March, 2010

27
Mar 10

Carnivàle (2003)

Carnivàle (2003)

Carnivàle on jänkist teleprodutsendi/stsenaristi Daniel Knaufi kirjutatud lugu tavapäraseks klišeeks saanud hea ja kurja vahelisest võitlusest. Sedakorda on valguse ja pimeduse jõud võtnud maise, inimkehasse peituva vormi, kus need surrogaadina pesitsedes ootavad õiget päeva, et astuda taas omavahelisse võitlusesse – ja nii põlvest põlve, alates aegade algusest. Carnivàle taha varjuv lugu on üksjagu muljetavaldav: sürrealistlikult detailiderikas ja karmidel reeglitel/hierarhial põhinev müsteeriumitemeka, mida ka kõige parema tahtmise korral ei ole võimalik läbinisti mõista. Carnivàle looga seonduva mütoloogiaga saab tutvuda siin. Tegevuse ajastu, majandusdepressioonist äestatud 1930-ndad, vürtsitab omakorda õhkkonda teatava misantroopse elegantsi ja sekundaarse, mitte vähemtähtsa müstikakihiga.

Valguseseemet veres kandev Ben Hawkins (Nick Stahl), kelle kummalise unenäoga juhatatakse sisse loo tegevus, üritab matta oma just äsja surnud ema kui saatuse rajad viivad ta kokku mööduva karnevaliga. Rändav seltskond ei paista olevat sinna juhuslikult sattunud ning ega juhuslikumalt ei kulge ka järgnevad teekonnavalikud. Neid inimesi juhib müstiline “juhatus”: läbi kääbuse Samsoni (Michael J. Anderson) kõnelev fiktiivne inimene või inimestegrupp, kelle olemasolusse ei usu rändtsirkusse elanikud isegi tihti. Ravitsejavõimetega noor ja elukogemusteta Ben otsustab nendega siiski kaasa minna, üritades ajapikku leida leevendust südant muserdavale leinale ja vastuseid ajukäärudes redutavatele küsimustele. Vastused tulevad, ent mis hinnaga ja verdtarretamapaneva teadmistepagasiga. Ben asub otsima oma isa, Henry Scudderit (John Savage), eelmise põlvkonna tumedate jõudude teenrit. Nagu kõik teed viivad Rooma, viivad pea kõik lahendunud müsteeriumid kaudselt Henry Scudderi jälgedele.

Pahemapoolse avatari Justin Crowei (Clancy Brown) roll ühiskonnas on sootumaks vastupidine tema vaimolendi natuurile. Nimelt on Justin preester, jumaliku pühasõna levitaja, kes hakkab ühtäkki tajuma inimeste mõtteid, omades nonde üle imperaatorlikku võimu. Samuti näeb ta vastaspoolega seotud nägemusi nii unes kui ilmsi, justkui Ben temast (ei, mitte seesuguseid). Algses segaduses ennast neetuks pidav Justin mõtleb isegi enesetapule, kuid siis saab ta “jumaliku” valgustuse ning napoleonliku maailmavallutusplaani käigus rajab hiiglaslikku kultuse/rahvakiriku, valmistudes viimsepäeva sõnumi levitamiseks. Õde Iris (Amy Madigan), kes jääb rahumeelselt venna Justini varju, on tema suursugususe ja edu nimel koguni valmis ohverdama süütuid inimelusid, aga kui selgub, et pühamehest vend ei olegi tegelikult see, kelleks ta on teda koguaeg pidanud, pöörab ta talle selja ja ulatab abistav käe vastasleerile. Hullumeelse palvevenna rüüsse pugenud Clancy Brown oli vast ka üks õnnestunumaid näitlejavalikud – eriti sellise, meeleolude vahel laveeriva tegelaskuju rolli. Tiba kurjaendelised näojooned ja jutlustajale omane tõrrepõhjast kajav maskuliinne hääl sobituvad samuti antud karakteri spetsialiteeti.

Kaks erinevat avatari ja kaks erinevat rada enese olemuse leidmiseks ja teostamiseks, kuid ühel hetkel hea ja kuri ometigi kohtuvad. Nägemused saavad ilmsiks. Üks osapooltest hukkub, ent tema vereliini ei hävitata täielikult. Teise poole saatus, kes saab lahingus raskelt vigastada, jääb vaatajatele lahtiseks.

Kui HBO ei oleks seda mõneti kultuslikus staatuses olevat seriaali peale teist hooaega tühistanud, siis härra Knaufi enese sõnul oli tal materjali valmis kirjutatud veel kahe raamatu ehk nelja hooaja jagu. Ei, ma ei hala – võib-olla ongi parem, et karnevali seiklus lõppes siinkohal. Loomulikult kohustuslik kiiksuga vaatamine Twin Peaksi fännidele.

Hinnang: 5/5

Carnivàle @ IMDb
Carnivàle @ Wikipedia

25
Mar 10

Nevesise videounenägu

YouTube Preview Image
7 000 000 years

Kolosseumile sarnanev Tallinna Linnahall, selle tühi ja koltunud lava, neli parimates aastates meest ja mis peamine – rock’n’roll! Lihtne ja otsekohene video ilma igasuguse segava taustamürata. Lõpuks näeb ära ka uue bassimehe.

25
Mar 10

Voog – I (2010)

“Voog (translates to english as ‘flow’) is an experimental / psychedelic / doom band from Tartu, Estonia. The disc features one lengthy track heavily relying on  improvisation, hypnotic repetitions and flowing soundscapes. Turn up the volume and go.”

“Lähme siis?” – säherduse ühtaegu sobiliku ja iroonilise fraasiga juhatab ennast sisse kodumaine kosmilise turma-psühhedeelia kvartett Voog. Paradoksidest ja šamanistlikust müstikast kammitsetud kollektiivist ei tea keegi suurt midagi, ehk ainult kõige lähemal seisvad inimesed ise, kust nende hinged tulevad ja kuhu neid käesolev rännak edasi viib. Lavale sisenetakse vargsi, korraldatakse kolossaalselt meeliülendav intergalaktiline turismireis, ning siis lahkutakse sama hiilivalt kui saabuti. Tohutu ootusärevus ja siis ühtäkki – kaos ja lahkumisvalust kirvendavad kompimismeeled. Kitsas ringkonnas liigub eelmisest nädalast saadik Voogi esimene promokonserv “I” (ma oletan, et see on ikka õige nimi), rohuna leevendamaks kontserdijärgseid võõrutusnähtusi, aga seda kõigest järgmise korrani.

Kuidas siis minemine oli? Ausaltöeldes oodatust lühem, sest nüüdne ambivalentne kontsertkava, dünaamilise mustrina arenev otsatu kompositsioon on mõõdukalt pikem, nii 10 – 15 minuti kindlasti. Ma ei ole kunagi suutnud päriselt ette kujutada, kuidas Voog võiks helikonservi surutult kõlada ja töötada, sest kõhetu heliketas ei anna ju edasi kuidagimoodi läkastamapanevat viirukisuitsu ega värvilisi liikuvaid pilte. Imeväel töötab, ja töötab isegi väga hästi – selline täiesti teistmoodi voogamine kui tavapäraseks on saanud. Nostalgilise tagasivaatena mõjuv 37 minuti pikkune päratu üksainsus on õigupoolest salvestatud 2008. aasta oktoobris. Pooleteise aastaga juhtub nii mõndagi, üldiselt paremuse suunas. Sume instrumentide vaheline tasakaal ja läbipaistvus: idüllilähedasest voogamisest on puudu üksnes viiruk ja värvide virrvarr.

Laavajõena tulvavad bassikeeled; kivimurrus hellalt suuri kivikamakaid lennutavad trummipulgad; taevaingli sauana pilvekarju aedikusse kihutav kitarr; pimedast kaljukoopast tuulena möirgav orel. Igavikupikkusena näiv hea ja kurja sisevõitlus kannab edasi esimest 18 minutit, kus jõududevahelise kaalukausi vihad püsivad pisikeste mööndustega ühel joonel. Valguse teenrite kaalukauss nihkub ootamatult ülespoole ja evidentse maapealse põrgu trooni haarab endale tumedahäälselt jorisev kurimurjam. Taevas on täidetud paksu musta pilvekihiga ja seal kus voolas ennem vesi, on nüüd sängi vannutanud tulikuum magma. Groteskne doomi ja drone sümbioos. Korraga, 28 minuti kandis, pistab musta nõgivaiba vahelt pea välja kuldne päikesekiir, ja siis teine ja siis kolmas kuni kogu taevas on täidetud valguse ja siidja helesinise kattega. Vanakuri tiritakse ekspansiivse psühhedeelia valangus süngemate laamakihtide alla, et seesamune lukustada sinna igaveseks. Palju kannatust ja valu, seevastu elumärk ei lase enda järel kaua oodata ja peagi on vasttärganud puude okstel näha sädistamas rõõmsameelseid kevadlinde.

Perspektiivid, ent millised? Nood paistaksid nagu midagi veelgi mahukamat ja maailmakeset nihestavamat. Nisuke väljavaade kevadehakul, kus on mulda pandud seeme uue eluringile, ärgitab lootust, et kui toda tärkavat elu ei võta põud või liigne taevast alla sadanud vihmavaling, siis on peagi võimalik näha võrsumas pompoosset eluvormi.

Hinnang: 5/5

Voog @ MySpace

22
Mar 10

Russian Circles – Geneva (2009)

Russian Circles - Geneva (2009)

01. Fathom
02. Geneva
03. Melee
04. Hexed All
05. Malko
06. When The Mountain Comes To Muhammad
07. Philos

Kentsaka, idanaabrite ringjatele sfääridele viitava nime taha peitub päriselus kolmest noorest mehest koosnev instrumentaalne post-roki trio, kelle tegelikuks sünnipaigaks on maaliliste järvede ja kriminogeense ajaloo poolest tuntud Chicago. 2004. aastast tegutsenud Russian Circlesile on “Geneva” juba kolmas täispikkuses kauamängiv, samas esimene album, mis on tugevamalt mõjutatud Brian Crooki visioonidest, kes liitus kollektiiviga 2007. aastal, kui lahkus algne bassimees Colin DeKuiper. Kahe bassimehe fundamentaalseid erinevusi, nagu ka bändi üldist arengusuunda ei oska kahjuks millegagi kõrvutada, sest puudub eelnev kokkupuude kahe esimese albumiga. Siinkohal üritangi vaadelda “Geneva” nimelist olevust pigem eraldiseisva organismina.

Seitse rada – seitse selgelt eristuvat ja rakutasemel sõltumatult funktsioneerivat amööbilaadset molluskit, jäljendavad looduses leiduvaid fraktaalseid mustreid. Suvehommikuse siidja uduloorina kerkivad kitarripartiid, sügiseselt porised ja ankurdavad basskäigud ning vabalt kulgeva ainurakse rakutuuma üheskoos hoidvad trummid. Atmosfäärilise osana leiavad koha lisaks suur hunnik elektroonilisi vidinaid ja sämpleid, ja ka mõningad traditsioonilisemad instrumendid nagu viiul, tšello, klaver ja tromboon/trompet. “Melee” tõuseb minu silmis albumi parimaks looks just osava poognakääksutamisele läbi – sümfooniliselt valguv õhuline lainehari, kerkides aina kõrgemale ning sobival hetkel poetades inimkeha õrnalt kuldsele rannaliivale. “Melee” ja “Hexed All” omavad ainsana omavahel põimunud kombitsaid, mille põhjal saaks väita, et nad võiksid pindmiselt olla temaatikalt seotud. “Hexed All” on justkui soe pärastlõunane lõunatuul, kuivatades “Melee” poolt rannale asetatud merehädalise rõivad ja puhudes minema juustesse takerdunud adru. Mingil määral jätkab sama teekonda ka plaadi pikim rada “Philos“. Kuhu aga selle džunglisse kasvanud raja seiklus viib, sellest ei anta kuulajale aimu, ehkki see kõlab paljutõotavalt ja avastamisele kutsuvana.

Maskuliinsed “Fathom” ja “Geneva“, on vast kõige struktureeritumad, kätketes huvitavaid riffe, mis sobivad valatult avama mitte alati nii kindlapiirilist muusikalist eepost. “Malko” on oma olemuselt liiga käänuline ja groteskne, tõrjudes endast agressiivselt eemale kõik, kes vähegi temast kinni tahavad haarata. “When The Mountain Comes To Muhammad” – igahaljas küsimus, et kas muhamed peaks mäe juurde minema või mägi tulema muhamedi juurde koju kätte. Selgelt paistavad siin kommunikatsiooniprobleemid ning kumbki ei saanud üksteise küllakutset. Keeruline lugu, kust on iga kuulamise järel midagi uut avastada. Mäele lähemale nihkudes peaks tolle kontuurid selgemalt eristuma ja paremini mõistetavamad olema.

Üle pika aja üks huvitav post-roki/atmosfäärilise sludge album, mida kannatab kuulata jätkuva jadana, ilma et sureks igavusse. Ootan põnevusega nende ülesastumist Roadburnil.

Russian Circles

Vasakult paremale: Brian Crook (bass), Dave Turncrantz (trummid) ja Mike Sullivan (kitarr).

Hinnang: 4/5

Russian Circlesi kodulehekülg
Russian Circles @ MySpace
Russian Circles @ PureVolume
Russian Circles @ Facebook
Russian Circles @ Wikipedia

21
Mar 10

Voog @ Genialistide Klubi (19.03.2010)

Sitimaan & Voog - Genialistide Klubi

Reede õhtu viis mind üksjagu ebatavalisse, samal ajal huvitavasse ja sõbralikult sooja Genialistide Klubisse, kus šamanistlike rituaalide saatel reguleeris näiliste elumahlade nivoosid Tartu eksperimentaalse turma-psühhedeelia kollektiiv Voog, keda mäletamistmööda sai viimati nähtud eelmise aasta detsembrikuu teise nädala laupäeval. Sitimaan ja Liisi Koikson vääriksid ka justkui mainimist, aga nemad olid vähemtähtsad, võrreldes esmajärgulise, silmadest ja kõrvadest kataklüsmilist joovastust kiirgava intellektuaalse olendiga. Sitimaan jäi vast nägemata jällegi raamidest välja veninud ajakava tõttu, ometigi ma sellepärast väga ei põe. Vahemiku kaugusesse lükkunud tsüklonistide kava alguse ja saali saabumise vahel, täitis põgus värvikollaažide mäng luitunud puitpõrandal, retrohõnguline elektrooniline tantsumuusika ja psüühilised multifilmid – oodates möödunud minutid ei olnud põrmugi mahavisatud aeg. Rääkides veel Genialistide Klubist, siis ei saa kurta: iselaadi boheemlasliku meka konspetsioon töötab hästi ja suudab sinna meelitada neetult palju rahvast. Meelsasti satuks sinna teinegi kord.

Voog sisenes jõmaka metafüüsilise kogumina stratosfääri tagasihoidlikult, loogeldes suures liigendatud teemas tajumatu madukehana sujuvalt, katkestamatult, ühelt alamteemalt teisele, jättes ühtlasi kainestava momendi sumedalt laiali valgunud magusa viirukisuitsu hingamiseks. Pisikesed, peaaegu märkamatud apsakad vahest sattusid sisse, aga need tundusid pigem loomuliku osana. Videotaust pakkus muhedat religioosset lisaelamust, kuid liiga võimsa ja endassehaarava kataraktina, et toda subjektiivselt millegi muu ja tähtsama kõrvalt sügavuti jälgida. Värvid vilksatasid vahetult siin ja seal, ent peamine aju arvutusvõimsus jaotati helide dekodeerimise protsessi jaoks.

Kogumi progresseerudes kasvas ka tasapisi rahvahulk, mis võis tipphetke ajal jääda 100 inimhinge kanti. Kas voogavale kollektiivile endile meeldis olla laval? Kindlasti! Kas rahvale meeldis, mis laval korda saadeti? Loomulikult! Ovatsioon oli pikk ja metsik, kutsudes bändi kogunisti ligilähedaselt 50 minuti pikkuseks veninud massiivset singulaarsust taaskord esitama. Voog hävitas. Iga kui viimne keharakk tundis seda – emotsioonidest genereeritud ajusignaalide ning ümbritsevate vibratsioonide koostöö kaudu. Hullumeelsus!

Voog @ MySpace
Voog @ YouTube