13. aprill

Kell oli vistist mõned minutid peale kümmet, kui surusin miniatuursesse matkakotti viimased hädatarvilikud asjad ning astusin lustakal sammul vaprate kaasvõitlejate juurde, eelseisvaks lahinguks terasrüüd karastama. Virgutav tunnikene möödus kiiresti ja peagi seadsime sammud bussijaama suunas, et jõuda kell üksteist väljuvale bussile Tallinnasse.

Paar tundi hiljem, Tallinnas, teel sadamasse, kes raskema ja kes kergema koormaga, otsustasime peatuda Scotland Yardis (see mis kesklinnas asub), et seal sisustada ülejäänud reisiseltskonnaga kohtumiseni jäänud aega ja kinnitada keha. Nõmedalt kallis menüü ja tillukesed portsjonid, aga see-eest söök maitses väga hästi. Humalavesi ka – peabki uurima, millega täpsemalt tegu oli. Natukene peale kolme lahkusime ja jätkasime teekonda sadama suunas, kuhu me jõudsime orienteeruvalt pool tundi hiljem. Ja veel tülpimapanevat ootamist, sedakorda Tallinna Sadama D-terminalis.

Pool viis saime bussijuhi Asko ja teiste süvamuusikahuvilistega Poseidoni ees kokku ja veeresime seejärel vaalaskala Baltic Queen kõhtu, milles me siis isekeskis Rootsi poole loksuma hakkasime. Loksusime ning ajasime niisama juttu, ja vaatasime põnevusega televusserist kentsakat huumorisaadet. Kui juba kord laevaga avamerel seilata, siis ei saa jätta maitsmata oivalise buffet‘i kirevat menüüd – eks ta tegelikult priiskamine ole, ent vahest, – puhkuse ajal -, võib seda endale lubada. Tarbitud kogused olid nii hullumeelsed, et ma parem ei mainiks neid, väljaarvatud fakti, et eelmine rekord sai pika puuga löödud. Hüva söögi raiskamine.

Justkui eesootava festivali soojenduseks, esines tollel õhtul svenssonite Highride. Ei olnud see sõit ühtigi nii kõrge kui välja reklaamitud. Huvitavaid momente nende muusika leidus, aga ei midagi revolutsioonilist. Meeste enda meenutused õhtust.

14. aprill

Kolmapäev möödus peamiselt sõitmise tähe all. 10:00 maabusime Rootsis, Stockholmis ja alustasime reisi kõige raskemat osa – 1500 kilomeetrit kulgemist neljarattalisel hoburatsul. Ilm oli ilus: taevas sinine ja päike kõrgel sirmil; kilomeetrid kaugenesid üksteise võidu seljataha kui linnutiivul.

Umbkaudu kuue paiku ületasime võimsa Öresundi silla, mida ma olen alati ihanud ise näha ja ületada. Monoliitne ehitis.

Taanist jääb mulle alatiseks meelde räige fekaalihais: mõlemal pool teeäärt mustasid värskelt “väetatud” põllulapid, kuhu ka ei vaadanud. Saksamaa magasin suuresti maha, või kui üdini aus olla, siis magamiseks oli seda küll raske nimetada, vahest unesegaseks vegeteerimiseks. Saksa kiirteed ja autostereos taustal üürgamas Electric Wizardi sugestiivse monotoonsusega ”Dopethrone“. Ma ei ole päris kindel, mida elektrivõlurid sosistasid, kuid uni tuli varmalt ja kohati õnnestus siiski mõned loetud minutid tukastada. Huvitavad nüansid.

Martin: Ei möödunud need kilomeetrid nii roosiliselt midagi, vähemalt mitte minu jaoks. Kuna ma ei mahu keskmise inimese mõõtmetesse, siis oli seal bussis suht kitsuke olla ning olgugi, et peatusi üsna tihti tehti, kippusid jalad valutama. Teine asi, mille üle tahaks kaevata, oli WiFi või õigemini tasuta WiFi puudumine. Traadita võrke küll oli, aga ainukese tasuta võrgu leidsime tagasiteel ühes McDonald’sist. Aga sellegipoolest oli üsna muhe kihutada läbi öise Saksamaa, taustaks kõlamas Electric Wizard, või Hollandis, kus kõlarites mürgeldas juba Slayer. Pikapeale harjus ka väetise haisuga.

15. aprill

On varahommik, kell on paremal juhul alles pool viis. Väljas on +5C kraadi sooja ja trobikond eestlasi vahib Tilburg Central Stationis. Ootavad ja ootavad, kuid midagi ei paista veel niipea juhtuvat, vähemalt mitte ennem keskpäeva.

Tilburg ärkab. Ärkab ka rongijaama ootepaviljoni nurgas magav rasta, kookides põuest välja kollase karbi “kõigevägevamaga”. Ootamatutest külalistest kohutatud mees rullib oma osavate käte vahel maskuliinse joint‘i, suundudes seejärel seda nurga taha konsumeerima. Mõne hetke möödudes poeb tõmmu mees koduseks saanud nurka tagasi magama, laskmata ennast segada sissetungijatest.

Tänavatele sigineb aina rohkem inimesi, ratastega ja ratasteta. Paviljon täitub tööle ruttavate tilburglastega – meeletu sagimine. Haiglasliku rattaarmastuse (rattateedel ei ole soovitav kõndida!) kõrval pani mind veel imestama kirjasõnalembeste arvukus varahommikuses linnapildis: igal kui teisel linlasel oli näppudevahel äsja trükist tulnud värske ajaleht või halvimal juhul lihtlabane raamat.

Martin: Vot rattateed olid ohtlikud, ohtlikumad isegi kui autoteed. Seal kimasid nii salakavalalt vaiksed rattad, motorollerid kui ka vilkuvate valgustitega varustatud rulluisutajad. Samas peab tunnistama, et rattakultuur oli seal eeskujulik – kui veloga liikujad pidid jagama teed jalakäijatega, siis nad andsid juba viisakas kauguses kella, nii et sa said rahulikult neilt eest ära astuda.

Ennist näputööd harrastanud tõmmu noormees kadus teadmata suunas. Umbkaudu samal ajal (pool kaheksa – mõned minutid siia sinna), otsustasime ka meie edasi liikuda, sest niisama molutamine ja lakke vahtimine muutus mõneti tüütuks. Suunaks Beekse Bergeni laagriplats, kus möödusid meie järgnevad külmad kevadööd.

Tilburgist välja viiva tee selgitamine ei olnudki teab mis keeruline ettevõtmine, aga selle-eest oli keeruline Beekse Bergeni ülesleidmine. Esiteks polnud me kindlad, et me oleme õigel teeotsal; teiseks sisenesime Beekse Bergenisse täiesti valest otsast; kolmandaks astusime traktor-rongi pealt liialt vara maha, mis tõttu pidime kõva maa veel jalgsi käima. Traktor-rongi võib pidada kõige kurioosemaks sõiduvahendiks, millega nende päevade jooksul sõidetud sai. Tee siis veel läheneva sõiduki üle nalja, et see ongi meie rong – enam ei julge taolisi nalju teha, sest kunagi ei või teada mis järgmisena taevast alla sajab.

Martin: Beekse Bergen on mitmekümnel ruutkilomeetril paiknev kämping, lõbustuspark, loomaaed ja kes-teab-mis-veel. Väga ilus kohta, kuigi eriti ringi vaadata seal ei jõudnud. Õige koha ülesleidmist raskendas muidugi veel see (ja astumisvaeva suurendas), et kiirtee selle kaheks jagas.

Hoolimata teele paisatud takistustest, jõudsime lõppeks laagriplatsile kella kaheteistkümne paiku, kus esmalt püstitasime telgid ja seejärel lunastasime käepaelad. Polaarse pikkusega päev väsitas nõnda, et enne esimest tähtsat festivalipäeva tuli põgusalt leiba luusse lasta. Peale mõningast kosumist oli aeg jalad taaskord alla võtta ning suunduda laagriesisele platsile, kust meid korjas üles autobuss (õnneks ei olnud seekord tegemist järelkäruga traktoriga)…

Jätkub…