November, 2009

29
Nov 09

Fringe 1. hooaeg

Fringe

Seisis teine üsna kaua vaatamisjärjekorras, aga kui järjekord temani jõudis, siis sai ta millegipärast liiga kiiresti otsa. Tahaks veel. Esimene osa jõudis eetrisse Ameerikamaa televõrgus Fox 9. septembril aastal 2008. Sarja produtsentideks on J. J. Abrams, Alex Kurtzman ja Roberto Orci. Sarja kirjutamisel oli neile suureks eeskujuks “X-Files” ehk siis peaks taolise kraami austajatele hästi istuma.

Tegevus saab alguse sellega, kui avastatakse, et ühes maandunud reisilennukis on lennu ajal salapäraselt (liha sulas kontidelt) surnud kogu lennuki meeskond ja reisijad. Juhtumit hakkab uurima FBI, Homeland Security juhtimisel, eesotsas agentide Olivia Dunhami (Anna Torv, kes muuseas on Eesti juurtega) ja John Scottiga (Mark Valley), kes on ka tööväliselt üsna lähedastes suhetes. Hiljem siiski selgub, et John Scott oli topeltagent ja on seotud millegi väga hämaraga. Jälitades potentsiaalset kahtlusalust, saab John Scott plahvatuses eluohtlikult vigastada, puutudes kokku senitundmatu kemikaaliga, mis muudab ta naharakud läbipaistvaks ning tapab teda nagu viitsütikuga pomm. Agent Dunham tahab siiski oma armastatu elu päästa ning mõningase uurimustöö taustal avastab, et analoogse kemikaali kallal on kunagi ammusel ajal töötanud Dr. Walter Bishop (John Noble), kes oma ohtliku ja hullumeelse tegevuse järel pisteti vaimuhaiglasse. Ainus võimalus Dr. Bishopi jutule saada, on kuskilt Iraagi hämarast nurgast välja otsida tema mitte vähem geniaalne poeg Peter Bishop (Joshua Jackson), sest ilma lähissugulase kaassaateta pole temaga võimalik rääkida. Agent Dunhamil õnnestub leida doktori poeg ning ta endaga kaasa võtta. Hiljem õnnestub tal veenda Peterit, et too kirjutaks oma isa vaimuhaiglast välja, kuna tal on piisavalt teadmisi, et päästa tema hingevaakuv partner.

Dr. Walter Bishop oli valitsuse teadlane, kes oli oma ajast tunduvalt ees, tegi nn. fringe teadust nö. eksperimentaalset voodoo-teadust: haruldased ja tihti tapvad haigused, hübriidsed eluvormid, vaimsed võimed (psühhokinees), aja ja ruumiga manipuleerimine ja nii edasi. Tegi teadustööd ka koos teiste teadlastega, sealhulgas jagas laborit (Harvardi Ülikooli kelder, kus toimub hiljem olulisem osa tegevusest) ja tegi koostööd William Belliga, kes asutab hiljem Massive Dynamicsi ning on üks maailma rikkamaid ja mõjukamaid mehi. Kõik paranormaalsed sündmused, mis nüüd ridamisi (nimetakse “mustriks” ehk “the Pattern”) toimuvad hakkavad, paistavad olevat seotud üsna ilmselgelt Massive Dynamicsi ja kaudselt ka Dr. Bishopi aastakümnete taguste uurimustöödega.

Agendi Scotti elu suudetakse päästa, kuid hukkub varsti tulise tagaajamise käigus, kui selgub et tegemist on topeltagendiga. Olivia Dunham saab seonduvalt nende sündmustega rohkem teada, kui tal oleks vaja teada ning ta kaasatakse uurimisrühma, mis hakkab uurima “mustriga” seonduvaid nähtusi. Temaga ühinevad Dr. Bishop, Peter Bishop ja noor FBI agent Astrid Farnsworth (Jasika Nicole). Kogu kremplit juhib saladuslik mustanahaline agent Phillip Broyles (Lance Reddick), kes näib alati rohkem teadvat kui teised.

Peale suurt hulka eriskummalisi sündmusi ja brutaalseid surmasid, jõutakse terroristiderühma ZFT jälile, kes on vastutav kõikide “mustri” sündmuste eest, valmistudes seeläbi suureks tehnoloogiliseks ja bioloogiliseks sõjaks. Viimastes osades avastab agent Olivia Dunham, et midagi kahtlast on temaga toimumas. Pannes kokku info kilde saab ta teada, et kui ta oli veel laps, siis tehti tema peal katseid, nagu ka teiste erivõimetega inimestega, kellega ta “mustri” sündmuste uurimise käigus on kokku puutunud. Ja oh üllatust, kes tegi katseid… Dr. Walter Bishop isiklikult.

Esimene hooaeg jättis õhku meeletult palju küsimusi: kes on ikka selles mängus hea või halb; kuidas on Massive Dynamic ja William Bell kõige sellega tegelikult seotud; mida ja miks Dr. Bishop tegelikult korda saatis; kes on tegelikult Peter ja kust ta pärit on; mis võimed Olivia Dunhamil on ja kas need olid seotud kuidagi sellega, kuidas ta suhtles surnud agent John Scottiga. Küsimusi jätkub, kui enamikele peaks vastuse andma hetkel käiv 2. hooaeg. Nüüd tuleb lihtsalt veel natukene aega leida ning siiamaani õhku lastud osad (8 osa) ära vaadata.

Screen-00001

Screen-00002

Screen-00004

Screen-00005

Screen-00006

Liiga mahukas seriaal sündmuste poolest, et seda väga põhjalikult lahti kirjutada. Enda silm on ikka kuningas.

Hinnang: 4/5

Fringe @ IMDb
Fringe @ Fox.com
Fringe @ Wikipedia

28
Nov 09

Praise The Lowered 2 @ Klubi Plink-Plonk (27.11.2009)

Praise The Lowered 2

Hea, et eile võtsin lõpuks mõistuse pähe ning otsustasin keikal siiski ära käia. Kontsert oli kokkuvõttes ikka ülivõimas, bändid oma elu tippvormis, inimesed olid toredad ja nautisid üritust täiel rinnal. Üks parimaid kontserte, mida olen kogenud.

Tolmunud Mesipuu

Tegemist oli minujaoks õhtu kõige suurema üllatajaga. Jah, Tolmunud Mesipuu on hea, see pole saladus. Suure üllatuse põhjustaks olid nende uued lood. Ekstreemselt kütvad – lihtsalt hea muutus super heaks. Uued lood moodustasid ka suurema osa nende kavast. Uut kauamängivat võib varsti jälle oodata? Kahe kuuga on mehed läbi teinud meeldiva arengu, superenergiline lavatsõu.

Tolmunud Mesipuu @ MySpace.com

Nevesis

Nevesis annab oma ülitiheda kontserdigraafikuga silmad ette nii mõnelegi Eesti süldibändile. Kokku esitasid 10 lugu (ligikaudu, loendamine läks sassi), mis seejuures oligi õhtu kõige pikem kontsertkava. Parajalt palju materjali, et varsti välja anda oma debüütalbum, mida nad ka arvatavasti lähiajal teevad.

Väikene üllatus ka selle bändi poolt. Nevesise-rakukene on vahepeal pooldunud ning kolme liikme asemel on neid nüüd lausa neli. Lisandunud on vokalist Jay Ray, kes on tegev lisaks sellises Tallinna garage rocki bändis nagu Lost In Hong Kong. Minuarust sai Erks ennist üksinda vokaalikohustuse täitmisega hakkama suurepäraselt, kuigi küll küllale liiga ei tee. Kahe vokaali kasutamine kõlab nende puhul isegi üsna huvitavalt. Palju palju toorest emotsiooniderikast energiat nii muusikaliselt, kuid ka lavatsõu poolest.

Nevesis @ MySpace.com
Lost In Hong Kong @ MySpace.com

Talbot

Tulilind oli üsna veenev argument, miks ma lihtsalt ei saanud minemata jätta. Lisaks ka ainukene bänd, mida õhtu jooksul esinevatest bändidest elusana polnud näinud. Varasemalt olin kuulanud nende esikhelikandjat “Tundra”, mis oli positiivselt sünge ja avar.

See maailm, mida Talbot näitas, oli liiga sürrealistlik ja ebareaalne, et olla siin ja praegu. Ühel hetkel avastad ennast sügavast ja kõledast kriidiajastu mahedalt lõhnavast sõnajalametsast – ligi 70 miljonit aastat modernse tsivilisatsioonini. Kuuled lähenevaid tiivalööke, tugevalt implusseerivaid, vaimu vappumapanevaid tumedaid õhuvoole. Äkki kostuvad kiledad kriisked ja tunned kuis üle pea lendava olendi tiibadest laskuv õrn õhuvool sasib sinu juukseid. Hiiglaslik lendav pterosaurus. Sinu uus sõber kaugeneb tugevate tiivalöökide saatel aina rohkem, jättes hirmunud väriseva sinu oma seljataha. Veel leiab ta hetke, et keerata oma pea ja saata sinu poole oma verdtarretav kriise. Hirm, metsik hirm viib sinu mõistuse. Ärgates pole enam sumedat metsa ega hiidlindu. Tagasi reaalsuses.

Meeletult massiivne muusika, mille Magnus ja Jarmo laval kokku mängisid.

Talbot @ MySpace.com

27
Nov 09

Electric Wizard – Dopethrone (2000)

Dopethrone

01. Vinum Sabbathi
02. Funeralopolis
03. Weird Tales: I. Electric Frost, II. Golgotha, III. Altar Of Melektaus
04. Barbarian
05. I, The Witchfinder
06. The Hills Have Eyes
07. We Hate You
08. Dopethrone
09. Mind Transferral

Kuidas ma ka ei üritanud ei osanud ma sellele albumile kuidagi normaalset sissejuhatavat teksti kirjutada. Mõnede asjadega on lihtsalt nii – emotsioone on rohkem kui sõnu. Emotsioone pole teadupärast alati just kõige lihtsam sõnadesse panna. Ei, see pole minu esimene intiimne kohtumine “Dopethronega”, kuid viimasel ajal olen teda hakanud armastama aina rohkem ning mõistma miks paljud teised inimesed ka teda nii kirglikult ja ennastsalgavalt armastavad. Midagi nii mütoloogilist ja sünget. Eks tõuke andis ka viimati vaadatud “Witchfinder General”, taolised B-klassi 70-ndate filmid on ju tugev inspiratsiooniallikas Electric Wizardile. Lüürikas on tugevalt põimunud sellised teemad nagu: lovecraft, witchcraft, okultism ja loomulikult pühad müstilised droogid. Filmide sämplite kasutamine lisab müstika ainult juurde.

Hetkel on Electric Wizard sellises koosseisus: Jus Oborn (kitarr, vokaal), Liz Buckingham (kitarr), Taz (bass) ja Shaun Rutte (drummid).

Electric Wizard

Kui jõhker ja massiivne peab olema üks album, et seda peetakse doom metali üheks tugevamaks ja raskemaks alustalaks. Neetult raske, ma ütlen. Pillid on häälestatud kosmiliselt madalale, sellised sagedusi ja noote siin maal ei tunta, antiikne pilvelõhkuja kõrgune stack helitehnikat, konstantne planeedi tuuma pingestav feedback – titaanidest mehed ja nende instrumendid. Nad pole inimmõõtu, kindlasti palju suuremad, et midagi nii gigantset luua. Vokaal on lihtsalt jube, ilmselt kurjast vaimus vaevatud. Mingeid müstilisi drooge tarbivad ka. Kõlab nagu keegi oleks suure hunniku seeni suitsetanud ning saanud väga väga halva reisi osaliseks. Kui valjuhääldist peaks juhuslikult kostuma “Dopethrone”, siis kisub see kõik elava elementaarosakesteks. Nii massiivne kraam. Aurustav helilaine. Kurat, see ei kõlagi nagu muusika?!

Albumi avab üllatavalt lühikene 3 minuti pikkune “Vinum Sabbathi”. Lihtne, kuid paneb keha endaga kaasa võnkuma. “Funeralopolis” – “one-big-huge-gigant-massive motherf*cking riff” iseloomustaks seda lugu vist kõige paremini. Kui hästi otsida, siis tegelikult leiab sealt lausa 2 riffi. Isade isade riff. Lihtne ja mõjuv progressioon. Alustatakse vaikselt, vähese distortioniga, jõulisemalt edasi karvasema ja käredama distortioniga osa juurde. Kokkuvõttes mõjub väga hüpnootiliselt.

“Weird Tales: I. Electric Frost, II. Golgotha, III. Altar Of Melektaus” tundub olevat eriti kauge reis tumedasse tühjusesse. Kuhu? Teise universumisse? Masendavalt sügav ning liiga palju feedbacki. Tegemist on ühtlasi ka albumi kõige pikema looga – 15 minutit.

“Barbarian” on juba natukene teisest kandist kraami. Midagi sarnast avaloole “Vinum Sabbathi”. Ühtlane helivall. “I, The Witchfinder” tahab kuhugi jõuda, kuid võtab kaua vedu. Kui lõpuks kohale jõuab, siis lõpuspurt on vihane ja kiire. Kaasahaarav psühhotroopne riff. “The Hills Have Eyes” on kõigest napilt 50 sekundit pikk, kuid sellest piisas, et minu süda võita. Kahju, et nii lühikene, lubab palju.

“We Hate You” kõlab süngelt, teisalt nii rõõmsameelselt kui doom metal üldse kõlada saab. Albumi nimilugu “Dopethrone” peidab endas meeldivat potentsiaali, mis keelitab teda uuesti mekkima. Nagu vallatud sügistuul (orkaan), paitades juukseid. Parim lüürika ning vokaal on samuti seeditavalt hea.

“Mind Transferral” on lugu mida kõige algupärasema “Dopethrone” peal ei olnud. Lisandus alles 2006. aasta kordusväljalaske ja Jaapani versiooni boonusloona. Lugu täis helilainena niitvat feedbacki ning hüpnootilist bassi astumist. “Funeralopolise” kõrval üks suuremaid lemmikuid siin albumil.

Klassikaline ja emotsiooniderikas album.

Rise, black amps tear the sky
Feedback will free your mind and set you free
Rise, black amps tear the sky
Riff hewn altar wreathed in smoke and weed

Dopethrone, in this land of sorcery
Dopethrone, vision through T.H.C.
Dopethrone, feedback will free
Dopethrone, three wizards crowned with weed, yeah

YouTube Preview Image

Hinnang: 5/5

Electric Wizard @ Wikipedia
Electric Wizard @ Encyclopaedia Metallum
Electric Wizard @ MySpace.com

23
Nov 09

Witchfinder General (1968)

Witchfinder General

Aasta on 1645 ja Inglismaal on käimas kõige verisem kodusõda, mida iial nähtud. Matthew Hopkins – advokaat, nõiajaht ja oportunist, kasutab olukorda ära ning ratsutab koos oma pisisulist abilise John Stearnega külast külasse, piinates ja tappes süütuid inimesi, keda ta süüdistab nõiaks olemises. Väidab, et tal on täiesti seaduslik alus oma tegevuseks, kuid arvestades poliitilist kaost, mis sellel ajal aset leidis, siis pigem mitte. Hea äriidee.

Juhtivaks jõuks on nagu alati armastus. Armastajatepaar – sõdurist Richard Marshall ja noor näitsik Sara, kelle onu John Lowes on kohalik preester. Preestri peale kaevatakse et ta on saatana käsilane, mille peale tuleb Matthew Hopkins oma abilisega ülestunnistust nõudma, mis ei taha kohe üldse preestri suust välja tulla. Sara palub Hopkinsi, et ta tema onule armu annaks. Maetthew Hopkins ehk Witchfinder General pakubki siis välja, et too tuleks õhtul eraviisiliselt tema juurde onu süüd “vähemaks rääkima”. Pervert, mis muud. Sellele õhtule järgneb järgmine õhtu ja nii edasi.

Tulles vastu Sara soovile säästab Hopkins preestrit ning viskab ta põhjatusse vangikongi rottidele närida. Seda muidugi ajani kui John Stearne saab haisu ninna, mida perverdist vanamees igal õhtul väljas tegemas käib. Ega temagi ei saa olla kehvem mees ning võtab jõuga Sarat. Kui Matthew Hopkins saab teada, et tema “valdusi” on rüvetatud, jätkab ta John Lowesi tunnistuse väljapiinamist. Tunnistus saadakse paraku kätte valega ning Sara onu leiab endale koha võllas.

Richard Marshall saabub tagasi uhkesse preestri lossi, kust ta leiab eest ainult Sara. Saades teada, mis on juhtunud, Sarat on kuritarvitatud ning tema onu surnud, vannub ta Maetthew Hopkinsile verist kättemaksu. Vahepeal pöördub ta tagasi täitma oma sõdurikohustusi, kuid kuuldes ühel kalurilt, et Hopkins on ühes lähedal asuvas linnas nõiajahil, tõttab ta tulisjalu sinna. Hopkins, kes on selleks ajaks saanud rahvasuus nimeks Witchfinder General, pole aga loll ning oskab Richard Marshalli üle kavaldada, võttes nad mõlemad koos Saraga kinni. Edasi viib ta nad kohaliku magistrandi lossi, kus ta hakkab neilt tunnistust välja piinama.

Richardil õnnestub ennast kuidagi köidikutest vabastada ning esmalt kallale tungida John Stearnele, kelle lööb ta ühest silmast pimedaks, edasi kurikuulsale Witchfinder Generalile endale, keda ta hakkab maniakaalselt kirvega peksma. Lõpuks jõuavad kohale ka tema sõdurid, kes maas lamavat ja verist raiutud Hopkinsit nähes ta maha lasevad, päästes ta seeläbi Richardi raevust. “You took him from me! You took him from me!”, karjub Richard ja Sara hakkab maniakaalselt kriiskama.

Omal ajal oli tegemist üsna brutaalse filmiga. Otseselt seda vist kuskil ära ei keelatud, kuigi selle UK versiooni tsenseeriti üsna tugevasti. Ameerika versioon, mis kandis nime “The Conqueror Worm”, oli suures osas siiski tsenseerimata. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis täiesti tsenseerimata algupärane DVD versioon jõudis “koduvaatajateni” alles 2007. aasta lõpus. 2001. aasta alguses ilmunud “Directors Cut” versioon sisaldas algsest versioonist välja lõigatud 4-minutilist juppi, kuigi nagu ma aru saan, siis oli midagi veel peidus. Siirdudes tagasi oleviku juurde, siis tänapäeva õudusfilmid on ikka tunduvalt hirmsamad ja verisemad kui “Witchfinder General” tänapäeval on. Iseasi küsimus on muidugi kui tõsiselt neid tänapäeva filme saab võtta – suurem osa ajab pigem muhelema oma tobedusest. “Witchfinder General” väljendab pigem puhast naturaalset inimloomusele omast brutaalsust. Selline see maailm on olnud, on hetkel ja on edasi tulevikus. 70-ndatel oli ühiskond suletum ning võib kaudselt mõista miks selline film võis olla šokeeriv.

“Witchfinder General” on kultusfilm, mida ma julgen soovitada ka teistele vaatamiseks. Sai just paar kuud tagasi vaadata ühte paljukiidetud Kubricku filmi ning vägisi hakkas Mati liiva silma puistama. See film oli jällegi väga hea elamus, kuigi jah žanr on ka teine. Kohatu võrdlus, jään nüüd parem vait.

Screen-00001I’m Matthew Hopkins – The Witchfinder General.

Screen-00005Näh, said. Lasi vaesele mehele kuuli pähe ning nüüd on ise veel nii õnnelik.

Screen-00006Richard Marshall räägib John Lowesle tema vennatütre kosimiseplaanidest.

Screen-00007Richard teatab heast uudisest Sarale.

Screen-00008Sir Matthew Hopkins isklikult.

Screen-00009Irvhammas John Stearne isiklikult. Otsib John Lowesi seljalt “saatanamärke”.

Screen-00010Hilary Dwyer (Sara) on tõsiselt ilus naine. Tasub juba ainult sellepärast vaadata. Matthew Hopkins meelitab vaeslast õhtul oma onu süüd “vähemaks rääkima”.

Screen-00011John Stearne spankib jälle.

Screen-00013Witchcraft täies hoos.

Screen-00014Ämbrid. Tuleb välja, et üks neist siiski pole ämber… köhh nõid ja saab lunastust – upub ära.

Screen-00015Witchfinder General isiklikult.

Screen-00016“She is a witch”.

Screen-00019“Yes, she is a witch”. Nõida seotakse redelile.

Screen-00020Ülekülalised barbeque võistlused.

Screen-00021Järg eelmisele pildile – nõiatuhas küpsetatud kartulid on ikka kõige maitsvamad.

Screen-00022Witchfinder General tasu saamas tehtud “töö” eest. Ajatu.

Screen-00023Vaene mees, keegi on talle nitrovärvi sisse kallanud.

Screen-00025Tempel mällu igaveseks.

Screen-00026Richard kustutas jalaga “kogemata” koni Johni silma.

Screen-00027Richard hakib kirvega Witchfinder Generali

Kuna ma olen ka vanakooli doomi austaja, siis ma ei saa lihtsalt jätta siia lisamast paari bändi muusikanäidist, kes on tugevalt mõjutatud (lüürika, heliklipid filmist) sellest filmist ja teistest taolistest filmidest, mis on seotud modernse witchcrafi liikumisega. Ühe bändi nimi lausa Witchfinder General.

YouTube Preview Image YouTube Preview Image YouTube Preview Image

Hinnang: 4/5

Witchfinder General @ IMDb
Witchfinder General @ Wikipedia

21
Nov 09

sHEAVY – Celestial Hi-Fi (2000)

Hyperfaster
What’s Up Mr. Zero?
Stingray Part II
Solarsphere
Strange Gods, Strange Altars
Celestial Hi-Fi
At the Mountains of Madness
Persona
A Utopian Interlude
Gemini(The Twins)
Tales from the Afterburner

Celestial Hi-Fi

01. Hyperfaster
02. What’s Up Mr. Zero?
03. Stingray Part II
04. Solarsphere
05. Strange Gods, Strange Altars
06. Celestial Hi-Fi
07. At the Mountains of Madness
08. Persona
09. A Utopian Interlude
10. Gemini(The Twins)
11. Tales from the Afterburner

Nende kanadalaste teist kauamängivat “The Electric Sheep” (1998) on kirjeldatud kui kõige paremat Black Sabbathi albumit, mis viimasel 25 aasta jooksul (20. sajandi lõpp) välja antud. Muidugi mitte Black Sabbathi enda poolt, vaid järjekordse worship-bändi poolt. Vokalisti Steve Hennessey häälematerjal on selline, et kui Ozzy oleks narkoüledoosi tõttu mulla-Jaanuse toidul, siis arvatavasti keeraks ta selle peale hauas teist külge. Steve Hennessey vokaal on Ozzym kui Ozzyl endal. Rõve inisev ninavokaal. Isegi tämber on üsna sama. Kui väga tahaks, siis suruks selle albumi Black Sabbathi Ozzy ajastu lõppu, kuna peale iniseva ninavokaali kõlab see ka instrumentaalselt üsna ligilähedaselt Black Sabbathile.

Bänd tuli kokku 1993. aastal St. John, Newfoundland ja Labrador, Kanadas et mängida Kyussi covereid. Nimigi oli siis neil siis Green Machine (üks kuulsaima Kyussi loo pealkiri). Sellest algsest koosseisust on jäänud järele ainult vokalist ja frontman Steve Hennessey. 2009. seisuga on koosseis selline: Steve Hennessey (vokaal), Evan Chaulker (kitarr), Keith Foley (bass) ja Jason Williams (trummid).

sHEAVY

Kuigi “The Electric Sheep” on tugev album ja sealt leiab tugevaid lugusid (näiteks “Destiny’s Rainbow” ja “Last Parade”), esindab nende loomingu tipp-punkti siiski “Celestial Hi-Fi”. Tegemist on tunduvalt küpsema ja vähem klišeelimuka albumiga. Vähem klišeelikum just selles mõttes, et nad ei kõla enam nagu 1:1 Black Sabbathi koopia. Rohkem on tunda Iron Maideni ja taolise klassikalise hevi feelingut. Teoreetiliselt võivad nad olla siin albumil mõjutatud 80-ndate Black Sabbathist, kuid vaevalt nad midagi nii jubedat endale eeskujuks võtsid. Nojah, vokaali taagast on raske üle saada, kuid lõpuks harjub ka sellega. Mitte et selle vokaali kallal oleks juba vähe ilgutud. Riffid on rasked ja vihased. Igav ei hakka.

Üle pika aja olen leidnud albumi/bändi, mille puhul mulle meeldib lüürika. Ei midagi sügavat ega ekstreemselt filosoofilist, vaid lihtne ja kosmiline poeesia. Kosmos jah. Alustades kaanest ja lõpetades sisu endaga. Kosmiline. Nii palju huvitavaid visuaalseid nägemusi – nagu raamatut loeks.

“Celestial Hi-Fi” võtmelugudeks on “Hyperfaster”, “Stingray Part II”, “Solarsphere”, “At The Mountain Of Madness“, “Gemini (The Twins)” ja “Tales From The Afterburner”.

Hinnang: 4/5

sHEAVY kodulehekülg
sHEAVY –  Celestial Hi-Fi allalaadimine
sHEAVY  @ MySpace