15. aprill

Taoline otsatu järjekord ootas 013 ees käepaela lunastamist ja sissesaamist nii pool tundi ennem esimeste esinejate lavaleminekut. Meie seltskond (mina, Martin ja Martti) oli üksjagu targem ning hüvitas sissepääsuks vajalikud värvilised paelad kohe peale linna jõudmist. Olukord ei näidanud paranemise märke ka esimese esinejaterinde alistumise järel: rivi lühenes, ent peagi tulvas juurde uusi inimesi.

Kui sulle antakse valida nii paljude heade bändide vahel, siis on äärmiselt raske kuskilt algus lahti teha. Omamoodi raske küsimus oli siin see, et mis vägeva bändiga lahti põrutada avapäev. Algset kava paika pannes jäi pastapliiats seisma eksperimentaalse ja avatud kosmoseroki patrooni Øresund Space Collective (MySpace) nime juures, tehes sinna kiitva linnukese; Russian Circlesi (MySpace) energiline ja variatsiooniderikas helipilt köidab mind juba alates esmatutvusest; Kylesa (MySpace) nimi ei ole mulle üdini võõras, kuid suurt peale paari kuuldud loo neist ei tea; Ancestorsi (MySpace) viimane kauamängiv “Of Sound Mind” (2009) oli üsnagi tugeva ja iselaadi natuuriga, kujunedes üheks eelmise aasta tugevamaiks doom/stoner albumiks.

Appi tuli juhus. 013-sse sisenedes tõttasime koheselt pealava lähedusse, otse kahe peaga (trummariga) koletise Kylesa rüppe, kust meil õnnestus vaevaliselt, ja õnneks kaotusteta, ära põgeneda. Ei istunud millegipärast too bänd. Juhus viis meid sootuks Green Roomi jänkide Ancestorsi kuulama. Hoolimata ülerahvastatud Green Roomist, ei tekkinud siin siiski enam mõtet, et võiks kuhugi mujale edasi liikuda. Minu eelnev kokkupuude Ancestorsiga oli olnud äärmiselt pinnapealne ja ilma suuremate austusavaldusteta, aga selle-eest nende live jättis väga sügava mulje.

Martin: Kuigi väljas looklev järjekord tundus olevat lõputu, oli O13-es sees veel rohkem rahvast (ei teagi, kuidas see mass sinna ära mahtus, aga kuidagi see siiski teoks sai). Ancestors oli lives tõesti hea, algul küll segasid pidevalt ringi sagivad inimesed, aga lõpupoole ei pannud enam neid ka tähele, kogu tähelepanu pälvis bänd. Nemad olid ka üks väheseid, kes omale taustaks videot lasid.

Ancestors

The Wounded Kingsi (MySpace) õnnestus kuulata paari loo jagu, mille jooksul muidugi eriti muusika olemusse ei jõudnud süüvida, ehkki see kõlas millegi taolisena, mis mulle meeldida võiks. Paraku pidime kiirustama Midi Theatresse, et näha peatselt alustavat suurt iidolit ja inspiratsiooniallikat Earthlessi (MySpace). Earthless oli liiga väärtuslik bänd mahamagamiseks, seega oli tarvis varakult kohal olla ja välja valida meelepärane koht, kust 19:00 algavat kontsertit jälgima hakata. Midi Theatresse mahub teoreetiliselt kuni 600 inimest, ning nagu kuulda oli hiljem, siis nii mõnigi inimene jäi selle mahupiirangu tõttu ukse taha. Earthlessis ei pidanud pettuma. Energiline ja laastav ülesastumine pani kohutavalt lõõtsutama, justkui jookseks ise täispikka ja armutut maratoni kaasa koos laval võimleva seltskonnaga. Vett, vett, vett –  küll on vesi alles hea. Earthless oli kolme üleelatud päeva üks parimaid elamusi. Trummari Mario Rubalcaba kuulipritsu laadne hävitustöö oli samuti omamoodi elamus. Fantastilise kolmiku nägemise järel võin järjekindlalt konstateerida fakti, et ikka maru muhedad vennikesed ja muusika taob inspiratsioonimõõdiku seierit meeleheitlikult piirajasse.

Martin: Earthless oli tõesti võimas. Nende esinemiseks ettenähtud tunnike sai ikka kuradima kiiresti otsa. Alles nad nagu võtsid tempo üles kui juba lõpetama pidi, kahju. Kindlasti üks parimatest bändidest, mida nähtud sai.

Mitte kuidagi ei tahtnud üles tõusta Midi Theatre mugavate istmetega rõdult, saada osaks tunglevast rahvamassist, ja minna vaatama pealaval kohe-kohe buldooserina ühiskonnast üle sõitvat Eyehategodi (MySpace). Tagantjärele võib-olla natukene kipitas, et nii nimekat bändi ei kaenud, ent Sons Of Otis (MySpace) andis piisavalt koguka kontserti, et need kahetsuse mõtted pühiti lühimälust võrdlemisi kiiresti. Personaalselt meeldib mulle enim nende loomingust “Temple Ball” (1999), millele pühendati ka laupäevane teine set, kuid viga ei olnud ka neljapäevasel set‘il, mis koosnes läbisegi vanemast ja uuemast loomingust. Siingi olid tegevad omapärased persoonid: meeleolu üleval hoidev tantsiv bassimees Frank Sargeant; emotsionaalse ja isesuguse mängustiiliga trummar Ryan Aubin (lühikese stiilinäite leiab siit); ja loomulikult kiilaspäine kipper Ken Baluke, kes seda tillukest alust mäsleval merel tormisilma suunas tüürib. Igati vahvad kanadalased.

Martin: Sons Of Otise istudes nautimine oli meeldiv vaheldus. Ma ei tea, kas see oli sellest, et pikk päev juba seljataga, pehmetest istmetest või bändist (arvatavasti kõik nimetatud asjad ja veelgi), aga vahepeal sai kergelt suigatatud ning väga huvitavaid nägemusi nähtud. Veel peaks mainima, et lausa lust oli vaadata, kuidas Baluke suutis samal ajal laulda, kitarri mängida ning efektidega žongleerida. Ütlemata muhe bänd ja esitlus.

Sons Of Otis

Viimaks liikusime siiski edasi, esialgu plaanidega niisama linnapeal ringi vaadata, sest järgmine artist, mida me teoreetiliselt kuulata ja vaadata oleksime tahtnud, astus lavale alles 23:15. Möödaminnes otsustasime läbi astuda O13-st ja visata silma peale tolle melule ja eluoludele. Parasjagu pakkis ennast lavale lahti Enslaved – vägevate viikingipoegade salk Norrast. Enslaved ei kuulu ega ei ole kuulnud kunagi minu kuulamismenüüsse, veel vähem lemmikbändide hulka, kuid esimesed minutid oli siingi piisavalt isuäratavad, et ei raatsinud ka kuhugi mujale enam kondama minna. Progressiivsema mekiga uuemat loomingut oli tegelikult isegi huvitav kuulata, rääkimata energilisest ja kirevast lavašõust, mille tulede virr-varr keeras maailma üksjagu pahupidi. Korraks eksis Enslavedi sekka ära ka Shiningu (MySpace) saksimees, mis ei ole üldsegi imetabane, arvestades et neid kahte kollektiivi seovad äärmiselt sügavad ja soojad suhted – tõestuseks olgu kasvõi nende kurikuulus ühiskava “The Armageddon Concerto“, millega tuldi siin samas Roadburnil, laupäevase programmi pärlina, teistkordselt avalikuse ette. Üllatavalt hästi töötas too kurimuusika tsüklonautikafestivali raames.

Martin: Enslaved pole ka minu tassike teed, kuigi lives vaadata kannatas. Nende demokassetilt pärit lugu “Allfadr Odhinn” oli ainuke, mille ma ära tundsin ning ka jala tatsuma pani.

Enslaved

Päeva kõige keerulisem valik tuli teha uue päeva eeskotta astudes, kui valima pidi Goatsnake (MySpace) ja Samsara Blues Experimenti (MySpace) vahel. Samsara Blues Experiment on noor ja paljulubav bänd Saksamaalt, Berliinist, mida ma olen salamisi juba pikemat aega lootnud näha. Goatsnake, jänkide kunagine doom/stoner legend, on jällegi tulnud spetsiaalselt selle kontserdi jaoks taaskord kokku – loodame et enamaks. Valik osutus viimase kasuks, sest sihukest legendi iga päev nii kodu lähedal ei kohta. Ma ei ole siinkohal enam kindel: oli siin süüdi väsimus või lihtsalt Goatsnake andis päeva parima kontserdi, aga midagi taolist, seletamatult värisema panevat, ei ole ma pikka aega tunnetanud. Ilmselt oli selles süüdi Greg Anderssoni toores ja jõuliselt paitav kitarri-sound, mida on hetkelgi raske oma meeltest jäägitult välja tirida. Hirmutav. Mäletamistmööda leidsid tee Goatsnake paremikust ettekandmisele taolised lood nagu “IV“, “Mower“, “Flower Of Disease” ja “Slippin The Stealth“.

Väsimus tegi kindlasti oma töö, sest üle 30 tunni kestnud ärkvelolek hakkas mingil hetkel tunda andma ja kuna me ei soovinud väga hilja peale jääda, siis mõned minutid ennem keskööd lahkusime bussi peale. Vaat, sellest on tagantjärele mõeldes küll tiba kahju. Väga kahju isegi.

Martin: Sellest, et Goatsnake’i ainult poolikult vaatasime, on tõsiselt kahju, aga tagantjärgi mõeldes vist õige otsus, sest hommikul oli kuulda, et kõik polnud busside peale mahtunudki ning olid pidanud tagasi tulema jala või taksoga. Nii palju kui bändi kuulatud-vaadatud sai, siis lavalt tuli ainult puhast kulda. Kahju, sest neid uuesti laval näha oleks vist sama kui lotoga võita (kuigi mine sa tea).

Goatsnake

16. aprill

Jõudsime õnnelikult 00:00 väljuva bussi peale. Väljas ei ole suuresti rohkem sooja kui eelmisel ööl – maksimaalselt +5C kraadi. Ei taha mõelda, et sellise temperatuuriga peab öö veetma looduses. Veidikene muljetamist möödunud päevast ja siis magama.

Liikvel olid jutud, et mõned bändid jäävad tulemata ja mõnedel bändidel on raskusi Tilburgi saamisel. Sellel hetkel ei osanud veel mitte kui midagi arvata, eriti arvestades asjaolu, et meid ümbritses totaalne infosulg maailmauudiste suhtes.

Jätkub…