18. aprill

Pühapäev oli soe ja päikesepaisteline, nagu ka sellele eelnenud öö (päikest päris ei paistnud, aga siiski). Eelnenud ööst veel rääkides, siis see oli äärmiselt emotsiooniderikas, sest lõppeks sai ju kolm päeva ekstreemset festivalimelu Euroopa keskmes otsa, rääkimata selle aja jooksul kogetud sürreaalidest, metafüüsilistest ning ilmsetest, ja kuuldust muusikast. Järgneva päeva, pühapäeva, veetsime niisama Hollandis. Kahju, et seda ennemini ei teadnud, siis oleks kindlasti kohe alguses kibekiiresti endale järelpõleti pileti ostnud ja nautinud veel ka neljanda päeva muusikat tagatipuks otsa.

Söödud ja joodud, lamasklesime sihitult tärkaval murukamaral ning silmitsesime aina kõrgemale taevavõlvile kerkivat päikeseratast. Nõndasama aja otsatu lõngakera harutamisest ei näinud midagi välja tulevat, sunnik hargnes kisendava aeglusega. Siinkohal ma enam kellaega ei mäleta, aga eks ta kuskil keskpäeva kanti oli, kui otsustasime liikuda linna, otsida söödavat hamba alla ja ringi vaadata kohtades, kuhu me ei olnud veel eelnevate päevade jooksul jõudnud.

Ma ei tea küll kui üllatav uudis see paljudele on, ent Hollandis, arenenud riigis, on pühapäeval domineeriv osa asutustest, kaasaarvatud poodidest, lihtsalt suletud. Sedavärki kurva uudisega pidime silmitsi seisma ühes äärelinnas paiknevas bensiinijaamas, kui uurisime tolle müüa käest, et kas tema teab kus võiks olla lähim avatud toidupood. Osad väiksemad poed ja kohvikud olid samas avatud. Alp Dönerkebab (kaart) asus vistist Oerlesestraatil, kus me siis lõpuks peatusime ja Kapsaloni nimelist kiirtoiduprodukti tarbisime. Oivaliselt maitsev oli – üks parimaid kulinaarseid elamusi reisi saatel, varjutades isegi kohati laevas pakutava menüü maitseomadusi. Omaniku ja töötajate sõbralikus ning külalislahkus jääb veel pikaks ajaks meelde – meeldiv personaalne teenindus. Kui satute kunagi sinnakanti, siis astuge sealt kindlasti läbi.

Martin: Sõbralik ja külalislahke teenindus oli seal tõesti. Kõige tipuks panid veel tasuta kaasa lisakoogikese igaühele. Aga seda sõbralikku õhkonda ei kohanud ainult seal – kogu festival oli selline või noh, õige oleks vist öelda, et kogu Tilburg. Enamik inimesi naeratasid sulle ja tihti ka teretasid, kuigi alguses tundus see natukene võõrastav, siis hiljem harjus sellega ära. Ütlemata muheda ja ilusa linnaga on tegu.

Tagasi tuli jalgsi kõndida – põletada jalgadega kilomeetreid, ja lasta päikesel ennast põletada (nägu oli järgmisel päeval punane nagu vähil). Seitsme kanti jõudsime väsinuna laagrisse tagasi. Rahulik ja mõteterikas õhtupoolik.

19. aprill

Olgu mulle teinekord õpetuseks, et väljaspoole magamiskotti ei tasu magama jääda, sest hiljem, rämeda külma saabudes, on pea võimatu kuidagi sooja saada, isegi kui tagasi magamiskotti ronida ja üleriided soojustava kihina enese ümber koguda. Mis teha, toimekas pühapäev väsitas lihtsalt nii hullult ära. Ning jah, öö oli ka üks külmemaid.

Peale ühteteistkümmet liikusime Tilburgi, kus kohtusime kolmanda osaga meie reisiseltskonnast ning asusime tagasi liikuma Eesti suunas. Enne tuli muidugi kotid hea ja paremaga täita, et nälg ei võtaks pika ja väsitava sõidu ajal nägemist ära.

Kilomeetrid möödusid – jälle need samad tuttavad kiirteed ja aroomid. Ega suurt rohkem sellest päevast ei olegi rääkida, ehk ainult tõsisest tee põletamiset, mis paraku siiski ei kuulu selle reisi kõige põnevamasse episoodi.

20. aprill

Südaöö saabus märkamatult, enamasti seigeldes ringi unenägudes, vahest ehk mõne kõvema raputuse peale kokku põrgates kiirteel kulgeva eluga. Umbes samal ajal ületasime Taani ja Rootsi piiri. Oh suurepärast üllatust – piirivalveametnik käskis meil kõrvale tõmmata, sisse sõita piiripunkti läheduses paiknevasse angaari ja ennast anda sinises mundris kaasmaalaste kätte uurida. Seadusekuulelikud inimesed nagu me oleme, ei olnud meil midagi varjata ega karta, ent põlved võttis taoline ootamatu rajalt mahavõtmine värisema küll. Rootsi tolli libedate kummikinnaste kammitsast pääsesime õnneks kiiresti ja kaotusedki ei olnud väga suured: konfiskeeriti libliknuga ja pohhuistliku kottideloopimise käigus purunes üksainus õnnetu õllepurk. Vähemalt on nüüd kogemustepagasis värvikirev seik, mida on aastaid hiljem muhe uuesti meenutada, selle üle nalja visata ja imestada, et kas tolliametnikud naudivad toda kiiksuga (loe: karvaste persete vahtimine) osa oma tööst.

Poole üheksaks olime Stockholmis. Avastasime vanalinna ja üritasime üles leida muusikainstrumente müüvaid poode, et proovida, ja miks ka mitte osta, mõnda haruldasemat pilli, mida siin naljalt enese kätega katsuda ei saa. Paraku ei leidnud ühtegi taolist poodi, sest kodutöö oli eelnevalt tegemata ja nende asukohad välja selgitamata. Meie navigatsioonivahend näitas, et lähim taoline pood asub ~400 kilomeetri kaugusel Tallinnas. Nojah siis.

Ära väsitas see päeva otsa suures linnas ringikõmpimine. Kuue paiku saime viimaks laevale, ajasime kajutis törts juttu ja ootasime taaskord söömaaega. Üle pika aja oli täiesti tore jälle inimese kombel süüa, kuid väsimus oli tollel õhtul tunduvalt maitsvam ning peagi olime kajutis tagasi. Ees ootas pikk ja magus uni – soojas voodis!

21. aprill

Raske on uskuda, et armsaks saanud kodumaast on juba nii palju päeva eemal oldud. Vaja ainult veel maha veereda laevalt, ületada piirikontroll, ja olemegi tagasi kodumaal. Rangest piirkontrollist ei olnud siin haisugi, peeti vaid korraks kinni, vaadati näod üle ja lasti siis minema.

Bussijaam. Ostame pileti poole üheteistkümnesele Tartu bussile. Ja siis täiendavad kaks ja pool tundi kannatamist (loe: istumist) bussis – nagu üleeilsest 18-tunnisest loksumisest oleks vähe olnud. Silmad laskuvad järjepidevalt üle bussi punase tablookella ning kalkuleerin endamisi, et kui palju aega kulub Emajõelinna jõudmiseks. Magades pidavat aeg kiiremini lendama, ent magamine on hetkel tagumine asi milleks ma olen suuteline. Põrnitsen kella ja loen kilomeetreid. Tartu läheneb. Kell on veerand on kolm ja jalg astub üle korteri lävepaku. Kodus – viimaks!

Kokkuvõtteks

Esmalt pean vabandama, et vahepeal tekkis mõttelennus seisak ning antud lühikokkuvõte aprilli keskel toimunust mõnevõrra viibis. Aklimatiseerumine võttis oodatust mõneti kauem aega, kõigepealt tabas külmetushaigus ja seejärel muusugused sisepinged, ent nüüd olen taaskord vormis ja valmis jätkama rännakut lõputusse horisonti suubuval kiirteel. Kohaletoimetamise eest lähevad tänud Askole ja tema Transfer1-le. Ja mis oleks see reis olnud ilma meeldiva reisiseltskonnata: Martin ja Martti (erilised tänud detailide meenutamisel ja kirjutatu täiendamisel), ülejäänud bussiseltskond ning loomulikult teised eestlased, kellega juhtumisi saatuseteed tillukeses Tilburgis kokku viisid – tore ja huvitav oli.

Järgmisel aastal näeme siis uuesti. ;)