January, 2010

29
Jan 10

Talbot – Combat Zen Speech (2010)

Combat Zen Speech

Talbot, üks Eesti edukamaid ja unikaalsemaid artiste alternatiivmuusika dimensioonis, lõpetanuna äsja arvukatest (14!) kontserditest koosnenud Euroopa tuuri, on peagi suundumas uuele ja veelgi suuremale (20 esinemist + lisa) samalaadsele ringreisile. Kõike seda ikka põhjusega, sest on jõutud elujoone kõvera kõrgemaisse punkti, kust saab ainult veel kõrgemale kulgeda – tagasi oleks liiga häbiväärne minna. Debüütalbum “EOS“, mida on võimalik omastada materiaalsel kujul alates märtsikuust, on tähtis sündmus nii bändile endale kui selle fännidele. “Combat Zen Speech” on esimene singel sellelt peagi ilmuvalt albumilt, andes linnulennult aimu, mida sellelt oodata võiks.

Mulle ei meeldi ennast üldiselt tsiteerida – kellele meeldiks -, kuid seekord olen ma sunnitud seda tegema:

“See maailm, mida Talbot näitas, oli liiga sürrealistlik ja ebareaalne, et olla siin ja praegu. Ühel hetkel avastad ennast sügavast ja kõledast kriidiajastu mahedalt lõhnavast sõnajalametsast – ligi 70 miljonit aastat modernse tsivilisatsioonini. Kuuled lähenevaid tiivalööke, tugevalt implusseerivaid, vaimu vappumapanevaid tumedaid õhuvoole. Äkki kostuvad kiledad kriisked ja tunned kuis üle pea lendava olendi tiibadest laskuv õrn õhuvool sasib sinu juukseid. Hiiglaslik lendav pterosaurus. Sinu uus sõber kaugeneb tugevate tiivalöökide saatel aina rohkem, jättes hirmunud väriseva sinu oma seljataha. Veel leiab ta hetke, et keerata oma pea ja saata sinu poole oma verdtarretav kriise. Hirm, metsik hirm viib sinu mõistuse. Ärgates pole enam sumedat metsa ega hiidlindu. Tagasi reaalsuses.”

Jah emotsioonid – sügavamad ja jäävamad kui tegelikud mälestused – kehvast mälust olenemata, mäletan emotsioone, mida kogesin paar kuud tagasi, seostades neid nüüd stoiliselt looga “Combat Zen Speech“. 11 minutit ja 28 sekundit pikk evolutsioonilise maailmakäsitluse eepos jutustab nii mõndagi. Alguses justkui kõikehaarav üldistamatuse ja olematuse kogum ennem Suurt Pauku, seejärel pulbitsev ja endale teed rajav puberteediküps mateeria, rahunedes ja võttes füüsilise vormi alles peale miljardeid aastaid astraalset ehitustööd. Emotsioonid tekivad tühjusest, et täita tühjust, vajamata eksisteerimiseks mateeriat, olles olematu tühjus. Olematu tühjus, mis täidab mateeriast täidetud tühjust.

Et mõista olematut tühjust nimega “Combat Zen Speech“, ei pea üldsegi palju mõtlema. Tuleb ennast vaid last kanda atmosfääri laineharjal ning kuulata, mida sulle räägitakse. Lihtsa ja konkreetse struktuuriga, kasvades ja kahanedes nagu kosmiliselt gravitatsioonist tekitatud looded.

Talbot

Sinku saab alla laadida siit, ilma vereandamita. Arhiivist leiab digitaalse MP3 vormingus audioraja (võiks olla kõrgema kvaliteediga tegelikult) ning seonduva graafilised visandid. Teine, lihtsam võimalus, on kuulata uut lugu bändi MySpace lehel.

Tartu mail saab tulilinnu armulikust ja armutust kogeda juba üsna peagi, nimelt 17. märtsil klubis Plink Plonk. Väärt külastamist on see üritus ainuüksi põhjanaabrite Temples-i pärast, kelle esiküllitisest kirjutasin lühidalt siin.

Hinnang: 5/5

Talboti kodulehekülg
Talbot @ MySpace
Talbot @ Twitter
Talbot @ Facebook

28
Jan 10

Electric Wizard – Live At Roadburn Festival 2005

Electric Wizard - Roadburn Festival 2005 - 1

Electric Wizard - Roadburn Festival 2005 - 2

Piltide autoriks on Phantomas

01. Eko Eko Azarak: I. Invocation, II. Ritual
02. We Live
03. Dopethrone
04. Return Trip
05. Supercoven

Viimasel ajal olen siinpool kosmoseakent usinalt jälle mitmesuguseid live ülesastumisi kuulanud. Nende hulka kuulub nii sensatsioonilisi taaskohtumisi üle pikkade aastate, kuid ka lihtsaid kulinaarseid kompositsioone, mida on alati tore uuesti ja jälle kuulata. Retsept, vältimaks arusaamatusi ning mõistmaks, mida me saavutada tahame, on alati maitsvaima lõpptulemuse saamiseks konkreetselt kirja pandud. Paraku on muusika tihti nagu kokakunst – kas me jälgime retsepti rangelt või mitte – ühel õhtul tuleb lava peal (köögis) paremini välja, teisel jälle kehvemini. Kui sa oled eriti kehv kokk, siis ei tule kunagi midagi välja, halvimal juhul pöörad üldse kokakunstile oma vääritu selja. Sellise eriti tõsise põhiroaga sai hakkama Electric Wizard, serveerides selle publikule 2005. aasta varajasel kevadkuul, 9. aprillil, Hollandis toimunud Roadburn Festivalil.

Avameelse ja tunneterohke kontserdi avab müstilise ning meditatiivse tooniga “Eko Eko Azarak: I. Invocation, II. Ritual“, tehes pika ja jaheda tiiru maakera pooluste ümber. Sujuva loogilise sammuna, kui albumilgi –  2004. aastal ilmunud täispikk “We Live” -, jätkab samanimeline “We Live“. Äratanuna uinunud inimhinged üles igavesest unest, leiame ennast massiivselt legendaarse raja “Dopethrone” kütkeist, ülistusood suurtele kõrgele taevasse sirguvatele mustadele valjuhäälditele ja feedbacki kultusele. “Come My Fanatics…” (1997) avalugu “Return Trip“, ühe silmapaistvaima loona bändi kullavaramust, esitatuna nüüd kahel kitarril, suudab panna sulama ka kõige külmema mõistuse. 55 minutilise ülesastumise lõpetab ritualistlik auavaldus päikesejumalatele – “Supercoven“. Igati kordaläinud kontsert ja rahuldava kvaliteediga salvestis sellest. Jätkuvalt ka superhead vokaalid elavas esituses, võrreldes albumitel “tehislikult” tooreks aetud vokaalidega.

YouTube Preview Image
Dopethrone

Seda videot ei tasu puhta kullana võtta, kuna pilt ja heli on üles võetud erinevatelt kontserditelt: heli on pärit õigelt, pilt aga mingisuguselt täiesti suvaliselt esinemiselt.

Hinnang: 4.5/5

Electric Wizard @ Wikipedia
Electric Wizard @ Encyclopaedia Metallum
Electric Wizard @ MySpace.com

27
Jan 10

EyeHateGod

EyeHateGod

Ameerikamaa soisest ja märjast lõunaosariigist Louisianast, selle pealinnast New Orleansist  pärit bänd EyeHateGod on vahelduva eduga, trotsides üleujutusi ja loomingulisi põudasid, tänaseks koos olnud ligilähedaselt 22 aastat. Destruktiivne dekadents, põimununa ohtratest meelemürkidest ja lihtinimlikust pettumusest ühiskonna vastu, on püsinud selle pika aja järel üsnagi muutumatuna – bändi põhituumikuks on: Michael Williams (vokaal), Jimmy Bower (kitarr), Brian Patton (kitarr) ja Joe LaCaze (trummid). Aja jooksul on bändist läbi käinud tohutu hulk bassimehi, õnneks Gary Mader, kes liitus põhikooslusega 2001. aastal, eirates kosmoloogilist seaduspärasust (hoiame hinge kinni ja sülitame kolm korda üle vasaku õla), pole veel tarviduseks võtnud teisi mehi nende tähtsal missioonil hüljata.

EyeHateGod on raske, kõrgele taevasse obeliskina sirguv graniitsammas, mis on kaetud sinna raiutud kirjasõnaga: inimeste kõige tumedamad mured ja saladused. See sammas, mille ümber puhuvad vilisevad tuuled, on kasvanud juba kaua, sama kaua kui on eksisteerinud inimkonna teadlik eksistents. Mida rohkem inimesi ja nende muresid, seda kõrgemale ja kiiremini see obelisk kasvab ning seda kaugemale ta mäletab. Kontekstuaalne õhkkond ei ole siiski nii kurvameelne kui ta seda esmapilgul võiks tunduda. Varieerudes üliaeglasest doomist plahvatusliku hardcore pungini, saadab seda värvikas bluusilik alamtoon. Oskuslik ja kõrvulukustav feedback, vahelduseks klassikalisi lõbusaid ja vähem lõbusaid riffe; tihke ja enda külge liimiv rütmisektsioon; sotsiaal-nihilistlik sõnum, materialiseerudes läbi üliemotsionaalse inimhääle. Ära jättes modernsed tehnikavidinad ja normaliseerides ekstreemse väljendusvormi, saame üpriski klassikalise ning tavalise bluesi. Piirkondki on ajalooliselt selle jaoks äärmiselt paslik.

Tänaseks on ansamblil ette näidata 4 täispikka stuudioalbumit: “In The Name Of Suffering” (1992), “Take As Needed For Pain” (1993), “Dopesick” (1996) ning “Confederacy Of Ruined Lives” (2000), rääkimata hulgast split-albumitest, demodest ja kogumikest. Ei tasu ennast lasta kohutada viimase albumi ilmumise ajatemplist, tegemist on täiesti funktsioneeriva ja kontserte andva seltskonnaga. Tundub, et vahepeal oli neil jälle teatav puhkeperiood, millelt naastes on nüüd asutud jälle uue albumi salvestamise kallale. Uus album pidi tulema midagi revolutsioonilisemat ja teistsugust kui eelnevad. Jääme siis põnevusega ootama, mida põnevat sedakorda soode ja slummide isandad välja mõtlevad.

YouTube Preview Image
Jack Ass In The Will Of God

YouTube Preview Image
Southern Discomfort

YouTube Preview Image
30 Dollar Bag

Lemmikalbumiteks on “In The Name Of Suffering” ja “Confederacy Of Ruined Lives” – kaks äärmust, millest esimene on kaootiliselt aeglane ja sünge, teine pigem souther/stoner roki mõjutustega, samas säilitades endas algupärase misantroopse atmosfääri. Tegelikult pole EyeHateGod veel ühegi halva albumiga maha saanud. Mõned klassikalised EyeHateGod-i lood, mida peaks kindlasti kuulama: “Depress“, “Man Is Too Ignorant To Exist“, “Godsong“, “Sisterf*cker“, “White Nigger“, “30$ Bag“, “Metamphetamine“, “Dixie Whiskey“, “Revelation/Revolution“, “Jack Ass In The Will Of God“, “Self Medication Blues“, “Corruption Scheme” ja “Blood Money“. Siia nimekirja oleks veel lisada mõndagi, aga ratsionaalsest maailmapildist lähtudes, peaks neist piisama.

Michael Williams

Rakendades teatavat eelarvamust bändi ja nende vulgaarse kuulmekanaleid kuritarvitava muusika suhtes, siis on raske uskuda, et sellistest vihastest ja pettunud auruveduritest saab kurvilisel mägiraudteel midagi rohkemat ja loomingulisemat välja pigistada. 4/5 bändist, väljaarvatud kitarrist Jimmy Bower, kes oli tollel hetkel teiste bändidega hõivatud, panid 2003. aastal seemne mulda bändile nimega Outlaw Order: ideoloogiliselt erinev, kõlapildil sarnane, kuigi tsipakene mahedam. Jimmy Bower on muidugi omaette nähtus, mänginuna aktiivse muusikukarjääri jooksul selliste nimedega bändides: Superjoint Ritual, Crowbar, Sourvein, Corrosion Of Conformity, The Mystick Krewe Of Clearlight. Aktiivsena on ta lisaks tegev kultusbändis Down, mis on võib-olla isegi mainekam kui EyeHateGod. Kui juba 4/5 teise bändi viljakehast on koos, siis võiks teoreetiliselt kaasa võtta ka selle puuduva 1/5 (OO% bassimees Pat Bruders) osa ning samuti ennast lavalaudadele vinnata. Aga täpselt nii ongi – topeltkogus NOLA mudalaviini – mõlemad, Eyehategod ja Outlaw Order astuvad Roadburn Festivalil üles 15. aprillil. Kõlab nagu toores ja raske peavalu, aga nauditav.

EyeHateGod @ MySpace
EyeHateGod @ Encyclopaedia Metallum
EyeHateGod @ Wikipedia

24
Jan 10

박쥐 / Thirst (2009)

Sang-hyun (Song Kang-ho) on pühasõna levitaja, kes oma vabast ajast käib kohalikus haiglas surivoodis olevatele inimestele lunastust jagamas. Tüdinenuna sellest surmast ja kaosest täidetud maailmast, võimetusest päästa inimesi surmalävelt, otsustab ta osa võtta ühe ohtliku haiguse vaktsiini väljatöötamisest, mis õnnestumise korral võib elusid päästa, olles ise üks katsealustest.

Nakatununa raskesse haigusesse ning peaaegu sellesse surres, puudutab teda viimasel hetkel justkui jumala käsi, mis ei lase tal veel nii vara siit maailmast lahkuda. Sang-hyun imepärane tervenemine ja ainsana ellujäämine katsealustest lööb laineid siin ja seal, põhjustades tema juurde vigaste ja surmahaigete inimeste voolu, kes loodavad tema püha käe ja palvete läbi võluväel terveneda. Peagi avastab ta lihalikult lubamatu nälja, janu vere järele, mida ta peab esialgu saatanlikuks keelitavaks ihaks, püüdes seda janu martüüri kombel endast välja peksta. Tugevnenud haistmismeeled ja füüsilised võimed kinnitavad veelkord kahtlust, et mehega pole kõik korras – haigus, millest ta pidas ennast tervenenuks, naaseb ning kasvatab lihalikku nälga veelgi. Andudes lõpuks füüsiliselt ja vaimselt piinavale janule, juues inimverd, taanduvad preestri haigussümptomid koheselt. Kas juua verd ja elada või mitte juua verd ning surra haigusesse, mis ärkab peagi kui pole kellegi aadriverd joodud – eetiline küsimus, millele tuleb tõsiusklikul härrasel leida ainuõige ja kõiki osapooli rahuldav vastus. Vampirellusebakteri sai mees endale külge vereülekandest, mis tehti talle haiglas, kui ta oli taevaväraval Peetrusega napsutamas. Votsiis imelist paranemist.

Tae-ju (Kim Ok-bin), noor ja kaunis neidis, aheldatud haige mehe ja tolle ema mõjusfääri, kohtub preestriga, omamata esialgu tema vastu romantilisi tundeid. Sang-hyuni aina kasvava verejanu ja vampiiriliku elustiili väljaarenemise taustal, areneb noorte vahel siiski välja palav ja armurõõme täis tunnetesümbioos. Tae-ju suudab osavalt manipuleerides viia Sang-hyuni nii kaugele, et too lõpetab tema mehe eluküünla. Saades hiljem teada, et tegemist oli osava ümber sõrme mässimisega, tapab mees raevuhoos Tae-ju. Mõistes oma teo traagilisust ja ebainimlikust, teeb Sang-hyun naise endataoliseks, päästes ta seeläbi igavesest unest. Kui endine pühamees, loomuselt siiras ja kaalutlev, tapab toitumise nimel ainult äärmisel vajadusel, siis Tae-ju seevastu loomalikul kombel alati. Kassi ja hiire mäng halva ja veel halvema vampiiri vahel.

Nii palju kui seni on õnnestunud Park Chan-wook-i poolt produtseeritud ja juhitud filme näha, olen pea alati olnud tema tööst suures vaimustuses. Omalaadne kaameratöö ja süžee ülesehitus ning selle arenemine: plahvatuslik brutaalsus ja vürtsine must huumor. Spetsiifiline käekiri, mida on kerge ära tunda ja põgus jälgida. “Thirst” on olemuselt klassikaline Park Chan-wooki kinoteos, sisaldades kõiki eelpool mainitud aspekte. Ütleks, et süžee arenes isegi oodatust plahvatuslikumalt, sest teine pool oli sisult paras kakofoonia, meenutades pigem seda hetkel noorte seas populaarset vampiirisaagat, mille nime ma ei taha kohe üldse hetkel välja hääldada. Esimene tund oli samas ju ülimalt nauditav. Mis juhtus? Närvekõditavast ja sürrealistlikust õudusdraamast sai ühtäkki romantiline põnevik. Liiga inimvaenulik teemavahetus. Pilav ja tume huumor päästis filmi lõpuks õnneks kõige hullemast.

Hinnang: 3.5/5

박쥐 (Thirst) @ IMDb
박쥐 (Thirst) @ Wikipedia

23
Jan 10

Arrested Development (2003)

Arrested Development

Paar viimast nädalat on põgusalt möödunud jänkide paljukiidetud teleseriaali “Arrested Development” seltsis. Tundus olevat loogiline jätk alles üsna hiljuti vaadatud brittide “The Office (UK)” (kirjutasin sellest siin) pseudodokumentalistlikus vormis komöödiaseriaalile, mida on ka antud pealkirja kandev teos. Sarja režisööriks on Mitchell Hurwitz ja peaprodutsendiks Ron Howard, kes peitub muuseas saladusliku jutustaja hääle taha, keda võib põgusalt taustal kuulda. Eetris oli ajavahemikus 2003 – 2006, kokku kolm hooaega. Kahetsusväärselt vähe tõesti, kuid rõõmustav fakt on vähemalt see, et peagi jõuab kinoekraanile samanimeline ja sarjaga seotud täispikk film.

Arrested Development” räägib Bluthi perekonnast, kellel pole seni olnud põhjust oma elu üle kurta. Seda üürikest rõõmu jätkub päevani kuni arreteeritakse perekonnapea George Bluth (Jeffrey Tambor), Bluthi äriimpeeriumi looja ja juht, seonduvalt maksupettuste ja kahtlaste tehingutega – kirstunaelaks on mudelmaja ehitamine Iraaki Saddam Husseini jaoks, millest üritatakse ennast hiljem meeleheitlikult puhtaks pesta. Perekonnale, kus keegi pole kunagi reaalselt tööd teinud ega viitsinud, osutub päästerõngaks vanuselt keskmine poeg Michael Bluth (Jason Bateman), kes on töötanud viimased 10 aastat oma isa kõrval ning sestap teab kuidas firmat juhtida. Vahest tundubki, et Michael on ainukene värviline pliiats selles perekonnas. Lisaks oma poja George Michaeli (Michael Cera) eest hoolitsemisele, keda ta kasvatab peale oma naise surma üksinda, peab ta nüüd ka hoolitsema täiskasvanud inimeste eest, kellele annab kohati tema endagi poeg küpsuse poolest silmad ette. Hoolimata, et ta ei ole oma perekonna üle uhke, veel vähem tahab neist kuulda, luhtuvad enamik tema katsetest lahti öelda perekonnast ning minna George Michaeliga oma teed pidi.

Pereema, Michaeli ema ja Georgi abikaasa, Lucille Bluth (Jessica Walter) on manipuleeriv, domineeriv ja tipsutamispahega parimates aastates daam, kes üritab võimalusel ähvardades ja valetades saada teised perekonnaliikmed enda kontrolli alla. Mehkeldab Georgi identse kaksikvenna Oscariga (samuti kehastatud Jeffrey Tambor poolt), kes võib olla pere noorima poja Busteri (Tony Hale) tegelik isa. Buster, kellel vanust kolmkümmend aastat ning veel mõnigi  peale, polegi tegelikult nii alaarenenud justkui ta esialgu paista võiks. Linnupoeg, kes ei ole veel õppinud lendama, eluraskustega hakkama saama ja tahtmata oma emast lahkuda, elab jätkuvalt koos oma emaga, kelleta ta päris elus hakkama ei saaks. Vanim poeg GOB (Will Arnett) üritab karjääri teha mustkunstis, kuid ebaõnnestunult, endale seda tunnistamata ning aina edasi üritades, lootes saavutada ühel päeval oodatud kuulsuse. Kannatab vahelduvalt noorema venna Michaeli edu pärast alaväärsuskomplekside all, üritades seda leevendada talle tahtmatult haput ja kõhtu lahtistavat suppi keetes, mida peavad nad kõik pärast koos helpima. Hädapätakas ja suur õnnetus.

Michael Bluthi kaksikõde Lindsay Bluth Fünke (Portia de Rossi) – mässumeelne aktivist, kellele meeldib korraldada tühiste asjade nimel asjatuid avalikke proteste ja ülesastumisi, mille eesmärgiks on peamiselt tema enda ego esiletõstmine. Lindsay abikaasa Tobias Fünke (David Cross), endine psühholoog, kelle suureks unistuseks on saada näitlejaks ning loobus selle nimel isegi oma eelmisest ametist. Vaevleb mitmete veidrate komplekside käes, teeb kohatuid ja kontekstiväliseid nalju, rääkimata tema “mehistest” märkustest, mis panevad kahtlema tema seksuaalsetes kalduvustes. Utoopiline karakater. Lindsay ja Tobiase tütar Mae Fünke (Alia Shawkat), lühidalt Maeby, on noor mässuline puberteediealine tütarlaps ning sellele eale kohaselt, üritab kõike teha vastu vanemate tahtmist ja satub seeläbi nii mõnigi kord huvitavatesse olukordadesse. Tema ja nõbu George Michaeli vahel, elades nüüd koos vanematega ühe katuse all, tekib midagi ontlikumat ja lubamatut kui tavaline suhtetasand nõbu ja nõbu vahel lubaks.

Ootused? Kas komöödia puhul saabki olla ootusi peale selle, et see humoorikas ja argipäeva hallusest väljarebiv oleks? Ootused oli tegelikult üsna kõrged, sama kõrge kui hinne IMDb-s (9.7 hetkel). Mäletamistmööda pole vist isegi nii kõrge hindega filmi kunagi vaadanud. Läbi kolme hooaja saab näha südamlikku lugu, täis käänulisi teid ja huvitavaid arenguid. Oh ei, draamast oleme siiski kaugel. Selliseid isiksusi, vaimselt ebastabiilsed ja alaarenenud, ei ole võimalik dramaatilisse konteksti suruda. Lihtsa, lausa labase stsenaariumi eduvõtmeks oli ladus ja osav näitlejatöö ning vormile omane kaameratöö, mis andis perfektselt edasi seda labasust ja idootsust. Head näitlejad ja veel parem käsikiri. Huumori tahhomeeter oli konstantselt seal 5000 pöörde kandis, pikkadel ja taganttuulega sirgetel õnnestus sinna 7000 alla saada.

Perekond, millest sai kolme hooaja jooksul nagu enda perekond, on raske lahkuda. Peaaegu absoluutne täiuslikus.

Hinnang: 4.5/5

Arrested Development @ IMDb
Arrested Development @ Wikipedia