May, 2010

23
May 10

Twin Peaks (1990)

Twin Peaks (1990)

Kes seda aastat enam mäletab kunas “Twin Peaks” esmakordselt siinmail teleekraanile jõudis, kuid mingisugused hägused mälestused on sellest ajast siiski säilinud. Unustamatute piltidena on mällu raiutud koolnukangestuses Laura Palmeri (Sheryl Lee) laiba näoilme ja Kyle MacLachlani kehastatud eriagent Dale Cooper, pragmaatiline ja budistliku vaimsusega seadusesilm, kes näib alati teadvat rohkem, kui ta välja näitab. Noor ja rumal laps, nagu ma sellele ajal veel olin, ei osanud ma toda David Lynchi ja Mark Frosti poolt kahasse loodud kultusliku seriaali hinnata, ning juhtus see, et peale mõnda osa kadus vaatamishuvi sootuks. Kellaaeg oli ka ilmselgelt liiga hiline, mil see jooksis.

Nüüd, ligikaudu 15 aastat hiljem, tuli millegipärast taaskord juttu David Lynchi loomingust (häbi häbi – peale “Mulholland Drive” (2001), “Dune” (1984) ja “Eraserhead” (1976) ei tea temast suurt midagi), mis viis omakorda “Twin Peaks“-ni. Siinkohal ei olnud valikuvõimalust, et kas ma peaksin “Twin Peaks“-i vaatama või mitte, vaid ma lausa tundsin, et ma olen kohustatud andma uue võimaluse. Ilmselgelt olin ma unustanud ühe tähtsaima komponendi, muusika, sest Angelo Badalamenti fantastiline heliloome tõi esimeste minutite jooksul nii mõndagi meelde.

Tegevus toimub Twin Peaksi nimelises väikelinnas, kus uhutakse kaldale noore tütarlapse, kohalikus keskkoolis õppiva Laura Palmeri laip. Asja hakkab uurima föderaalagent Dale Cooper, abistatuna kohalike seadusesilmade poolt. Nende ülesandeks on lahendada ilmne mõrvajuhtum ning saata vastutavad kurikaelad tolle hirmsa veretöö eest trellide taha. On kahtlusaluseid ja on motiivid, kohe nii palju, et ei oskagi nende seast seda kõige õigemat valida, kuid süüdi ei paista olevat neist keegi. Samas näib, et seal tillukeses uinuvas linnas on siiski inimesi, kes teavad midagi või on millegil jälil, kasvõi “rääkiva” puunotiga vanadaam ja kindral, kelle tegemised on salastatud ja ta tohi neist rääkida. Ja on öökullid! Linnaelanikud on värvika taustaga ja elavad pahatihti varjatud kaksikelu, kas kellegi armukestena või veel hullem, on osa hämaratest vandenõu- ja kuriteoskeemidest.

Agent Cooper, kelle elu kallale tahetakse esimese hooaja lõpus kangesti kippuda, saab unenägudes episoodiliselt ilmutusi ja mõistatusi, mis suunavad ta uutele, ja veel keerukamaid müsteeriumeid lahendavatele avastustele. Need avastused on nii ebamaised ja jalustrabavad, et esmalt on neisse raske uskuda, aga siiski osutuvad need hiljem tõeseks. Teise hooaja keskel, kui müsteeriumid ja nende põhjused pealiskaudselt hakkavad lahti hargnema ning mängu tuleb Dale Cooperi verivaenlane, sarimõrvar, Windom Earle (Kenneth Welsh), muutub tegevuskäigu jälgimine ja mõistmine progresseeruvate skisofreeniliste mindfuck‘ide läbi keerukaks. Kuigi ma ei ole teab mis heas suhtes Lynchi tööga, tundub olevat vaataja pidev segadusseajamine talle omane käekiri. Vaimu lõhestav kärarikas ja verdtarretav kulminatsioon, vaatepilt mis võiks kuuluda pigem vaimuhaigla igapäevasse rutiinsesse ellu, kulgeb ootuspäraselt – pahad saavad karistada ja kurjad spirituaalsed olendid oma verejanu kustutatud  -, aga siis tuuakse sisse ootamatu pööre, mis ei anna toimunule seletusi ega tõmba kaugeltki tegevusi otsi kokku. Õnnelikku lõppu kui sellist, siit küll ei tasu oodata.

Twin Peaks“-i järg, täispikk film “Twin Peaks: Fire Walk With Me” (1992), on minuarust tugevasti alahinnatud, toetudes vähemalt loetud arvamustele ja hinnangutele. Nii halb film see ka ikka ei olnud. Järjeks oleks seda vale nimetada, ent sürreaalsuse ja vürtsikuse poolest sobitub ta täpselt kokku teise hooaja lõpupoole aina esiletõusva butafoorilise meeleoluga. Tegevusliingi toimub seriaalile eelnenud ajas, paljastades kes ja mis Laura Palmer oli, ja miks ta tegelikult tapeti. Kronoloogiliselt sobiks film justkui esmajärjekorras vaatamiseks, kuid mitte kronoloogiliselt on kindlasti soovitatav ära vaadata ennem seriaal kui film, sest film paljastab ja avab liiga palju saladusi ning müsteeriumeid, milleta ei ole seriaalil enam suurt väärtust.

Hinnang: 4.5/5

Twin Peaks @ IMDb
Twin Peaks @ Wikipedia

12
May 10

Roadburn Festival 2010: Epiloog

18. aprill

Pühapäev oli soe ja päikesepaisteline, nagu ka sellele eelnenud öö (päikest päris ei paistnud, aga siiski). Eelnenud ööst veel rääkides, siis see oli äärmiselt emotsiooniderikas, sest lõppeks sai ju kolm päeva ekstreemset festivalimelu Euroopa keskmes otsa, rääkimata selle aja jooksul kogetud sürreaalidest, metafüüsilistest ning ilmsetest, ja kuuldust muusikast. Järgneva päeva, pühapäeva, veetsime niisama Hollandis. Kahju, et seda ennemini ei teadnud, siis oleks kindlasti kohe alguses kibekiiresti endale järelpõleti pileti ostnud ja nautinud veel ka neljanda päeva muusikat tagatipuks otsa.

Söödud ja joodud, lamasklesime sihitult tärkaval murukamaral ning silmitsesime aina kõrgemale taevavõlvile kerkivat päikeseratast. Nõndasama aja otsatu lõngakera harutamisest ei näinud midagi välja tulevat, sunnik hargnes kisendava aeglusega. Siinkohal ma enam kellaega ei mäleta, aga eks ta kuskil keskpäeva kanti oli, kui otsustasime liikuda linna, otsida söödavat hamba alla ja ringi vaadata kohtades, kuhu me ei olnud veel eelnevate päevade jooksul jõudnud.

Ma ei tea küll kui üllatav uudis see paljudele on, ent Hollandis, arenenud riigis, on pühapäeval domineeriv osa asutustest, kaasaarvatud poodidest, lihtsalt suletud. Sedavärki kurva uudisega pidime silmitsi seisma ühes äärelinnas paiknevas bensiinijaamas, kui uurisime tolle müüa käest, et kas tema teab kus võiks olla lähim avatud toidupood. Osad väiksemad poed ja kohvikud olid samas avatud. Alp Dönerkebab (kaart) asus vistist Oerlesestraatil, kus me siis lõpuks peatusime ja Kapsaloni nimelist kiirtoiduprodukti tarbisime. Oivaliselt maitsev oli – üks parimaid kulinaarseid elamusi reisi saatel, varjutades isegi kohati laevas pakutava menüü maitseomadusi. Omaniku ja töötajate sõbralikus ning külalislahkus jääb veel pikaks ajaks meelde – meeldiv personaalne teenindus. Kui satute kunagi sinnakanti, siis astuge sealt kindlasti läbi.

Martin: Sõbralik ja külalislahke teenindus oli seal tõesti. Kõige tipuks panid veel tasuta kaasa lisakoogikese igaühele. Aga seda sõbralikku õhkonda ei kohanud ainult seal – kogu festival oli selline või noh, õige oleks vist öelda, et kogu Tilburg. Enamik inimesi naeratasid sulle ja tihti ka teretasid, kuigi alguses tundus see natukene võõrastav, siis hiljem harjus sellega ära. Ütlemata muheda ja ilusa linnaga on tegu.

Tagasi tuli jalgsi kõndida – põletada jalgadega kilomeetreid, ja lasta päikesel ennast põletada (nägu oli järgmisel päeval punane nagu vähil). Seitsme kanti jõudsime väsinuna laagrisse tagasi. Rahulik ja mõteterikas õhtupoolik.

19. aprill

Olgu mulle teinekord õpetuseks, et väljaspoole magamiskotti ei tasu magama jääda, sest hiljem, rämeda külma saabudes, on pea võimatu kuidagi sooja saada, isegi kui tagasi magamiskotti ronida ja üleriided soojustava kihina enese ümber koguda. Mis teha, toimekas pühapäev väsitas lihtsalt nii hullult ära. Ning jah, öö oli ka üks külmemaid.

Peale ühteteistkümmet liikusime Tilburgi, kus kohtusime kolmanda osaga meie reisiseltskonnast ning asusime tagasi liikuma Eesti suunas. Enne tuli muidugi kotid hea ja paremaga täita, et nälg ei võtaks pika ja väsitava sõidu ajal nägemist ära.

Kilomeetrid möödusid – jälle need samad tuttavad kiirteed ja aroomid. Ega suurt rohkem sellest päevast ei olegi rääkida, ehk ainult tõsisest tee põletamiset, mis paraku siiski ei kuulu selle reisi kõige põnevamasse episoodi.

20. aprill

Südaöö saabus märkamatult, enamasti seigeldes ringi unenägudes, vahest ehk mõne kõvema raputuse peale kokku põrgates kiirteel kulgeva eluga. Umbes samal ajal ületasime Taani ja Rootsi piiri. Oh suurepärast üllatust – piirivalveametnik käskis meil kõrvale tõmmata, sisse sõita piiripunkti läheduses paiknevasse angaari ja ennast anda sinises mundris kaasmaalaste kätte uurida. Seadusekuulelikud inimesed nagu me oleme, ei olnud meil midagi varjata ega karta, ent põlved võttis taoline ootamatu rajalt mahavõtmine värisema küll. Rootsi tolli libedate kummikinnaste kammitsast pääsesime õnneks kiiresti ja kaotusedki ei olnud väga suured: konfiskeeriti libliknuga ja pohhuistliku kottideloopimise käigus purunes üksainus õnnetu õllepurk. Vähemalt on nüüd kogemustepagasis värvikirev seik, mida on aastaid hiljem muhe uuesti meenutada, selle üle nalja visata ja imestada, et kas tolliametnikud naudivad toda kiiksuga (loe: karvaste persete vahtimine) osa oma tööst.

Poole üheksaks olime Stockholmis. Avastasime vanalinna ja üritasime üles leida muusikainstrumente müüvaid poode, et proovida, ja miks ka mitte osta, mõnda haruldasemat pilli, mida siin naljalt enese kätega katsuda ei saa. Paraku ei leidnud ühtegi taolist poodi, sest kodutöö oli eelnevalt tegemata ja nende asukohad välja selgitamata. Meie navigatsioonivahend näitas, et lähim taoline pood asub ~400 kilomeetri kaugusel Tallinnas. Nojah siis.

Ära väsitas see päeva otsa suures linnas ringikõmpimine. Kuue paiku saime viimaks laevale, ajasime kajutis törts juttu ja ootasime taaskord söömaaega. Üle pika aja oli täiesti tore jälle inimese kombel süüa, kuid väsimus oli tollel õhtul tunduvalt maitsvam ning peagi olime kajutis tagasi. Ees ootas pikk ja magus uni – soojas voodis!

21. aprill

Raske on uskuda, et armsaks saanud kodumaast on juba nii palju päeva eemal oldud. Vaja ainult veel maha veereda laevalt, ületada piirikontroll, ja olemegi tagasi kodumaal. Rangest piirkontrollist ei olnud siin haisugi, peeti vaid korraks kinni, vaadati näod üle ja lasti siis minema.

Bussijaam. Ostame pileti poole üheteistkümnesele Tartu bussile. Ja siis täiendavad kaks ja pool tundi kannatamist (loe: istumist) bussis – nagu üleeilsest 18-tunnisest loksumisest oleks vähe olnud. Silmad laskuvad järjepidevalt üle bussi punase tablookella ning kalkuleerin endamisi, et kui palju aega kulub Emajõelinna jõudmiseks. Magades pidavat aeg kiiremini lendama, ent magamine on hetkel tagumine asi milleks ma olen suuteline. Põrnitsen kella ja loen kilomeetreid. Tartu läheneb. Kell on veerand on kolm ja jalg astub üle korteri lävepaku. Kodus – viimaks!

Kokkuvõtteks

Esmalt pean vabandama, et vahepeal tekkis mõttelennus seisak ning antud lühikokkuvõte aprilli keskel toimunust mõnevõrra viibis. Aklimatiseerumine võttis oodatust mõneti kauem aega, kõigepealt tabas külmetushaigus ja seejärel muusugused sisepinged, ent nüüd olen taaskord vormis ja valmis jätkama rännakut lõputusse horisonti suubuval kiirteel. Kohaletoimetamise eest lähevad tänud Askole ja tema Transfer1-le. Ja mis oleks see reis olnud ilma meeldiva reisiseltskonnata: Martin ja Martti (erilised tänud detailide meenutamisel ja kirjutatu täiendamisel), ülejäänud bussiseltskond ning loomulikult teised eestlased, kellega juhtumisi saatuseteed tillukeses Tilburgis kokku viisid – tore ja huvitav oli.

Järgmisel aastal näeme siis uuesti. ;)

12
May 10

Roadburn Festival 2010: III. päev

17. aprill

Kolmas päev hakkas tavapäraselt, ütleks et lausa rutiinselt: äratus kõrvetava kevadpäikese poolt, misjärel kiire hommikueine ja olesklemine äsja üles äratanud päikese soojade kiirte haardes. Pärastlõunal vurasime bussiga järjekordselt Tilburgi, ostsime eelmisel päeval avastatud poest nosimist ja siirdusime naabruses asuvasse parki aega veetma, kus muuseas saime osa pealtvaatajatena kohalike noorte laupäevasest jalgpallimängust.

Päeva avas progressiivse mekiga jänkide Astra (MySpace) Midi Theatres, kelle debüütalbumi “The Weirding” (2009) avastasin enese jaoks alles paar nädalat ennem siia Tilburgi tulekut. Nende debüüt, mis küündib pikkusega pea 1 tunni ja 20 minuti kanti, meeldis mulle: mitmekülgsed ja huvitavatel kosmilistel teemadel baseeruvad jam‘i-laadsed pikaldased astumised. Võrreldes albumiga oli kava pikkus mõnevõrra lühem, ent tunnetus, Astrale omane nägu ja sünergia, töötas ja tuli välja elavas esituses vaata et isegi paremini. Igati meeliülendav algus tollele päevale.

Martin: Vast teine suurim üllataja Ancestorsi kõrval. Väga kosmiline asi, mis kohe vägisi tahtis sind kaasa viia maailmaruumi avastama.

Astra

Vulkaani tohuvapohu mõjus laupäevasele rindele eriti hävitavalt ning lõpuks ei olnud enam aimu kes-kus esineb. Poole kõrvaga kuulsin kuskilt taamalt mängimas Fatso Jetsonit (MySpace), aga kohale jõudes olid mehed juba lõpetanud. Silma jäi ka The Machine (MySpace), kelle kavast õnnestus kahjuks nautida vaid viimase loo viimast kolmandikku.

The Lamp Of Thoth (MySpace) rokkis nahkhiirekoopas sajaga – ainus kontsert mis Bat Caves otsast lõpuni täies mahus ära sai vaadatud ning kuulatud, seda kindlasti mitte põhjuselt, et seal oleksid esinenud kehvad artistid, vaid pigem, kahjuks, põhjusel et teistes kohtades olid veel paremad artistid, keda tahtsime veel rohkem kuulata. Ühtlasi on Bat Cave ka O13-ne kõige väiksem ruum, meenutades kohati armsaks saanud koduklubi Plink-Plonki.

Tulles tagasi The Lamp Of Thothi esinemise juurde, siis Bat Cave istus tolle bändi jaoks suurepäraselt – suuremas saalis nagu Midi Theathre või pealava, ei tulnuks kaugeltki too NWOBHM-i ketserlikus ja toorus ning intiimselt soe suhtlus publikuga välja. Kuradima raske on hoida kaela püsivalt vertikaalses asendis taoliste lugude saatel nagu “I Love The Lamp“, “Blood On Satan’s Claw“, “Wings Of Doom“, “Hand Of Glory” ja “Sing As You Slay“, aga ometigi suutsin ma mitme tabaluku taha lukustatud hevikuradit enamvähem taltsutada ning säilitada tsüklonaudile kohase väärikuse. Kindel värk – seda bändi tahan ma uuesti kogeda. Keegi võiks ta Eestisse tuua, ära ei ütleks.

Martin: Peaks ütlema, et The Lamp Of Thothi esinemine oli täpselt selline nagu ootasin – väga energiline ja kaasakiskuv. Arvan, et ainukene koht, kus nad veel paremini töötaksid, kui Bat Cave’is, oleks mõni Britannia vana ja väärikas kõrtsiruum.

The Lamp Of Thoth

Kuuldused Witchcrafti esinemisest pidasid vett ja hopstigi, kaheksa paiku tulid mehed pealavale ja andsid piiratud vahenditega (instrumendid ja efektid olid laenatud) igatepidi korraliku kontserdi. Põhimõtteliselt laenati ka trummar Jens Henriksson (Troubled Horse), kes ajutiselt (varasemalt kogemus Witchcrafti trummarina siiski olemas, sest kuidas muidu selline vangerdus võimalik oleks olnud) täitis tollel päeval Fredrik Janssoni kohta trummide taga. Repertuaar oli vana trummari tõttu aheldatud omanimelise debüütalbumi “Witchcraft” (2004) raamidesse, ent see oli pigem hea uudis.

Martin: Witchcraft oli hea, aga andis tunda, et pillid kui ka trummar olid laenatud. Oma koduses Hard Rock Laagris oli nende esinemine nauditavam.

Witchcraft

Paar videolõiku:

YouTube Preview Image
Witchcraft – No Angel Or Daemon

YouTube Preview Image
Witchcraft – You Bury Your Head

Üheksa paiku Midi Theatre laval kütma hakanud YOB (MySpace) üllatas, lõi pahviks, sest säärast massiivset, nihilistlikku, lammutavat, füüsikareegleid eiravat kontserdit ei osanud ma oodata. Iga kui viimne basstrummi lajatus kandus virvendavate lainetena näkku, pannes seal lihased võbelema, groteskselt eri suundades punsuma; pulsarina plinkivad prožektorid, nendest valge uduse halona välja kasvavad käed, mis sind õrnalt toolilt lahti kangutades lae alla kannavad, ja siis silmapilgutuse, pulsari sähvatuse, vältel ühtäkki endasse tõmbavad – edasi on vaid tühjus, justkui musta augu gravitatsioonikeskmes. Ei imesta üldse, et mõned nägid Mike Scheidti kitarri enesega rääkimas. Tõesti, ei imesta üldse. Sõna selle peale.

Martin: Aiai, see oli vast festivali paremuselt teine live. Väga võimas ja massiivne, otsekui musta auku oleks kallale tulnud ning endasse imenud.

YOB

Ja video loost Quantum Mystic:

YouTube Preview Image
YOB – Quantum Mystic

Jex Thoth (MySpace) kõhetus äsja samal laval esinenud YOBi, ja ausalt öeldes ka teiste tol päeval nähtud bändide kõrval. Võib-olla olid siis ootused liialt suured, kuid midagi selgelt tunnetatavat, nähtavat, oli nende ülesastumisest puudu – kuuldavasti olevat olnud Afterburneri kontsert tükimaad parem, aga see selleks. Kas kohe esinemise alguses tabanud äpardust tasuks mainida? Helimees oli unustanud vokaalid peale keerata ning oma pool minutit Jessica lauldust läks esimeses loos aiaauku. Lõpetan vingumise – tegelikult oli tore kuulda nii vahetuses kauguses Jex Thothi paremikku kuuluvaid lugulaule.

Martin: Ootused olid vist liiga kõrged, sest see oli ainuke bänd, mis väheke pettumuse valmistas. Kuidagi elutu ja hingetu oli see live. Aga vähemalt Jessica hääl oli sama võimas kui plaadil.

Jex Thoth

Jex Thoth liikuvate piltide seeriana:

YouTube Preview Image
Jex Thoth – Nothing Left To Die

18. aprill

Kuigi palju head (Los Natas (MySpace) näiteks) oli veel ees, otsustasime ka selle päeva varakult õhtule kutsuda. Natukene peale südaööd olime tagasi laagriplatsil.

Jätkub…

12
May 10

Roadburn Festival 2010: II. päev

16. aprill

Võrdlemisi jõhker öö on viimaks otsakorral. Lõdisen. Kell võib olla üheteistkümne kanti. Soojendame endid üles ja lähme seejärel hommikust sööma. Söögiks on mingisugune veider omletilaadne moodustis, mida ümbritseb sai, ning loomulikult kuum kohv ja puuviljad. Hommikuks piisab.

Martin: Kuigi ülalt võib jääda mulje, et meile pakuti söögiks mingit lurri, siis võin kinnitada, et nii see polnud. Praetud muna ja singi! segu, sai, kohvi, piim, puuviljad ja meevahvel – see kõik tundus olevat kui jumalate söök sel hetkel. Tõi eluvaimu tagasi ja andis päevaks energiat.

Paar tundi hiljem sõidame linna ja uudistame vaatamisväärsusi. Leiame supermarketi (Bristols), kust saab väga odavalt süüa osta, võrreldavad hinnad Eestiga või isegi tiba odavamad. Viskoossuse säilitamiseks ostame lisaks puuvilju (õunad) ja maitsvaid koogikesi. Ühes tillukeses poes räägib selle müüa meile maailmas toimuvast – viimaks oleme infosulust väljas ning saame teada, et kuskil Islandi pärapõrgus on keeruka nimega vulkaan purskama hakanud, lüües sassi suurema osa Euroopa lennuliiklusest. Esile kerkivad tugevad ohusignaalid ja me suhtume tõsisemalt eile kuuldud naised-saunas-rääkisid jutudesse.

Church Of Misery

013-sse sisenedes pisteti meile pihku mingisugune paberilipakas, millelt selgus, et tolle päeva kava on läbi teinud olulised muudatused: osad bändid on ajakavas ette- või tahapoole liigutatud, vajadusel ka teisele lavale, ja osad ei ole jõudnud Euroopa taevast katva tuhamassi tõttu üldsegi kohale. Sel hetkel tundus veel, et tulemata jäänud kollektiivide seas ei ole ühtegi seesugust, mida mina tahtsin näha. Sülitan kolm korda üle õla. Church Of Misery (MySpace) pealavale toomine oli igati positiivne uudis, sest pikka aega oli kattuva kava tõttu üleval oht, et ma neid ei näegi.

Kell on 16:30 ja Church Of Misery tuleb pika ootamise järel lõpuks lavale. Ebareaalne unistus tõusva päikese maa ühe parima doom-kollektiivi kaemisest oma enese silmaga on viimaks peale pikki aastaid täitunud. Palju ülevoolavaid tundeid – nii vähe ongi siis vaja ühe inimese absoluutseks õnnejoovastuseks. Lavasõu… mhh, seda on raske unustada – jõhker ja tumeda atmosfääriline nagu muusikagi. Jätkuvalt “ajutiselt” vokalisti kohustusi täitev hullumeelne Yoshiaki Negishi jooksis publikusse amokki, nottides armutult ükshaaval kujutletava revolvriga ilmsüüta ohvreid. Tatsu Mikami vööl rippuv mootorsaag, millega niideti liiga uudisimulikuks muutunud fännide pead, raputas käriseva bassiga põrandalt lahti sinna visatud saasta. Ja muidugi Tom Satan, kes paraku tänaseks päevaks enam selles bändis ei mängi, vihtus tantsu ja puhus meisterlike sõrmede all elu sisse kuuekeelsele, kust kostus kurjakuulutavaid sajatusi ja morbiidseid mõttekäike. Church Of Misery oli ausaltöeldes parim asi, mis minuga nende kolme päeva jooksul juhtuda sai – kui saaks, siis kordaks seda kindlasti uuesti. Laupäeval leidis auväärse koha minu plaadikokku nende “Live At Roadburn 2009” (2010).

Võtsin veristest sarimõrvaritest üles ka paar videoklippi:

YouTube Preview Image
Church Of Misery – El Padrino (Adolfo De Jesus Constanzo)


YouTube Preview Image
Church Of Misery – Killfornia (Ed Kemper)

Martin: Oioioi, Church Of Misery oli võimas, väga võimas. Juba esimeste helidega imes endasse ja enne lahti ei lasknud, kui mehed lavalt kadunud olid. Atmosfääri lisasid veel temaatilised lõigud dokfilmidest, mida taustaks näidati ja kui veel juurde panna hullude jaapanlaste (ja briti) energiline lavaline liikumine, siis saamegi Roadburn 2010 ühe parima live. Väga vinge!

Church Of Misery lõpetades tuli lavale Walter, üks Roadburni peakorraldajaid, ja andis teada, et muuhulgas ei jõua Tilburgi järgmiseks päevaks kohale Shrinebuilder (MySpace), Candlemass (MySpace) ja The Gates Of Slumber (MySpace). Ei – see ei ole võimalik! Shrinebuilder ja Candlemass ei esinegi! Hoian peast kinni. Kas ma kuulsin muuhulgas ka Witchcrafti (MySpace) nime? Witchcraft on ennast pakkunud lahkesti asendama The Gates Of Slumberi poolt tühjaks jäänud auku. Witchcraft kergitab natukene tuju, ent meel on mõru.

Martin: See oli ikka tõsine löök – ei Shrinebuilderit ega Candlemassi, need olid ühed peaesinejad, vähemalt minu jaoks, ning ka TGoS esinemist sai oodatud. Valus! Samas võtaks siin mütsi maha Walteri ees, kes suutis sellisest olukorrast ikka väga hästi välja tulla.

Death Row ja sellega teatud sugulussidemete, Bobby Lieblingu, kaudu seotud Pentagram, kuuluvad doom’i kullavaramusse. Ma ei ole kunagi päris kindel olnud, et kas neid pidada üheks ja samaks või kaheks erinevaks bändiks – aga nagu näib, siis ju on tegemist ikkagi kahe erineva bändiga, sest miks muidu algne kolmik jalutuskepid käest viskas ja Pentagramist ning selle juhtfiguurist Bobby Lieblingust sõltumatuna Death Rowi eraldiseisva muusikakehana taaslõi. Death Rowi trummar Joe Hasselvander on kirjutanud huvipakkuva jutu sellest, kuidas Death Row sündis ja arenes, ja ühel heal päeval endale Pentagrami nimesildi külge sai. Oh, millised suhtedraamad. Suhtedraamad ei ole aga need, millel ma antud hetkel keskenduda tahaksin.

Selgub, et Victor Griffin mängib ajutistel kitarri jälle ka Pentagramis. Segadusttekitav.

Ja siin ta ongi – peale aastakümneid varjusurma, algkoosseisus: Victor Griffin (kitarr, laul), Martin Swaney (bass) ja Joe Hasselvander (trummid). Soliidne trio andis soliidse ja tugeva kontserdi, kust ei puudunud bändi parimad palad. Mahlakas peotäis suviselt heinamaalt kahmatud nostalgilise maitsega doom’i.

Martin: On ikka hea meel, et sellise kaliibriga mehed sai ära nähtud! Ja neis ei pidanud ka pettuma – väga kõva live andsid. Hitt hitti otsa. Tahaks veel!

Death Row

Tagasi O13-s ja ootamas Thorr’s Hammeri (MySpace) esinemist, kuid nagu eesriide langedes selgub, siis on laval hoopistükkis Trinacria (MySpace). Paistab, et Thorr’s Hammer tõsteti esinemisjärjekorras ettepoole ning tema kord oli parasjagu siis, kui me vaatasime Death Rowi. Sigadus! See on nüüd küll natuke frustreeriv.

Brittide Comus (MySpace) pakkus omajagu sooja ja avatud kogemuse. Juurtega 70-ndatesse tagasiulatuv bänd segab enda muusikas psühhedeelia sugemetega progerokki ja folki. Andekad ja mitmekülgsed muusikud, kes oskavad mängitavatest instrumentidest nii mõndagi huvitavat ja värskendavat välja võluda. Vahepealsed kolmkümmend aastat, mil bänd oli talveunes, ei näi kuidagimoodi olevat pärsinud nende indu ja loovust: värskeim lugu “Out Of The Coma” oli vaieldamatult üks esinemise kõrghetki.

Comus

Tunnine ajatasku andis võimaluse hinge tõmmata ja kergelt kere kinnitada. Midi Theatre vastas asus kahtlane kebabi söögikoht, kuhu me kergema jalavaeva nimel uisapäisa sisse tammusime. Mäletamistmööda külastasime seda ka möödunud päeval. Söögil iseenesest ei olnudki midagi viga, aga lihtsalt selle äri töökorraldus ja vaade tänavalt oli koomiline – pahatahtmatult visualiseerusid silme ees kaadrid mafiaseriaalist “Sopranos“.

Comuse esinemisega ei olnud kaugeltki selleks õhtuks igiliikurite paraad otsakorral. Kell on 23:00 ja lavale astuvad vennad Alan ja Terry Jones ning teised vaprad moosekandid. Napilt kuu aega tagasi jagasin ma siin oma vaimustust tolle NWOBHM legendi viimase albumi “Mythical & Magical” (2006) eheduse kohta. Ohjaa, Pagan Altar on müütiline ja maagiline, ning seda eriti kui müütiline maagilisus on silmadega haaratavas kauguses. Šarmantne ja vankumatu meelekindlusega Terry, altari hing ning palvevend, puhub sõnadega kasvõi tuulele ja veele elu sisse. Seda, et Alan nii osav kitarritaltsutaja on, ei oleks ma osanud arvatagi – vahetust kaugest, Green Roomi rõdult, paistis tema tehniline ja avarahaardeline pillimäng ekstra hästi silma. Väärt elamus.

Martin: Altari esinemine tekitas vastakaid tundeid – ühtpidi ma oli seda hetke oodanud juba aastaid, et saaks neid lives näha aga teisalt andis ikka tunda, et vananemine ei jäta meist kedagi puutumata, ka mitte kõige vitaalsemaid. Samuti tahaks norida natukene heli üle, aga ma siiski ei tee seda. Kokkuvõttes andsid nad ju hea kontserdi ja tagantjärgi mõeldes olen ikka kuradi rõõmus, et nad ära sai nähtud.

Pagan Altar

Videovõtted Pagan Altarist:

YouTube Preview Image
Pagan Altar – Dorian Gray

YouTube Preview Image
Pagan Altar – The Witches Pathway

17. aprill

Pagan Altari järel ruttasime tulisjalu välja ning jõudsime südaöisele bussile. Taaskord varakult tagasi laagriplatsil. Meeleolu oli võrreldes eelneva päevaga tunduvalt parem ning Hollandki tundus tükimaad kodusema kohana – järgneva päeva pooltühi kava eriliselt ei morjendanud.

Jätkub…

12
May 10

Roadburn Festival 2010: I. päev

15. aprill

Taoline otsatu järjekord ootas 013 ees käepaela lunastamist ja sissesaamist nii pool tundi ennem esimeste esinejate lavaleminekut. Meie seltskond (mina, Martin ja Martti) oli üksjagu targem ning hüvitas sissepääsuks vajalikud värvilised paelad kohe peale linna jõudmist. Olukord ei näidanud paranemise märke ka esimese esinejaterinde alistumise järel: rivi lühenes, ent peagi tulvas juurde uusi inimesi.

Kui sulle antakse valida nii paljude heade bändide vahel, siis on äärmiselt raske kuskilt algus lahti teha. Omamoodi raske küsimus oli siin see, et mis vägeva bändiga lahti põrutada avapäev. Algset kava paika pannes jäi pastapliiats seisma eksperimentaalse ja avatud kosmoseroki patrooni Øresund Space Collective (MySpace) nime juures, tehes sinna kiitva linnukese; Russian Circlesi (MySpace) energiline ja variatsiooniderikas helipilt köidab mind juba alates esmatutvusest; Kylesa (MySpace) nimi ei ole mulle üdini võõras, kuid suurt peale paari kuuldud loo neist ei tea; Ancestorsi (MySpace) viimane kauamängiv “Of Sound Mind” (2009) oli üsnagi tugeva ja iselaadi natuuriga, kujunedes üheks eelmise aasta tugevamaiks doom/stoner albumiks.

Appi tuli juhus. 013-sse sisenedes tõttasime koheselt pealava lähedusse, otse kahe peaga (trummariga) koletise Kylesa rüppe, kust meil õnnestus vaevaliselt, ja õnneks kaotusteta, ära põgeneda. Ei istunud millegipärast too bänd. Juhus viis meid sootuks Green Roomi jänkide Ancestorsi kuulama. Hoolimata ülerahvastatud Green Roomist, ei tekkinud siin siiski enam mõtet, et võiks kuhugi mujale edasi liikuda. Minu eelnev kokkupuude Ancestorsiga oli olnud äärmiselt pinnapealne ja ilma suuremate austusavaldusteta, aga selle-eest nende live jättis väga sügava mulje.

Martin: Kuigi väljas looklev järjekord tundus olevat lõputu, oli O13-es sees veel rohkem rahvast (ei teagi, kuidas see mass sinna ära mahtus, aga kuidagi see siiski teoks sai). Ancestors oli lives tõesti hea, algul küll segasid pidevalt ringi sagivad inimesed, aga lõpupoole ei pannud enam neid ka tähele, kogu tähelepanu pälvis bänd. Nemad olid ka üks väheseid, kes omale taustaks videot lasid.

Ancestors

The Wounded Kingsi (MySpace) õnnestus kuulata paari loo jagu, mille jooksul muidugi eriti muusika olemusse ei jõudnud süüvida, ehkki see kõlas millegi taolisena, mis mulle meeldida võiks. Paraku pidime kiirustama Midi Theatresse, et näha peatselt alustavat suurt iidolit ja inspiratsiooniallikat Earthlessi (MySpace). Earthless oli liiga väärtuslik bänd mahamagamiseks, seega oli tarvis varakult kohal olla ja välja valida meelepärane koht, kust 19:00 algavat kontsertit jälgima hakata. Midi Theatresse mahub teoreetiliselt kuni 600 inimest, ning nagu kuulda oli hiljem, siis nii mõnigi inimene jäi selle mahupiirangu tõttu ukse taha. Earthlessis ei pidanud pettuma. Energiline ja laastav ülesastumine pani kohutavalt lõõtsutama, justkui jookseks ise täispikka ja armutut maratoni kaasa koos laval võimleva seltskonnaga. Vett, vett, vett –  küll on vesi alles hea. Earthless oli kolme üleelatud päeva üks parimaid elamusi. Trummari Mario Rubalcaba kuulipritsu laadne hävitustöö oli samuti omamoodi elamus. Fantastilise kolmiku nägemise järel võin järjekindlalt konstateerida fakti, et ikka maru muhedad vennikesed ja muusika taob inspiratsioonimõõdiku seierit meeleheitlikult piirajasse.

Martin: Earthless oli tõesti võimas. Nende esinemiseks ettenähtud tunnike sai ikka kuradima kiiresti otsa. Alles nad nagu võtsid tempo üles kui juba lõpetama pidi, kahju. Kindlasti üks parimatest bändidest, mida nähtud sai.

Mitte kuidagi ei tahtnud üles tõusta Midi Theatre mugavate istmetega rõdult, saada osaks tunglevast rahvamassist, ja minna vaatama pealaval kohe-kohe buldooserina ühiskonnast üle sõitvat Eyehategodi (MySpace). Tagantjärele võib-olla natukene kipitas, et nii nimekat bändi ei kaenud, ent Sons Of Otis (MySpace) andis piisavalt koguka kontserti, et need kahetsuse mõtted pühiti lühimälust võrdlemisi kiiresti. Personaalselt meeldib mulle enim nende loomingustTemple Ball(1999), millele pühendati ka laupäevane teine set, kuid viga ei olnud ka neljapäevasel set‘il, mis koosnes läbisegi vanemast ja uuemast loomingust. Siingi olid tegevad omapärased persoonid: meeleolu üleval hoidev tantsiv bassimees Frank Sargeant; emotsionaalse ja isesuguse mängustiiliga trummar Ryan Aubin (lühikese stiilinäite leiab siit); ja loomulikult kiilaspäine kipper Ken Baluke, kes seda tillukest alust mäsleval merel tormisilma suunas tüürib. Igati vahvad kanadalased.

Martin: Sons Of Otise istudes nautimine oli meeldiv vaheldus. Ma ei tea, kas see oli sellest, et pikk päev juba seljataga, pehmetest istmetest või bändist (arvatavasti kõik nimetatud asjad ja veelgi), aga vahepeal sai kergelt suigatatud ning väga huvitavaid nägemusi nähtud. Veel peaks mainima, et lausa lust oli vaadata, kuidas Baluke suutis samal ajal laulda, kitarri mängida ning efektidega žongleerida. Ütlemata muhe bänd ja esitlus.

Sons Of Otis

Viimaks liikusime siiski edasi, esialgu plaanidega niisama linnapeal ringi vaadata, sest järgmine artist, mida me teoreetiliselt kuulata ja vaadata oleksime tahtnud, astus lavale alles 23:15. Möödaminnes otsustasime läbi astuda O13-st ja visata silma peale tolle melule ja eluoludele. Parasjagu pakkis ennast lavale lahti Enslaved – vägevate viikingipoegade salk Norrast. Enslaved ei kuulu ega ei ole kuulnud kunagi minu kuulamismenüüsse, veel vähem lemmikbändide hulka, kuid esimesed minutid oli siingi piisavalt isuäratavad, et ei raatsinud ka kuhugi mujale enam kondama minna. Progressiivsema mekiga uuemat loomingut oli tegelikult isegi huvitav kuulata, rääkimata energilisest ja kirevast lavašõust, mille tulede virr-varr keeras maailma üksjagu pahupidi. Korraks eksis Enslavedi sekka ära ka Shiningu (MySpace) saksimees, mis ei ole üldsegi imetabane, arvestades et neid kahte kollektiivi seovad äärmiselt sügavad ja soojad suhted – tõestuseks olgu kasvõi nende kurikuulus ühiskava “The Armageddon Concerto“, millega tuldi siin samas Roadburnil, laupäevase programmi pärlina, teistkordselt avalikuse ette. Üllatavalt hästi töötas too kurimuusika tsüklonautikafestivali raames.

Martin: Enslaved pole ka minu tassike teed, kuigi lives vaadata kannatas. Nende demokassetilt pärit lugu “Allfadr Odhinn” oli ainuke, mille ma ära tundsin ning ka jala tatsuma pani.

Enslaved

Päeva kõige keerulisem valik tuli teha uue päeva eeskotta astudes, kui valima pidi Goatsnake (MySpace) ja Samsara Blues Experimenti (MySpace) vahel. Samsara Blues Experiment on noor ja paljulubav bänd Saksamaalt, Berliinist, mida ma olen salamisi juba pikemat aega lootnud näha. Goatsnake, jänkide kunagine doom/stoner legend, on jällegi tulnud spetsiaalselt selle kontserdi jaoks taaskord kokku – loodame et enamaks. Valik osutus viimase kasuks, sest sihukest legendi iga päev nii kodu lähedal ei kohta. Ma ei ole siinkohal enam kindel: oli siin süüdi väsimus või lihtsalt Goatsnake andis päeva parima kontserdi, aga midagi taolist, seletamatult värisema panevat, ei ole ma pikka aega tunnetanud. Ilmselt oli selles süüdi Greg Anderssoni toores ja jõuliselt paitav kitarri-sound, mida on hetkelgi raske oma meeltest jäägitult välja tirida. Hirmutav. Mäletamistmööda leidsid tee Goatsnake paremikust ettekandmisele taolised lood nagu “IV“, “Mower“, “Flower Of Disease” ja “Slippin The Stealth“.

Väsimus tegi kindlasti oma töö, sest üle 30 tunni kestnud ärkvelolek hakkas mingil hetkel tunda andma ja kuna me ei soovinud väga hilja peale jääda, siis mõned minutid ennem keskööd lahkusime bussi peale. Vaat, sellest on tagantjärele mõeldes küll tiba kahju. Väga kahju isegi.

Martin: Sellest, et Goatsnake’i ainult poolikult vaatasime, on tõsiselt kahju, aga tagantjärgi mõeldes vist õige otsus, sest hommikul oli kuulda, et kõik polnud busside peale mahtunudki ning olid pidanud tagasi tulema jala või taksoga. Nii palju kui bändi kuulatud-vaadatud sai, siis lavalt tuli ainult puhast kulda. Kahju, sest neid uuesti laval näha oleks vist sama kui lotoga võita (kuigi mine sa tea).

Goatsnake

16. aprill

Jõudsime õnnelikult 00:00 väljuva bussi peale. Väljas ei ole suuresti rohkem sooja kui eelmisel ööl – maksimaalselt +5C kraadi. Ei taha mõelda, et sellise temperatuuriga peab öö veetma looduses. Veidikene muljetamist möödunud päevast ja siis magama.

Liikvel olid jutud, et mõned bändid jäävad tulemata ja mõnedel bändidel on raskusi Tilburgi saamisel. Sellel hetkel ei osanud veel mitte kui midagi arvata, eriti arvestades asjaolu, et meid ümbritses totaalne infosulg maailmauudiste suhtes.

Jätkub…