi sünd niivõrd keeruline ja verine protsess? Inspireeriv ja õpetav, või pigem kohutav ja eemaletõrjuv?

Kristi: Tänapäeval pole tsikibänd enam tabu, minu meelest see tegelikult ei peaks olema Deathcatsi rõhuasetus.

Luka: Ega jah, me oleme tavaline bänd, nagu iga muu bänd. Midagi verist ega keerulist siin küll pole.

Kiina: Lilleline ja paremini lõhnav lihtsalt..

• Millised on teie personaalsed muusikalised eeskujud/lemmikud/žanrid, ja kuidas need on mõjutanud Deathcatsi muusikalist keelt? Millises osas need kattuvad ja lahknevad?

Kristi: Ma olen koolibändi tasemel umbes neli aastat mänginud džässi, aga see on kindlasti väga-väga palju mind muusikaliselt mõjutanud. Võib-olla soundi mõttes on sellepärast minul vahel natukene teistsugune plaan A, kui Lukal ja Kiinal.

Luka: Minu muusikamaitse varieerub väga laias plaanis, aga bändi tehes mõjutab mind kõige enam pigem punk/grunge. Aga muusika, mis me teeme, on lõppkokkuvõttes ikkagi midagi kõigest, sellest ka žanrite vahelduvus. Mina kirjutan rohkem pungilikke ja grungelikke lugusid, Kiina teisalt on rohkem 60/70’s rocki ja stoneri mõjutustega, pluss veel Kristi keerulised džässikäigud.

Kiina: Üldiselt on ja ikka seinast seina, aga mõned lemmikud nt: PJ Harvey, Led Zeppelin, Bob Dylan, Fu Manchu, Alice in Chains, Kyuss, Cypress Hill, Iggy Pop.. need on võibolla mõjutanud rohkem, aga žanritest niipalju, et selline basic rock’ n’ roll on kõige läbivam, kuhu saab ju kõike muudki sisse segada. Soundi üle me siin vahepeal vaidleme jah, mõnele meeldib puhtam ja täpsem, mõnele räpasem ja ujuvam, aga päris kallale üksteisele pole läinud.

• Nagu ma juba alguses mainisin, siis paistab teie esinemisgraafik ühe noore bändi kohta küllaltki tihe olevat, konkureerite selles osas julgesti noore Nevesisega, kes oma teekonna alguses samasuguse tarmukusega lavalaudu tallas. Kuivõrd keeruline on esinemise leida ja kui palju aega panustate uute esinemiste leidmiseks? Või tulevad viimasel ajal pakkumised lausa ise?

Kristi: Kiina meid alguses vist ikka vedas ja ajas asju, nüüd tulevad pakkumised juba ise.

Luka: Mina ei teadnud alguses kedagi. Kiina ajas asju. Aga Kristit korrates, nüüd tulevad pakkumised ise.

Kiina: Nevesis on jumalast lahe!

• Kindlasti on teil meenutada põnevaid seiku lavalt kui selle tagant. Kõige põnevamad ja veidramad komplimendid, mis teile peale esinemist öeldud on?

Kristi: Kiidetud on küll ja lihtsalt pärast konsat kätt surutud, aga näiteks Lukat või Kiinat nimetas Zahiri kitarrist Kodu Baaris vist lady of the century’ks…? Omamoodi järjepidevuse eest võib vast esile tõsta ka Onu Bellat, kes meid korduvalt surnud kassideks on tituleerinud…

Luka: See Onu Bella on, jah, omaette isiksus. Aga meenub ka näiteks veel see, kuidas üks konsa tuli keegi Kristit lavale kallistama. Kõige esimesel konsal tuli mul kitarririhm küljest ära esimese loo ajal ja mängisin pool lugu põlve otsas – siis ma mõtlesin, et ei tea, kas see on mingi halb märk või, vastupidi, hea.

Kiina: Esimese asjana tuli meelde esimesel konsal, Aprillikivil, mängitud lisalugu “Rough, I Know”, mis oli täielikult spontaanne, sest Lukal olid mingid akordid, mida laval Kristile kähku näitas ja tuligi kohapeal impro lugu. Muidugi peale Amme rocki oli meil kettimis võistlus, mis oli ka piisavalt halenaljakas, et seda aegajalt üksteisele meelde tuletada…

• Käisite hiljuti stuudios ja salvestasite korraliku posu lugusid – demo ja jälg ajaloos on olemas. Väga meeldivad salvestatud lood, ehkki võiksid olla pisut toorema ja räpasema kõlaga, nagu laivis. Kuidas te ise lõpptulemusega rahule jäite? Kas tagantjärgi tundub, et mõned asjad oleks võinud teha natukene teisiti, või jäite täiesti rahule? On lähitulevikus veel plaan salvestama minna?

Kristi: Minu meelest võiks pigem puhtamad olla:). Aga nagu vist kuskil foorumites on juba jutuks tulnud, siis käisime hiljuti lisa salvestamas, mille tulemust siis praegu ootame, ning mis tõotab tulla kõvasti mängulisem kui eelmise sessiooni tulemus.

Luka: Need salvestatud  lood on ikka rohkem demo-vormis ja üldiselt demo-lugudelt polegi väga oodata sellist tulemust, mida saab siis, kui mitmeid kuid stuudios istuda ja lindistada. Need rohkem muusikalise esmamulje jätmiseks. Ise olen rahul, küll jõuab veel stuudios käia ja neil kordadel ka rohkem värve lisada.

Kiina: Tahaks näha seda muusikut, kes täiesti rahule jääb oma salvestatud lugudega… aga käisime jah seekord Tallinnas lindistamas ja saime juba kuulatagi mõnda valmis lugu, mis mulle isiklikult väga  meeldis soundi, feelingu ja kõige poolest.

• Deathcats on tekitanud parajalt furoori muusikaringkondades ja üks teie lugudest on vist isegi raadioeetrisse jõudnud. Kuidas tähelepanuga harjunud olete, kas lähimal ajal on plaanis minna ka vallutama muu maailma lavasid?

Kristi: Raadios on käinud vist päris mitu lugu, mingit suurt tähelepanu tulva väga pole täheldanud, vahel pigem mõni tuttav saadab sõnumi või ütleb muu vestluse käigus, et me vist olime raadios.

Muu maailma lavade osas… Eks vaatame, mis juhtuma hakkab, mingit eraldi kõrgemat eesmärki veel pole.

Luka: Ei ütleks, et märkimisväärset tähelepanu saanud oleks. Me oleme omadega veel väga alguses.

Kiina: Ma väga suhtlejatüüpi pole, niiet ma ei tea mis raadios toimub, kui ma ise seda parajasti ei kuula, aga tähelepanu kohta nii palju, et ise midagi väga aru ja ei saa, sest enamus haipi toimub ju rohkem seljataga, aga kui juba märgatakse, siis on see hea muidugi.

• Mis teeb Deathcatsi selliseks, nagu ta on – nii heas kui halvas? Kui asendamatud te üksteisele olete, iseloomustage pisut üksteist.

Kristi: Deathcatsis on koos kolm väga erinevat inimest minu meelest, seega ammendavat definitsiooni öelda on raske. Mulle meeldib Kiina ja Luka ausus, võime minna pööraseks ning samas ka teatav idealism. Eraldi võttes on Kiina meeletu tahtejõu ja läbisurumisvõimega neiu : D ja Luka tohutult musikaalne ning taibukas.

Luka: Ma ei oskaks Kiinat paremini iseloomustada kui Kristi. Kiina on meist kõige domineerivam, mitte, et ta mingi führer oleks, aga keegi peab alati olema teistest domineerivam, muidu asi ei töötaks lihtsalt. Kristi ei väsi minu jaoks üllatamast. Ta on kõige ehtsam näide ütluse kohta: “Vaga vesi, sügav põhi.” Nunnu, aga sisimas badass.

Deathcats üldises plaanis on super. Tavaliselt öeldakse, et naised ei saa koos bändi teha, sest, noh… nad on naised. Aga nende neiude puhul see paika ei pea, sest meie vahel valitseb lihtsalt niivõrd hea energia. Muidugi, konflikte tekib, aga need ei muutu mingiteks draamadeks.

Kiina: Tüdrukutega on ikka roppu moodi vedanud jah, mõlemad on andekad ja väga ägedate iseloomudega. Tõsi ta on, et me kolm oleme väga erinevad, aga see on pigem õnneks tulnud, sest meie kõigi iseloomujooned klapivad ja keegi meist pole dramaqueen, backstabber ja kes teab mida… siirad, ausad ja lahedad tsikid, kellega sujub bändi koostöö ja kes on ka asendamatud sõbrad. Mina pean ennast luuseriks, et rohkem kui ühe asjaga korraga tegeleda ei viitsi, aga nemad õpivad veel ülikoolis ja tulevad kõigega ilusti toime. Kristi kohta käib jah see “Vaga vesi, sügav põhi” kõige paremini… tal on veel loogiline ja kiire mõtlemine ka, mis väga kasuks tuleb. Luka on omaette klass, selline, kes millegi ees ei pelga ja teeb kõike täpselt nii nagu ise tahab, aga jäärapäine ta ei ole. Meievaheline sünergia on praegu igatahes võimas ja arenguruumi on veel ja veel.

• Vabakava: tervitage, joonistage, luuletage või lihtsalt rääkige mõni vahva jutt

Onu Bella: Kui saaks, võtaks naiseks need surnud kassid!
Luka: Surnud kassid võid ju võtta, aga meid sa ei saa. (Rock’n’Art)

Deathcats @ Facebook
Deathcats @ MySpace
Deathcats @ Rada7 

13
Nov 11

Doooooooom! @ Rock & Roll Hell (05.11.2011)

Elus aga rampväsinud – nii jõudsin ma laupäeva hilisel pärastlõunal Tartusse. Kosumiseks jäid ainult mõned üksikud tunnid ja siis juba järgmine kontsert, mõneti väiksemas mõõtkavas kui möödunud õhtul toimunud doom‘i-üritus, ent kindlasti mitte vähemtähtsam. Põlva death/thrash punt Altheria, psühhedeelse doom‘i preestrid Tallinnast, peitununa nime Estoner taha, ja kauge külaline Prantsusmaalt, kahepealine doom‘i-lohe Herscher (kahel seljataha jäänud päeval esineti TallinnasKodu Baaris, kus ma viibisin ka sellele kontserdile eelnenud õhtul, kuigi paraku nende esinemist seal ei näinud).

Hoolimata moshivast kontingendist lavaesisel, ei suutnud Altheria mind emotsionaalselt ega füüsiliselt suurt kõigutada, ja vajas samal ajal ju õhtu esimene õlu delikaatselt degusteerimist – millegipärast tundus antud tegevus tol hetkel tähtsam olevat. Kohati napalmdeathlikud seismilised, kontrollimatult laialikanduvad tõuked meeldisid, aga ei – see rong on minu jaoks läinud.

Altheria @ Facebook

Estonerit nägin esimest korda laivis oktoobri alguses Viljandis, nüüd umbkaudu kuu aega hiljem avanes samasugune võimalus koduväljakul. Otseselt kiita või laita ei oska ega taha, kuid kogemus oli minu jaoks pigem positiivne, järeldus oli vähemalt selline. Seekordne kogemus tundus jällegi omajagu soojem ja intensiivsem, eks oma osa oli seal mängida niisamuti kitsal ja erksatest värvidest täidetud põrgukoopal, kus kontsert toimus. “Far-Out Space Warp“, ühtlasi nende kõige pikem lugu (11 minutit) tundub neil laivis kõige paremini töötavat, lisaks veel paar päris head looalget/lugu, mille nime (“Level 5 Wizard” oli äkki üks?) ma kahjuks hetkel öelda ei oska. Tartu ootab teid kindlasti tagasi.

YouTube Preview Image

Estoner @ Facebook

Doomiduod on viimase aja kasvav trend, peaaegu täiuslik valem iseäranis monoliitse ja raputava muusika tekkimiseks. Kahtlemata on palju ühist meie enda kodumaise duoga Talbot, veidikene ollakse jällegi teistmoodi, endamoodi. Herscher tundus mulle mõneti meloodilisemana ja jäigemana, pehmema atmosfääriga ja vähemorgaanilisemana kui Talbot – massi ja jõulisust oli samas piisavalt. Kui Talbot ei oleks olnud samal ajal tuuril, siis need bändid oleksid tegelikult kokku sobinud nagu vennad, kusjuures väga hästi. Päevselgetest mõjutustest jäid kõrvu kindlasti Acid King  ja OM, lisaks hardcore/noise alged. Tartu publikule Herscher meeldis ja tungival soovil esitati paar uut lugu, mis olid lausa nii uued, et tekitasid veidikene probleeme, aga pole hullu, kõlasid ikkagi hästi. Sümpaatne bänd.

YouTube Preview Image

Herscher @ Bandcamp

Rohkem videoklippe / Pildid

10
Nov 11

Kaamos @ Von Krahl (04.11.2011)

Endalegi ootamatult avastasin, et olen mööda seda kannatusi kui joovastusi täis teed kõndinud ei rohkem ega vähem kui täpselt 2 aastat. Alguses tormakalt, viimane poolaasta tunduvalt rahulikumalt ja mõtisklevamalt, ent kaamos teda võtnud siiski ei ole – hingitseb, et langeda ja tõusta, üha uuesti. Põhjuseid tasub otsida nii töiste toimetuste, kui ka kõige tavapärasema motivatsioonipuuduse tagant. Kadunud pole ma kuhugi – oh ei, seda ei tarvitse kellegil karta.

Teatavate ajaliste ja ruumiliste piirangute tõttu võtan möödunud nädala lõpus toimunud üritused napisõnalisemalt kokku, kui tavaliselt on kombeks saanud. Nagu alati, on illustreerimas toimunud ekspluatatsioone ja valgusesse kasvamisi sakilised ning tuulerohked kaadrid. Piltidel ja helil on alati rohkem öelda – koos tunduvalt rohkemgi.

Alustame reedest. Reede viis kummalisel kombel (ei oodanud tagasipöördumist veel niipea) taaskord Tallinnasse, alustades kohaliku filmigurmaani Trashi oivalisest sünnipäevapeost ja lõpetades aasta parima tummise muusika üritusega Kaamos. Spice Mouse on minu jaoks jätkuvalt liiga eksperimentaalne, Zahir kõlas see-eest jällegi tõsiseltvõetava keldrimürarokkbändina, tänu Kodu Baari tömbile ja kumerduvale reljeefile. Palju tuttavaid nägusid, tore koht ja üritus kahtlemata. Kahju oli lahkuda.

Von Krahli toimumisi on iseäranis keeruline sõnadesse panna. Tagantjärgi on meeletult kahju, et jõudnud ära oodata põhjanaabritest Grave Siesta ülesastumist, väidetavalt olevat olnud väga käbe ja tugev vanakooli rifiküte. Meele tegid äärmiselt heaks niisamuti enne neid esinenud prominentne Eesti doom‘i-kolmik Taak, Tolmunud Mesipuu ja Hukkunud Hinged, kostitades kuulama tulnud ohvrimeelseid kodanikke piisakesega uuest materjalist. Tantsu- ja leinapidu; nutt ja hala, naerulaginad ja lõikavad kiljatused. Oraaklid ja lihtsad talupojad, mõisaorjad, otsimas vabastavat lusti manalapealsel tantsupõrandal.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Rohkem videoklippe

16
Oct 11

Talbot “Tour de Balkan 2011” – Tartu @ Genialistide Klubi (15.10.2011)

Pikaleveninud õhtust sai ühtäkki hommik, ja hommikust on hetkel juba õhtu saanud, mis ei ole siinjuures üldsegi tähtis fakt. Mõneti, lausa olulisemalt tähtsam on fakt, et Talbot, alustades oma järjekordset, võiks isegi öelda suuremastaabilist ettevõtmist, tuuri Euroopa idapoolses piirkonnas, viies nad kogunisti otsaga Türki, esines eelnenud õhtul Tartus. Kui ma nüüd ei eksi, siis polegi Talbot hullumeelse tuuritamise käigus enam pikka aega Tartusse jõudnud, viimati möödunud aasta kevadel. Laivis nägin Talbotit viimati Tallinnas, Korteris, möödunud aasta septembris “ülimahedat” Ufomammutit soojendamas. Jõudsid! Eesti kontsertide raames olid soojendamas kaks Moskva apokalüptilise rokkmuusika kollektiivi, Tartus lisaks kohalik Crystal Cloisters. Kiitmata ei saa jätta samuti helimehi, sest heli oli Genialistide Klubi kohta ütlemata hea.

Ja lavale ilmusid sõbraliku olemisega noormehed kampsunites. Kampsunite alistusid, noormehed aga jäid edasi sõbralikeks. Muusika ei olnud antud hetkel just kõige sõbralikum, armulik mu kõrvadele, veidikene ähvardav, kuid ei kärkinud liiast. Laialivalguv post-rokk, mekkis kuigipalju nagu Neurosis ja Russian Circles, aga ei midagi uut siin kena ja ühtlase tähistaeva all, ja pole päris ka minu maitse, et seda igapäevaselt doseerida. Omad põnevad ja valgustavad hetked olid siiski olemas. Trummar oli isemoodi vaatamisväärsus, mängis põnevalt kui emotsionaalselt – oli tõepoolest, mida vaadata. Vasakpoolne kitarrist, kes suutis muuseas kontserdi jooksul ära lõhkuda kaks keelt (vähemalt järjepidev), astus üles samuti teises Vene kollektiivis. See juhtus aga alles peale Talbotit.

YouTube Preview Image

Cosmonauts Day @ Facebook

Talbot on otsekui ääretult pika järelhaagisega veok, mis läheneb ohvrile tagurdades. Lömastades elegantselt maaslamava kaukaaslase liha ja tugeva skeleti, ehmatuses, märkamata küll tõelist veretööd, nihutades ennast natukene edasipidi, hingates rahustavalt sisse ja välja ning üritades taaskord liikuda tagurpidi, sest tagurdamata lihtsalt ei saa. Järele jääb peaaegu lihatu, asfaldisse kinnitambitud jälg süütult ja ilma igasuguse hirmuta lebanud inimesest – kuivõrd elus või surnud ta peale seda on, ja kas meil on seda vaipa enam õigus inimeseks nimetada, paremalt juhul äkki imitatsiooniks, inimmustriks. Kiitsin Jarmole, et oh kui head teil need uued lood on, aga vaat, tuli välja, et Talbot ei mänginudki otseselt ühtegi uut lugu. Palju uut ja põnevat paistab selle aastaga lisandunud olevat, vähemalt kõlas värskendavalt ja kuidagi teistmoodi kui tavaliselt. Muusika on kasvanud. Kahtlemata parim Talboti kontsert.

Venemaad ja Ukrainat põgusalt katnud tuur “Tour de Balalaika 2011” lõppes Talboti jaoks paar nädalat tagasi. Aega puhkamiseks suurt ei ole, ja teisipäeval saab alguse “Tour de Balkan 2011” põhiosa. Kõik ei ole veel kõik. Aasta lõpus on tulemas kolmaski tuur, nimelt “Tour de Ninja 2011“, mis viib mehed Austraaliasse ja Jaapanisse.

YouTube Preview Image

Talbot @ Facebook

Peab tunnistama, järele mõeldes, et EndName oli noist kahest Vene bändist siiski kõige etem. Matemaatiline leelismetall. Resoneeris ümbritseva suburbiaga hästi, füüsiliselt nauditav ja kummastavalt kõditav. Hingeliselt jättis pigem külmaks, paremal juhul neutraalseks, ehkki atmosfäär oli tugev ja intensiivselt kulgev. Sujuv.

YouTube Preview Image

EndName @ Facebook

Crystal Cloistersit nägin viimati laval maikuu alguses, vahele mahtus pikk ja palav suvi, ja siis alles nüüd, äreva sügise turjal. Vanad lood on saanud meelepäraselt korpulentse ja dünaamilise nivoo, lakkamatult liikuvad läbipaistvad kristalsed pühamud. Kõrva jäid niisamuti paar uut (vähemalt mina pole varemalt kuulnud) lugu, mis töötasid praeguses kahe kitarri kontseptsioonis vahest isegi kõige paremini. Üldiselt positiivne. Miinusena see, et oldi seegikord viimane bänd, kes lavale tuli – ja arvestades, et alustades oli kell umbkaudu 3, siis ei olnud see kõige ideaalsem olukord bändile endale kui vähestele kuulajatele, kes sinna veel jäänud olid.

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

09
Oct 11

Me Tusameele Sügis 2011 – Viljandi @ Klubi Rubiin (08.10.2011)

Koletu faktina tuleb välja seesugune hämmastav asjaolu, et mõlemad klubid Tartus kui Viljandis, kuhu sügisene rännuteekond Taaga ja Hukkunud Hinged möödunud sügisel viis, on tänaseks päevaks oma tegevuse lõpetanud. Kas süüdi oli kaotusevalu, mis nende kohtade omanike südamed peale destruktiivset üritust pitsitama hakkas, või lihtsalt kõige lihtlabasem kokkusattumus, kultuurimaastikul vohava kägistamise paratamatus – kunagi ei või teada. Viljandis viledate sügistuulte eest kaitset pakkunud Puhas Kuld eksisteerib tegelikult edasi, küll aga uue nime all (samamoodi on lood Plink-Plonkiga Tartus, sellegi pindadel tegutseb uus klubi). Klubi Rubiin, kus toimus seekordki mainitud sügise sombuseid paiseid leevendav tseremoonia, oli eelmisest korrast juba tuttav. Ilm oli meelepäraselt sügisene, lõi kohase ja ürituse üldise meeleoluga ühte langeva sugestiivse seisaku, omasoodu, vaevaliselt ja vastuvoolu kulgeva ajakapsli kiirevoolulise jõel, andes aega mõtisklemiseks. Pole põhjust olla tusane.

Suur ja vääramatu kaotus tabab meid kõiki, hiljem või varem – aga see juhtub, möödapääsmatult. Hukkunud Hinged paraku Viljandisse ei jõudnud, millest on väga kahju. Otseselt paha polnud ka asendusbänd. Ei oskagi seisukohta võtta, peale selle, et see bänd antud ürituse konteksti (oleneb suuresti kuidas seda konteksti vaadata, loksutada, ja kõrist alla uhada) ei sobinud. Noor ja vihane, Viljandi kohalik folkroki punt Raudraev.

YouTube Preview Image

Raudraev @ Facebook

Estoner kuulub nime osas samasse kategooriasse itaallaste Stöner Kebabiga (jube nimi), ainult vahega, et teise bändi muusika ei suuda mind kuidagimoodi köita, esimesena osutatud kollektiivi oma on seevastu aja jooksul (Corey ja Antoni lisandumine koosseisu on kuuldavalt kasuks tulnud ja töötab ka mõneti paremini) tunduvalt meeldivamaks muutunud, ja nüüd veidikene hiljem neid esimest korda laivis nähes, peab tõdema, et tegemist on igati tõsiseltvõetava ja küpseva bändiga. Konarlikust ekslemisest seenemetsas on saanud soliidne tossune rifirokk, kust ei puudu niisamuti sobilikud ja kulgu arvestavad psühhedeelsed atmosfääri avardumised. Arenguruumi kahtlemata on, kasvõi rohkem kahe kitarri eelist kasutada.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Estoner @ Facebook

Käivad sosinad, et kunagi-varsti on Taagal ilmumas uus album. Seda kas uued lood on linti võetud või on see peatselt juhtumas, hetkel kahjuks öelda ei oska. Eilsel kontserdil mängiti igatahes tubli annus uut materjali, mis võiks kaudselt kinnitada uue albumi mõtet kui tõsiasja. Elamus oli samavõrdne eelmisel aastal kogetuga, vahest oleks paremgi olnud, kui helikurat ei oleks juhtmeid sikutanud (kontserdi helindamine oli üldiselt rahuldav). Uutest lugudest hakkas “Linnadesööja” kõrval kõrvu veel “Sümbolpimedus” – pühendusega kõige satanistlikumale tartlasele, Kalev Tarkpeale. Teised lood paistsid samuti üsna tugevatena, ehkki vajavad ilmselgelt natukene rohkem degusteerimist, enne kui õige maitse suhu saab. Taaga uus materjal paistab põnevana.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Taak @ Facebook