April, 2010

21
Apr 10

Esimene Roadburn Festival õnnelikult seljataga

Viimaks on 8 päeva kestnud ränk ja avastusterohke reis Hollandisse, Tilburgi otsaga alguspunkti tagasi jõudnud. Vee- ja maismaateid pidi rännates jäi selja taha pea 4000 kilomeetrit ja 4 riiki. Kindlasti ei oleks see olnud nii huvitav ilma maruvahva reisiseltskonnata, kellega see raske, rindele marssiva sõduri rusuv hingekoorem, üheskoos pika sõidu ajal alistati – kohale jõudes oli hirm teadmatuse ees asendunud pigem suurejoonelise ootusärevusega. Fataalne kogus head muusikat, Hollandi kultuur ja selle eripärad, toredad inimesed ja omamoodi telkimiskogemus veel tiba rõsketes ilmastikuoludes. See et osad kollektiivid (Shrinebuilder, Candlemass jne.) jäi lennuliikluse seiskumise tõttu tulemata, oli mõneti kurvastav, aga see-eest nägime bände, mida muidu vist kuulama ei oleks läinud. Läks nagu ta läks osade esinejatega, kuid kogetuga võib üldises pildis rahule jääda – järgmine aasta jälle.

Järelejäänud päevade jooksul, mis veel sellest üürikesest nädalast alles on jäänud, üritan lühidalt kirja panna tehtud ja nähtud sündmused, maiusena lisades juurde mõningad fotod ja videod, mille kvaliteet ei ole teab mis kiita, ent visuaalsest aspektist peaks tekstikooste veidi huvipakkuvam olema.

13
Apr 10

Roadburn Festival 2010

Viimaks on kätte jõudnud päeva, mil tuleb võtta sammud lääne poole. Muljetan lähemalt siis kui tagasi olen, seniks aga olge mõnusad.

12
Apr 10

Milligram – Hello Motherfucker! (2001)

Milligram - Hello Motherfucker! (2001)

01. Nipplemountain Clampdown
02. After The Riot
03. I Don’t Bleed (For You)
04. Fear And Loathing Everywhere
05. Names On Walls
06. Inri
07. Muscledog Shot
08. Not Okay
09. Burntout Technics
10. She (Misfits Cover)
11. Fix Me (Black Flag Cover)
12. Jealous Again (Black Flag Cover)
13. We Are 138 (Misfits Cover)
14. Gimme Some Action (Fear Cover)

Põhja-Ameerikast, Bostonist, Cambridgest lähtuva maailmavalu ja revolutsioonispasmide käes väänleva muusikakollektiivi Milligram’i esimene kauahautud tibupoeg, provotseeriva nimega “Hello Motherfucker!“, ei näi esmajoones midagi uut siin naharakke puuriva ja kaunilt sillerdava päikese all, pigem banaalne, ent järk-järgult teravahambulist iseloomu näidates tõestab, et primitiivse kesta all on nii mõndagi peidus. Aegumatuks küsimuseks jääb, et mis stiili alla see tugevate pungi juurtega bänd liigitada: kõlaks nagu punk, samas aga jällegi nagu stoner- või fuzz-rokk. Kus teab kurat jäi silma hoopistükkis klassifikatsioon stoner punk –  aga miks ka mitte.

Eeskätt paelub “Hello Motherfucker!“-i juures tolle mahe ja kriminaalselt fuzz‘ine pealispind, kust peagi koorub välja Jonah Jenkins’i halastamatu ja laiahaardeline vokaalne harmoonia, Darryl Shepard’i hukutavad ja inimvõimete piire kompavad kitarrisoolod, Bob Maloney teravanurgelised ja viskoossed bassisiinused ning Zeph Courtney vikatina lõunaosariiklaste ridu niitvad püssirohuvalangud.

Albumi avavad ülitugevad “Nipplemountain Clampdown” ja “After The Riot“. Hea järelmaitse jätsid ka “Inri“, “Muscledog Shot” ja “Burntout Technics“. Õigupoolest on tugevamaiks osaks võõra linnu pesas õpitud viisijupid: kaks Mistifits’i ja Black Flag’i ning üks FEAR-i oma. Midagi ääretult võimast ja gigantset on sealt linnupesast välja lendamas ning võõra itkuga taevalaotust täitmas. “She“, “Jealous Again” ja “Gimme Some Action” kuuluvad selle sektsiooni paremikku. Ainuüksi nende superheade cover‘ite eest tahaks maksimaalsed tugrikud anda, kuid paraku ei ole see võimalik, sest kokkuvõttes jääb Milligram’i debüüt tsipa lühidapoolseks ja üheülbaliseks.

Milligram’i ajalugu on olnud kohati keeruline ja lahinguterohke, ning tänasel päeval neid enam üheskoos esinemas ei näe, kuigi kõik tegelevad aktiivselt muusikaga edasi (vähemalt Jonah Jenkins ja Darryl Shepard). Eelmisel aastal käis kuskilt läbi uudis, et Milligram on taaskord kokku tulnud ja selle tähtsa sündmuse tähistamiseks kontserdi andmas, aga tundub et sellest ei tulnud suurt midagi välja.

Hinnang: 3.5/5

Milligram @ MySpace

10
Apr 10

Koyaanisqatsi (1982)

Koyaanisqatsi (1982)

Koyaanisqatsi” epitsentriline, areaale loov ja hävitav, vastanduva ürglooduse ja kahel jalal kõndiva ahvi loodud tehismaailma vaheline lummav sõjatanner, kus käib alatihti mingisugune märgatav sagimine, muutumine, ja vihtade ümberkaalumine; kahjuks või õnneks, osutub tolle teise, tehisliku maailma kaalukauss viimasel ajal aina raskemaks – nii raskeks, et selle enese mass poob teda tasapisi hingest ning mida päev edasi, seda tunnetavamalt jääb vähemaks hapnikku mida hingata. Vägisi tuleb tahtmine küsida too nõme ja kitsarinnaline küsimus, et kus filmi taga seisvad härrased unes ja ilmsi uusi mõõtmeid avastamas käivad ning mis substantse nad selleks kõhvavad, sest konsentreeritud ja tugevas gravitatsiooniväljas vaevalt säärane dünaamilise trajektoori ja amööbse ehitusega spirituaalne konsistents tekkida saab. “Koyaanisqatsi” ahhetus ja ohhetus, – valem -, vaatad sa seda kui valusa appikarje ja õppetunnina või maalilise trippi’na ringjates sfäärides, laseb ennast tõlgendada täpselt nii nagu sinu mõtestatud hallollus seda lubab. Isegi kui tõlgendada seda kummati tumedamates toonides, õhkub sealt aistitavat positiivset rahulolu, lootust healoomulistele muutustele, mida on raske tähelepanemata jätta.

Režii ja produktsiooni eest vastutab Godfrey Reggio, ent siinkohal ei ole ka vähemtähtsad Philip Glass ja Ron Fricke, kellest esimene on linateosele loonud muusika ja teine aidanud üles võtta fotod. Kaadrite ülesvõtmine ja heliloome, nende omavaheline sidumine tervikuks, võttis aega 6 aastat, kumbki ligikaudselt 3 aastat. Aegvõttega jäädvustatud pildiseeriad metsikust loodusest ning sudust imbunud suurlinnamelust: nende pahedest ja võludest, loovusest ja destruktiivsusest ning toimivatest protsessidest ja vastandi analoogiatest noile – ja see kõik on sorava kerglusega ühte voolavasse videovoogu mahutatud. “Koyaanisqatsi’s” puudub mahedahäälne vestja kes aitaks mõista kogetavate sürreaalide terviklikust kui killustatust, tähtsaid detaile ja seoseid, mis on olulised mõistmaks kinoloo taha peituvaid põhimõtteid. See-eest on Philip Glassi’i hüpnootiline ja minimalistlik heliloome, millele on omistatud too karismaatiline ja tähtis roll tajutava lahtiseletamisel. Liikuvate piltide ja muusika vahelist sümbioosi ei tasu kunagi alaväärtustada – eriti siin. Ei ole ühte ilma teiseta. Vahest kulutasidki Reggio ja Glass monoliidi ümberaranžeerimiseks ja -monteerimiseks üleliia palju aega, ent tulemus ei anna laita, töötades ootuspärase proportsionaalse sujuvuse ja astraalse samastumisega. Joovastav sümfoonia.

Koyaanisqatsi” näitas, et need kaks maailma ei ole ühti nii erinevad kui nad esialgu võivad paista: naturaalsele sfäärile omased abstraktsed mustrid ja seaduspärasused on pärandunud selle sees kasvavale sünteetilisele mikrosfäärile, pungale, mis õitsema puhkedes tahaks justkui murda enda all laiuva oksarao ja seejärel kogu puutüve. Kuid ta ei saa ega jõua seda teha – vähemalt seni kuni ei lõhuta neid primaarseid seaduspärasuseid. Sfääride vaheline piir nihkub pidevalt, ent see on selgelt eristatav ja ennast pikemas perspektiivis ise tasakaalustav.

Kohati raske ja põhjalikku keskendumist nõudev film, aga siiski hoomatav ja inimemotsioonide tasemele ümber transleeritav. “Koyaanisqatsi” kuulub qatsi-triloogiasse, kus ootavad veel ees kaks filmi “Powaqqatsi” (1988) ja “Naqoyqatsi” (2002). Godfrey Reggio ja Philip Glass’i koostöö jätkub noiski episoodides.

“Koyaanisqatsi – hullumeelne ja rahutu elu…”

Hinnang: 5/5

Koyaanisqatsi kodulehekülg
Koyaanisqatsi @ IMDb
Koyaanisqatsi @ Wikipedia

04
Apr 10

Tolmunud Mesipuu – Puusse Panen (2009)

Tolmunud Mesipuu - Puusse Panen (2009)

01. Kulda Ülevalt
02. Kui Ma Leian Sind Magamas
03. Kuradisosin
04. Puusse Panen
05. Lõpus Hakkab Sadama
06. Viska Tulle
07. Seitsmetolline
08. Professor, Prillipapa, Kuradi Intelligent Nahhui
09. Pulgapillamisvähk
10. Lugu Mustadest Tablettidest

Pastorikuues ja erkpunastes tossudes kitarrist, moodsas ülikonnas ja kõrvuni pähe tõmmatud mütsiloduga bassimees, ja tõsine trummar, pragmaatiline habemik, kes ei näe sootuks koomiline välja antud situatsioonis. Kui Tolmunud Mesipuu viljeleb sakraalset gospel-rokki, nagu nad deklareerivad, siis kurat – viimane on aeg lahti öelda ilmaliku elu võludest ja valudest ning astuda üllama ja mitmetahulisema eesmärgi nimel palvevennaks. Aga seda auga! Ma kujutan juba vaimusilmas ette, kuidas libapastor, lihtsameelne kaluripoiss ja kuri köstrihärra lasevad üheskoos vallatutel nootidel kõlada pühapäevahommikusel missal, piki kõrgeid kirikuvõlve, kumisedes ornamentidega sepistatud akendelt jumalasulasteni; mässumeelne instrumentide koor, mis viib ka kõige vaoshoituma, isekeskis piitsutava martüüri transilaadsesse konditsiooni, sest jumala hääl on rääkinud ja paljastanud vandenõuteooria, haleda tünga, mille järel ei oma enam miski tähtsust. Las pidustused ja orgia saavad alguse – käes on viimnepäev.

Tolmunud Mesipuud pühakohas kahjuks esinemas ei ole näinud, sest nii jumalapelglik inimene nagu ma olen, ei ole ma sinna päris mitu aastat sattunud. See-eest olen ma toda aastaid hästihoitud saladust, eelmisel aastal süva ja indie ringkondades palju kõneainet leidnud tragikoomilist punti näinud siinsamas, otse koduukse taga. Mahuks vaid plaadile see mänglev ja avantüristlikult pohhuistlik, enesesse naerev atmosfääriline element, siis oleks igati priima. Piisavalt energiat jätkub plaadikettalegi, aga teades kunstilembeste meeste täispotentsiaali, siis… üle pika aja on järjekordseks rõõmulaksuks neetumalt hea “Puusse Panen” käima lükata. Happy doom! Uka-tsaka-uka-tsaka-dam-dam-uka-tsaka.

Mõrkja laibalebrana, minoorse järelehõikena kadunukesele, juhatab vendade Sõnajalgade loomingut plagieeriva Tolmunud Mesipuu parimate palade kogumiku “Puusse Panen” sisse “Kulda Ülevalt“. Hais lämmatab. Nüüd võib pintsakutaskust võtta taskurätiku ja pisarad kuivatada, sest helgemat ja sõbralikumat sõnumit kätkevad “Kui Ma Leian Sind Magamas” ja “Lõpus Hakkab Sadama“, mõjuvad neutraalsemalt ja tuju kergitavamana, vahest isegi tiba naiivselt.

Nimilugu, “Puusse Panen“, kaigub kõrvus justkui verine ristirüütlite anastusretk metsikute paganate õilsasse paradiisiriiki, kus nood armetult gigantsete raudmõõkade vahel mullakõduks pekstakse. Lihtne aga muhe lugu. Too “Seitsmetolline” ei ole üldsegi sobilik nõrganärvilistele – on groteskne ja libe elukas teine. Judinaid peale ajav kriipiv algus ja egas põhisisugi siinkohal leebem ei ole. Ebamaiseim drone kompositsioon, mis meil siin Maarjamaa süngetes krüptides kokku on keevitatud. Barbaarse loomu poolest sobiks seitsmes rada paari üheksanda rajaga “Pulgapillamisvähk“. Toores ja lainetav bassivoog. Keegi tahtis söetablette? Ei mina oska neid tahta, ent mida rohkem kuulata lugu “Lugu Mustadest Tablettidest“, siis ühineb see kõikse kiirema tandemiga, kust leiab eest “Puusse Panen” ja “Seitsemetolline“. Nii maitsev ja lineaarselt kasvav riff.

Paneb imestama, et kus tuleb Tolmunud Mesipuul sedavõrd palju loomingulisi mõtteid, et täita 52 minutit puhastustuld nii mitmekülgse ja eristuva temaatikaga. Lõpuks sain need kurjast vaimust vaevatud mõtted kirja – olgu mulle siis jumal armuline.

Tolmunud Mesipuu

Vasakult paremale: Lauri Pajos (trummid), Heiki Lepist (bass) ja Ander Roots (kitarr).

Kuula!!!

Hinnang: 4/5

Tolmunud Mesipuu @ MySpace
Tolmunud Mesipuu @ Facebook