June, 2010

28
Jun 10

Kayros – Pozo Negro (2009)

01. Pozo Negro
02. Hijo Del Rigor
03. Calaveras En Las Sombras
04. Maldecidos
05. L.S.D
06. Aragna + (Delirio Mistico)

Kellel siis ei oleks ütlemata nõrkust Tšiilis ja Peruus – ja nende naaberriikides – sündinud kosmilise heliloome vastu, sest vähemasti kui üks noist kahest riiginimest on üles antud muusikalise kollektiivi/artisti pärusmaana, siis tuleb kinnitada turvavööd, kontsentreerida vaba siseenergia ja keskenduda tekkivatele helilainetele, sest kohe kohe võib kostuda midagi meeliülendavat. Senini on taolisel kriteeriumil püstitatud ootused ennast ainult positiivsest küljest tõestanud. Kosmilise heliloome all ei mõtle ma kindlasti mustema kuvandiga raskemuusikat, millel ei ole teab ka mis hullu viga, aga millest ma tänasel päeval hoian siiski pigem kõrvale.

Siinkohal ei ole erandiks ka Tšiilist, Biobío regioonist pärinev nelik Kayros, kelle toores ja groteskne, mudasepõhjalisest garaažiroki adrenaliinist täidetud fuzz‘ine rokk’n’rolli põrguookean, mille happeline konsistents söövitab hävitava agressiivsusega veekogul seilava aluse põhja päratusuure augu, tirib enese rüppe tollel seilavad vaprad meremehed. Nende loomingus valmistavad äratundmisrõõmu taoliste bändide nagu Goatsnake, Witch ja Kyuss mõjutused, mida on kahtlemata rohkem, kuid nimetatud kollektiivide austajatel tasub kõnesolevat bändi lähemalt uurida ja puurida.

Pikkust on tollel “Pozo Negro” (tõlkes “Must Auk“) nime kandval helikandjal 55 minuti ligi, mis annab igati täispikkuses albumi mõõdud välja. Kui välja jätta viimase raja “Aragna” ja selle sisse omakorda peidetud raja “Delirio Mistico” vaheline kümnekonna minuti pikkune tühimik, siis saame ikkagi arvestatava pikkusega teose. Kummatigi peab tunnistama, et esimesed kolm lugu “Pozo Negro“, “Hijo Del Rigor” ja “Calaveras En Las Sombras” on mõneti kaasahaaravamad, kui neile järgnevad lood. Siitmaalt läheb nende muusika natukene igavaks – üle ookeani laskub paks ja tihke udu, raske on eristada taamal liikuvaid kogusi – ja kordab varasemalt kuuldud mustreid, ehkki tüürib oma tooruses ja sihikindluses väljamõõdetud teid pidid vihaselt edasi.

Jose-Ignacio Mora (kitarr, vokaal), Ricardo Reyes (kitarr, vokaal), Francisco Pavez (bass) ja Alex Baeza (trummid).

Kayros pakub mainitud albumit tasuta allalaadimiseks, mille leiab siit.

Hinnang: 3.5/5

Kayros @ MySpace
Kayros @ Facebook

24
Jun 10

Dirt Road To Psychedelia (2007)

Herr Trash võttis oma arvamusvestmikus nädalaid paar tagasi lühidalt kokku “Dirt Road To Psychedelia” (autoriks Scott Conn) nimelise dokumentaali, mille sisu kui pealkiri tundusid piisavalt räpased ja huvipakkuvad, et ka ise tollele küüned taha ajada ja ära vaadata. Räägitud lugu, 60-ndate alguse Texases, Austinis pead kergitanud psühhedeelia kogukonnast, oli südamlik ning ootuspäraselt kaasakiskuv. Norida võiks mingil määral teostuse kallal, kuid las ta olla, võib-olla sobibki taoline amatöörlik režii siinkohal kõige paremini.

Olid noored inimesed (tudengid), keda lummas sel ajal laineid löönud biitlite muusika, kuid ilmselgelt olid nad ise liiga hiljaks jäänud, et tol laineharjal kaasa sõuda. Siis pöörduti hoopistükkis tagasi juurte juurde, vaarisade- ja emade aega, kui populaarsed olid veel sentimentaalse väärtusega rahvuslikud viisijupid, mis paljudele selleaja noortele olid võõraks hakanud jääma. Bluus, folk, kantri või mida iganes nad täpsemalt tegidki, võlus ühtemoodi nii vanu kui noori – alguses esineti isekeskis, kuid hiljem saadi jalg juba ka väiksemate klubide uste vahele. Tolmu maha pühkimine kulunud meloodiatelt avas ukse nn. “muusikamaailma”, kus neil oli võimalik suhelda ja saada uusi kogemusi vanema generatsiooni muusikutelt, kelle hulka kuulusid nii mõnedki mainekad bluusiheerosed.

Nii elati üheskoos kommuunilaadsetes kehades, kus lisaks andekatele muusikutele leidus teisi helgeid päid – teisitimõtlejaid, keda kõiki ühendas ühine nägemus elule. Samas vastandasid nad ennast kategooriliselt hipidele. Ja ühtäkki tuli see mis tulema pidi – uusi tundemaailmu avavad droogid. Esmalt mugiti psühhoaktiivse mõjuga (meskaliin) “uimakaktust” (peyote-kaktus), edasi tulid kanep ja hape.  Kui metslane on ahelatest vabastatud, siis on seda pea võimatu taltsutada, rääkimata selle taasaheldamisest. Nägemused olid niivõrd vägevad, et oli aeg võidunud akustilised kitarrid käest heita ja haarata hoopis elektrifitseeritud hingega keelpillid. Rokk’n’roll ei olnud noile folkaritele enam tabuteema. Austinis tegutsenud bändidest väärivad mainimist 13th Floor Elevators, Shiva’s Headband ja Conqueroo, kelledega saab antud filmis ka lähemalt tutvust teha.

Kuna uue suunaga helikunst ei mahtunud enam folk-klubide laealustesse ära, tuli too tühi koht täita. Püüdeid luua psühhedeelsele muusikale pühendatud klubisi oli mitmeid, ja neil katsetel oli isegi mingisugune resultaat, ent lõplikult õnnestus see 1967. aasta kevadel, kui grupp vabameelseid noormehi, asutas peale seeriat õnnestunult korraldatud üritusi klubi nimega Vulcan Gas Company (rohkem informatsiooni klubi tekke ja plakatite/lendlehtede kohta leiab siit). Üsna kiiresti saadi kuulsaks tänu värvikirevatele, psühhedeelsest kunstist inspireeritud graafilistele taistele (plakatid, lendlehed, piletid jne.) ja valgus-šoudele, ning ega kurta ei olnud ka esinejate sortiment. Ametlikuks majaansambliks oli eelpool mainitud Shiva’s Headband. “Gaasikompaniist” käis nonde mõne tegutsemisaasta jooksul, lisaks tuntud ja vähemtuntud psühhedeelse muusika kollektiividele, ka arvestatav hulk tuntuid bluusilegende nagu näiteks Muddy Waters, John Lee Hooker ja Big Mama Thornton. Oma juuri seega ei unustatud. Vulcan Gas Company lõpetas tegevuse 1970. aasta suvel, eeskätt tingituna raskest majanduslikust olukorrast.

Hinnang: 3.5/5

Dirt Road To Psychedelia kodulehekülg
Dirt Road To Psychedelia @ IMDb

24
Jun 10

Hukkunud Hinged – Hukkunud Hinged (2010)

01. Loojangu Laul
02. Surmasuudlus
03. Ootuste Kõrb
04. Mulla Äng
05. Juurte Nukrus
06. Kahe Katku Vahel
07. Tulesorg
08. Unetus

Paeranniku hävingupaariate endanimeline debüüt, dekadentsi ning kurvameelsuse katekismus, muljutud ja kriibitud kellegi terasküüniste poolt, jõudis nädalase eksirännaku järel lõppeks minu ootusärevust täis käte vahele. Ei puudunud ka kollektiivi autogrammid ja kentsakas doom‘i smail. Loomulikult räägin ma siinkohal Hukkunud Hingede esimesest täisväärtuslikust tõuvasikast. Mis nende esimeste vasikate kohta öeldigi? Lähevad aia taha? Kui rääkida noist päris esimestest (2008. aastal ilmunud 2 demo) katsetustest, siis tagantjärgi kõlavad need eriti kesiselt. Nähes milleks too viimane sarviline võimeline on, siis ma usun, et teda on juba natukene raskem aia taha tirida – ei lähe ta sinna ise vabatahtlikult ega jõudu tarvitades.

73 minutit tunneterohket ja kaeblikku emakeelsest ugridoom‘i, kantud aeglaste kopituslebraste riffide ja musta huumoriga kivisse raiutud sügavapõhjaliste laulusalmide sümbioosist tekkinud atmosfääridest. Mingil määral olin ma esmalt skeptiline selles suhtes, et lisaks meeshäälele lõõrib paralleelselt ka pehmem vokaal, sest paraku ei ole ma teab mis suur naisvokaaliga doom‘i fänn. Minu pessimism oli ilmselgelt asjatu, sest Katrina hääl kõlab selles kontekstis kõike muud kui ebanaturaalse elemendina. Kiitma peab ka kindlasti kauamängiva produktsiooni, kuna salvestatud partiid kõlavad ikka eriti tummiselt ja toorelt – nagu ühele ehedale “tuumile” kohane.

Albumi tuumikusse kuuluvad: “Loojangu Laul“, “Surmasuudlus“, “Juurte Nukrus“, “Tulesorg” ja “Unetus“. “Loojangu Laul” kannab enesega kaasas mõnusat Loitsu mekki: kohati on sarnased riimid ja Janeku vokaalipartiigi sarnaneb Lembetu omale, tempolt mõistagi aeglasem. Ootamatult karmikoelise meesvokaaliga ristuv Katrina pehme ja helisev vokaal purustab tolle illusiooni õnneks siiski üsna kiiresti. “Surmasuudlus” on tugev lugu, ent kohati häirib natukene meespoole “räppiv” laulmisstiil, mis sealkohal automaatselt paneb kõrvades kumisema (mitte, et ma seda tahaksin) ühe teise kodumaise kollektiivi, kus naisvokaali kõrval räpib meeletult halva aktsendiga MC. See viimane on muidugi kohatu võrdlus, sest tegelikult on siin loos mees- ja naisvokaali vaheline koostöö huvitavalt lahendatud, vahest segab ning ärritab sõnade krüptilisus ja krõbedus. “Ootuste Kõrb” ei ole nõrk lugu, kuigi samas ei kuulu ka kõige paremate lugude hulka – täpselt sinna keskele. “Mulla Äng“-i ja “Kahe Katku Vahel” kõmuline ja mullane talupoeglik kaeblemine on mõneti südamelähedane, justkui esimese rasked riffid ja teise meeleolukas suupillil mängitud viisijupp, ehkki üldises pildis jäävad need lood teiste taha varju.

Tulesorg“, “Juurte Nukrus” ja “Unetus” – põrgutules piinlevate inimhingede ühed rusuvamad ning tõetruumad lood, mille põline ägedus surub ennast sapises agoonias läbi liha kui luu. “Tulesorg“-i meloodia ja vokaaliseade jäävad kummitama veel pikaks ajaks. “Juurte Nukrus” võlub eeskätt tasakaalukuse ja küpsusega, mõjuva sõnumi ja tugeva instrumentaalse aluspõhjaga. Ma ei mõista absoluutselt “Unetus“-e häbelikust, isegi oma lüürikat ei ole julgenud plaadiümbrise vahele poetada – nagu ta ei tahakski, et teda märgataks. Kes üldse tahaks seda primitiivsust ja hullumeelsust pritsivat groteskset unenägu märgata? Võimalik, et too lugu on naljaga pooleks tehtud, aga peaks ütlema, et too nali on ootamatult hästi välja kukkunud – taolise funeral‘iku mekiga lugu ei olegi siinmail varem tehtud. “Unetus” on taolises mastaabis lugu, mille füüsilist massi on võimalik tunda iga kui viimse keharakuga.

Üks saadanas kole viga on küll sel bändil küljes – nad võiksid rohkem prooviruumist väljaspool pilli mängida. Lõunaosariigid igastahes ootavad teid. :-)

Vasakult paremale: Martin (kitarr, vokaalid), Janek (vokaalid), Katrina (vokaalid), Ville (trummid) ja Madis (bass).

Hinnang: 4/5

Hukkunud Hingede kodulehekülg
Hukkunud Hinged @ MySpace
Hukkunud Hinged @ Facebook
Hukkunud Hinged @ Last.fm

19
Jun 10

Suvised helimaastikud

Kuigi ametliku suve alguseni on veel paar päeva aga, ja ehkki tänase päeva ilm oli kõike muud kui suvine, otsustasin selle lühikese sissekandega vähemasti enese jaoks selle avada. Õigemini, see avati juba minu eest – viimased nädal aega on ringelnud kuulmisväljas andeka Taani trio Causa Sui kolmest peatükist koosnev “Summer Sessions“. Kas annabki üldse paremini kirjeldada suve kuiva, päikselist, sooja, rohetava taimerüü ja sinetavate veekogudega ning kleepuva tolmu ja higiga nägu. Peaks hästi istuma Colour Haze‘i fännidele.

Aga anname nüüd sõna neile endile:

YouTube Preview Image
Red Valley


YouTube Preview Image
Eugenie


YouTube Preview Image
Red Sun In June


YouTube Preview Image
The Open Road


YouTube Preview Image
Cinecitta

Maa. Vesi. Tuli.

Causa Sui @ MySpace

19
Jun 10

Samsara Blues Experiment – Long Distance Trip (2010)

01. Singata (Mystic Queen)
02. Army Of Ignorance
03. For The Lost Souls
04. Center Of The Sun
05. Wheel Of Life
06. Double Freedom

Samsara Blues Experimenti esimene täismahus helikonserv, pealkirjaga “Long Distance Trip“, kuulus käesoleval aastal ilmuvate albumite nimekirja, millel tasus silma peal hoida – ja see vaagimine kandis igati vilja, valmistamata pettumust.  Üle tunni legendaarse Saksa kraut-roki vaimsuses raskemat ja kergemat psühhedeeliat: vahelduvad tossuvinesed ja hävingualtid panoraamid, kõrg- ja madalrõhkkonnad, tuues kord värskendavaid tuuleiile, teisalt taas magusaid mälestusi täis nostalgiahõngulisi uitmõtteid.

Müstilisele jumalannale Singatale pühendatud avalugu “Singata (Mystic Queen)“, sama pala mis avas ka kaheloolise demoüllitise, ei halasta siingi ja viib kuulaja – nagu juba kauamängiva pealkirigi ütleb – ühele neetult pikale seiklusele, fantaasiarikkasse muinasjuttu, kust ei puudu verehimulised monstrumid ega taevaliku kumaga inglid. “Army Of Ignorance” tihedad riffid ei jäta seevastu fantaasiale eriti ruumi, täites kahe kõrva vahele jääva vaakumi rocknroll‘i toorusest anastatud kõlvatute mõtetega. Väga nauditav kokkumäng. “For The Lost Souls” sirgub rahumeelsest mõtisklevast jam‘ist koletuks tummiste riffide mängumaaks, surudes ka kõige vapramad sõdalased kaheksapäise kiskja ees põlvili. Kõigepealt rebib ta sult südame, seejärel pea ja siis ülejäänud jäsemed. Mõnusa vanakooli doom‘i mekiga. “Center Of The Sun” vuhiseb samas märkamatult mööda – nii arusaamatult kui ta vaatevälja ilmus, kadus ta ka sealt. Säde puudub.

Long Distance Trip“-i üheks meeleolukaimaks ja üllatavamaiks momendiks on akustiline vahepala “Wheel Of Life“. Tavaliselt ei ole ma taolises kontekstist seesuguste kõrvalpõigete austaja, ent siin kõlab see üpriski huvitavalt ja tervikusse kuuluvana. Taustal kaigub kõuejumala võimas vasar ja kurbade pilvede nutt, vastaspoolel seisab kõhetu inimvari ja tema päevi näinud instrument, millest too üritab kõue ja pilvede nutu leevendamiseks rõõmsaid meloodiaid välja võluda. Vasar langeb tugevate sõrmedega ümbritsetud peopesast ja pilved unustavad põhjuse millest sai alguse nende kurblik veevalamine.

Demol kanda kinnitanud “Double Freedom” on tubli 10 minuti jagu pikemaks kasvanud. Kõlab justkui seesama lugu, vahest isegi värskema ja mitmekesisemana, kuid miskit on siiski valesti: algusesse ja lõppu on susatud mõnusad groov‘id, mis töötavad ihu kui mõistuse kallal, aga mis võiksid väga vabalt kuuluda eraldiseisva loo koosseisu. Võib-olla igatsen ma liiga palju taga demo aegset toorust ja primitiivsust – sellegipoolest leiab pikaldaseks veninud reis seitsme mere ja mäe taha õnneliku lõpu.

Kuigi mu ootused olid sellele albumile veidikene kõrgemad, on tegemist igati tugeva albumiga, mis nõuab tulevikus taas ja taas aja jooksul endalt tolmu maha pühkimist ja taasavastamist – on väärt mäletamist.

Samsara Blues Experiment

Samsara Blues Experiment on (paremalt vasakule): Christian Peters (vokaal, kitarr, sitarr, orel, süntesaatorid), Richard Behrens (bass), Hans Eiselt (kitarr) ja Thomas Vedder (trummid).

Hinnang: 4/5

Samsara Blues Experimenti kodulehekülg
Samsara Blues Experiment @ MySpace
Samsara Blues Experiment @ Facebook