December, 2009

30
Dec 09

Stephen Hawking’s Universe (1997)

Stephen Hawking's Universe

Stephen William Hawking, laiemale üldsusele tuntud lihtsalt kui Stephen Hawking, rahvusvaheliselt tunnustatud briti füüsik, kirjanik ja õpetlane, kellel on ette näidata märkimisväärseid saavutusi kosmoloogia ja kvantgravitatsiooni uurimise vallas. See mees ei tohiks olla kellelegi võõras, meenutagem kasvõi oma kooliaegseid füüsikaõpikud, kus oli  pilt veidrast teadlasest, aheldatud ratastooli ning suuteline suhtlema välismaailmaga ainult läbi kõnesüntesaatori. Juba varajastes 20-ndates diagnoositi tal raskekujuline progresseeruv lateraalskleroos, mis on ajapikku halvanud kogu tema keha. Puudest hoolimata on Hawkingil seljataga edukas teadlasekarjäär, muutnud ja loonud uusi arusaamu kosmilises maailmakäsitluses, jaganud oma revolutsioonilisi teadmisi noortele andekatele füüsikutele, kes viivad tulevikus tema pärandit edasi.

Stephen Hawkingi elulugu ja saavutused, mida kõik maast ja madalast peaksid niikuinii teadma, pole teps ainus põhjus miks ma ta nime mainin. Peale raskeloomulist, jõulupühadejärgset verivorsti ja hapukapsa pohmelust võtsin vaatamiseks kultusliku dokumentaalfilmi Stephen Hawking’s Universe“.

Ma küll ei oska öelda, kui vettpidav see kõik praegusel ajahetkel on, siiski on vahepeal möödunud 12 aastat ning tehtud on palju uusi ja avardavaid avastusi. Alustatakse lihtsa küsimusega, miks ja kuidas tekkis universum: Suur Pauk ja selle tagamaad, jõudes lõpuks parateaduslike kvantteooriateni. Suures plaanis ei saanudki eriliselt targemaks, kuigi lugu oli huvitav jälgida. Maheda tämbri ja ladusa jutuga jutustaja Frank Langella, Hawkingi enese vahemärkused ning loo jutustamisel kaasa aidanud erinevad teadlased, kellest nii mõnigi on õppinud Hawkingi juhendamise all – põnev. Üpriski mahukas ja kaasakiskuv elav juturaamat, mis annab tavainimesele lihtsa ja konkreetse ülevaate modernse (nii moderne kui see veel hetkel on) astrofüüsika olemusest.

Puhta juhuslikult avastasin, et film, 6 osa, igaüks 50 minutit pikk, on Google Videos vabalt vaadatavad. Kvaliteet pole teab mis suurem asi, kuigi ajades asja ära: pikslid on piisavalt tihked, et neid omavahel mitte segamini ajada ning heli eristatav sääsepininast. Jõudu vaatamisel.

http://video.google.com/videoplay?docid=2326099876688021736
Seeing is believing


http://video.google.com/videoplay?docid=446409223313560132
In the beginning


http://video.google.com/videoplay?docid=4382798311294614153
Cosmic alchemy


http://video.google.com/videoplay?docid=7329469284430865452
On the dark side


http://video.google.com/videoplay?docid=-8704545914942392515
Black holes and beyond


http://video.google.com/videoplay?docid=6044983192851569309
An answer to everything

Hinnang: 4/5

Stephen Hawking’s Universe @ IMDb
Stephen Hawking’s Universe @ Wikipedia

27
Dec 09

Nevesis – Live @ Club Revolution, St. Peterburg, 25.12.2009

Need Maarjamaa südamest pärit mehepojad jõudsid sinnamaani, et andsid lõpuks esimese (vist ikka oli nii?) kontserdi väljaspool kodumaa pinda. Eks viimase aasta jooksul ole nad ka siinkandis piisavalt lavalaudadel tammunud. Kogemusi ja oskusi on nüüd juba piisavalt, et lennata pesast välja ning näidata enda musikaalset talenti kergleva lennuga üle roheliste, karikakarde ja võililledega täidetud aasade.

Pilt on hea kvaliteediga, kuid vahetevahel kaob millegipärast heli potipõhja ära. Kannatab kuulata küll.

YouTube Preview Image
YouTube Preview Image
YouTube Preview Image
YouTube Preview Image
YouTube Preview Image
YouTube Preview Image
YouTube Preview Image

Nevesis @ MySpace

26
Dec 09

Pyrior – Pulsar (2009)

01. Pulsar
02. Paralyze Verification
03. Janitor
04. Vertigo
05. Oblivion
06. Stator

Pyrior vallatleb läbi avakosmose justkui tillukene karvane muna, hüpeldes orbiidilt orbiidile, päikesesüsteemist päikesesüsteemi, tähesüsteemist tähesüsteemi ning universumist universumisse. Karvase kera sees on peidus ürgse elu läte. Midagi jõhkramat ja eksistentsiaalsemat kui tume ning põhjatu mateerianeelajast must auk. Neelates elavat, hinge vaakuvat mateeriat ning külvates selle asemele vasttärkavat ja süütut elunektarit. Pulseeriv migreen vasakus oimusagaras.

Instrumentaalne trio tuli kokku 2008. aastal Milchstrasses, Erdes, Saksamaal, sündides erinevate muusikute omavaheliste jam-sessioonide tulemusena. Pyrior on: Torsten (bass), Max (kitarr) ja Olin (trummid). Oma stiililt vägagi sarnane siingi jutunurgas varasemalt käsitletud bändidele Yawning Man ja Grandloom.

Pulsari avavad post-rokiliku alatooniga, klassikaliste psühhedeelia ja stoneri elementidega rännakud Saturni rõngaste all ja peal: “Pulsar” ja “Paralyze Verification“. “Janitor” ja “Oblivion” on rahulik kruiisimine asteroidipilves – neetult head riffid ja groov. Selle minialbumi ühed originaalsemad ja endaga kaasa kutsuvamad lood. “Vertigo” on nagu kosmosesüstik, mis alustab oma reisi vaikselt ja rahulikult, kuid ootamatult satub asteroidimere hüpitavatele lainetele, mis tahavad ta vihase rock’n’rolliliku jõuga tükkideks tirida. “Stator” jätkab sealt, kust jäi “Vertigo” pooleli jäi. Liiga tüüpiline lugu, et võiks meeldida. Vokaalidest võiksid nad ka tulevikus hoiduda, sest instrumentaalkollektiivina saavad nad laval paremini hakkama. Lõpuks siiski tundub, et avaral kosmosemerel seilajad pääsevad hävitavate kivilahe lainete käest ning jätkavad õnnelikult oma teekonda.

“The music of Pyrior is a round mix of stonerrock and heavy psychedellic rock in a cosmic haze. It burns like a Pulsar and floats in an atmospheric space.”

Karvane kosmiline muna.

Hinnang: 4/5

Pyrior @ MySpace

25
Dec 09

Code Monkeys

“The term code monkey generally refers to a computer programmer or other person who writes computer code for a living. More specifically, it refers to a person only capable of grinding out code, but unable to perform the more intellectually complex tasks of software architecture, analysis, and design. The term is thus considered mildly insulting, and is often applied to the most junior people on a programming team.”

YouTube Preview Image

Jõulupühade ajal on ainuõige otsus televiisorist eemale hoida, kuna sealt niikuinii midagi vaadatavat ei tule, peale kõigile hästituntud koguperefilmide, mida kohalikud telekanalid on juba viimased 10 aastat kedranud. Kaua sa seda ühte ja sama jura ikka vahid. Jõulud ongi hea rahulik aeg igasuguste järjekordade lühendamiseks.

Sari räägib ühest 80-ndatel tegutsevast arvutimängude stuudiost/arendajast GameaVision, selle egotsentrikest ja muidu veidrikest töötajatest, keda juhib rahamaias Texase naftaparun Mr. Larrity, kes suudab oma mõtlematu tegevusega nii mõnegi korra firma pankrotini või selle piirini viia. Kohtab palju viiteid selleaegsetele populaarsetele arvutimängudele, filmidele ning sarjast käivad läbi mitmed poliitiliselt, popkultuuris ja arvutimaailmas tähtsad inimesed: Steve Jobs, Bill Gates, Steve Wozniak, Roland Reigan, Michael Jackson jne.

Sari on loodud Adam de la Peña poolt ning jõudis esmakordselt tele-eetrisse 2007. aasta suvel kanalis G4. Adam on andnud oma hääle ka Dave-i tegelaskujule. Võimalik, et isegi tema enda stereotüüp, arvestades teise hooaja pilvist taevast. Dave on tegelikult üks neetult hea programmeerija, kuigi tal on kaks olulist pahet: võimaluse korral on alati pilves ning ta üritab kõigest ettejuhtuvast endale bongi ehitada; vahetevahel langetab süüdimatult oma püksid ning paljastab kõigile vaatamiseks oma genitaali. Tänud oma kõige edukamate mängude eest võlgneb samuti bongile. Jerry, Dave-i parim sõber ja kaastöötaja on seevastu korralik ning kohusetundlik, hoolimata et Dave teda koguaeg halvale teele juhib. Täis üllatusi ning polegi nii geek, kui ta esialgu paista võib. Ohuolukorras laseb püksi. Dave ja Jerry on ainult kaks äärmuslikku näidet selle firma töötajatest, samas vist ka kõige huvitavamad ja vastuolulisemad.

Code Monkeys pole päris tavaline multifilm/animatsioon, kuna selle vaateperspektiiv on “varakiviaegne” platformer-mäng. Eks me kõik ole kunagi taolisi mänge mänginud, millega tulenevalt tekib siin soe ja südamlik äratundmisrõõm.

Esimene hooaeg oli hea: piisavalt šokeerivat musta huumorit, üllatusmomente ja kaootilisust. Näolihased võttis nii mõneski kohas liikuma. Teine hooaeg oli iseenesest story järjepidevuse poolest tugevam ning puudus kaootilisus. Kaka ja oksenaljad üksteise otsas, mis lõpuks pole enam naljakad, vaid pigem tüütud ja lapsikud. Nõdrameelne ja kivis kirjutatud stsenaarium. Viimased osad vaatasin hambad ristis, kuid kui lõpuks finišisse jõudsin, siis oli hea tunne. Ignoreerides suures osas teist hooaega, siis sain üpris suure “kultuurilise” elamuse osaliseks. Häid pühi!

Hinnang: 3/5

Code Monkeys @ Wikipedia

24
Dec 09

The Lamp Of Thoth

Järjekordne bänd, mis surus ennast meeleheitliku järjekindlusega peale ning pidi lihtsalt maisest tahtmisest hoolimata minuni jõudma. Keelitas ja meelitas seni kuni minu nõrk inimlik iseloom murdus. Seda üldsegi mitte toore jõuga, ikka hävingujumala poolt ettekirjutatud vankumatute reeglite põhise müstilise evolutsiooniprotsessi näol. Esiteks oli The Lamp Of Thoth üle poole aasta minu Last.fm soovituste nimekirjas, mis on nagu oraakel mäe otsas – teab, mida räägib. Teiseks on nitraM selle kollektiivi suur austaja ning soovitas ka mul kuulata. Kolmandaks, mitte küll nii mõjuv põhjus, kuid siiski piisavalt aktuaalne. Nimelt on nad üles astumas kevadel Hollandis, Tilburgis toimuval kultusüritusel “Roadburn 2010“, kuhu ma ka ise olen minemas kõikidel eeldustel, kui mingisuguseid ekstreemseid takistusi ette ei tule. Kuna esinejate nimekirjas leiduvad mõningad võõrad nimed, siis tahan nende kõigiga mingil määral lähemat tutvust teha, et pärast poleks itku hea mahamagatud esineja pärast. Sellest üritusest valgustatud sissekandeid tuleb siia kindlasti veel.

The Lamp Of Thoth on 2006. aastal Keighleys, Lääne-Yorkshires, Inglismaal loodud okultistlik vanakooli doom metal bänd. Sündis rüütelikku mõttena The Overtly Melancholic Lord Strange (Simon) poolt, kes mängis aja jooksul mitmetes kohalikes bändides, kinnitamata seal ideoloogiliselt korralikult kanda. Mees tahtis mängida kõige tavalisemat vanakooli doomi, mis hävitab kogu oma keha massiivsusega nagu piksejumala vasar. Ta sai juhuslikult kokku Lady Pentagrami-ga, kes õhutas teda tagant oma unistust täitma ning nad asusid koos jammima: Simon kitarril ja vokaalidel ning Lady Pentagram trummidel. Jooksvalt käisid bändist läbi paar bassimängijat, kes ei jäänud kahjuks püsima. Simon leidis, et tal on kergem endal bassi hakata mängima ning leida enda asemele teine kitarrist. Tehtud ja mõeldud. Saatuse tahtel said nad peagi kokku Randolf Tiberius Reaper-ga, kes oli osav kitarrist ning jagas nendega muusika vallas üsna sarnast maitset ja mõtteid. Ja selline koosseis on vastu pidanud tänapäevani.

Lühidalt enne toore sisikonnani jõudmist, tahaksin rääkida nende nimest ja selle saamisloost. Ideoloogilisest vaatepunktist on see üpriski oluline, kuna see on tugevalt seotud nende olemusega ning muusikalise kontekstiga.

The Lamp Of Thoth oli Viktooria ajastu (kuninganna Victoria, 1837–1901) Suurbritannias, täpsemalt 1888. aasta kanti tegutsenud esoteeriline musta maagiaga tegelev eriskummaline okultistlik rühmitus, mis andis välja samanimelist ajakirja. Taolisi “saatanakummardajatest” rühmitusi oli sellel ajal mitmeid, The Lamp Of Thoth üks neist. Otsides taustainformatsiooni, avastasin, et taolise nimega ajakiri jätkab tänapäevalgi ilmumist, kuigi puudub informatsioon, kuidas see on seotud algupärase liikumisega. Pime ja sünge okultism, nõidused ja ebajumalate kummardamine: on alati avaldanud ja avaldab ka tulevikus inimestes sünget aukartust, mis pikkamööda transformeerub pimedaks vihkamiseks. Pea 120 aastat hiljem loodud bänd The Lamp Of Thoth üritab taasluua seda kaootilise musta maagia ja rojalistliku kristluse vahelise sümbioosühiskonna atmosfääri. Inglismaa ajalugu on olnud pikk ja värvikirev, hästi dokumenteeritud, mäletades veel aegu kui mehe relvaks ja tööriistaks olid tema käed ja kivikirves. Palju sõdu, palju valitsejaid ja usumehi. Palju geniaalseid teadlasi, intellektuaale ja muidu teisitimõtlejad: nende tagakiusamine ja ning fašistlik väljajuurimine. Huvitav ajalugu on tugevalt inspireerinud nii kohalikke, kuid ka välismaised bände.

Mulle on alati meeldinud, kuidas Albert Witchfinder laulab: tema vokaalist õhkub teatavat puritaanlikku majesteetlikust ja üleolevust. Simoni ja Alberti vokaalid on üllatavalt sarnased, kuigi tämber erineb natukene. Simon on inglane ning tal on teatav “briti aktsent”. Tavaliselt ma vihkan seda kuidas inglased räägivad, kuna neist pole alati kõige kergem aru saada. Aga… siin kõlab see neetult huvitavalt – ekstra puritaanlikult ja deemonlikult, see on saatana hääl. Saatan on järelikult inglane. Mulle on alati tundunud, et saatan on inglane ning lõpuks sai see kinnitust.

Rääkides nüüd lähemalt muusikast, siis ilmselgete mõjutuste hulka kuuluvad Cathedral, Pentagram, Black Sabbath ja Witchfinder General. Millegipärast tekib just eriti tugev assotsiatsioon neist mainitud bändidest esimesega. Vanakooli doom nagu doom ikka: lihtsad, rusuvad ja hävitavad riffid; tagasihoidlikud, kuid samas hästi viimistletud kitarrisoolod; madalalt ja tundlikult vibreeriv rütmisektsioon. Lisades siia otsa Simoni vokaali, saamegi killer-doomi bändi. Sellise doomi valem tundub olevat lihtne ja tegelikult ongi. Tuleb ainult teada komponentide õigeid koguseid. Kui kogused on valed, siis võrrand on tasakaalust väljas ning elementaarne alkeemia ei tööta.

Lüürika. Lüürika on tore. Kohati küll klišee, kuid vürtsitatud magusalt iroonilise ja närvekõditava musta huumoriga.

I was walking through the land just the other day,
Casting loadsa spells the old fashioned way,
Enchanting all the women cursing all the men,
Giving folks the jeebies, and the urge to sin
Turning everything fertile into barren ground
Causing all the rain to fall upside down
Curdling all the milk and spoiling all the beer,
Letting everyone know – the wizard’s here

— I Love The Lamp

Oma üürikese tegutsemiseaja jooksul on bänd jõudnud välja anda ühe täispika albumi Portents, Omens & Dooms (2008), kaks minialbumit “Cauldron Of Witchery” (2007) ja “Sing As You Slay” (2009). Split “Doom-Plague-Death” (2009) Austraalia death/thrash kollektiiviga Kill For Satan. Sinku “An Oath Sworn On The Ashlar Stone” (2009) ja loomulikult ei saa jätta mainimata nende esimest demo “I Love The Lamp” (2006). Debüütalbumi limiteeritud versioonil on lisaks kaasas kasett “Portents, Omens & Dooms II“, millel on ansambli demosalvestised ajavahemikust 2007 – 2008. Tollele viimasele ei ole õnnestunud veel kõrva peale panna, kuna kahjuks tundub olevat parajalt rariteetne.

Hetke lemmikpalad The Lamp Of Thothi poolt on: “I Love The Lamp“, “Blood On Satan’s Claw“, “You Will Obey“, “Pagan Daze“, “Hand Of Glory“, “Ancient Fire” ja “Shub-Niggurath“. Oi krt, see pole veel tegelikult kõik. Spetsiaalselt tõstaks välja “The Doom That Came To Sarnath” ja “Sing As You Slay“, mis on pärit viimaselt minialbumilt “Sing As You Slay” (2009). See viimane heliteos on üldse tegija. Ütleks, et üks tugevamaid doomi konserve selle aasta sees.

Kindlasti pean mainima seda, et The Overtly Melancholic Lord Strange ja Lady Pentagram on leidnud The Lamp Of Thothi kõrvalt piisavalt vaba aega ning loomingulist kreatiivsust, et kokku panna veel üks bänd. Tõsine heavy metal kooslus nimega Arkham Witch. Ei ole veel leidnud aega, et nende loomingusse põhjalikult süveneda, kuigi esmamulje on positiivne.

“We want to doom the doomiest doom that doom can doom!”

YouTube Preview Image
Dark World (Saint Vitus Cover)


YouTube Preview Image
The Lamp Of Thoth


YouTube Preview Image
Blood On Satan’s Claw


YouTube Preview Image
Into The Lair Of The Gorgon

The Lamp Of Thoth @ MySpace
The Lamp Of Thoth @ Encyclopaedia Metallum
The Lamp Of Thoth intervjuu @ HellrideMusic