21
Mar 10

Tour De Horizon 2010 @ Klubi Plink-Plonk (17.03.2010)

Talbot EOS Eesti Tuur

Üha rohkem viivad viimasel ajal elutee käänakud Plink-Plonki, Tartu heamuusika hälli, ja seda sugugi mitte vastumeelselt, ennemini ei jõua ära oodata, kunas jõuab kätte järgmine kord. Pettumust ei valmistanud ka sellekolmapäevane Talboti esikalbumi “EOS” presenteerimine koos eel- ja järelpõletitega. Vahest ehk võib kiruda helikuradeid, kes pisteliselt kummitasid mingil määral kõiki bände, ent see ei rikkunud üldist ootusärevust ja raskeid riffe täis keskkonda. Prii sissepääsu eest tänud Jarmole.

Five Seconds To Leave

Ennetavalt, küll omamata aimu, milles see seisneb, viitasin ma võimalikule üllatusmomendile. Ennustus täitus ootuspäraselt. Ma usun, et ma ei räägi pelgalt vaid iseenda eest, kui ma ütlen, et nonde tšehhide ülesastumine oli heas mõttes ootamatult jahmatamapanev. Five Seconds To Leave on bänd, mis on füüsilises eksistentsis sootumaks teine kui džinnina lampi püütuna.

Stiililiselt liigitaksin kaugelt Tšehhist külla sõitnud meeste kätetöö seguks post ja müra rokist, konsolideerununa industriaalsest misantroopiast ja drone-likust süngusest ning kaootilisusest. Kirglikku, kiht kihilt sibulana kooruvat lavalist keelt rikastas evolutsioonilise ja voolava loomuga videoklippidest koosnev ekraaniteos. Video omas ettekandes mastaapset rolli, milleta seda tõenäoliselt ei kujutaks ka ette. “Sevent Wave” kurat – sireeni kombel hüpnotiseeriv naishääl, urisevad madalsagedused ja unnesuikumise äärel ellutoovad trummikärgatused, mõjusid ekstaasina; toetaval taustarajal laveerinud sinusoid pani enda sageduse taktis vägisi põlved värisema otsekui vastsündinud kevadisel vasikal. Sügav kummardus bassimehele Hromyle, kes otsustas ühel hetkel haarata poogna ja sellega elektribassi kallal maagiat rakendada. Omamoodi sümfooniline hetk.

Uutmoodi live-kogemus. Tagantjärgi on muidugi hea targutada, kuid tsipakene on kahju, et ei haaranud midagi Five Seconds To Leave nänniletist. Põlvevärinad põhjused vajavad põhjalikumat analüüsimist.

Five Seconds To Leave @ MySpace

Temples

Loetud tunnid varem kuulatud salvestis nende ühest eelnevast kontserdist mekkis suurepäraselt, nagu ka demo, millest ma kirjutasin põgusas pühademeeleolus siin. Templesi esinemine Plink-Plonkis oli aga üksjagu pettumus. Kas ainult mulle tundus, või tõesti seisis keegi kaabelduse peal, et heli nii deformeerunult kuuldevälja maandus. Helilainete tihkuse ja tooruse haistmisega ei tekkinud probleeme, kuid selgelt puudus neist igasugune elu. Lavaline tegevus paistis ka kuidagi üksluiselt passiivne. Liikmete endi nägudelt võis esinemise ajal samuti lugeda mõnetist frustratsiooni, kaudselt kinnitades püstitatud kahtluseid. Kes seda teab, mis tondid neid kummitasid.

Temples @ MySpace

Talbot

Õhtu peaesineja ja süüdlane, kelle pärast üldse see üritus toimus, ei vedanud alt kohaletulnud fänne ja andis oma lühikese karjääri ühe parima kontserdi. Jarmo ja Magnus olid silmnähtavalt sõiduvees ja nautisid täiel rinnal raske töö viljana sündinud debüüdi esitlemist. Palju kobrutavat energiat ning inimlikke võimeid trotsivaid sööste mängitavatel instrumentidel.

Kogu õhtu enamvähem lineaarsena püsinud maailm purustati täielikult. Monoliitse jõuga lömastatud crash-id kiirgasid sõna otseses mõttes piltlikult hoomatavaid, halona õhkõrnalt läbipaistvaid helilaineid. Ja loomulikult taaskord madalad sagedused, mis mõõnade ja tõusudena, tõid ja viisid külmavärinaid; ma olen üpriski kindel, et tänu basstrummile jäi ka nii mõnigi südamelöök vahele. Senini parim füüsiline ja vaimne tulilinnu elamus, mida mäletab keha veel pikka aega, ja mida loodetavasti tasub vanaduspõlves isegi lastelastele pajatada.

Silma jäi, kõrvutades eelmise korraga samas kohas, et Jarmo on trummidega publikule lähemale kolinud, Magnusega ühele tasandile. See selgitab ehk ka asjaolu, miks trummid mõjusid mõnevõrra efektiivsemalt ajukoorele kui ennist.

Talbot @ MySpace

Kuma

Kuma esinemisjärjekord jõudis kätte algselt planeeritud kellajast pea tund aega hiljem. Ilmselgelt jäid nad liiga hilja peale, sest suurem osa rahvast lahkus peale Talboti lõpetamist. Nädala keskpaik seab siiski mõningad piirangud: kellel oli vaja tööle või kooli minna järgmisel päeval, kes lihtsalt väsinud.

Justkui Five Seconds To Leave, ilmestas Kuma ülesastumist visuaalse taiesega: laval tukslevat elu ja saalis tuikuvaid viimaseid ellujäänuid eraldas läbipaistev valge loor, kuhu joonistusid abstraktsed animatsioonid. Abstraktsuse ja ekstsentrilisusega paistis silma ka Kuma looming, millesse ma tõttöelda ei jõudnudki sügavuti süüvida, sest väsimus haaras teise loo ajal rinnust ning sundis võtma sammud kodu suunas. Võib-olla mõni teine kord.

Kuma @ MySpace

Pilte kordaläinud õhtupoolikust leiab siit ja siit.

Jäta oma arvamus