September, 2010

28
Sep 10

Yawning Man – Nomadic Pursuits (2010)

01. Camel Tow
02. Sand Whip
03. Far-Off Adventure
04. Blue Foam
05. Ground Swell
06. Camel Tow Too
07. Laster Arte

Yawning Mani teine kauamängiv “Nomadic Pursuits“, jätkab meeleolult kui kõnekeelelt suuresti sealt, kust 5 aastat varem pikaldaseks veninud igavikustiihiast sündinud “Rock Formations” (2005) ja “Pot Head” (2005) kord teele asusid. Vahepeal on möödunud mitu aastat, kes on vanaisaks saanud ja kes on teise naise võtnud, karvgi hallimaks läinud ja näkku on soondunud kiirevooluliste kärestikujõgede sängid, ent vana sõbra tunned juba kaugelt ära.  Selgelt ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei ole Yawning Mani kaua aega kuulanud, rääkimata kahe esikteose kombost “Vista Point” (2008), mille arvamisest siinsel kontinendil põle veel aastatki möödas. Kuivõrd ma Yawning Mani oma südamesõbraks võin pidada, ja tema mind, siis haigutava mehe häälepaelte pohmasumina suudan ma momentaanselt tuvastada pikkade miilide tagant, ilma et kotkasilm teda silmapiiril tabama peaks.

Seal kus ristuvad kosmose piiritus ja kõrbe trööstitus, kaugel uue päeva koidust, haigutab üks mees, käes kitarr vana ja suul kurblik viisijupp, ainsaks publikuks vana hobusekronu ja pimeduse varjudes hiilivad vereimejad – seesugune nukrusest ja kõrbeigatsusest täidetud lookene saatis esimest etappi. Teinegi on kulgemas üsna samas suunas, kui vaid kurat ei oleks neid kaanepildil läikivaid transgeenseid metallikolakaid, 60-ndate ulmeklassika tippsaavutusi, mis kuidagimoodi ei taha mahtuda siia humanistlikku vaimküllusesse. Päris hirmus võib olla, kui ühtäkki, suure ragina ja mehhaanilise vandumise saatel, roomab lähedal asuvast võpsikust välja roostes pealaega robotivolask, sisistades kriuksuva häälega et kuidas ta küll sinu hallollusega lähemalt tutvust tahab teha, seejuures korduvalt ümber kukkudes, sest hüääniraibe, saadanas, on jala alt ära purenud. Oot, nii see nüüd kohe kindlasti ei lähe, kerime natukene tagasi.

Kuhu ma siis jäingi? Ahjaa, vana ja hea Yawning Man, kelles ei pidanud seegikord pettuma: kosmose piiritus kannab kohtadesse veidratesse ja kõrbe trööstitus kummaline kui müstiline, näitab miraaže ilmatuid, nägematuid. “Nomadic Pursuits” on albumina terviklikum, ühtekuuluvam, kindla konspektisoonilise idee järgi tulvav mõtetevool, mis tõepoolest aina järjest ja järjest kuulates kulgeb justkui päeva ja öö vaheldumine. Mõneti on tunda Gary Arce kõrvalprojekti Yawning Sonsi (MySpace) harmooniatasandite tuttavlikku suunataju, ehkki siin tekib too põline küsimus, et mis oli ennem, kas kana või muna. Rahuliku kulgemise taustal jäävad enim silma “Far-Off Adventure” ja “Laster Arte“, juhtinuna Mario Lalli jahustest bassi-riff‘idest. “Nomadic Pursuits” viib sind ajas ja ruumis täpselt nii kaugele, sügavale, kui sa ise lased – piiritud piirid.

Yawning Mani liikmeteks on (vasakult paremale): Alfredo Hernández (trummid), Mario Lalli (bass) ja Gary Arce (kitarr).

Hinnang: 5/5

Yawning Man @ MySpace
Yawning Man @ Wikipedia

25
Sep 10

Intervjuu: Jarmo Nuutre

Umbes-täpselt nädal aega tagasi, viimasel Praise The Lowered üritusel, turgatas pähe mõte, et mis siis kui tülitaks Jarmot küsimustiku teemal. Saanuna mõttele jaatava vastuse, vaagisin mõnda aega küsimusi ja panin need siis eile hommikupoole teele. Vastused jõudsid minuni ootamatult kiiresti tagasi ja siin nad nüüd ongi. Veelkord tänud huvipakkuvate vastuste eest!

Tere Jarmo! Kuidas Sa tutvustaksid ennast ja oma viimase aja tegemisi lühidalt inimesele, kellele on Sinu nimi täiesti tundmatu, oskamata seda millegiga seostada. Mida olulist ta peaks Sinust teadma?

Tere-tere. Olen Jarmo Nuutre, tegutsen Eesti doomiduos Talbot trummari, ühe lauluhääle, mänedžeri, kujundaja ja muidu asjaajajana. Ühtlasi väikse kontserdiagentuuri/plaadifirma Talk Left-Handedi kõigetegija. Need vast ongi viimase aja tegemised lühidalt.

Tänan juba ette, et leidsid minu küsimustele aega vastamiseks. Hetkel on Sul vist üsnagi kiire: Talk Left-Handed tegevuse kordineerimine, sealhulgas ürituste korraldamine, millest kurioossemaks on järgmise aasta veebruaris toimuv Heliosphere Festival, ja järgneva kahe kuu kontserdigraafikus on Talbotil lausa 3 tuuri mõõtu esinemismöllu, alustades endistest idabloki maadest ja lõpetades maakera kuklapoolel asuva Austraaliaga. Pöörane ettevõtmine ühe mehe jaoks – kindlasti on Sul ka abilisi, kes natukene aitavad? Kuidaviisi nende asjadega edeneb, kõik kulgeb ootuspäraselt ja on graafikus?

Jah, üsna parajalt on sahmimist küll igasuguste asjadega. Ausalt öeldes teen ma seda kõike üksinda. Too festival, Heliosphere, on samas ikka küllaltki suur ettevõtmine ja eks natuke aega enne seda püüan otsida/leida omale ka abilisi. Aga üldiselt kõik kulgeb täitsa toredalt jah. Natukene teeb küll muret asjaolu, et käesoleval hetkel ei kujuta veel ette, et kust või kuidas leida rahalised võimalused Talboti Austraaliasse lennuks (need võimalused tuleb leida hiljemalt oktoobri esimesel nädalal), kuid küllap seegi laheneb peatselt. Endal igatahes on Talbotisse nii suur usk ja tahe seda teha, et küllap kõik laabub.

Alustame siis päris algusest – milline on Sinu esimene mälestus seonduvalt muusikaga, esimene album mida sai kuulatud kuni selle füüsilise kandja hävinguni, esimene album mille said/ostsid? Kuivõrd erines Sinu muusikamaitse varajases nooruses võrreldes teistega?

A’la kolme-nelja aastasena oli mu lemmikuks Ivo Linna, Gunnar Grapsi too hele-sini-rohelise lugu meeldis ka sel ajal väga. Esimene kassett aga, mille ema mulle Kunda poest ostis ja mis mulle hirmsasti meeldis oli 2Unlimited’iNo Limits“. Hull kraam. Siis kuidagi sealt edasi avastasin J.M.K.E. ja Nirvana, klassiõde kinkis veel sünnipäevaks kasseti “Bleach“. Järgmise sammuna sukeldusin black metal’isse – Burzum, Emperor, Satyricon jne. Nagu ikka. Olin siis 14 aastane. Järgnesid drum’n’bass, goa trance, industrial, techno; nüüd olen taas otsaga Burzumi juures tagasi, samas igapäevaselt kuulan enamjaolt hoopis minimali ja igasugust muud elektroonilisemat kraami – näiteks Alva Noto, Burial, Lulu Rouge, Luomo. Ja samas palju muud ka – house’ist alt. kantrini ja doom’ist ambient’ini ja sinna lähedale mahub näpuotsaga drone’i ja ma ei tea mida veel. No kõike mis meeldib.

Iseostetud esimest albumit paraku ei mäletagi. Põhi- ja keskkooli ajal mu muusikaeelistused vist natuke ikka erinesid näiteks klassikaaslaste omast – keegi teine mu klassiskenes just väga black’i-teemas ei olnud.

Kunas ja kuidas juhtus see, et Sa sattusid alternatiivse suunitlusega muusika rongile, mis sind siiani edasi sõidutab? Missugused eriskummalisi perioode Sa noil rööbastel oled läbinud ja mis kirjeldaks kõige paremini Sinu muusikamaitset tänasel päeval?

Bhuh, ei oskagi öelda. Lihtsalt kõik on läinud oma rada pidi. Mingeid eriskummalisusi ei oska ka nagu väga välja tuua ning muusikamaitset kirjeldab juba eelmine vastus vist üsna korralikult.

Hetkel mängid Talbotis trumme, kuid eelnevates bändides oled teisigi instrumente mänginud. Ühesõnaga mees nagu orkester. Kunas Sa avastasid enda jaoks tõsiasja, et lihtsalt muusika kuulamisest jääb väheseks ning tuleb ka ise pill kätte haarata ja muusikat tegema hakata. Kuidas sai Sinu muusikuteekond alguse?

Mulle tegelikult on karu päris soliidselt kõrva peale astunud ja ega täpselt ise ka aru ei saa, et kuidas üldse midagi teinud olen. Lihtsalt on olnud isu teha ja on tehtud. Esimeses bändis, IOG, tegin kah lauluhääli. Tolle trummariga jalutasime kunagi legendaarse Vene tänava 24H poe eest kodu poole, arutades, et võiks punti teha. Olin vahetevahel Whispering Forestit kuulates püüdnud ka mörinat teha ja ütlesingi, et näe, kuule, mul veits ka tuleb sellist häält, et davai, proovime. Proovisimegi ja nii see alguse sai. Tasapisi tekkis huvi trummide järgi, kitarri olin enne ka juba mõnda aega näppinud, mitte küll liiga edukalt. Aga no, kõik ikkagi võib võtta kokku sellega, et lihtsalt on olnud tahtmine teha ja siis on ka tehtud. Praegu soovin tegelikult laulma õppida, mitte ainult rögiseda. Viimati sõidutasin ühe vene pundi, kellele ise Tartus laivi korraldasin, Riiga ning sealt üksinda tagasi tulles julgesin autos esimest korda iseenda ees midagi üldse proovida laulda. Jaurasin tükk aega, tore oli. Eks näis, tuleb kuuma anda.

Heliloome ja muusika ettekandmine audientsile – mäherdusi tundeid vägevaid see peaajus kui südames keerlema paneb?

No, säänseid tundeid, mis kogu selle tralli veel eriti kihvtiks teevad ning veel enam edasi tegema kannustavad.

Räägi veidikene erinevatest kooslustest millega Sa erinevatel eluetappidel seotud oled olnud. Millised on noist täiesti surnud ja millistest võib tulevikus veel ühte kui teist kuulda?

Mõnda punti on tehtud. Ei teagi kuda või mida neist täpselt rääkida, võib-olla loetlen niisama ette? Instigator Of Grief, Chupacabra, Pia Fraus, Plastic Whore, Ruht, Edasi, Rotsup The Band, Agent M, Hormonia, Via Whore, Momoko Pins, Talbot. Need peaks olema kõik bändid/projektid, millega mind eri aegadel mingil, suuremal või vähemal, määral seostada võis ja võib. Mõned projektid sellest nimekirjast ikka vist vaikselt tegutsevad, aga ma ei oska öelda kui palju neist kuulda veel tulevikus võib.

Talboti kõrval on Sul aktiivselt töös täiesti uus projekt nimega Owls For Love, millel peaks töövõiduna varsti midagi ilmuma. Mida Owls For Love enesest kujutab?

Owls For Love tundub mulle endale olevat järg Plastic Whorele. Plastic Whore kuidagi vindus ja vindus ning ühel hetkel ei osanud ega tahtnud selle nimega enam midagi ette võtta. Owls For Love võibolla on ka vaid töönimi, eks näis, kuidas ajapikku ja muusikaga seoses see tunne kujuneb. Owls For Love on, vähemalt praeguste asjade järgi, küllaltki elektrooniline ja mürane teema. Eks näis, millal ja kuidas sellega saab, igasuguseid ideid muu muusika jaoks on veel. Tuleb tasapisi-aegamisi kõike, mis isutab, teha või vähemalt proovida.

Sind tuntakse kui meest saja hobiga. Muusika on neist ilmselgeim, kuid muuhulgas tegeled/oled tegelenud tätoveerimisega ning omad alternatiivse moe brändi Pink Banana – midagi olulist jäi kindlasti mainimata?

Tätoveerinud olen alates 1998. aastast, vahelduva eduga. Vahelduv edu tähendab seda, et mul on nüüdseks juba kaks korda täielikult huvi kadunud selle vastu ning olen tegevuse lõpetanud, kuid olen uuesti alustanud ja tundub, et nii kergelt ma sellest ka praegusel korral lahti ei saa – viimasel ajal jälle tunnen, et pean uuesti hankima varustuse ning tasapisi kütma hakkama. Mainimata huvidest suurim on veel vast isu vanade autode, eriti hotrod’ide ja kustomite vastu. Tasapisi on tekkinud ka tahtmine puud voolida ja nipet-näpet asju veel. Kustomiteemaga ühilduvalt olen vaikselt vahetevahel proovinud pin-stripe’de tegemist näiteks, see vajab ka veel suuremat ettevõtmist. Servast paelub foto ka, kuigi erilist silma vist selle jaoks pole, aga eks tuleb ikka proovida, kui tahtmist on.

Mis Pink Bananal uudiseks on?

Pink Banana on surnud. Panin kinni. Kuidagi see nimi ammendas end ja alustan uuesti nullist. Talk Left-Handed, nagu viimasel ajal kipub olema, saab ka uue rõivabrändi nimeks. Loodetavasti aasta lõpus saab näha esimesi vilju.

Suve keskpaiku tulid Sa välja Talk Left-Handediga, mille tegevusvaldkonnaks on tuuride ja kontsertide korraldamine, ning ühtlasi on tegemist väiksemat sorti indie-plaadifirmaga. Isekeskis oled Sa tuure/kontserte korraldanud ja plaate välja lasknud juba varasemaltki, aga millest tulenes vajadus sellele missioonile abstraktsem nägu ja nimi anda? Millest selline nimi – oled sa juhtumisi ka ise vasakukäeline? Talk Left-Handedi ideoloogia ja suund?

Plaadifirma osa kogu sellest lõbust on esialgu väikene ja piirdun alguses levitamisega. Momendil rõhun rohkem ürituste/tuuride korraldamisele ja muule, aga eks jõuab ka korralikult plaatide väljaandmiseni, kui aeg selleks valmis on.

Olin tegelikult juba natuke aega seda plaani kuskil kuklas pidanud, aga varem ei tihanud ette võtta nii tõsiselt. Ühel hetkel sai aga selgeks, et nüüd tuleb ära teha. Kuigi praegu veel väga palju ikka ei tea asjadest ja on kõvasti tumedates vetes sulistamist, kuid eks ka see kõik läheb nii nagu kõik asjad minema peavad. Endal samas iga päevaga (no tegelikult mitte päris nii tihti) tuleb järjest arusaamisi, et kuidas ja mida ja kuhu jne üldse veel liikuda või tegeleda selle kõigega saaks ja/või võiks.

Ise olen paraku paremakäeline. Nimeidee sain hoopis Austraalias ühelt farmerilt. Sealses kõnepruugis tähendab see lihtsalt täiesti juua täis olemist ja hullumeelselt segase jutu ajamist. Mulle nii kohutavalt meeldis, kuidas see väljend kõlas ja üsna pea tuli ka kogu idee agency’iga alustada ning oligi sobilik nimi olemas.

Ideoloogia ja suund – tegeleda bändide ja muusikaga, mis žanriliselt mahub minu huvide alla, olgu selleks siis microhouse või doom või ambient vms.

Järgmise aasta veebruari lõpupäevil on Tallinnas, Von Krahlis toimumas Heliosphere Festival 2011, mille korraldamise taga seisab Talk Left-Handed. Eesti kontekstis on taoline psühhedeeliast, eksperimentaalsest mürast ja elektroonikast koosnev 2-päevane (koos eel- ja järelpõletiga lausa 4 päeva!) festival üpriski julge ettevõtmine. Ons seesuguse festivali korraldamise iva juba pikemat aega mõttes olnud ja mis andis lõppeks taganttõuke selle täideviimiseks? Kellele see festival suunatud on ja milline on selle ulatus, kui palju inimesi võib sinna oodata? Millised on Sinu ootused korraldajana?

Tegelikult on see nüüd ametlikult 4 päeva (õigemini õhtut) kestev festival, eel ja järelpeod tulevad vastavalt siis veidi varem ja hiljem. Tolle festivali idee tuli ka sel suvel järsku pähe. Tõenäoliselt üpriski egotrippiv jutt, aga mõtlesin ühel hetkel, et kui nüüd ise seda asja kohe ära ei tee, siis võibolla niipea keegi ei teegi. Festival on suunatud kõigile, kes vähegi huvituvad säänsest muusikast ja loodan, et maja tuleb täis või vastasel juhul lähen võlavangi. Ootused korraldajana on, et oleks mõnus üritus nii esinejatele kui publikule, et oleks ka jätkusuutlikkust ning, tasub taas mainida, et omadega ots-otsaga kokku tuleks ja käed raudu ei läheks.

Millisena Sa näed kohalikku skene kui globaalset muusikamaailma tervikuna 10 aasta pärast? Kes kaotab, kes võidab?! Trendid?

Ma ausalt öeldes ei oska selliste asjade kohta üldse midagi öelda. Polegi kunagi mõtelnud ega oska hetkelgi ette kujutada, et mismoodi see kõik välja näha võiks.

Võidavad need, kes ei istu niisama käed rüpes ega oota, kuniks keegi suur hea onu välismaalt paneb kogemata tähele, et su bändil on tulnud välja plaat ja selle peale kohe suurtele festivalidele esinema kutsub. See võib tõesti nii juhtuda, kuid üldjuhul läheb ikka teistpidi. Õigemini siis – ei lähe mitte kuskile. Tuleb lihtsalt otsast pihta hakata ning püüda asju ajada ise. Mitte liiga lihtne ettevõtmine muidugi, aga ka mitte midagi ülemõistuse keerulist.

Seda siis puhtalt bändide koha pealt. Üldiselt, kui on isu bändi teha, siis tulebki teha ja kõik. Unustada ära igasugused muud asjad, mis tollel teel käimist takistavad. Otse loomulikult ei ole kerge olla ilma tööta ja ühtlasi ka rahata, olen tänu bänditegemisele ise täpselt sellises olukorras, aga tuleb teha ikkagi valik, et mida siis üldse teha tahetakse. Ning siis tegutseda. Vahetevahel on ikka rõntskelt raske see kõik, aga usku peab olema. Laias laastus – nagu meie (Talboti) armsa helimehe (ja pisut varem tulid need ühe teise sõbra suust) kuldsed sõnad ütlevad: ei maksa olla selline tuss.

Päevasoovitus: muusikateos, kinoekraniseering või mõni muu kultuuriliselt kõrge väärtusega subjekt, mis on Sind viimasel ajal omapärasuse ja/või mitmekülgsusega üllatanud.

Viimase aja lemmikutest muusikas: Brant Bjorki lugu “Somewhere Some Woman“, Thee Silver Mt. Zion album “Horses in the Sky“, Anja GarbarekSmiling & Waving“, taasavastatud ApparatWalls” ning Matthew DearAsa Breed“. Näiteks.

Filmidest kõigutas kõvasti “Touching the Void” ning olen tasapisi püüdnud ka järjest läbi vaadata Coen’ide šedöövreid. Nende filmikeel kuidagi sobib mulle. Musavideotest endiselt köidab ja on lemmik TrentemoelleriMoan” ning väga positiivselt üllatas Laika Virgin’iNähtamatu“. Malcolm Lincoln’iSiren” ka kuidagi väga erutas nii audio kui visuaalse külje pealt. Näiteks.

Vabakava: tervita, joonista, luuleta või lihtsalt räägi mõni vahva jutt.

Tervitan Mägnorit.

21
Sep 10

Intervjuu: Hukkunud Hinged

Üldiselt nähakse sügist kui lõppu, maise hävingu algust: looduse järjekordne tsükkel hakkab tiiru peale saama, valmisolek karmideks eelseisvateks talvekuudeks. Mulle mõjub sügis pigem innustavana, sunnib millegi uuega alustama. Mõneti võib seda tõlgendada kui ürgset alalhoiuinstinkti, mis valmistab tulevateks pimedust täis kuudeks ette, ei lase manduda ja hoiab südames ülal tulukest, mis näitab mõne kuu pärast teed kevadele. Aga saagu algus! Törts plaanideväliselt juhtus selleks olema Hukkunud Hinged – süüdistage selles nende ninameest ja kitarristi Martinit, – eeskätt tema nobedaid näppe -, kes oli nii lahkesti valmis oma bändist rääkima. Tänan huvitava intervjuu eest!

Tervist! Hukkunud Hingede õlul on nüüdseks juba 3 tegevusterohket aastat, mille jooksul on Ta ületanud kive kui kände, astunud vees ja tules, neelanud mulda kibedat, olles seejuures päev-päevalt, – kannatuste kiuste -,  aina vitaalsem ja teotahtelisem. Kuidas Te ise võtaksite oma teekonna lühidalt kokku – selle mõõnad ja tõusud?

Tere. Mulla söömine ja kannatamine on meil niikuinii veres, niisiis võib iseloomustada neid kolme aastat kui iseenda otsimise ja leidmise aega ja see aeg läheb aina edasi. Suurimad muudatused  on seisnud koosseisu muudatustes, terve 2010 aasta on aga pidev tõus, mida kaunistab plaadi salvestamine, väljaandmine ja peatselt toimuvad kontserdid.

Kõigepealt peab Teid õnnitlema omanimelise debüütalbumi väljastamise puhul, mille salvestamise ja turustamisega olete enese jõul hakkama saanud, ilma et oleksite oodanud mingisugust abi mõnelt suurelt plaadifirmalt. Samas, kas “Hukkunud Hinged” on toonud mõne eriti huvitava pakkumise, mis võiks järgmise albumi protsessideahelat veidikenegi kergendada? Olete Te üldse huvitatud taolistest pakkumistest või tahate asju ajada omaviisi, vaikselt ja veendumustele truuna? Esimene kauamängiv on salvestatud ja produtseeritud MKDK stuudios Heikki Tikase hoolitseva käe all, millest võib aimu saada juba esmasel tutvumisel, sest kus mujal Eestis saab sellise kvaliteediga naturaalset mahetoodangut linti võtta. MKDK stuudio ja Heikki Tikas olid Teie esimene ja loogiline valik? Kuidas albumil läinud on ning kas Eesti ja välismaa publik on selle hästi vastu võtnud, mäherdust tagasisidet on inimeste keeled toonud?

Tänud! Plaadi väljaandmine oma kuludega oli vajalik selleks, et esimene plaat üldse ilmuda saaks. Kui jääd ootama, et keegi sinu eest asjad ära teeb, siis tavaliselt midagi ei juhtugi. Aeg ja lood olid lihtsalt valmis. Huvitavatele pakkumistele oleme pidevalt avatud, samas loodame ainult iseenda peale ja läheme edasi uute asjadega. Kui keegi aidata tahab, oleme väga tänulikud, aga sellele ei looda. Tänapäeval on plaatide väljaandmine niikuinii tänamatu tegu, ostjaid on vähe, väljaandmiskulud küllalt kõrged kui seda korralikult teha, ühesõnaga töötame selleks, et rahastada oma hobisid,  aga  see on iseenesest lahe.

Heikki oli meie ainus valik ja kuna Ville teda ka tundis, siis läks ühise keele leidmine ladusalt. Plaat on hämmastavalt hästi vastu võetud, aga kuna see ilmus enne suve ja korralikku promo laivide näol pole saanud, siis inimesed alles hakkavad meid märkama. Väga head tagasisidet oleme saanud juba ka Ameerikast, Poolast, Itaaliast, Saksamaalt  ja Ukrainast arvustuste näol. Tundub, et eesti keel ei heiduta välisriigi ängureid, pigem annab eksootiline keel lugudele oma võlu juurde. Igatahes, emakeeles lugude kirjutamist ei tohiks küll ükski kodumaine ansambel karta.

Vähem tähtsustamata hukutavate ja karmikoeliste riffide ürgset jõudu, on Hukkunud Hingede muusika läbivaks jõuks siiski lüürika, kaunis sügav ja kurblik emakeelne poeesia, mis vähemal või rohkemal määral matab kuulaja hinge, sest mööda sellest ilmselgelt vaadata ei saa. Nagu ma olen aru saanud, siis on Teie jaoks eriti tähtis, et kuulajad süüviksid lüürikasse ja mõistaksid selle sisu. Mis on Hukkunud Hingede muusika ja lüürika kütus, vankumatu püha alge, mis seda edasi kaugemale vaatama ja liikuma paneb? Hukkunud Hingede lüürika ei ole alati otseselt, sõna sõnalt mõistetav, kujutades endas pigem keerukat, eesti keele rikkalikku keelevaramu nüansse ekspluateerivat mõistukõnet, kuid mis on peamine, mida kuulaja peaks öeldust mõistma, ja mis on tegelikult see, mida Hukkunud Hinged öelda tahab?

Kütuseks on elu ise, mis pakub pidevat ainest mõtisklemiseks, õppimiseks ja mäletamiseks. Lüürika oli meil ka enne muusikat, see mis ajendas sõnu helikeelde seadma. Tänapäeval ei viitsi eriti keegi luulet lugeda, muusikaga põimimine aitab seda kuulajatele lähemale tuua ja ka lihtsamalt seeditavaks teha. Muusika on pigem foon, mille taustal ilusat emakeelt helisema panna. Iga lugu tekitab kuulajates oma maailma ja arusaamad, see ei olegi kõige olulisem, mida mina olen öelda tahtnud, vaid see millise tunde see kuulajates tekitab. Kes süveneb, saab aru, et raskekoeliste sõnade taga on püüd tulla omal moel eluga toime. Lõppude lõpuks ei ole inimesed oma muredes ja rõõmudes kuigi erinevad. Elame aga macho-võidujahtijate maailmas ja sisemistest hirmudest pole tänapäeval kuigi popp kirjutada. Meie igatahes selle peale sülitame ja hammustame uue kamalutäie maamulda .

Millised lood on Teie endi jaoks personaalselt kõige südamelähedasemad ning misukeste lugude üle Te tervikuna kõige uhkemad olete (“Hukkunud Hinged” albumilt)?

Igaühel on omad lemmikud ja kuna plaadil on 3 aasta parimad lood, siis annab see päris hea ülevaate  bändi ja loomingu arengust. Ei teagi, oleme uhked kogu plaadi üle, aga kui midagi eraldi välja tuua, siis võib-olla „Tulesorg“. Selle loo sõnum on mulle isiklikult kõige lähedasem ja personaalsem. Pealegi on seda lugu ka väga huvitav mängida. Vast kõige suurema üllatuse valmistas meile stuudios „Kahe Katku Vahel“, mis tänu Heikki keeratud helile sai juurde suure portsu tummisust ja tänu Heikki vennale Kalle Tikasele ka suupillipartiid, millest olin juba paar aastat unistanud.

Mida tähendab olla osa Hukkunud Hingedest? Mis või kes on hukkunud hing? Kust tuli nimi Hukkunud Hinged?

Eelkõige tähendab see võimalust pidevalt tegeleda oma lemmiktegevuse – muusikaga. Samuti on alati mõnusam koos sõpradega mulda süüa ja depressioonis püherdada kui seda üksi kodus tehes. Hukkunud hing bändiliikmena on kõige elava ja ümbritseva suhtes kaastundlik ja kurvastav olend, kes paneb elus tähele ja julgeb rääkida ka inimeseks olemise varjukülgedest. Laiemas mõistes on aga hukkunud hinged kõik need, kes pole elust välja tulnud võitjatena ja neid pakub juba ainuüksi 20. sajand sadade miljonite kaupa. Nime pakkus bändile välja Anton ja see lõi kõigil kohe tulukese põlema.

Hukkunud Hingede rivistus on aja jooksul saanud osaks nii mõnelegi fundamentaalsele muudatusele. Uute inimestega on alguses üksjagu raske harjuda, ning ega igatsus vanade, headeks sõpradeks saanud varalahkunud kaaslaste järele eriti asu ei anna. Kuidas on taolised murrangud mõjutanud Hukkunud Hingede moraali ja arengut? Mis tõuke andisid Ville trummide taha astumine, Antoni lahkumine ja Katrina lisandumine teise vokaalina?

Eks iga muudatus ole raske, aga õnneks on need siiani toonud  palju head. Antoni lahkumine oli paratamatus, sest ta pidi minema aastaks teenima kodumaad ja kuna soov muusikat edasi teha oli suur, siis ei saanud me ka jääda aastaks käed rüpes ootama. Ville ja Kati tulek on teinud Hingedest selle, kes me oleme, andnud loomingule ja kõlapildile juurde palju omapära. Pealegi olen ma saanud juurde kaks väga head sõpra ja Antoniga suhtleme samuti pidevalt.

Siinkohal ei saa ma jätta küsimata, et miks Te otsustasite maskuliinse põhivokaali, Janeki kõrvale pehmema, samas mitte vähem jõulisema naishääle Katrina? Oli see Teie kindel nägemus või juhtus katsetamise käigus? Igatahes tundub see Teie jaoks hästi töötavat, annab oma näo.

Ühel hetkel hakkasid lood ise nõudma naishäält ja saatuse armuline käsi juhatas meile muusikute foorumist kätte Katrina. See on küll pime aga suurepärane juhus, et just Kati meile naishääle otsingutel vastas. Ja õnneks ei olnud ka teisi kandidaate.

Viimaseks täienduseks Teie koosseisus on uus bassimees Kent, kes võttis ohjad üle Hukkunud Hingede ühelt algselt liikmelt Madiselt. Mis juhtus, et Madise ja bändi rajad lahku läksid? Miks valik just Kenti kasuks langes?

Meie arusaamad bänditegemisest olid lihtsalt  sedavõrd erinevad, et ühel hetkel hakkas see ühiseid tegemisi  häirima ja otsustasime lahku minna. Madis on väga hea sõber ja selleks jääb ta meile ka alatiseks. Kenti soovitas Villele üks meie ühine tuttav ja paari proovi järel oli selge, et tema oskused ja arenguvõime aitavad ka bändil kiiremini edasi liikuda. Niisiis jälle õnnelik juhus.

Kuuldavasti olete pillidelt maha pühkinud suvel sinna kogunenud tolmu ning taaskord valmis erinevaid kontsertpaiku vallutama. Rääkige eelseisvatest esinemistest. Kes oleksid Teie kõige suuremad iidolid, kellega te tahaksite kunagi koos lava jagada?

Oktoobris mängime Viljandis koos Taagaga ja kohe järgmisel päeval Tallinnas, kus avame ühes Taagaga õhtu Metsatöllule ja Skyforgerile, novembris tahame kindlasti ängistada ka Tartu. Samuti on plaan mängida Helsingis ja tuua siia põhjanaabrite muremuusikat. Iidoleid, kellega koos mängida on väga palju, mulle isiklikult oleks saavutuseks mängida mõnel suuremal doomi  festivalil nagu Doom Shall Rise või Hammer of Doom. Seal saaks kohe mitu kärbest ühe hoobiga, suurepärase festivalielamuse ja palju häid esinejaid.

Vara on küll rääkida uue albumi plaanidest, sest viimanegi on veel võrdlemisi ahjusoe, kuid kas juba on tekkinud visioonid milline too välja võiks näha. Missuguses suunas see liikumas on võrreldes Teie debüüdiga? Kas päris sama rada pidi või toob kuulajateni uusi elemente, mida need üldsegi oodata ei oska?

Tegelikult väga vara enam polegi, sest töö uue plaadi lugudega juba käib ja paras ports materjali on ka juba koos, ja kui me just depressiooni kätte ei sure, siis saab olemasolevat materjali valmis plaadi kujul ka juba järgmisel aastal nautida. Millega aga täpsemalt tegu, sellest on veel tõesti liiga vara rääkida.

Vabakava: tervitage, joonistage, luuletage või lihtsalt rääkige mõni vahva jutt.

Ka kõige ilusamal hetkel elus
kõige kaunimas kohas millest oleme unistanud
peame teadma ja arvestama
et varem või hiljem tabab meid elu pahupool
teine tegelikkus mis on sama reaalne
ja täiuslik oma valus
kui paradiisirand oma ilus

Tänud kõigile toetajatele ja tervitused lõunaosariikidesse!
Hukkunud Hinged läbi Martini suu

Hukkunud Hingede kodulehekülg
Hukkunud Hinged @ MySpace
Hukkunud Hinged @ Facebook
Hukkunud Hinged @ Last.fm

19
Sep 10

Praise The Lowered IV @ Klubi Plink-Plonk (18.09.2010)

Kahe järgneva bändiga eelnenud õhtul Von Krahlis, Fuzzi ürituse raames koos rokkinud Nevesis (MySpace), jäi minust vargsi selja taha, hiilisin märkamatu vaimkehana Genialistide Klubist välja, sest vaja oli tõtata PlinkPlonki, kus käis täies hoos juba järgmine üritus. Omamoodi huvitavaks osutus teekond Genialistide Klubist Plink-Plonki öises Tartu vanalinnas, eriti arvestades asjaolu et see on mulle võrdlemisi tundmatu kant, aga õnneks päästis mind hea suunataju. Inimesi oli Plink-Plonkis kohatult vähe, ent see-eest olid paljud näod neist tuttavad, mis päästis hullemast. Taaskord tänud hüva ürituse eest Jarmo Nuutrele ja tema Talk Left-Handedile, ja otseloomulikult esinenud bändidele, ning loodame et uus Praise The Lowered ei ole mägede taga…

Highmachine müdistas niivõrd kõvasti, et tahtis purgeenivapustusena Plink-Plonki tagumise seina maha niita. Siinkohal pidin ma tõdema, et ma olin lootuselt hiljaks jäänud – Highmachine oli etendusega ilma minuta alustanud. Seda nauditavamad olid need üürikesed paarkümmend minutit rõõmuaega, mis mulle vaesele hingele lunastati, ja need olid neetult vahvad. Hommikul ärgates, vandusin omakeskis, et mehed andisid peale The Grand Astoria esinemist veel ühe set‘i, kuid see oli vist ainult unenägu!? Tolle rõveda tumehuumori orkestri tossust ja hävingust ei ütleks ära järgminegi kord, kui nad siiakanti jõuavad…

Highmachine @ MySpace

Seda, et The Grand Astoria otse koju kätte tuuakse, ei oleks ma osanud oodatagi. See Peterburist, Venemaalt külla tulnud, Eestist oma esimest Euroopa turneed alustanud idanaabrite stoner-punk sensatsioon käitus oma õhtu peaesineja staatusele vastavalt ning küttis jalgealuse mõnusalt kuumaks. Žongleeriva trummari ja väleda bassimehe groov‘ine saade, kitarride paarisrakendina kulgev auruvedur, ja paljukirutud Kamille vokaalgi kõlas tiba mahlasemalt ja mehisemalt. Ettekandmisele jõudsid parimad palad eelmisel aastal ilmunud debüütalbumilt (kaasaarvatud killer-lugu “Evolution Of The Planet Groove“) kui verivärskelt “II“-lt. Need kes ei jõudnud seekord kummalegi The Grand Astoria kontserdile, võtku teadmiseks, et nad tagasi tulemas detsembri alguses.

The Grand Astoria @ MySpace

19
Sep 10

Tartu Under Fire @ Genialistide Klubi (18.09.2010)

Eile õhtul Genialistide Klubi poole sammudes avastasin ma enese jaoks, et kätte on jõudnud sügis hall ja karm, sest kuidagi eriti vesine oli too ilm. Genialistide Klubis oli see-eest vähemalt soe ja aina soojemaks paistis minevat. Kandikul serveeritud bändide valik oli mitmekesine, kuid minu spetsiifiline maitse jäi sedakorda peatuma kindlate kollektiivide juures, kelledeks olid Planet Spot, Crystal Cloisters ja Nevesis.

Planet Spot pärineb siit samast Tartust, heade mõtete linnast, sest kust ikka Eesti kõige paremad psühhe-bändid tulevad – loomulikult Tartust. Tartu Under Fire kujunes ühtlasi vist ka nende päris esimeseks avalikuks ülesastumiseks. Viimasel ajal on jõle popiks saanud ainult bassist ja trummist koosnevate bändide moodustamine – kas siis tõesti ei leidu siin ilma pääl piisava kompetentsiga kitarriste? Trummar Roland on varasemast tuttav taolisest bändist nagu You Are God (MySpace). Planet Spot ei ole kindlasti traditsionaalne stoner/doom-jämmi (stoner-punk oleks äkki parem klassifikatsioon?) kollektiiv, suunaga agressiivse geoloogilise tegevusega planeetidele, kõlavad nad alustuseks tiba võõristavalt, ent protsessi käigus kaovad tabud ning kulminatsioonina lahendub see violentne võrrand ilma suuremate ohvriteta. Arenemisruumi muidugi jätkub, ja järgmine kord kindlasti volüümi juurde!

Planet Spot @ MySpace

Heli persse minemise eest ei ole keegi kaitstud: kitarristi Karlise kaablikomplekti puresid krati teravad hambad, nii et asi puhta pooleli jäi esimese loo pealt, kuid õnneks leiti kiiresti asenduskaabel. Oi, tegelikult valestart. Irreaalsus kõrbe- ja džässrokki tossuse ning postrokki koloriitse massiivsuse võtmes. Kui mõned jobud otsivad juba pikki aastaid tulutult Eesti Nokiat, siis mina otsin Eesti oma Yawning Mani, kelleks viimati oli Tolmunud Mesipuu oma iseäranis liivadüünide selgadel trippiva looga “Süa Om“. Kohati andis Crystal Cloisters edasi taolisi mustreid, mis pahatahtmatult seostusid Yawning Mani poolt maalitavate kõrbemaastikke panoraamidega kui kannatusteradadega. Mida kõike ka groov‘i saavutamise, üleva hetke nimel ei tehta. Võrreldes Rockiklubis kuulduga, valgus heli siin tükimaad paremini ja vast tänu sellele tulid ka nende loomingu kirevad nüansid paremini välja. Õhkkonnast parem ärgem rääkigem.

Crystal Cloisters @ MySpace

Nevesis, kes muutus siinkandis vahepeal lausa iganädalaseks meelelahutuseks, punakaela suflee, maitses peale pikaajalist teineteisest lahusolekut õite hästi. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis võib viimasest korrast ligi pool aastat küll olla, sest kui ma neid viimati nägin, siis mängis nende koosseisus veel vana bassimees, kelle lahkumine niivõrd palju poleemikat omal ajal tekitas. Ei saaks öelda, et uus, mustangil (Võsa Kramer oli sensuaalsem, aga noh, see on puhtalt maitse asi) ratsutav bassimees Bert kuidagimoodi kehvem oleks – rokib nii et sulavad lavalauad kui tütarlaste südamed. Hästi kütsid ja nauditav lavasõu – rocknroll mis rocknroll.

Nevesis @ MySpace