Carnivàle on jänkist teleprodutsendi/stsenaristi Daniel Knaufi kirjutatud lugu tavapäraseks klišeeks saanud hea ja kurja vahelisest võitlusest. Sedakorda on valguse ja pimeduse jõud võtnud maise, inimkehasse peituva vormi, kus need surrogaadina pesitsedes ootavad õiget päeva, et astuda taas omavahelisse võitlusesse – ja nii põlvest põlve, alates aegade algusest. Carnivàle taha varjuv lugu on üksjagu muljetavaldav: sürrealistlikult detailiderikas ja karmidel reeglitel/hierarhial põhinev müsteeriumitemeka, mida ka kõige parema tahtmise korral ei ole võimalik läbinisti mõista. Carnivàle looga seonduva mütoloogiaga saab tutvuda siin. Tegevuse ajastu, majandusdepressioonist äestatud 1930-ndad, vürtsitab omakorda õhkkonda teatava misantroopse elegantsi ja sekundaarse, mitte vähemtähtsa müstikakihiga.
Valguseseemet veres kandev Ben Hawkins (Nick Stahl), kelle kummalise unenäoga juhatatakse sisse loo tegevus, üritab matta oma just äsja surnud ema kui saatuse rajad viivad ta kokku mööduva karnevaliga. Rändav seltskond ei paista olevat sinna juhuslikult sattunud ning ega juhuslikumalt ei kulge ka järgnevad teekonnavalikud. Neid inimesi juhib müstiline “juhatus”: läbi kääbuse Samsoni (Michael J. Anderson) kõnelev fiktiivne inimene või inimestegrupp, kelle olemasolusse ei usu rändtsirkusse elanikud isegi tihti. Ravitsejavõimetega noor ja elukogemusteta Ben otsustab nendega siiski kaasa minna, üritades ajapikku leida leevendust südant muserdavale leinale ja vastuseid ajukäärudes redutavatele küsimustele. Vastused tulevad, ent mis hinnaga ja verdtarretamapaneva teadmistepagasiga. Ben asub otsima oma isa, Henry Scudderit (John Savage), eelmise põlvkonna tumedate jõudude teenrit. Nagu kõik teed viivad Rooma, viivad pea kõik lahendunud müsteeriumid kaudselt Henry Scudderi jälgedele.
Pahemapoolse avatari Justin Crowei (Clancy Brown) roll ühiskonnas on sootumaks vastupidine tema vaimolendi natuurile. Nimelt on Justin preester, jumaliku pühasõna levitaja, kes hakkab ühtäkki tajuma inimeste mõtteid, omades nonde üle imperaatorlikku võimu. Samuti näeb ta vastaspoolega seotud nägemusi nii unes kui ilmsi, justkui Ben temast (ei, mitte seesuguseid). Algses segaduses ennast neetuks pidav Justin mõtleb isegi enesetapule, kuid siis saab ta “jumaliku” valgustuse ning napoleonliku maailmavallutusplaani käigus rajab hiiglaslikku kultuse/rahvakiriku, valmistudes viimsepäeva sõnumi levitamiseks. Õde Iris (Amy Madigan), kes jääb rahumeelselt venna Justini varju, on tema suursugususe ja edu nimel koguni valmis ohverdama süütuid inimelusid, aga kui selgub, et pühamehest vend ei olegi tegelikult see, kelleks ta on teda koguaeg pidanud, pöörab ta talle selja ja ulatab abistav käe vastasleerile. Hullumeelse palvevenna rüüsse pugenud Clancy Brown oli vast ka üks õnnestunumaid näitlejavalikud – eriti sellise, meeleolude vahel laveeriva tegelaskuju rolli. Tiba kurjaendelised näojooned ja jutlustajale omane tõrrepõhjast kajav maskuliinne hääl sobituvad samuti antud karakteri spetsialiteeti.
Kaks erinevat avatari ja kaks erinevat rada enese olemuse leidmiseks ja teostamiseks, kuid ühel hetkel hea ja kuri ometigi kohtuvad. Nägemused saavad ilmsiks. Üks osapooltest hukkub, ent tema vereliini ei hävitata täielikult. Teise poole saatus, kes saab lahingus raskelt vigastada, jääb vaatajatele lahtiseks.
Kui HBO ei oleks seda mõneti kultuslikus staatuses olevat seriaali peale teist hooaega tühistanud, siis härra Knaufi enese sõnul oli tal materjali valmis kirjutatud veel kahe raamatu ehk nelja hooaja jagu. Ei, ma ei hala – võib-olla ongi parem, et karnevali seiklus lõppes siinkohal. Loomulikult kohustuslik kiiksuga vaatamine Twin Peaksi fännidele.
Hinnang: 5/5
