July, 2010

26
Jul 10

Praise The Fuzz

Loogiline jätk minu eelmisele sissekandele, – kaks ja pool nädalat olen selle imeloomaga lustinud -, minu esimene fuzz: sinisilmne albiinomammut. Muhe elukas. Au ja kiitus ehitajale.

26
Jul 10

Fuzz: The Sound That Changed The World (2007)

Mäletamist mööda äratas “Fuzz: The Sound That Changed The World” nimeline, fataalsele kõhulahtisusele sarnanevat häält tegeva efektipedaali lühiajaloole ja sisikonnale pühendatud dokumentaal, tähelepanu juba ligi aasta tagasi, kuid tingituna enese passiivsusest kui filmi kehvast levipinnast, venis ja venis see pühalik hetk ning jõudis viimaks kätte alles hiljaaegu. Siinkohal peab tänama taaskord härra Trashi, kelle kaudu ma kaudselt tolle filmi lõppeks enesele sain.

A fuzzbox (or fuzz box) is a type of effects pedal consisting of an amplifier and a clipping circuit, which generates a distorted version of the input signal. As opposed to other distortion guitar effects pedals, a fuzzbox boosts and clips the signal sufficiently to turn a standard sine wave input into a waveform that is much closer to a square wave output. The sound of almost creating a square wave gives a effect that creates the classic fuzz tone. This gives a much more distorted and synthetic sound than a standard distortion or overdrive. Fuzz sounds also tend to have lower Mid frequencies than other distortion types.

Nurgeline, transistoridel põksuv külmast metallist, tavaliselt, kakofoonia laegas, situb lineaarsel kujul instrumendist väljuva sulni harmooniakobara täis umbmäärase, omatahtsi sumbuva ja võbeleva, tuldpurskava draakoni roppudest ninasõõrmetest välja valguva ekskremendiga. Ropp mis ropp, aga las ma räägin teile – fuzz on armastus esimesest silmapilgust, vaatamata oma tihti labasele olemusele, mis võib varieeruda erinevate parameetrite tõttu, on ta üldiselt siiski soe ja harmooniarikas, tekitades nii üsnagi kiiresti sõltuvuse, janu rohkema järele. Taolist jäägitut armastust jagavad ka muusikud, pedaalide ehitajad ja modifitseerijad, kes on võtnud nõuks antud filmis üles astuda ning rääkida tolle veidra efektiploki siduvast jõust. Nimedest vääriksid mainimist Chris Ross (Wolfmother), Billy Gibbons (ZZ Top), Robert Keeley, Björn Juhl, John Spencer (Blues Explosion) jne. Suurtootjad versus üksüritajad, skeemide arendus/parendamine ja replikeerimine, DIY pedaalimeistrite eetikakoodeksid, pühendumine, fuzz‘i moraalne ja teenäitaja roll muusikas – mõned tabavamad sõnamoodustised millega sisu kokku võtta.

Võrreldes hiljuti vaadatud analoogse indie-maitselise ekraniseeringuga “Dirt Road To Psychedelia” (2007) (autoriks Scott Conn), on kaameratöö vähekene parem, sisu tihedam ja huvitavam, ent siingi on tunda aastakümneid tagasi jalgu puudutanud puukurika lonkamapanevat jõudu: ebaühtlane pildikvaliteet ning kohati liialt palju kõrvalepõikeid põhiteemast, südantsoojendava fuzz‘i helimonarhiast. Võib-olla on “Fuzz: The Sound That Changed The World” ka liiga tehniline inimese jaoks, kes soovib pealiskaudselt aimata fuzz‘i karvast olemust ja funktsionaalsust, teisalt jällegi sobiv neile, kes tahavad rohkem teada saada sellest, mis tolles maagilises pedaalis elu käima paneb – õigupoolest leiab siit mõlemat, iseasi küsimus on, kui hoomatavalt see vaatajani on toodud. DIY efektimeistritele kindlasti soovituslik vaatamine.

Hinnang: 4/5

Fuzz: The Sound That Changed The World kodulehekülg

25
Jul 10

Talk Left-Handed

Funktsioneeriv skene vajab paratamatult jätkusuutlikuse säilitamiseks ennastsalgavaid fanaatikuid (loe: aktiviste), lihtsaid inimesi, kes toimetavad aktiivselt ellujäämise nimel, ootamata marginaalseid finantskasumeid, leppides isegi tihti taskuid auklikus näriva kahjumiga, ja kes usuvad oma tegude õilsusse. Hea on kui taolisi inimesi leidub. Üheks taoliseks tänuväärt isikuks grotesksema indie (veider üldistus, aga las ta olla) vallas on Jarmo Nuutre, keda me tunneme eeskätt kodumaise doom‘i duo Talboti (MySpace) trummarina, kes on lahkelt alternatiivmuusika kogukonnale jaganud õpetussõnu tuuritamise kohta (Talbotil on tänaseks 2 edukat Euroopa tuuri seljataga, planeerimisel on hetkel juba uus Euroopa ja tiba eksootilisem Austraalia tuur), korraldanud aastate jooksul mitmeid kontserte ning tutvustanud piiri taga kohalikku skenet. Nüüd on mees otsustanud ettevõtmisele anda konkreetsemad piirjooned, omistades tollele nime – Talk Left Handed -, ja avades virtuaalse identiteedi (vaata linke).

doom, noise, experimental, psychedelic, drone, fuzz, surf, stoner, electronica, indie, sludge, downtempo, progressive, shoegaze, ambient, harsh electronics, lo-fi, punk, post – stiilide ja terminite supp on küllaltki laiahaardeline, puudutades paljusid alternatiivmuusika sfääre; piirid on lahedalt avali, ehkki samas ühine nimetaja ja kombitavad piirid on olemas. Kui on soov anda välja nonde terminitega kuidagimoodi seotud muusikat või korraldada suurem või väiksem üritus/kontserdiseeria, siis võib see olla midagi sinu jaoks. Rohkemat saab lugeda siit.

Eessesivate ürituste all jäid kohe silma järgnevad keikad:

12.09.2010 – TALBOT, UFOMAMMUT (IT) & PEDIGREE (EST) @ Korter (Tallinn, Estonia)
18.09.2010 – THE GRAND ASTORIA (RU), HIGHMACHINE (EST) +tba @PLINK-PLONK (Tartu, Estonia)

Tihe tuleb too septembri keskpaik. Lubasin ka rohkem detaile Ufomammuti koha pealt: pilet on eelmüügist 100 EEK ja uksel 200 EEK; uksed avatakse kell 21:00; asukohaks Klubi Korter (Roseni 9) ja kuupäevaks 12. september. Igaks juhuks tasub silma peal hoida siin.

Edu!

Talk Left-Handed kodulehekülg
Talk Left-Handed @ Facebook
Talk Left-Handed @ MySpace
Talk Left-Handed @ Twitter

18
Jul 10

Sons Of Otis – Temple Ball (1999)

01. Mile High
02. Nothing
03. Vitus
04. Windows Jam
05. Super Typhoon
06. Down
07. Mississippi Queen
08. New Mole
09. Steamroller
10. Diesel

Ligemale 3 kuud tagasi Roadburnil kogetu (ei näinud kahjuks spetsiaalset “Temple Ball” set‘i) tuletab taaskord meelde, juhul kui olen vahepeal juba unustanud, miks Sons Of Otis eriline on ja perioodiliselt preventiivse ravimina tarvitamist nõuab. Sons Of Otis on suur ja raske, eelkõige serveerituna vahetu kontakti näol. Kui lähikontakt ei ole võimalik, ent soov on tunda ja osa saada tema suurtest mõõtmetest kui ravitoimest, siis kõige lähemale küündib sellele kuulates 1999. aastal kogu tema eheduses purki püütud albumit “Temple Ball“, mida võib pidada selle kollektiivi loomingutee üheks suurimaks õnnestumiseks ja omase helikeele väljaarenemise pidepunktiks. Dekaad ja natukene peale hiljem, ei ilmuta nimetatud album ega bänd mingisugused aegumise märke, vaid on aja jooksul laagerdudes juurde võtnud küpse ja täidlase tõrvamaitse. Üldiselt taolist mõistet nagu “parim enne” doom‘is ei tunta, pigem vastupidist “parim alates”, justkui armutud ajahammasrattad on seda varasemalt korduvalt tõestanud.

Koheselt jääb kõrvu tummine, lampvõimude ning analoogsalvestustehnika soojusest pühitsetud, madalatel sagedustel kumisev helipilt: tihked ja rammivad trummid, rohkete efektidega vürtsitatud Ken Baluke kitarr ja kajav vokaal ning märkamatult, kuid kindlalt teed näitavad, mahedalt vibreerivad bassisagedused.

Trummide sound on ikka meeletult hea, olgu selle tõestuseks kasvõi “Mile High“, “Nothing” ning “Super Typhoon“. Lisaks toores, räpase kõlapõhjaga kitarr, põimituna rohketest phaser‘i, flanger‘i ja wah‘i valangutest. “Vitus“, aupaklik kummardus ühele doom‘i ringkonna auväärsemaile liikmele Saint Vitusele (MySpace), tõlgendab mänglevalt Saint Vituse signatuurlugu “Born Too Late“, jõudes loomutruuduse osas üsnagi lähedale originaalile, isegi Baluke vokaal meenutab kurikuulsa Scott “Wino” Weinrichi oma.

Kõige kirglikumad ja mitmekülgsemad palad, jam‘i laadsele progresseerumisele suunatud “Windows Jam” ja “Diesel” (tuntud ka kui “New Diesel“), kus iseäranis väärib mainimist oskuslikult kitarri käsitlev Ken Baluke, kelle maitsekalt serveeritud soolod, kombineerituna mitmekülgse, tihti hullumeelse efektikasutusega, suudavad ettearvamatuse ja teostusega siin-seal ikka ja jälle positiivselt üllatada. Erinevates arvustustes on tema mängustiili võrreldud tihti Jimi Hendrixi ja Robin Troweri omadega, aga keda siis tänapäeva kitarristidest ei oleks isegi vähesel määral mõjutanud Jimi võimas meistritöö. Tagasihoidlikul arvamusel põhinedes, kuulub albumi parima loo auhind “Diesel“-ile, kus mainitud Baluke panusele, annab loole tugeva toonuse ka raskeid groov‘e genereeriv rütmisektsioon. “New Mole” unises drone kuues logaritmiliselt veerev huugamine, kitarri monoliitne kähedahäälne möirgamine, on lihtsakoelisusest ja apaatsusest sõltumata tegelikult väga hästi välja kukkunud, ja sobitub üldisesse pilti ideaalselt. Olemuse poolest võiks ta põhimõtteliselt ühte patta panna lugudega “Windows Jam” ja “Diesel.

Down“, “Mississippi Queen” ja “Steamroller” libisevad tihti kõrvust mööda, ehkki rohkemal süvenemisel tungivad nendeski lugudes esile iselaadi varjundid. Huvitavaim on noist nimetatud lugudest legendaarse bändi Mountain (koduleht) 70-ndate superhitist “Mississippi Queen” tehtud alternatiivne interpretatsioon, mis kõlab Sons Of Otise mahlases doom‘i-võtmes eriti huvitavalt.

Temple Ball” on salvestatud koosseisus: Ken Baluke (kitarr, vokaalid), Frank Sargeant (bass) ja Emilio Mammone (trummid). Tänaseks päevaks on tolleaegsest koosessisust alles kaks esimest meest, trummareid on tulnud ja läinud.

Hinnang: 4.5/5

Sons Of Otis @ MySpace
Sons Of Otis @ Facebook
Sons Of Otis @ Encyclopaedia Metallum

18
Jul 10

Ganjapäevad – Tartu Tripimuusika Festival @ Genialistide Klubi (16.07.2010)

Teistkordselt toimunud furoori läitva nimega spirituaalse muusika minifestival tõi retrohõngulisse subkultuurimajja, Genialistide Klubisse, arvukatest peadest koosneva kuulajaskonna, kes ei peljanud osa saada psühhootiliselt minimalistlikest, kuid võimsaid helilaviine vallandavatest drone/doom mustritest, kui kuumadest kehi raputavatest reggae/dub rütmidest. Iga järgneva esinejaga ilmus aina rohkem uusi nägusid ning alles jäi üha vähem hapnikku mida hingata, rääkimata kõrgest temperatuuripügalast, mis viis mäest lumepallina alla veereva elamuse täiesti uuele tasemele. Lõunamaine palavus aitas nakkuslikul teel levivale ekstaasile suuresti kaasa, kuigi peamise au vaimse vabanemise saavutamise juures peab omistama esinenud kollektiividele, kes saatsid laval mõndagi ootamatut ja maagilist korda. Rääkides püstitatud ootustest, mastaapsed nagu nad olid, ei jäänud laupäeva varahommikuks neist mitte kui midagi alles, sest ühtse energiavoona võngelnud tantristlik heliejakulatsioon purustas enese ees kössi vajunud ootused halastamatu brutaalsusega, jättes endast maha vaid piiritu hämmingu. Siinkohal ei oskagi nagu midagi lisaks öelda öeldule, meeletule vibe‘ile, las esinenud bändid räägivad.

Kuma manatud koloriitne kontseptsioon erines eelmisest korrast (Tour De Horizon) visuaalsete visandite, tekkinud helisageduste kui musitseerinud liikmete osas, sest sedakorda esineti pelgalt neljakesi – meenutamist mööda oldi eelmisel korral laval viieliikmelises koosseisus, – bändi ametlik lineup koosneb lausa kuuest inimesest – aga võib-olla taoline liikmete vaheline itereerimine ongi vajalik, et saavutada igakordselt uus terviklik ja unikaalne improvisatsiooniküllane käsitlus omaseks saanud maailmapildist. Sinusoidina võbelev, pea tund aega kestnud ambient/drone gomorra, lookles vormitu kehana piki põrandat ja lage, sumbus mesilinnu magusa suminana kuulmekanalitesse, tuues endaga nähtavale uusi subareaale, millest varasemalt vähimatki aimu ei olnud. Neuronikahurist purskuvate värviahelate võrgustikud sulasid ühte pimeduse varjudesse peitunud Kuma liikmete kehadega, pulseerides justkui isekeskis kaasa kõrvu paitava kuvandiga. Primitiivne ja monotonne audiovisuaalne rännak kosmosemetropolises. Ma ju ütlesin… mis helid ja värvimaastikud.

Kuma @ MySpace

Nii palju kui Voog on viimasel ajal siinkandis esinenud, olen ma võimaluse korral üritanud iga kord kohal olla, et osa saada järjekordsest transkontinentaalsest muusikatripist kosmilises piirituses. Ausalt öeldes on mul juba lugemine sassis, et mitmes kord nüüd oli, aga kas sellel ongi enam tähtsust. Ja mis siin salata, Voog oli üks peamisi põhjuseid, miks üldse teekond Ganjapävadele ette sai võetud. Tripimuusika festivali retk algas kuidagi harjumatult tagasihoidlikult, misantroopsemates toonides. Mootorite puhtaks köhimine ja soojendamine võttis vähemalt veerand tunnikest aega, ennem kui alustati intensiivsema atmosfäärist läbitungimisega. See mis järgnes, kataklüsm kataklüsmis, viis kaugele, psühhoosilaadsesse transsi – meeletevabadusse -, šamanistlike rütmide ja hõikuvate leelode meelevalda, mis panid nii keha kui mõistuse värelema. Ühel hetkel otsekui tundus, et lõpp on lähedal, kuid ei – tagasi rebiti sinna põrutavasse maailma. Vapustav kuidas Voog suudab iga kord oma lihtsuses alati millegi uuega üllatada, alati! Narr oleks seda mitte pidada õhtu tipphetkeks, sest seda ta oligi. Armutu tõehetk Voogi sensatsioonilisuses.

Voog @ MySpace

Maikameikersi saabudes olid kellaosutid tublisti üle kahe nihkunud. Hoolimata hilisest kellajast ja tapvast kuumusest, oli saal selleks hetkeks pilgeni täitunud muusikasõpradest – ei oleks uskunudki, et tollel bändil on nii palju fänne. Äärmiselt intiimne ja soe kontsert: kammitsad ei hoidnud kinni laval musitseerinud seitsmeliikmelist (!) kollektiivi ega nende ees tantsu vihtunud publikut. Ehkki stiil kui bänd on igapäevaselt veidikene kauged teemad, pean siiski tunnistama, et üks kuradima vahva kontsert Maikameikersi poolt – palju rõõmsameelset ja ülevoolavat energiat, hüpnootiliselt vannutavaid rütme ning madalsagedusi. “Vihmanõidumise Dub” oli nagu täpp “i” peal, haarates rahva momentaanselt enese rüppe. Tore oli.

Maikameikers @ MySpace

Pildid! by Erkki Hõbe