01. Loojangu Laul
02. Surmasuudlus
03. Ootuste Kõrb
04. Mulla Äng
05. Juurte Nukrus
06. Kahe Katku Vahel
07. Tulesorg
08. Unetus

Paeranniku hävingupaariate endanimeline debüüt, dekadentsi ning kurvameelsuse katekismus, muljutud ja kriibitud kellegi terasküüniste poolt, jõudis nädalase eksirännaku järel lõppeks minu ootusärevust täis käte vahele. Ei puudunud ka kollektiivi autogrammid ja kentsakas doom‘i smail. Loomulikult räägin ma siinkohal Hukkunud Hingede esimesest täisväärtuslikust tõuvasikast. Mis nende esimeste vasikate kohta öeldigi? Lähevad aia taha? Kui rääkida noist päris esimestest (2008. aastal ilmunud 2 demo) katsetustest, siis tagantjärgi kõlavad need eriti kesiselt. Nähes milleks too viimane sarviline võimeline on, siis ma usun, et teda on juba natukene raskem aia taha tirida – ei lähe ta sinna ise vabatahtlikult ega jõudu tarvitades.

73 minutit tunneterohket ja kaeblikku emakeelsest ugri-doom‘i, kantud aeglaste kopituslebraste riffide ja musta huumoriga kivisse raiutud sügavapõhjaliste laulusalmide sümbioosist tekkinud atmosfääridest. Mingil määral olin ma esmalt skeptiline selles suhtes, et lisaks meeshäälele lõõrib paralleelselt ka pehmem vokaal, sest paraku ei ole ma teab mis suur naisvokaaliga doom‘i fänn. Minu pessimism oli ilmselgelt asjatu, sest Katrina hääl kõlab selles kontekstis kõike muud kui ebanaturaalse elemendina. Kiitma peab ka kindlasti kauamängiva produktsiooni, kuna salvestatud partiid kõlavad ikka eriti tummiselt ja toorelt – nagu ühele ehedale “tuumile” kohane.

Albumi tuumikusse kuuluvad: “Loojangu Laul“, “Surmasuudlus“, “Juurte Nukrus“, “Tulesorg” ja “Unetus“. “Loojangu Laul” kannab enesega kaasas mõnusat Loitsu mekki: kohati on sarnased riimid ja Janeku vokaalipartiigi sarnaneb Lembetu omale, tempolt mõistagi aeglasem. Ootamatult karmikoelise meesvokaaliga ristuv Katrina pehme ja helisev vokaal purustab tolle illusiooni õnneks siiski üsna kiiresti. “Surmasuudlus” on tugev lugu, ent kohati häirib natukene meespoole “räppiv” laulmisstiil, mis sealkohal automaatselt paneb kõrvades kumisema (mitte, et ma seda tahaksin) ühe teise kodumaise kollektiivi, kus naisvokaali kõrval räpib meeletult halva aktsendiga MC. See viimane on muidugi kohatu võrdlus, sest tegelikult on siin loos mees- ja naisvokaali vaheline koostöö huvitavalt lahendatud, vahest segab ning ärritab sõnade krüptilisus ja krõbedus. “Ootuste Kõrb” ei ole nõrk lugu, kuigi samas ei kuulu ka kõige paremate lugude hulka – täpselt sinna keskele. “Mulla Äng“-i ja “Kahe Katku Vahel” kõmuline ja mullane talupoeglik kaeblemine on mõneti südamelähedane, justkui esimese rasked riffid ja teise meeleolukas suupillil mängitud viisijupp, ehkki üldises pildis jäävad need lood teiste taha varju.

“Tulesorg“, “Juurte Nukrus” ja “Unetus” – põrgutules piinlevate inimhingede ühed rusuvamad ning tõetruumad lood, mille põline ägedus surub ennast sapises agoonias läbi liha kui luu. “Tulesorg“-i meloodia ja vokaaliseade jäävad kummitama veel pikaks ajaks. “Juurte Nukrus” võlub eeskätt tasakaalukuse ja küpsusega, mõjuva sõnumi ja tugeva instrumentaalse aluspõhjaga. Ma ei mõista absoluutselt “Unetus“-e häbelikust, isegi oma lüürikat ei ole julgenud plaadiümbrise vahele poetada – nagu ta ei tahakski, et teda märgataks. Kes üldse tahaks seda primitiivsust ja hullumeelsust pritsivat groteskset unenägu märgata? Võimalik, et too lugu on naljaga pooleks tehtud, aga peaks ütlema, et too nali on ootamatult hästi välja kukkunud – taolise funeral‘iku mekiga lugu ei olegi siinmail varem tehtud. “Unetus” on taolises mastaabis lugu, mille füüsilist massi on võimalik tunda iga kui viimse keharakuga.

Üks saadanas kole viga on küll sel bändil küljes – nad võiksid rohkem prooviruumist väljaspool pilli mängida. Lõunaosariigid igastahes ootavad teid. :-)

Vasakult paremale: Martin (kitarr, vokaalid), Janek (vokaalid), Katrina (vokaalid), Ville (trummid) ja Madis (bass).

Hinnang: 4/5

Hukkunud Hingede kodulehekülg
Hukkunud Hinged @ MySpace
Hukkunud Hinged @ Facebook
Hukkunud Hinged @ Last.fm