01. The Dying Nomad
02. Temples
03. Oblivion Now
04. Plutonian
05. The Ashes
Läks hoopis nii, et hetkel kuulan põhjanaabrite muusikalist kooslust nimega Temples ning on jube kihk nende muusikast ka natukene lähemalt siin rääkida, kuigi esialgsed plaanid nägid ette midagi muud. Küll ma selle teise plaanini ka varsti jõuan. Kannatust.
Metal, eriti doom metal on Soomes populaarne. Seda tõestab kasvõi see, et pea iga neetud päev hüppab kuskilt mätta alt seal välja uus bänd, kes tahab viimsepäeva hävingut kuulutada. Mõnedest saab asja, teised kaovad mälestusteta minevikku nii valutult kui nad siia ilma sündisid. Looduslik valik on paratamatus ning neist mõnedest bändidest jäävad alles ainud üksikud tugevamad, kes on ise piisavalt tugevad, et ei vannu alla põhjamaisele kaamosele. Võiksin väita, et Temples on need valupunktid ületanud ning jõudnud sinnamaani, kus ta ise toodab brutaalset ja halastamatut kaamost. Nende nimi seondub mulle millegipärast vabamüürlaste ja templiordu rüütlitega, aga selles võib süüdistada liigset Assassin’s Creedi tarbimist. Ühel õigel doomi bändil peabki olema müstiline ideoloogia, see on osa suurest pildist, milleta poleks bändi eksistentsil suurt mõtet.
Nende kodulehte tasub kindlasti külastada. Kohe näha, et tegemist on IT-alal töötavate inimestega, sest kes ikka oma kodulehe ehitaks bash shelli-na. Ega inimene, kes pole arvutitega väga kursis ning pole varem käsurida kasutanud, ei oskagi selle leheküljega midagi suurt peale hakata. Aga help käsk aitab. :)
Meie kodumaine Talbot jagas alles hiljuti nendega lavalaudu ning üsna varsti jälle, sedakorda siinpool lahte. 18. märts Von Krahl Bar (Tallinn) ja 19. märts Club Ro-Ro (Narva). Tulilind ise on ka muidugi kohal. Talbot ja Temples ühel laval – hiline sünnipäevakingitus.
Templesi liikmeteks on Ville, Miina, Mikko ja Tommi. Kes mida konkreetselt bändis teeb, seda küll ei oska kahjuks öelda. Piltide uurimisel jäi tegelikult silma, et üheks kitarristiks on naine, mis viitaks sellele, et selleks inimeseks on Miina. Naiskitarrist nagu Electric Wizardil. Irooniline, kuna oma olemuselt ja kõlalt kohati üpris sarnane Electric Wizardile. Ei, kindlasti ei tee see neid kehvemaks, pigem paremaks.
Tõsiselt rasked ja ekstreemsed vanakooli doomi riffid. Kõik elav ja mitteelav, mis nende riffide ette jääb, võnkleb ja tõmbled niikaua kuni kaamost pole enam võimalik välja kannatada ning hing rebitakse rinnust. Aga ühtäkki, kotkas tõuseb lendu. Täpselt nii, kotkas tõuseb lendu. Kui rong peab liikuma hakkama, siis ta hakkab. Neetult raskest talvisest tapja-kaamosest saab korraga majesteetlik, suure pea ja kehaga kotkas, kelle tiivaulatus on suurem kui üle ookeani lendaval reisilennukil. Kotkas on ilus suur lind, kes liugleb vaikselt ja kuninglikult üle keskpäevase helesinise pilvitu taeva. Liugleb üle oja, oru, kõrbe ja lopsakate põldude. Rahu ja sisemise harmoonia tooja kivistub ning kukub taevast alla nagu kivikuju, nii kiiresti ja äkki kuis ta sinna tekkiski, purunedes miljoniteks loetamatuteks osakesteks. Jah, häving on tagasi.
Mitte just kõige ilusama ja veatuma kõlapildiga muusikast saab ühel hetkel sujuvalt ekstreemne psühhedeeliline kotkalend sinise taeva ning lummava maastiku vahel. Ilus helimaastik, mis viib sind tagasi keskaega, kaugetesse idamaadesse, liivadüünide ja oaaside vahele. Saladuslik ja eriskummaline ühiskond: atmosfäär ja lunastus. Ühel hetkel peab siiski reaalsusse tagasi astuma. Reaalsus polegi ilus ega veatu. 53 minutit põrgu ja taeva verevalamist.
“Temples” ja “The Ashes”. Kalliskivid.
Hinnang: 4.5/5
