Romantilise komöödia sugemetega sürrealistlik draama “I’m A Cyborg, But Thats OK” tõestab, et Park Chan-wook pole meister ainult süngete visioonidega trillerite ja õudusfilmide juhtimisest ning kirjutamises, vaid ka südamelähedasemate teoste vallas. Tõsi, ei jää me seegi kord ilma vägivallata – vaimse ja füüsilise -, kuid leppima peab siiski tavalisest väiksema kogusega.

Cha Young-goon (Im Su-jeong), elektroonikatehases robotitäpsust vajavat tükitööd tegev noor naine, satub vaimuhaiglasse peale seda, kui ta ühendab ennast psühhoosihoos elektrivõrku, arvates, et ta on küborg ning vajab oma energiavarude täiendamiseks elektrienergiat. Young-gooni mentaalseks teejuhiks paremaks küborgiks saamisel on vana transistorraadio, kust ta kuulab igaõhtuselt õpetlikku raadiosaadet, mis on muidugi kõigest tema järjekordne pettekujutlus. Vaimuhaigla, mis ei ole just kõige tavalisem vaimse tervise parendamise asutus: lopsaka loodusega anarhistlik oaas, kus on domineerival kohal patsiendid. Veidrate ja skisofreeniliste käitumismustritega patsiendid, kellest küll enamik ei oma olulist rolli põhiloo arengus, olles pigem üks osa sellest neuroloogiliselt ebastabiilsest õhkkonnast. Young-gooni jaoks on üks neist hulludest ometigi tähtis. Nimelt Park Il-sun (Jeong Ji-hoon), kompulsiivse varastamise sündroomi ja paanikahäirete all kannatav noorsand, kellele pakub kohe algusest see veider ja uus “elukas” põnevust, üritades sellega lävida. Kuigi Il-suni puhul saab rääkida kõigest muust kui normaalsusest, võib temast leida kaudselt ratsionaalsele ja kaalutlevale inimesele viitavaid algeid, mis päästavad ta enda kui Young-gooni hullemast. Keskne ja jooksev probleem, mis seisneb Young-gooni toitumishäiretes: kuna küborg nagu ta on, toitub ta ainult patareidest, omastades sealt lakkudes elektrit, mis pole teadupärast inimorganismile piisav. Mõlemapoolses illusioonis paigaldab Il-sun Young-goonile “riisi-meganaatori”, mis aitab muundada toiduenergia masinorganismile vajalikuks kütuseks. Juba sõna illusioon viitab sellele, et tegu on järgmise skisofreenilise episoodiga küborgi eneseleidmisel. Raskelt paranoiline ja hallutsinatsiooniline.

Pentsikust väljendusvormist olenemata, leiab linateosest põhielemendid, mis viitavad klassikalisele armastusloole: esmane ignoreerimise ja eitamise faas, suhte arenemise faas ning kulmineeruv faas, kus tunded löövad täies mahus õitsele. Il-suni ja Young-gooni vahelised suhted on kummalised, kaugeltki ei paista see sõprusena ega kahe noore inimese vahel oleva armusuhtena. Eriskummaline emotsionaalne side. Mingisugune platooniline armastus nende vahel ometigi eksisteerib ning ei puudu ka see viimane etapp, kus mõlemad pooled seda teadvustavad.

Palju ja isegi ülekiidetud Park Chan-wooki kaameratöö kõrval tõstaksin seekord esile visuaalse pildi värvide kontrasti. Võib-olla ebaoluline, kuid kasvõi vaadates allpool olevaid pilte, eriti loodusmaastikke, siis hakkab silma isepärane soe värvide kontrastiline suhe. Muusikavalikuga on seekord eriti hästi naelapeale pihta saadud, sulandudes piinliku täpsusega kokku ekraanil toimuvaga - Park Chan-wookile tavaks kujunenud klassikalised palad, mille sekka on ära eksinud ka paar džässi lugu. Eepiliseim näide helitausta sulandumisest tegevusega on vast see, kui Young-goon korraldab tavaks saanud nägemustehoos rampage – ei kujuta ette paremat helirada, mis sobiks sujuvaks tinavalamiseks elusasse ja elutusse.

Arvamused “I’m A Cyborg, But Thats OK” kohta jagunevad üldiselt kahte leeri: ühed peavad seda Park Chan-wooki üheks kehvamaks filmiks, teised jällegi ülistavad. Pean tunnistama, et alguses olin suhteliselt kahevahel, oskamata seisukohta võtta, kuid peale mõningast seedimist kaldub pöial pigem taeva poole. Häirivaks võib osutuda liigne venitamine. Pea 2 tundi on sellise loo jaoks ikka neetult palju.

Hinnang: 4/5

I’m A Cyborg, But Thats OK @ IMDb
I’m A Cyborg, But Thats OK @ Wikipedia