16. aprill

Võrdlemisi jõhker öö on viimaks otsakorral. Lõdisen. Kell võib olla üheteistkümne kanti. Soojendame endid üles ja lähme seejärel hommikust sööma. Söögiks on mingisugune veider omletilaadne moodustis, mida ümbritseb sai, ning loomulikult kuum kohv ja puuviljad. Hommikuks piisab.

Martin: Kuigi ülalt võib jääda mulje, et meile pakuti söögiks mingit lurri, siis võin kinnitada, et nii see polnud. Praetud muna ja singi! segu, sai, kohvi, piim, puuviljad ja meevahvel – see kõik tundus olevat kui jumalate söök sel hetkel. Tõi eluvaimu tagasi ja andis päevaks energiat.

Paar tundi hiljem sõidame linna ja uudistame vaatamisväärsusi. Leiame supermarketi (Bristols), kust saab väga odavalt süüa osta, võrreldavad hinnad Eestiga või isegi tiba odavamad. Viskoossuse säilitamiseks ostame lisaks puuvilju (õunad) ja maitsvaid koogikesi. Ühes tillukeses poes räägib selle müüa meile maailmas toimuvast – viimaks oleme infosulust väljas ning saame teada, et kuskil Islandi pärapõrgus on keeruka nimega vulkaan purskama hakanud, lüües sassi suurema osa Euroopa lennuliiklusest. Esile kerkivad tugevad ohusignaalid ja me suhtume tõsisemalt eile kuuldud naised-saunas-rääkisid jutudesse.

Church Of Misery

013-sse sisenedes pisteti meile pihku mingisugune paberilipakas, millelt selgus, et tolle päeva kava on läbi teinud olulised muudatused: osad bändid on ajakavas ette- või tahapoole liigutatud, vajadusel ka teisele lavale, ja osad ei ole jõudnud Euroopa taevast katva tuhamassi tõttu üldsegi kohale. Sel hetkel tundus veel, et tulemata jäänud kollektiivide seas ei ole ühtegi seesugust, mida mina tahtsin näha. Sülitan kolm korda üle õla. Church Of Misery (MySpace) pealavale toomine oli igati positiivne uudis, sest pikka aega oli kattuva kava tõttu üleval oht, et ma neid ei näegi.

Kell on 16:30 ja Church Of Misery tuleb pika ootamise järel lõpuks lavale. Ebareaalne unistus tõusva päikese maa ühe parima doom-kollektiivi kaemisest oma enese silmaga on viimaks peale pikki aastaid täitunud. Palju ülevoolavaid tundeid – nii vähe ongi siis vaja ühe inimese absoluutseks õnnejoovastuseks. Lavasõu… mhh, seda on raske unustada – jõhker ja tumeda atmosfääriline nagu muusikagi. Jätkuvalt “ajutiselt” vokalisti kohustusi täitev hullumeelne Yoshiaki Negishi jooksis publikusse amokki, nottides armutult ükshaaval kujutletava revolvriga ilmsüüta ohvreid. Tatsu Mikami vööl rippuv mootorsaag, millega niideti liiga uudisimulikuks muutunud fännide pead, raputas käriseva bassiga põrandalt lahti sinna visatud saasta. Ja muidugi Tom Satan, kes paraku tänaseks päevaks enam selles bändis ei mängi, vihtus tantsu ja puhus meisterlike sõrmede all elu sisse kuuekeelsele, kust kostus kurjakuulutavaid sajatusi ja morbiidseid mõttekäike. Church Of Misery oli ausaltöeldes parim asi, mis minuga nende kolme päeva jooksul juhtuda sai – kui saaks, siis kordaks seda kindlasti uuesti. Laupäeval leidis auväärse koha minu plaadikokku nende “Live At Roadburn 2009” (2010).

Võtsin veristest sarimõrvaritest üles ka paar videoklippi:

Church Of Misery – El Padrino (Adolfo De Jesus Constanzo)

Church Of Misery – Killfornia (Ed Kemper)

Martin: Oioioi, Church Of Misery oli võimas, väga võimas. Juba esimeste helidega imes endasse ja enne lahti ei lasknud, kui mehed lavalt kadunud olid. Atmosfääri lisasid veel temaatilised lõigud dokfilmidest, mida taustaks näidati ja kui veel juurde panna hullude jaapanlaste (ja briti) energiline lavaline liikumine, siis saamegi Roadburn 2010 ühe parima live. Väga vinge!

Church Of Misery lõpetades tuli lavale Walter, üks Roadburni peakorraldajaid, ja andis teada, et muuhulgas ei jõua Tilburgi järgmiseks päevaks kohale Shrinebuilder (MySpace), Candlemass (MySpace) ja The Gates Of Slumber (MySpace). Ei – see ei ole võimalik! Shrinebuilder ja Candlemass ei esinegi! Hoian peast kinni. Kas ma kuulsin muuhulgas ka Witchcrafti (MySpace) nime? Witchcraft on ennast pakkunud lahkesti asendama The Gates Of Slumberi poolt tühjaks jäänud auku. Witchcraft kergitab natukene tuju, ent meel on mõru.

Martin: See oli ikka tõsine löök – ei Shrinebuilderit ega Candlemassi, need olid ühed peaesinejad, vähemalt minu jaoks, ning ka TGoS esinemist sai oodatud. Valus! Samas võtaks siin mütsi maha Walteri ees, kes suutis sellisest olukorrast ikka väga hästi välja tulla.

Death Row ja sellega teatud sugulussidemete, Bobby Lieblingu, kaudu seotud Pentagram, kuuluvad doom’i kullavaramusse. Ma ei ole kunagi päris kindel olnud, et kas neid pidada üheks ja samaks või kaheks erinevaks bändiks – aga nagu näib, siis ju on tegemist ikkagi kahe erineva bändiga, sest miks muidu algne kolmik jalutuskepid käest viskas ja Pentagramist ning selle juhtfiguurist Bobby Lieblingust sõltumatuna Death Rowi eraldiseisva muusikakehana taaslõi. Death Rowi trummar Joe Hasselvander on kirjutanud huvipakkuva jutu sellest, kuidas Death Row sündis ja arenes, ja ühel heal päeval endale Pentagrami nimesildi külge sai. Oh, millised suhtedraamad. Suhtedraamad ei ole aga need, millel ma antud hetkel keskenduda tahaksin.

Selgub, et Victor Griffin mängib ajutistel kitarri jälle ka Pentagramis. Segadusttekitav.

Ja siin ta ongi – peale aastakümneid varjusurma, algkoosseisus: Victor Griffin (kitarr, laul), Martin Swaney (bass) ja Joe Hasselvander (trummid). Soliidne trio andis soliidse ja tugeva kontserdi, kust ei puudunud bändi parimad palad. Mahlakas peotäis suviselt heinamaalt kahmatud nostalgilise maitsega doom’i.

Martin: On ikka hea meel, et sellise kaliibriga mehed sai ära nähtud! Ja neis ei pidanud ka pettuma – väga kõva live andsid. Hitt hitti otsa. Tahaks veel!

Death Row

Tagasi O13-s ja ootamas Thorr’s Hammeri (MySpace) esinemist, kuid nagu eesriide langedes selgub, siis on laval hoopistükkis Trinacria (MySpace). Paistab, et Thorr’s Hammer tõsteti esinemisjärjekorras ettepoole ning tema kord oli parasjagu siis, kui me vaatasime Death Rowi. Sigadus! See on nüüd küll natuke frustreeriv.

Brittide Comus (MySpace) pakkus omajagu sooja ja avatud kogemuse. Juurtega 70-ndatesse tagasiulatuv bänd segab enda muusikas psühhedeelia sugemetega progerokki ja folki. Andekad ja mitmekülgsed muusikud, kes oskavad mängitavatest instrumentidest nii mõndagi huvitavat ja värskendavat välja võluda. Vahepealsed kolmkümmend aastat, mil bänd oli talveunes, ei näi kuidagimoodi olevat pärsinud nende indu ja loovust: värskeim lugu “Out Of The Coma” oli vaieldamatult üks esinemise kõrghetki.

Comus

Tunnine ajatasku andis võimaluse hinge tõmmata ja kergelt kere kinnitada. Midi Theatre vastas asus kahtlane kebabi söögikoht, kuhu me kergema jalavaeva nimel uisapäisa sisse tammusime. Mäletamistmööda külastasime seda ka möödunud päeval. Söögil iseenesest ei olnudki midagi viga, aga lihtsalt selle äri töökorraldus ja vaade tänavalt oli koomiline – pahatahtmatult visualiseerusid silme ees kaadrid mafiaseriaalist “Sopranos“.

Comuse esinemisega ei olnud kaugeltki selleks õhtuks igiliikurite paraad otsakorral. Kell on 23:00 ja lavale astuvad vennad Alan ja Terry Jones ning teised vaprad moosekandid. Napilt kuu aega tagasi jagasin ma siin oma vaimustust tolle NWOBHM legendi viimase albumi “Mythical & Magical” (2006) eheduse kohta. Ohjaa, Pagan Altar on müütiline ja maagiline, ning seda eriti kui müütiline maagilisus on silmadega haaratavas kauguses. Šarmantne ja vankumatu meelekindlusega Terry, altari hing ning palvevend, puhub sõnadega kasvõi tuulele ja veele elu sisse. Seda, et Alan nii osav kitarritaltsutaja on, ei oleks ma osanud arvatagi – vahetust kaugest, Green Roomi rõdult, paistis tema tehniline ja avarahaardeline pillimäng ekstra hästi silma. Väärt elamus.

Martin: Altari esinemine tekitas vastakaid tundeid – ühtpidi ma oli seda hetke oodanud juba aastaid, et saaks neid lives näha aga teisalt andis ikka tunda, et vananemine ei jäta meist kedagi puutumata, ka mitte kõige vitaalsemaid. Samuti tahaks norida natukene heli üle, aga ma siiski ei tee seda. Kokkuvõttes andsid nad ju hea kontserdi ja tagantjärgi mõeldes olen ikka kuradi rõõmus, et nad ära sai nähtud.

Pagan Altar

Videovõtted Pagan Altarist:

Pagan Altar – Dorian Gray


Pagan Altar – The Witches Pathway

17. aprill

Pagan Altari järel ruttasime tulisjalu välja ning jõudsime südaöisele bussile. Taaskord varakult tagasi laagriplatsil. Meeleolu oli võrreldes eelneva päevaga tunduvalt parem ning Hollandki tundus tükimaad kodusema kohana – järgneva päeva pooltühi kava eriliselt ei morjendanud.

Jätkub…