August, 2010

29
Aug 10

Rotor – 4 (2010)

01. Präludium CV
02. Gnade Dir Got
03. Karacho/Heizer
04. An3R4
05. Costa Verde
06. Derwisch
07. Drehmoment
08. Die Weisse Angst
09. Neatz Brigade (The Obsessed)

Punapäise tütarlapse kuulmekanalist võrsuvad iminappadega kombitsad ei näi just kõige tavapärasema vaatepildina, pigem kuulub see värvikirev vaimusünnitis fantaasiarikkasse vaimolesklusse või teadvuse piiridest väljuvatesse unenägudesse – sama sürrealistlik kunstiline nägemus kui kõnesoleva bändi Rotori muusika: agressiivse, steroididest pumbatud stoner-roki, sulni psühhedeelia ja filigraanse džäss-roki maskuliinne sisevõitlus. Enam kui ühe aastakümne jooksul on endast maha jäetud 4 erisugust täispikka albumit (kaasaarvatud see viimane) ja hulgi split‘e, antud lähemal ja kaugemal arvukalt kontserte, ehk kogemuste- ja loomingupagas on mainimisväärselt kirju. Pöördudes tagasi visuaalse taiese, booklet‘i juurde, siis kurat on seda alles ilus vaadata, silm lausa puhkab.

Üldiselt seostavad nood Berliinist, Saksamaalt pärinevad mehed ennast instrumentaalse muusikaga, kuid ei pea vahest ka paljuks külalisvokalisti hankimist. Erandiks on ainult 2007. aastal ilmunud “3“, mis on täies mahus instrumentaalne album. Rotor ja tema “4” peaksid eriti istuma seesuguste kollektiivide nagu Colour Haze (!), Asteroid, Causa Sui ja Hypnos 69 austajatele.

YouTube Preview Image
Drehmoment

Prohvetlik avainterpretatsioon klaveril, motiiv tulevikust, annab märku et pilvepüüri otsad on lahti päästetud, ning et mõninga aja pärast on kaugesse tühjusse sirguvalt helesiniselt veekogult briise oodata. “Gnade Dir Got” ja “Karacho/Heizer” on Rotorile mõneti omased lood, tihked ja urisevad bassikäigud, magus paks kitarri helikuvand ning raskest jalast vaevatud wah-pedaali sümfoonia, kombineerituna peenekoeliste interluudiumitega. Esimest korda üle pika aja saab jälle kuulda inimhäält, kelleks on Andre Dietrich vennasansamblist Dÿse (MySpace), mis pidi hiljaaegu siiamailegi tulema, ent millegipärast otsustasid nad terve posu kontserte tühistada, mille hulka kuulusid paraku meiegi kontserdid. Ometigi “An3R4” minu lemmikpalade hulka siin plaadil ei kuulu, kuidagi liialt toorelt ja rutakalt kõlab. Õnneks leiab too agoonia kiire lõpu ja avab ukse imetabasemale teosele, motiivile mis kergitas enese pead juba päris alguses. “Costa Verde” on puhas fantaasialend, justkui tema nimi viitab millegile soojale ja sinisele, jalge all krudisevale kuumale liivale ja pealage kõrvetavale silmale, ja otseloomulikult jahutavatele õhuvooludele. “Derwisch” näitab taaskord Rotori adrenaliinist nõretavat külge. “Drehmoment“, millele on isegi video filmitud – ja seejuures võrdlemisi hästi sulanduv loo tegeliku iseloomuga – , sobib oma meeleolult kokku päeva tippsündmuse “Costa Verde“-ga. “Die Weisse Angst” samastub see-eest horisondi taha kukkuva, raskest päevatööst oranžiks tõmbunud päikesega, peegeldudes õrna vihuna piki tumesiniseks tõmbunud veekogu – ja viimaks, kui päevakangelane on põhku pugenud, pöördub tuul ja kannab ülearused mõtted, saasta, tagasi merele, kus see settib sügavale põhja. Suvi on küll vaikselt kärbumas, kuid sellest unistamine, unistamine üldse, ei ole keelatud, ja “4” on sedavõrd päikeseküllase tujuga, et raske on mitte ennast lasta sellest kaasa tirida.

Omamoodi maiuspala on kunagise kultusliku doom‘i-bändi The Obsessed albumilt “The Church Within” (1994) pärineva loo “Neatz Brigade” “uusversioon”, kuigi kohati jääb vokaal nõrgaks, seda muidugi võrreldes originaalversiooniga, kus üllatus-üllatus vokaalseid kohustusi täidab vanameister Wino, ning arvestades et tegemist on siiski pigem instrumentaalse bändiga, mis on ka reaalsem prioriteet ja mis siinkohal õnnestus, siis võib vastutusrikka cover‘damise missiooni edukalt täidetuks lugeda.

Hinnang: 4/5

Rotori kodulehekülg
Rotor @ MySpace

22
Aug 10

Tulemas: Ufomammut, Pedigree, Talbot @ Klubi Korter (12.09.2010)

Ufomammut

Sai lubatud, et kui antud ürituse kohta tuleb rohkem informatsiooni, siis anna sellest siingi teada, muidugi kõige otstarbekam oleks silma peal hoida siin.

Üritustesari Electric Storm toob Eestise järjekordse innovatiivse ansambli oma zanris, seekordseks peaesinejaks on fännide suureks rõõmuks Ufomammut Itaaliast. Ufomammutile sekundeerivad kohaliku raskekahurväe kuumimad nimed Pedigree ja Talbot.

Ufomammut on power trio, mis tuli kokku aastal 1999 ja üle maailma on nad tuntud kui psühhedeelse sludge’i loojad ja ristiisad. Pikkade lugudega mis on täis massiivseid, kohati industrial’ile omaseid elektroonilisi effekte ja kummitavat vokaali saadetuna rasketest kitarririffidest, marsib Ufomammut uhkelt endaloodud helilises monoliitses vaos. Nad on seni avaldanud 5 albumit, millest viimane, ühelooline 45 minutit kestev atmosfääriline kompositsioon “Eve” ilmus selle aasta mais.

Pedigree esitab valiku nende pika karjääri aeglasematest ja tumedamatest lugudest värskes senikuulmatus kuues, vürtsitatuna hallutsinogeensetest visuaalidest. Erakorralisust lisab fakt et Pedigree astub lavale väiksemas koosseisus ja kõlapildis domineerivad rohkem elektroonilised biidid ja sämplingud.

Kohalikus underground skenes heas mõttes pommina plahvatanud ja hetkel järjekorras kolmandat Euroopa ning esimest Austraalia tuuri korraldav doom-duo Talbot annab üllatuslikult ühe oma vähestest võimalikest 2010 aasta kontsertidest Eestis.

Ufomammut ja Talbot ei vaja vast tutvustamisest, vähemalt mitte minu jaoks, kuigi Pedigree, peab tunnistama, on veidikene kauge ja võõras teema, kuid saame sellegagi hakkama. Näeme siis!

Asukohaks Klubi Korter (Rooseni 9), uksed avatakse kell 21:00, pilet ukselt 200EEK, eelmüügist 100EEK (16EUR Hostel, mis asub kohe seal samas).

Ufomammut @ MySpace
Talbot @ MySpace
Pedigree @ MySpace

22
Aug 10

Festival Express (2003)

Kui mitmepäevaste festivalide puhul on tavaks saanud, et tegemist on tavaliselt statsionaarsete üritustega, esinejad kui pealtvaatajad veedavad oma päevad kindlal maaalal, seades üksjagu piirangud selle suurusele ja ulatusele, siis tuli osadel härrastel 1970. aasta suve hakul geniaalne idee taoline iganenud mudel purustada ning korraldada festival, mis hõlmaks mitme päeva jooksul võimalikult suurt maaala ja millest saaks osa palju inimesi – juhul kui muhamed ei tule mäe juurde, siis mägi tuleb ise muhamedi juurde, nagu üks igihaljas ütlus nendib. Mõeldud ja tehtud ning juuli alguses võtsid tolle aja ühed edukamad Põhja-Ameerika rokkmuusikud suuna Kanada poole: piki raudteerööpaid liikuv peatamatu inspiratsioonitulv, Festival Express, ja lakkamatu musitseerimine, trall ja meelemürgid, mille kõrvalt leiti aega peatuda ettejäävates linnades; esialgselt olid marsruuti sisse kirjutatud Toronto, Winnipeg, Calgary ja Montreal, kuid kehvapoolsete turvameetmete tõttu jäi viimane nimetatud linnadest välja. Loomulikult tuli see kõik filmilindile jäädvustada ning sellele aitasid kaasa järgnevad nimed nagu Willem Poolman (algne produtsent, kelle tööd jätkas tema poeg Gavin Poolman), Peter Biziou ja Frank Cvitanovich. Kahjuks jõudis filmitud materjal kinolinale alles kolm aastakümmet peale selle ülesvõtmist, kaudselt tingituna turnee/festivali majanduslikust ebaedust.

Probleemid tekkisid juba esimese kontserti eel, kui mässumeelsed noored arvasid heaks, et neil on õigus saada priipääse üritusele, kuna muusika peaks olema tasuta, arvestamata sellega, et ka muusikud on inimesed ja vajavad oma töö eest õiglast tasu. Mäsu mis läks tükiti füüsiliseks ja takistas maksvate huviliste ligipääsu ürituse alale, mis tekitas korraldajatele parasjagu peavalu. Alternatiivse lahendusena pandi väljaspoole üles tasuta lava, et rahustada protestivat rahvahulka, meelitada nad eemale väravate eest ning tagada sissepääs inimestele, kes tahtsid artistidele nende töö eest maksta. Sama probleem ootas korraldajaid ja esinejaid ees ka kahes järgnevas linnas ning peale esimest linna oli selge, et finantsiliselt kujuneb mööda Kanadat ringi põrutavast karnevalist katastroof, osati siinjuures mäslevate noorte pärast, kes keeldusid piletit ostmast, kuid sellegipoolest ei jäetud ringreisi pooleli ning väärikalt tagati nii esinejatele kui publikule nautimisväärne oleng.

Kuidas saaks jätta rääkimata noist fantastilistest muusikutest, nende vahel tekkinud intiimsest, ühtesulanduva musitseerimise ja loomelise tunnetuse õndsusest ning rohke alkoholi ja psühhoaktiivsete ainete tarbimisest läbiimbunud  õhkkonnast, milleks tavaolukorras, tihedas kontserdi- ja reisigraafikus, aega ei oleks jäänud. Nagu muusikud ise nautisid ootamatult sülle kukkunud üksteise seltskonda, on seda sammuti meeleolukas jälgida vaatajal. Turnee koorekihiks olid The Grateful Dead, The Band, Janis Joplin ja Buddy Guy, kellele oli abiks rahva üleskütmisel mõned kohalikud Kanada kui kodumaalt kaasa toodud vähemtuntud bändid, kellest paraku paljud eetriaega ei saanud. Kõige positiivsemat muljet avaldas Janis Joplini üliemotsionaalsed ülesastumised ja temale omane vaba lavakeel (“Tell Mama” oli vaieldamatu pärl), – üha enam hakkab tema isiksus ja looming meeldima -, kelle jaoks oli see ka üks viimaseid suuremaid ülesastumisi, ennem tema surma sama aasta oktoobris, ja loomulikult Buddy Guy ning tema bänd – üks isikupärasemaid ja huvitavamaid bluusikitarriste, kes tegutseb aktiivselt veel tänapäeval; vahest ehk natukene konservatiivsem kui Jimi Hendrix, kuid pole temagi nii papist poiss midagi, olgu selle tõestuseks kas või “Money (That’s What I Want)“, kus ta murdis füüsiliselt lava piiridest välja ja tungis oma ekstaasis lähemale sinna kus oli rahvas. Kehvemad ei olnud muidugi ka teised artistid, kuid need kaks olid minu jaoks kõige meeldejäävamad. Vikatimehest rääkides, siis tänaseks päevaks on ta üsna hoolega neid ridu harvendanud ja ellu on jäänud vaid vähesed väljavalitud.

Väidetavalt olnud toorest materjali ligi 30 tunni kanti, millest sai lõpuks vaevalise monteerimistöö järel pooleteisetunnine põhifilm ja tunni pikkune lisamaterjal kontsertülesvõtetega. Gavin Poolman kes jätkas isa pooleli jäänud tööd, John Trapmani, Bob Smeatoni ja Eddie Krameri kaasabil, on talle pandud kohustustega hästi hakkama saanud ning selle tulemusena sündinud taies on psühhedeelse kultuuri ajaloopärandit tutvustava filmina üks asendamatumaid leide.

Hinnang: 5/5

Festival Express kodulehekülg
Festival Express @ IMDb
Festival Express @ Wikipedia

21
Aug 10

Monterey Pop (1968)

Aastaks oli siis 1967 ja õhus levis sametine lillearoom, “armastuse suvi” (tegelikult kestis see kuni 1969. aasta suveni) või kuidas seda kutsutigi, hipiliikumine hoogustus, võttes pead nii Ameerikas kui Euroopas, ja oli aeg revolutsiooniks; San Francisco Haight-Ashbury linnaossa kogunes 1967. aasta suve jooksul ligi 100000 vabameelselt hinge, kus püstitati omalaadne hipikommuun. 1967. aastat võib pidada tähtsaks panuses inimkonna aegumatusse kultuuripärandisse veel selles osas, kui ühes California väikelinnas, Monterey’s, leidis aset muusikafestival Monterey Pop Festival (3 päeva! 16. – 18. juuni), millesugust polnud too manner varemalt näinud – esimene omasuguste seas, laiaulatuslikult välja reklaamitud ja rohkete külastajatega (tipphetkel viibis ühekorraga festivalialal kuni 90000 inimest) rokkfestival, mis seadis kõrge lati tulevastele taolises mahus kontsertüritustele, kaasaarvatud kaks suve hiljem toimunud gigantsetes mõõtmetes Woodstocki festivalile, mida võib-olla ei olekski pruukinud sündida, vähemalt mitte niisuguses skaalas või vormis, ilma Monterey’s toimunud eksperimenteeringuta.

Filmilindile talletas 3-päevase muusikaürituse peaasjalikult dokumentalist D. A. Pennebaker, kellele olid abiks filmimisel mitte vähem mainekad Albert Maysles ja Richard Leacock. Festivalile omane melu on võetud üles tõetruult ja huvitavalt, just nagu oleks ise kohapeal olnud ning nautinud toda võrratut pidu. Vahest häirib natukene see, et liialt palju näidatakse kaadris söövaid inimesi, kui seda üldse häirivaks saab pidada, sest see on üks loomulik osa üritusest ja inimeste primaarsetest vajadustest – jah ma olen imelik, et selliseid asju märkan. Tunduvalt problemaatilisemaks osutub praktikas siiski dokumentaalteose pikkus: tund ja veerand peale kestnud resümee 3 päeva kohta jäi ilmselgelt lühikeseks, nõrgaks, sest minimaalselt oleks see pidanud olema kaks korda nii pikk kui ta seda tegelikult oli (umbes 3 tundi), ning iseenesest materjali nihukese kontsentratsiooni jaoks võinuks ka jätkuda piisavalt.

Kiirest lühiülevaatest jäi kõige positiivsem mulje bändidest Eric Burdon and The Animals, Canned Heat, Jefferson Airplane, The Jimi Hendrix Experience, The Who, The Mamas & the Papas (koos ja ilma Scott McKenzie‘ta) ja Ravi Shankar. The Jimi Hendrix Experience ja The Who lavaline šõu päädis füüsilise penetratsiooniga, mille käigus hävitati nii mõnigi hinnaline instrument. Ravi Shankari meisterlik sitarri käsitlemine kuulub säärasesse meisterklassi, et too paneb ahhetama ja ohhetama ka inimese, kes pole varemalt toda pilli kuulnud või hinnanud, ning eks 4 tundi kestev kontsert anda on ka üks omaette meistritükk. Viimane veerandtund on täidetud selle härra sitarri ja tablamängija Alla Rakha virtuoosse instrumendikäsitlusega.

Kahju, et pilti ei mahtunud sellises mastaabis kollektiivid nagu Quicksilver Messenger Service ja The Grateful Dead. Ja peaaegu oleksin unustanud Janis Joplini ja Otis Reddingu, kelle jaoks sai sellest muusikaüritusest põhimõtteliselt hüppelaud laiema avalikuse ette.

Hinnang: 4.5/5

Monterey Pop @ IMDb
Monterey Pop @ Wikipedia
Monterey Pop Festival @ Wikipedia

19
Aug 10

S:T Erik – From Under The Tarn (2009)

01. Goddess
02. The Search
03. Your Highness
04. Black Wall
05. Swan Song

Seitsmenda paralleeluniversumi spiraalse galaktika, Linnutee, kaardunud haru turjal purjetava sinirohelise eluhälli üksluisusest ja misantroopiast sirgunud viieliikmeline muusikakollektiiv Uppsalast, Rootsist, kannab kuninga, hiljem pühakuks kuulutatud Erik Jedvardssoni (Erik IX, valitses aastatel 11551160) nime. Erik kes hukkus lahingus taanlastega, kohta räägitakse, et kui ta surmava mõõgahoobi tagajärjel maha varises ning tema elutust kehast välja purskuv veri puutus kokku musta mullakamaraga, tekkis ühtäkki sinna kohta värsket vett immitsev veesilm, mis ei olnud päris tavaline, sest selle veel olevat olnud tervendav toime; kuninga haudki ei jäänud imedest puutumata ja seetõttu kuulutati ta postuumselt pühakuks. Nüüd, 850 aastat hiljem, küll kaugel kristlikest ideoloogiatest ja traditsioonidest, jätkab omamoodi kord pooleli jäänud püha sõda samast kandist kui kroonitud pea pärinev S:T Erik, kosmilis-sakraalses vormis debüüdiga “From Under The Tarn“, paljastades tolle kristliku valitseja paganlikud spirituaalalged.

Kui kuidagimoodi S:T Eriku muusikat karakteriseerida ja kõrvutada, siis esmalt sidestub nonde looming bändidega Electric Wizard, Ufomammut ja Om – natukene kõigist, ent samas ka midagi uut ja joovastavat. Kosmilistest aadetest hoolimata, toestab aluspinda raskete, maa külgetõmbejõust vannutatud riffide sülem, mille peale laotub tihti märkamatult gravitatsiooniseadustest rõhumata elektrooniliste efektide ja süntesaatorite kiht, atmosfääriline kadalipp kui nirvaana, mis isekeskis sünkroniseeruvad inimaju gammalainetega, avades seni peidetud maailmu ja olekutasandeid. Valju päikesetuulena kumisevad bassisagedused ja asteroidina mööda kosmilisi avarusi veniv kentsakas vokaal, olles pahatihti groteskne ning ekslev, kuid hetkekski kõlamata opereerimist vajava võõrorganina, on teostatud bändi vaimse isa Erik Nordströmi poolt.

Avapauguna rammiv “Goddess” on äärmiselt võimas, raputades ja pekstes välja selle viimase ning tekitades koheselt isu rohkema järele. Selles on kõike, millega sai varemalt S:T Eriku spetsiifilist heliloomet kirjeldatud, alustades rinnust haaravatest riffistruktuuridest ja lõpetades salapäraste alateadvuse vingerpussidega. Kõlab justkui jonniv sügispäev: algab ja lõppeb tormiselt, vahele mahub kohatisi selginemisi. Sinnakanti laskub ka madalfrondil tormav “Your Higness“, paraku siiski tekitamata analoogseid ovatsioone. “The Search” puhul on kõige enam tunda seda nn. “psühhedeelset mekki”, unelevat seestumist ja hallollusele distinktiivselt mõjuvat lõhestumist mitme meeleseisundi vahel; “Goddess“-i kõrval üks kauamängiva paremaid lugusid. Mõneti on selles loos huvitavalt lahendatud vokaalsed partiid: tavapärase meeshääle kõrval lahustub üldisesse meeleollu kriipiva paarisharmooniana naisvokaal, mis nagu tahaks ennast kontekstist välja rebida ja domineerida, kuid õnneks või kahjuks see tal ei õnnestu.

Klassikalise doom‘i mõistes sobitub siit albumilt kõige paremini sinna kategooriasse “Black Wall“, nii ülesehituse kui vokaali poolest, mis kõlab üllatavalt hästi. “From Under The Tarn“-i kulminatsioon “Swan Song“, meenutab olemuselt mingil määral “The Search“-i, on ühtlasi ka selle kõige pikem lugu, ulatudes pea 14 minuti kanti, olemata seejuures igav ja üksluine. Süntesaatori ohjatud, udulooriga kaetud helimaastikul vonklevad hüpnootilis-tummised, aegluubis roomavad “ommilikud” (Om) riffid, mille tühimikud täidab taaskord kriipiv vokaal; algselt tugevalt struktureeritud lugu kasvab ühel hetkel ometigi isemoodi jam‘ilikus ettevõtmiseks, kus kaotavad otsese seose ja tähtsuse aeg ning ruum, pead võtavad senitundmatud universumiseadused.

Tundub, et S:T Erik on igati kõlbulik kandma enese küljes märgendit space doom.

Hinnang: 4/5

S:T Erik @ MySpace
S:T Erik @ Encyclopaedia Metallum