Kes seda aastat enam mäletab kunas “Twin Peaks” esmakordselt siinmail teleekraanile jõudis, kuid mingisugused hägused mälestused on sellest ajast siiski säilinud. Unustamatute piltidena on mällu raiutud koolnukangestuses Laura Palmeri (Sheryl Lee) laiba näoilme ja Kyle MacLachlani kehastatud eriagent Dale Cooper, pragmaatiline ja budistliku vaimsusega seadusesilm, kes näib alati teadvat rohkem, kui ta välja näitab. Noor ja rumal laps, nagu ma sellele ajal veel olin, ei osanud ma toda David Lynchi ja Mark Frosti poolt kahasse loodud kultusliku seriaali hinnata, ning juhtus see, et peale mõnda osa kadus vaatamishuvi sootuks. Kellaaeg oli ka ilmselgelt liiga hiline, mil see jooksis.
Nüüd, ligikaudu 15 aastat hiljem, tuli millegipärast taaskord juttu David Lynchi loomingust (häbi häbi – peale “Mulholland Drive” (2001), “Dune” (1984) ja “Eraserhead” (1976) ei tea temast suurt midagi), mis viis omakorda “Twin Peaks“-ni. Siinkohal ei olnud valikuvõimalust, et kas ma peaksin “Twin Peaks“-i vaatama või mitte, vaid ma lausa tundsin, et ma olen kohustatud andma uue võimaluse. Ilmselgelt olin ma unustanud ühe tähtsaima komponendi, muusika, sest Angelo Badalamenti fantastiline heliloome tõi esimeste minutite jooksul nii mõndagi meelde.
Tegevus toimub Twin Peaksi nimelises väikelinnas, kus uhutakse kaldale noore tütarlapse, kohalikus keskkoolis õppiva Laura Palmeri laip. Asja hakkab uurima föderaalagent Dale Cooper, abistatuna kohalike seadusesilmade poolt. Nende ülesandeks on lahendada ilmne mõrvajuhtum ning saata vastutavad kurikaelad tolle hirmsa veretöö eest trellide taha. On kahtlusaluseid ja on motiivid, kohe nii palju, et ei oskagi nende seast seda kõige õigemat valida, kuid süüdi ei paista olevat neist keegi. Samas näib, et seal tillukeses uinuvas linnas on siiski inimesi, kes teavad midagi või on millegil jälil, kasvõi “rääkiva” puunotiga vanadaam ja kindral, kelle tegemised on salastatud ja ta tohi neist rääkida. Ja on öökullid! Linnaelanikud on värvika taustaga ja elavad pahatihti varjatud kaksikelu, kas kellegi armukestena või veel hullem, on osa hämaratest vandenõu- ja kuriteoskeemidest.
Agent Cooper, kelle elu kallale tahetakse esimese hooaja lõpus kangesti kippuda, saab unenägudes episoodiliselt ilmutusi ja mõistatusi, mis suunavad ta uutele, ja veel keerukamaid müsteeriumeid lahendavatele avastustele. Need avastused on nii ebamaised ja jalustrabavad, et esmalt on neisse raske uskuda, aga siiski osutuvad need hiljem tõeseks. Teise hooaja keskel, kui müsteeriumid ja nende põhjused pealiskaudselt hakkavad lahti hargnema ning mängu tuleb Dale Cooperi verivaenlane, sarimõrvar, Windom Earle (Kenneth Welsh), muutub tegevuskäigu jälgimine ja mõistmine progresseeruvate skisofreeniliste mindfuck‘ide läbi keerukaks. Kuigi ma ei ole teab mis heas suhtes Lynchi tööga, tundub olevat vaataja pidev segadusseajamine talle omane käekiri. Vaimu lõhestav kärarikas ja verdtarretav kulminatsioon, vaatepilt mis võiks kuuluda pigem vaimuhaigla igapäevasse rutiinsesse ellu, kulgeb ootuspäraselt – pahad saavad karistada ja kurjad spirituaalsed olendid oma verejanu kustutatud -, aga siis tuuakse sisse ootamatu pööre, mis ei anna toimunule seletusi ega tõmba kaugeltki tegevusi otsi kokku. Õnnelikku lõppu kui sellist, siit küll ei tasu oodata.
“Twin Peaks“-i järg, täispikk film “Twin Peaks: Fire Walk With Me” (1992), on minuarust tugevasti alahinnatud, toetudes vähemalt loetud arvamustele ja hinnangutele. Nii halb film see ka ikka ei olnud. Järjeks oleks seda vale nimetada, ent sürreaalsuse ja vürtsikuse poolest sobitub ta täpselt kokku teise hooaja lõpupoole aina esiletõusva butafoorilise meeleoluga. Tegevusliingi toimub seriaalile eelnenud ajas, paljastades kes ja mis Laura Palmer oli, ja miks ta tegelikult tapeti. Kronoloogiliselt sobiks film justkui esmajärjekorras vaatamiseks, kuid mitte kronoloogiliselt on kindlasti soovitatav ära vaadata ennem seriaal kui film, sest film paljastab ja avab liiga palju saladusi ning müsteeriumeid, milleta ei ole seriaalil enam suurt väärtust.
Hinnang: 4.5/5
