February, 2010

28
Feb 10

Moss – Sub Templum (2008)

Arvamused puuduvad

Moss - Sub Templum (2008)

01. Ritus
02. Subterraen
03. Dragged To The Roots
04. Gate III: Devils From The Outer Dark

Briti funeral doomi ühe ekstravagantseima ja abstraktseima isendi Mossi teine, majesteetliku pikkusega helikonserv “Sub Templum“, valgustatud jätkuvalt okultismist ja H. P. Lovecrafti loomingust, ei sarnane väliste tunnuste järgi vähemalgi määral samblale, tollele omasele kergusele ja õhulisusele. Vahest kui täita see sulatinaga, saame vaevaliselt tuhandiku kogumassist, mida kaalub paranoiadest ja tumedatest visioonidest immutatud samblapulst tõeliselt. Vägevuse ja pale osas on “Sub Templum” võrreldav Burning Witchi kultuslikku jumalasõna levitava “Crippled Lucifer“-ga, peale mille ilmumist ei ole enam miski sama nagu see olema peaks. Kaos.

Metafüüsilise, otsatu seeneniidistikuna kulgeva “Sub Templum“-i vaimsus on askeetlikult lihtpärane – sama primitiivne kui minu lühikene ülevaade. “Ritus” juhatab teenistuse oreli ja pühasõna saatel sisse. Laadilt sulanduvad “Subterraen” ja “Dragged To The Roots” võtavad kanda missa põhiraskuse: ristimise ja ohverdamise protsessi. Kulmineeruv, igavikuna tunduv 35 minuti pikkune palvus “Gate III: Devils From The Outer Dark“, oodina singulaarsusele, jaguneb omapuhku kolmeks alamosaks: “Walpurgis“, “The Coming Of 13“, ja “Exitus“. Kitarri ja trummide koostööl tekkivad rasked riffid venivad nagu tatt, tahtmata jõuda maapinnani. Sosistav, vaevalt kõnelejast endast kaugemale kostuv hääl, täidab teisel hetkel deemonlike kriisetega templi võlvialuse, küündides ka kõige kaugemate kuulajateni. Menuka funeral doomi valemi ja atmosfääri jaoks on siin kõik vajalik olemas.

Moss (UK)

Olly Pearson (vokaal, orel), Dominic Finbow (kitarr) ja Chris Chantler (trummid) – puritaanlik kolmik, kelle tüvest Moss kord alguse sai ja mööda kelle mõttelisi oksi too jõudsalt edasi kasvab.

Hinnang: 4/5

Moss @ MySpace
Moss @ Wikipedia
Moss @ Encyclopaedia Metallum

, , , , , , , , ,
28
Feb 10

YOB – The Great Cessation (2009)

Arvamused puuduvad

YOB - The Great Cessation (2009)

01. Burning The Altar
02. The Lie That Is Sin
03. Silence Of Heaven
04. Breathing From The Shallows
05. The Great Cessation

“The Great Cessation” tähistab auväärse ookeanitaguse doom/sludge kollektiivi YOB reinkarnatsiooni, mille mitte nii auväärt trööstitu maine teekond lõpetati vägivaldselt 2006. aasta hakul. Vaimne isa, kitarrist ja laulja Mike Scheidt lõi peagi uue akti nimega Middian, mis kasvas edasi sealt, kust YOBi juured läbi raiuti, kuid nimega seonduvate juriidiliste probleemide tõttu maeti seegi kooslus varsti peale tolle esimese kauamängiva väljastamist. Loodus ei salli üldiselt tühja kohta ning selle kinnitamiseks anti varalahkunule uus võimalus: 2008. aastal bänd reformuleeriti, kavaga järgneva tegutsemisaasta jooksul välja anda värske materjaliga album ja maksimaalselt kasutada võimalusi esinemisteks. Põhiliikmena jätkas Mike Scheidt (kitarr, vokaal). Sõjas kaotatud liikmeid (rütmisektsioon) asendavad nüüdsest Aaron Reiseberg ja Travis Foster, vastavalt instrumentide järjekorrale: bass ja trumm. Lubadus väljastada uus kauamängiv, kandis samuti vilja.

Suur lõppemine – tähenduslik sõnapaar, millega sobib kõige paremini iseloomustada nõrganärvilistele mittesoovitava raskuskeskmega albumi temaatikat, kui tolle pealkiri tõlkida meie emakeelde. YOBi looming ei ole ka varasemalt teab mis kergemate kilda kuulunud, kuid “The Great Cessation” viib tavapäraseks saanud jaheda kliima sootumaks teisse ja kaalukamasse mõõtesse. “Burning The Altar” ja järgnev “The Lie That Is Sin” avavad imposantselt – tempoka ja tihedalt informatiivse helipildiga – selle loetud alamteemadest koosneva üllitise. Oh ja, nüüd on järg raja “Silence Of Heaven” käes. Kellele kostub see kõikehaarava kaose ja moraalse kuulamispiinana, kellele proosaliselt vaikiva taevase inglitekoorina. Fatalistlik kataklüsmis, meenutades meelsamini nende kaasmaalaste Grief rämedamate päevade loomevaramusse kuuluvat teost. Heldinud taevast, siidja lumise lunastusena, langeb eelmisest loost mõnevõrra pehmem “Breathing From The Shallows“, mis ei ulatu küll riff-roki tasemeni, kuid kätkeb endas kuradima kõva riffi.

Pidulik nimilugu, hirmuäratava pikkusega – 20 minutit ja 35 sekundit -, saab alguse tasasest eelmängust, tormina kasvades ja laiudes üle mandri. Katastroofi mõõtmetes häving jääb siiski saabumata ja torm tõuseb kosmiliste helide saatel jam-ide meelevallas olevatesse kõrgematesse õhukihtidesse, kus see ei kujuta enam ohtu. Juba “The Lie That Is Sin” tahtis panna otsima informatsiooni, et ega ometi ei ole kaasatud külalisvokaalina tänaseks tegevuse lõpetanud brittide doomi-bändi Warning vokalist Patrick Walker.

“The idiosyncratic and poignant vocals of Patrick Walker; and his introspective, darkly-confessional lyrical themes.”

“The Great Cessation” ei andnud enam rahu ning sooritasin detailsema taustauuringu, ent resultaadid ei kajastanud, et vokaalidel oleks keegi muu kui Mike Scheidt. Paranoiad. Kes on tuttavad Warningu loomingu ja Patrick Walkeri omapärase harmoonilise laulmisstiiliga, teavad millest ma kõnelen. Seda on võimatu unustada. Mike Scheidt, kes on mitmekülgseid vokaalseid võimeid varasemalt korduvalt tõestanud, on suutnud tahtmatult imiteerida mainitud härrast niiviisi, et segadus on hõlp tulema. Kiretult öeldes: võimas lugu.

YOB

YOB-i Euroopa debüüt, nagu arvata, leiab aset ikka Roadburn Festivalil. Kui reedel ei ole juhuslikult võimalik kaeda, siis on saab saatusliku vea parandada pühapäeval.

Hinnang: 5/5

YOB @ MySpace
YOB @ Wikipedia
YOB @ Encyclopaedia Metallum

, , , , , ,
27
Feb 10

Kuklachew & The Space Cats – Softy (2010)

Arvamused puuduvad

Kuklachew & The Space Cats - Softy (2009)

01. Rolling One Day
02. Locomotion
03. Mila With Tequila
04. Your Mom
05. The Hog
06. Talking Wah
07. Lumberjack
08. Cheesy A Baby
09. Pudding
10. Red Garden
11. Lalala In Space
12. Yummie Sheriff
13. She’s The Sun
14. Pluto People
15. Prove It
16. Fairytale
17. Rainy Alley Melodies

Kas pidada viimastele päevadele osaks saanud sooja õhutemperatuuri ootuspäraseks eelmänguks kevade saabumisele, või on kõiges süüdi Tallinnast pärit, 2004. aastal alguse saanud Kuklachew & The Space Cats (endise nimega J-Stick), mis jättis läinud laupäeval Tartusse komeedina jõuliselt lumisesse maapinda tungides, sügava soojalt ja südamlikult hõõguva kraatri. Kontsert oli võrdlemisi meeldejääv: jutujätku ja hingekosutavaid mõttearendusi jagus veel järgmistekski päevadeks – seda tõendab kasvõi kokkuvõttev kirjutis. Sestap ei hakka emotsioone uuesti kerakujulisest meenutustepuhvrist lahti harutama. Heade mõtete linna maabunud komeet lükkas olengu lõppedes tagurpidi käigus sisse, põrutades tagasi tuldud teed pidi ja neelates endasse tollel päeval valitsenud rüvedalt tontliku ilmavana. Ilmavana on üpriski kogukas tüüp, seega pidi midagi maha jääma. 17-looline ja 60 minuti pikkune debüütalbum “Softy“, mille sisu olen ma möödunud päevade jooksul vahelduva eduga mekkinud ja endamisi lahanud, on leidnud selle lühikese ajaga kindla koha kodumaiste lemmikalbumite seas.

“Softy” on otsekui värvilistest piltidest koosnev ajalooraamat, kuhu on pressitud 60-ndate toonis psühhedeelse- ja garaažiroki ning surfimuusika parimad voorused, käsitletuna läbi idealistliku hipi-retrospektiivi. Muretu ja elurõõmus meeleolu; huumorikate pealkirjade ja sisuga lood venitavad laulujoru huulile ning naerulohukesed põskedele; grooviv rütmisektsoon, ilmekas põhivokaal ja taustavokaalid, kosmilise kõlaga kitarr ja klahvpillid ning nendevaheline atmosfääriline kokkumäng. Inspireerituna suurkujudest, nagu ilmselgelt The Beatles, suudab Kuklachew & The Space Cats lisaks nii mõndagi köitvat kaasata, andes põhjuse hiljem uuesti tagasi tulla ja alustada taas otsast kuulamist. 17 lugu sirutavad värvipliiatsitena kuulmiselunditesse laiali täpselt 17-nel erineval koloriitsel moel ja kombinatsioonil, varieerudes looti temaatikalt ja ülesehituselt. Erivärvilisi pliiatseid üritatakse kohati üheks multifunktsionaalseks sulatada, kahest otsast koosnevaks joonistuspulgaks, mis annab ühest otsast kasutades ühte värvi ja teisest otsast teist värvi tulemuse. Mänglevad teemavahetused õnnestuvad siiski väärikalt ning lõbusaid üllatusmomente jätkub hilisemakski.

Kuklachew & The Space Cats

Oma mahukusest hoolimata, kujunesid selged soosikud välja üsnagi kiiresti, jätmata õhku küsimusi ja mitmemõistmisi. “Locomotion“, “Your Mom“, “Lumberjack“, “Red Garden“, “Prove It ” ja “Talking Wah” on vaid osa groovivast kriitilisest massist. “She’s The Sun” pealkirja kandev lugu, justkui see enese eest juba ennetavalt räägib, on albumi kõige päikesepaistelisem lugu, viib pulbitsevate soojuskiirte najal kuulaja jalataldu kõrvetava peene liiva ja helesinise veega mereranda, kus on aeg vähemalt viimased 50 aastat seisnud. Kosmilist rahusõnumit jagavad “Pluto People” ja “Lalala In Space” jäävad lihtsa ja kaasahaarava lüürikaga kummitama ajusoppidesse veel pikaks ajaks. “Yummie Sheriff” ja “Pudding” poolt kuvandatud planetaarne, psühhedeeliast kantud loomepuhang, seob mälupildi kindlakäeliselt nende konkreetsete taiestega kui “Softy” parimatega.

Kosmosekassid on: Misha Panfilov (vokaal, bass), Anton Piskarjov (kitarr, taustavokaal), Erki-Andres Nuut (klahvpillid) ja Lenya Galaganov (trummid, taustavokaal).

Hinnang: 4.5/5

Kuklachew & The Space Cats @ MySpace
Kuklachew & The Space Cats @ Wikipedia

, , , , , , , , , ,
24
Feb 10

Shining – Blackjazz (2010)

Arvamused puuduvad

Shining - Blackjazz (2010)

01. The Madness And The Damage Done
02. Fisheye
03. Exit Sun
04. Exit Sun
05. Healter Skelter
06. The Madness And The Damage Done
07. Blackjazz Deathtrance
08. Omen
09. 21st Century Schizoid Man

Ekstreemse raskemuusika ja hapra džässi ristandina sündinud mütoloogiline Minotaur peidab endasse kummagi vanema karakteristlikud omadused: laksutades marru minnes jämedahäälselt kõuelaulu ja heatujuliselt vilistades rõõmsat viisijupikest. Sellegipoolest, liiga vali ja kaootiline kõuevasara välgutamine peale ei lähe, sest liigne tasakaalutus, ühe iseloomujoone domineerimine, on pikemas perspektiivis ilmselgelt väsitav. Cynic on selline kaunis näide kuidas kaks stiili harmooniliselt ühte sulavad ja miks ka mitte kodumaine Echosilence, mis omal ajal lõi laineid siin ja sealpool riigipiire. Mitte, et ma algsest teemast veel kaugemale tahaksin tüürida, pean mainimisväärseks ka sakslaste Panzerballetti, mis energilise pulseeriva funkiliku temperamentsusega on üks vaieldamatuid lemmikartiste, selles vastanduvaid jõekaldaid sillana ühendavas žanris.

Oslos, Norras 1999. aastal poolkogemata sigitatud futuristlikku džässi harrastav nelik, vahelduva eduga ka kvintett, on aja vältel läbi teinud muusikalises mõttemaailmas kui ka koosseisus märkimisväärseid muutusi. Kolmandat albumit “In The Kingdom Of Kitsch You Will Be A Monster” (2005) võib pidada muutuste jada alguseks: osad traditsionaalsed instrumendid asendati moodsamate elektroonilise vastu ja helikeel väljendub üha rohkem progressiivse roki ja metali läbi. 2007. aastal tuuritati soojendusesindajana koos Norra kuulsa bläkki lipulaevaga Enslaved, millest kasvas välja kahasse kirjutatud 90 minuti pikkune 9-st loost koosnev kontsertteos “Nine Nights in Nothingness – Glimpses of Downfall“, mida tuntakse pigem lühema nime “The Armageddon Concerto” all. Spetsiaalse kontsertkava esmaesitlus toimus 2008. aastal ühel Skandinaavia mõjukamail džässifestivalil Moldejazz. Esmakordselt väljaspool Põhjalat, õnnestub seda unikaalset kahe bändi koostööna sündinud eksperimentaalteost kuulda ja näha peatselt toimuval Roadburn Festivalil.

“Blackjazz” nimena väljendab bändi enda sõnul nende praegust olemust ja väljendusstiili – bläkk ja džäss? Seost esimesega ei oska esmajoones kohe kuidagi tekkinud pildiga siduda, ega samuti hiljem põhjalikumal auditoorsel lahkamisel. Õrnad džässilikud alged kummatigi kumavad läbi. Muusikastiil egoistlikult üldistatuna – mulle tundub -, on üpriski tugevalt seotud industriaalteemaga, muutudes tihti liialt mürarikkaks ja pealetükkivaks. “Blackjazz” ei ole nõrk album, kuid personaalsest vaatenurgast on eelnenud looming rohkemal määral mokkamööda, ehk hukkamõistva kohtuotsusega mõistan Shiningu teelahkme valiku loominguteel hukka. Kõrvale jättes mittemeeldimised, siis leidub siingi fragmente, mis on meeldivad: “The Madness And The Damage Done” (mõlemad osad), “Fisheye” ja “Omen“. Erilise soosikuna toon siinkohal välja pala “21st Century Schizoid Man“, originaalina kuuludes brittide progressiivse roki raudse alustala King Crimson loomevaramusse. Külalisvokaalina on antud loos kaasategev varemmainitud kollektiivi Enslaved vokalist ja bassimees Grutle Kjellson. Hea cover ja veelgi parem algmaterjal.

Shining (Nor)

Hinnang: 3.5/5

Ametlik kodulehekülg
Shining @ MySpace
Shining @ Wikipedia

, , , , , , ,
21
Feb 10

Roheline Planeet 9 @ Klubi Plink-Plonk (20.02.2010)

1 arvamus

Roheline Planeet 9

“Roheline Planeet” üritusteseeria ajalugu on juba nii pikk, et varsti hakkab järjekorranumbrit tähistama kahekohaline arv. Ennetavalt suured tänud Mäntsile ja teistele seotud inimestele, kes viitsivad seda alternatiivmuusika liikumist ja koosviibimisi edasi viia. Nišši ehk rahvast, kes taolist muusikat kuulavad ja seotud üritusi külastavad, on rõõmuga tõdedes aina rohkem. Kontingendi puudumise üle ei saanud kurta ka seekord, kuigi võib-olla oli hästi natukene vähem rahvast kui möödunud korral, aga selles saab peaasjalikult süüdistada jäist ilma, mis käredate külmakraadide ja lõikava tuulega ei olnud just kõige eeskujulikum abiline.

Eksperimentaalse orbitaaljaama esmakordne põkkumine Tartu kontinentaalmooduliga lõppes ilma märkimisväärse verevalamise ja stiihiata. Lavasüütuse kaotus, mis võeti vastu meheliku uhkuse ja solidaarsusega, ei andnud põhjust nurisemiseks ja ületas sihikindlalt ootustes paika pandud lati. Parateoreetikud, kaasaarvatud mina ise, kes muhelevalt spekuleerisid teemal, et kas Highmachine tuleb tõesti lavale vaid ühe looga, said roostes raudpanniga otse kümnesse. Highmachine repertuaar osutus kenakesti mahukaks, kätketes endas 6-7 (?) lugu, mis täitsid eetri umbkaudselt tunniks. Humoorika sarkastilise sisu ja pealkirjadega lugulaulud, mille saateks on looduskaunis riffiparadiis. Natuuri ja omapära Highmachinel jätkub selles mitte-alati-väga-isikupärases-ja-omanäolises muusikastiilis, kus sünnib viimasel ajal uusi bände nagu seeni pärast vihma. Kirsina rammusa vahukoore peal on tarmukas vokalist Rainer (PeZ), kes oskab ja tahab sõnaväele elu sisse panna. Kui ma nüüd pealkirjadega väga mööda ei pane, siis tuulesabana võtsid hõlmaäärest kinni “Taxi Driver“, “Hooker From The Swamp” ja “Drunken Burgerstand Fighters“. Järgmise korrani. (Y).

Highmachine @ MySpace

Smõuk ja tema magusast viirukisuitsust läbi imbunud aupaiste ei toonud sedapuhkugi publikumile pettumust: mõned vanad meeldejäävalt pähekulunud ajatud lood, mille sekka leidsid tee ka paar uuemat. Neist “Must Päike” on varasemalt paar korda ennast pilvesirmi tagant ilmutanud. Teine hommikuvärskelt heade mõtete muusika tootmisliinilt maha lükatud pala, mille nime ma paraku enam ei mäleta, võpatas plahvatava monoliidina üles viimsegi ootusärevusse suikunud inimhinge. Kurat, Smõuki uus kraam on paljulubav. Eelmisel korral kui sai nähtud ja kuulatud Smõuki elavas esitluses, siis istus helipuldi väikene kuradikene, kes mängis hoobadega ja nuppude nii nagu juhtus – sedakorda oli aga helikuradist võitu saadud. Soojalt dünaamiline ja jami-altis atmosfäär, kus juhtub pea alati midagi uut ja eriskummalist. Smõuk areneb ja seda pelgalt paremuse poole.

Smõuk @ MySpace

See tundmatut ja veidrat nime Kuklachew & The Space Cats kandev 2004. aastal Talinnas kokku tulnud kollektiiv oli paljudele kindlasti õhtu kõige suurem üllatus – võib ainult oletada kui paljud kohalolijatest olid sellest ansamblist varem midagi kuulnud. Mina näiteks kuulsin selle bändi nime esmakordselt alles antud ürituse eel. Eks see ole ka selgitav asjaoluga, et kosmosekiisude debüüthelisalvestis “Softy” jõudis avalikuse ette üsna hiljuti. Rõõmsameelne ja satiiriline segu 60-ndate hõngulisest psühhedeelsest garaaži-rokist ning surfi-muusikast. Mis saaks veel olla parem kui taaselustada klassikalise roki kuldajale iseloomulik nägu ja kõla. Ega nad lavalgi vastupidist ei väida ning toovad muusika kuulajateni tollele ajastule iseloomuliku sensuaalsuse ja naiivse elurõõmuga. Ja inimesed tantsisid – lihtsalt tantsisid ja elasid ennast välja, justkui homset päeva ei oleks ega tuleks. Ülevoolav mitmekesise esiklapse presentatsioon, mis vajab kontserdiväliselt põhjalikumat uurimist.

Toetage väärt Eesti muusikat. Kuklachew & The Space Catsi “Softy” saab muretseda endale üpriski taskukohase hinnaga (65kr?).

Kuklachew & The Space Cats @ MySpace

, , , , , , , , , ,
← Vanemad sissekanded