17. aprill

Kolmas päev hakkas tavapäraselt, ütleks et lausa rutiinselt: äratus kõrvetava kevadpäikese poolt, misjärel kiire hommikueine ja olesklemine äsja üles äratanud päikese soojade kiirte haardes. Pärastlõunal vurasime bussiga järjekordselt Tilburgi, ostsime eelmisel päeval avastatud poest nosimist ja siirdusime naabruses asuvasse parki aega veetma, kus muuseas saime osa pealtvaatajatena kohalike noorte laupäevasest jalgpallimängust.

Päeva avas progressiivse mekiga jänkide Astra (MySpace) Midi Theatres, kelle debüütalbumi ”The Weirding” (2009) avastasin enese jaoks alles paar nädalat ennem siia Tilburgi tulekut. Nende debüüt, mis küündib pikkusega pea 1 tunni ja 20 minuti kanti, meeldis mulle: mitmekülgsed ja huvitavatel kosmilistel teemadel baseeruvad jam‘i-laadsed pikaldased astumised. Võrreldes albumiga oli kava pikkus mõnevõrra lühem, ent tunnetus, Astrale omane nägu ja sünergia, töötas ja tuli välja elavas esituses vaata et isegi paremini. Igati meeliülendav algus tollele päevale.

Martin: Vast teine suurim üllataja Ancestorsi kõrval. Väga kosmiline asi, mis kohe vägisi tahtis sind kaasa viia maailmaruumi avastama.

Astra

Vulkaani tohuvapohu mõjus laupäevasele rindele eriti hävitavalt ning lõpuks ei olnud enam aimu kes-kus esineb. Poole kõrvaga kuulsin kuskilt taamalt mängimas Fatso Jetsonit (MySpace), aga kohale jõudes olid mehed juba lõpetanud. Silma jäi ka The Machine (MySpace), kelle kavast õnnestus kahjuks nautida vaid viimase loo viimast kolmandikku.

The Lamp Of Thoth (MySpace) rokkis nahkhiirekoopas sajaga – ainus kontsert mis Bat Caves otsast lõpuni täies mahus ära sai vaadatud ning kuulatud, seda kindlasti mitte põhjuselt, et seal oleksid esinenud kehvad artistid, vaid pigem, kahjuks, põhjusel et teistes kohtades olid veel paremad artistid, keda tahtsime veel rohkem kuulata. Ühtlasi on Bat Cave ka O13-ne kõige väiksem ruum, meenutades kohati armsaks saanud koduklubi Plink-Plonki.

Tulles tagasi The Lamp Of Thothi esinemise juurde, siis Bat Cave istus tolle bändi jaoks suurepäraselt – suuremas saalis nagu Midi Theathre või pealava, ei tulnuks kaugeltki too NWOBHM-i ketserlikus ja toorus ning intiimselt soe suhtlus publikuga välja. Kuradima raske on hoida kaela püsivalt vertikaalses asendis taoliste lugude saatel nagu “I Love The Lamp“, “Blood On Satan’s Claw“, “Wings Of Doom“, “Hand Of Glory” ja “Sing As You Slay“, aga ometigi suutsin ma mitme tabaluku taha lukustatud hevikuradit enamvähem taltsutada ning säilitada tsüklonaudile kohase väärikuse. Kindel värk – seda bändi tahan ma uuesti kogeda. Keegi võiks ta Eestisse tuua, ära ei ütleks.

Martin: Peaks ütlema, et The Lamp Of Thothi esinemine oli täpselt selline nagu ootasin – väga energiline ja kaasakiskuv. Arvan, et ainukene koht, kus nad veel paremini töötaksid, kui Bat Cave’is, oleks mõni Britannia vana ja väärikas kõrtsiruum.

The Lamp Of Thoth

Kuuldused Witchcrafti esinemisest pidasid vett ja hopstigi, kaheksa paiku tulid mehed pealavale ja andsid piiratud vahenditega (instrumendid ja efektid olid laenatud) igatepidi korraliku kontserdi. Põhimõtteliselt laenati ka trummar Jens Henriksson (Troubled Horse), kes ajutiselt (varasemalt kogemus Witchcrafti trummarina siiski olemas, sest kuidas muidu selline vangerdus võimalik oleks olnud) täitis tollel päeval Fredrik Janssoni kohta trummide taga. Repertuaar oli vana trummari tõttu aheldatud omanimelise debüütalbumi “Witchcraft” (2004) raamidesse, ent see oli pigem hea uudis.

Martin: Witchcraft oli hea, aga andis tunda, et pillid kui ka trummar olid laenatud. Oma koduses Hard Rock Laagris oli nende esinemine nauditavam.

Witchcraft

Paar videolõiku:

Witchcraft – No Angel Or Daemon

Witchcraft – You Bury Your Head

Üheksa paiku Midi Theatre laval kütma hakanud YOB (MySpace) üllatas, lõi pahviks, sest säärast massiivset, nihilistlikku, lammutavat, füüsikareegleid eiravat kontserdit ei osanud ma oodata. Iga kui viimne basstrummi lajatus kandus virvendavate lainetena näkku, pannes seal lihased võbelema, groteskselt eri suundades punsuma; pulsarina plinkivad prožektorid, nendest valge uduse halona välja kasvavad käed, mis sind õrnalt toolilt lahti kangutades lae alla kannavad, ja siis silmapilgutuse, pulsari sähvatuse, vältel ühtäkki endasse tõmbavad – edasi on vaid tühjus, justkui musta augu gravitatsioonikeskmes. Ei imesta üldse, et mõned nägid Mike Scheidti kitarri enesega rääkimas. Tõesti, ei imesta üldse. Sõna selle peale.

Martin: Aiai, see oli vast festivali paremuselt teine live. Väga võimas ja massiivne, otsekui musta auku oleks kallale tulnud ning endasse imenud.

YOB

Ja video loost Quantum Mystic:

YOB – Quantum Mystic

Jex Thoth (MySpace) kõhetus äsja samal laval esinenud YOBi, ja ausalt öeldes ka teiste tol päeval nähtud bändide kõrval. Võib-olla olid siis ootused liialt suured, kuid midagi selgelt tunnetatavat, nähtavat, oli nende ülesastumisest puudu – kuuldavasti olevat olnud Afterburneri kontsert tükimaad parem, aga see selleks. Kas kohe esinemise alguses tabanud äpardust tasuks mainida? Helimees oli unustanud vokaalid peale keerata ning oma pool minutit Jessica lauldust läks esimeses loos aiaauku. Lõpetan vingumise – tegelikult oli tore kuulda nii vahetuses kauguses Jex Thothi paremikku kuuluvaid lugulaule.

Martin: Ootused olid vist liiga kõrged, sest see oli ainuke bänd, mis väheke pettumuse valmistas. Kuidagi elutu ja hingetu oli see live. Aga vähemalt Jessica hääl oli sama võimas kui plaadil.

Jex Thoth

Jex Thoth liikuvate piltide seeriana:

Jex Thoth – Nothing Left To Die

18. aprill

Kuigi palju head (Los Natas (MySpace) näiteks) oli veel ees, otsustasime ka selle päeva varakult õhtule kutsuda. Natukene peale südaööd olime tagasi laagriplatsil.

Jätkub…