Järjekordne bänd, mis surus ennast meeleheitliku järjekindlusega peale ning pidi lihtsalt maisest tahtmisest hoolimata minuni jõudma. Keelitas ja meelitas seni kuni minu nõrk inimlik iseloom murdus. Seda üldsegi mitte toore jõuga, ikka hävingujumala poolt ettekirjutatud vankumatute reeglite põhise müstilise evolutsiooniprotsessi näol. Esiteks oli The Lamp Of Thoth üle poole aasta minu Last.fm soovituste nimekirjas, mis on nagu oraakel mäe otsas – teab, mida räägib. Teiseks on nitraM selle kollektiivi suur austaja ning soovitas ka mul kuulata. Kolmandaks, mitte küll nii mõjuv põhjus, kuid siiski piisavalt aktuaalne. Nimelt on nad üles astumas kevadel Hollandis, Tilburgis toimuval kultusüritusel “Roadburn 2010“, kuhu ma ka ise olen minemas kõikidel eeldustel, kui mingisuguseid ekstreemseid takistusi ette ei tule. Kuna esinejate nimekirjas leiduvad mõningad võõrad nimed, siis tahan nende kõigiga mingil määral lähemat tutvust teha, et pärast poleks itku hea mahamagatud esineja pärast. Sellest üritusest valgustatud sissekandeid tuleb siia kindlasti veel.

The Lamp Of Thoth on 2006. aastal Keighleys, Lääne-Yorkshires, Inglismaal loodud okultistlik vanakooli doom metal bänd. Sündis rüütelikku mõttena The Overtly Melancholic Lord Strange (Simon) poolt, kes mängis aja jooksul mitmetes kohalikes bändides, kinnitamata seal ideoloogiliselt korralikult kanda. Mees tahtis mängida kõige tavalisemat vanakooli doomi, mis hävitab kogu oma keha massiivsusega nagu piksejumala vasar. Ta sai juhuslikult kokku Lady Pentagrami-ga, kes õhutas teda tagant oma unistust täitma ning nad asusid koos jammima: Simon kitarril ja vokaalidel ning Lady Pentagram trummidel. Jooksvalt käisid bändist läbi paar bassimängijat, kes ei jäänud kahjuks püsima. Simon leidis, et tal on kergem endal bassi hakata mängima ning leida enda asemele teine kitarrist. Tehtud ja mõeldud. Saatuse tahtel said nad peagi kokku Randolf Tiberius Reaper-ga, kes oli osav kitarrist ning jagas nendega muusika vallas üsna sarnast maitset ja mõtteid. Ja selline koosseis on vastu pidanud tänapäevani.

Lühidalt enne toore sisikonnani jõudmist, tahaksin rääkida nende nimest ja selle saamisloost. Ideoloogilisest vaatepunktist on see üpriski oluline, kuna see on tugevalt seotud nende olemusega ning muusikalise kontekstiga.

The Lamp Of Thoth oli Viktooria ajastu (kuninganna Victoria, 1837–1901) Suurbritannias, täpsemalt 1888. aasta kanti tegutsenud esoteeriline musta maagiaga tegelev eriskummaline okultistlik rühmitus, mis andis välja samanimelist ajakirja. Taolisi “saatanakummardajatest” rühmitusi oli sellel ajal mitmeid, The Lamp Of Thoth üks neist. Otsides taustainformatsiooni, avastasin, et taolise nimega ajakiri jätkab tänapäevalgi ilmumist, kuigi puudub informatsioon, kuidas see on seotud algupärase liikumisega. Pime ja sünge okultism, nõidused ja ebajumalate kummardamine: on alati avaldanud ja avaldab ka tulevikus inimestes sünget aukartust, mis pikkamööda transformeerub pimedaks vihkamiseks. Pea 120 aastat hiljem loodud bänd The Lamp Of Thoth üritab taasluua seda kaootilise musta maagia ja rojalistliku kristluse vahelise sümbioosühiskonna atmosfääri. Inglismaa ajalugu on olnud pikk ja värvikirev, hästi dokumenteeritud, mäletades veel aegu kui mehe relvaks ja tööriistaks olid tema käed ja kivikirves. Palju sõdu, palju valitsejaid ja usumehi. Palju geniaalseid teadlasi, intellektuaale ja muidu teisitimõtlejad: nende tagakiusamine ja ning fašistlik väljajuurimine. Huvitav ajalugu on tugevalt inspireerinud nii kohalikke, kuid ka välismaised bände.

Mulle on alati meeldinud, kuidas Albert Witchfinder laulab: tema vokaalist õhkub teatavat puritaanlikku majesteetlikust ja üleolevust. Simoni ja Alberti vokaalid on üllatavalt sarnased, kuigi tämber erineb natukene. Simon on inglane ning tal on teatav “briti aktsent”. Tavaliselt ma vihkan seda kuidas inglased räägivad, kuna neist pole alati kõige kergem aru saada. Aga… siin kõlab see neetult huvitavalt – ekstra puritaanlikult ja deemonlikult, see on saatana hääl. Saatan on järelikult inglane. Mulle on alati tundunud, et saatan on inglane ning lõpuks sai see kinnitust.

Rääkides nüüd lähemalt muusikast, siis ilmselgete mõjutuste hulka kuuluvad Cathedral, Pentagram, Black Sabbath ja Witchfinder General. Millegipärast tekib just eriti tugev assotsiatsioon neist mainitud bändidest esimesega. Vanakooli doom nagu doom ikka: lihtsad, rusuvad ja hävitavad riffid; tagasihoidlikud, kuid samas hästi viimistletud kitarrisoolod; madalalt ja tundlikult vibreeriv rütmisektsioon. Lisades siia otsa Simoni vokaali, saamegi killer-doomi bändi. Sellise doomi valem tundub olevat lihtne ja tegelikult ongi. Tuleb ainult teada komponentide õigeid koguseid. Kui kogused on valed, siis võrrand on tasakaalust väljas ning elementaarne alkeemia ei tööta.

Lüürika. Lüürika on tore. Kohati küll klišee, kuid vürtsitatud magusalt iroonilise ja närvekõditava musta huumoriga.

I was walking through the land just the other day,
Casting loadsa spells the old fashioned way,
Enchanting all the women cursing all the men,
Giving folks the jeebies, and the urge to sin
Turning everything fertile into barren ground
Causing all the rain to fall upside down
Curdling all the milk and spoiling all the beer,
Letting everyone know – the wizard’s here

– I Love The Lamp

Oma üürikese tegutsemiseaja jooksul on bänd jõudnud välja anda ühe täispika albumi “Portents, Omens & Dooms“ (2008), kaks minialbumit “Cauldron Of Witchery” (2007) ja “Sing As You Slay” (2009). Split “Doom-Plague-Death” (2009) Austraalia death/thrash kollektiiviga Kill For Satan. Sinku “An Oath Sworn On The Ashlar Stone” (2009) ja loomulikult ei saa jätta mainimata nende esimest demo “I Love The Lamp” (2006). Debüütalbumi limiteeritud versioonil on lisaks kaasas kasett “Portents, Omens & Dooms II“, millel on ansambli demosalvestised ajavahemikust 2007 – 2008. Tollele viimasele ei ole õnnestunud veel kõrva peale panna, kuna kahjuks tundub olevat parajalt rariteetne.

Hetke lemmikpalad The Lamp Of Thothi poolt on: “I Love The Lamp“, “Blood On Satan’s Claw“, “You Will Obey“, “Pagan Daze“, “Hand Of Glory“, “Ancient Fire” ja “Shub-Niggurath“. Oi krt, see pole veel tegelikult kõik. Spetsiaalselt tõstaks välja “The Doom That Came To Sarnath” ja “Sing As You Slay“, mis on pärit viimaselt minialbumilt “Sing As You Slay” (2009). See viimane heliteos on üldse tegija. Ütleks, et üks tugevamaid doomi konserve selle aasta sees.

Kindlasti pean mainima seda, et The Overtly Melancholic Lord Strange ja Lady Pentagram on leidnud The Lamp Of Thothi kõrvalt piisavalt vaba aega ning loomingulist kreatiivsust, et kokku panna veel üks bänd. Tõsine heavy metal kooslus nimega Arkham Witch. Ei ole veel leidnud aega, et nende loomingusse põhjalikult süveneda, kuigi esmamulje on positiivne.

“We want to doom the doomiest doom that doom can doom!”

Dark World (Saint Vitus Cover)

The Lamp Of Thoth

Blood On Satan’s Claw

Into The Lair Of The Gorgon

The Lamp Of Thoth @ MySpace
The Lamp Of Thoth @ Encyclopaedia Metallum
The Lamp Of Thoth intervjuu @ HellrideMusic