01. Something Wicked
02. Hacksaw Eyeball
03. Make Up Your Mind
04. Destruction Song
05. Zodiac
06. Watch The Children Play
07. Grip The Wheel
08. Supernatural Illusion
09. Force Fed Fear

Saadanas, Earthride ajab vägisi nostalgitsema: “Taming Of The Demons” (2002)  ja “Vampire Circus” (2005) olid ju ühed esimesed omasugused albumid tolles tänase päevani kestvas ekspeditsioonis, mis sai vältimatu taganttõuke rõhuvast armastusest hea muusika vastu, kui ma alles noor olin, – jah, veel noorem kui hetkel -, ning koguni nüüd, mõned aastad hiljem, juhatavad nad ikka ja jälle, tihti süüdimatult, ülelubjatud verstapostidena Surmaoru auklikul teeräbalal, tagasi tõsimeelse doom‘i juurte juurde. Teekond on pikk ja vaevaline, lõppedes alles Ameerikamaa idarannikul, Marylandi osariigis, seal kus kõik head doomi‘i bändid pesitsevad. Seda kas Marylandi pinnas on kuidagimoodi eriliselt viljakas sedalaadi tegevuse jaoks, teab vaid vanajumal ise, meelsamini kipun ma arvama seda, et õiged inimesed on õigel ajal ja õiges kohas kokku juhtunud ning hakanud üheskoos tegema seda mis neile kõige südamelähedam on. Üheks taoliseks õigeks inimeseks võib pidada Dave Shermani, Earthride‘i solisti ja juhtfiguuri, kes on toda bändi läbi tule ja vee tema tegutsemisaastate jooksul vedanud; lisaks on Dave mänginud bassi ja laulnud (ühte ja/või teist) seesugustes ajaloolise tähtsusega Marylandi doom/stoner kollektiivides nagu Spirit Caravan (MySpace) ja Wretched (MySpace).

Viis aastat on kaunikesti  pikk aeg, mille jooksul võib nii mõndagi juhtuda, rääkimata aina kuhjuvast ja rusuvamaks muutuvast aastatekoormast, tuleb ka tarkus, küpsus, ja võimalik et isegi oluline läbimurre. “Something Wicked” on üks taolistest hetkedest, küll mitte läbimurre, ent ilmutus sellest, et mehed ei ole täitsa maha kärvanud ja tegelevad aktiivselt uue loometöö kirjutamisega. Kahetised tunded ilmnevad: üks ajupoolkera on vaimustuses, teine aga põrnitseb pessimistlik, vaagib, ja üritab leida asju mille kallal nokkida. Ei, ärge saage valesti aru, “Something Wicked” ei ole üldsegi paha album, võib-olla lastakse natukene liugu varasemal loomingul ja üritatakse seda efektiivsuse nimel taaskasutada, aga seegi oli pigem norimise eesmärgil öeldud. Sügavapõhjalist kuminat, tummist tarmu, primitiivset toonust võiks ehk vahest rohkem olla, sest digitaalajastu on lõpuks nendegi loomingut õgvendanud ja elumahlu kandvad kraavid kuivale jätnud, ehkki see Earthride‘i raevutsevat groov‘i nii kergesti ei tapa, suurem osa kandub siiski edasi. Teisalt on “Something Wicked” ühtlase kvaliteediga, – lausa raske oli oma lemmikuid välja valida -, tehnilisem ning sõnad ja vokaalgi, mis Dave‘i suust välja tulevad, kõlavad ehedamalt, andes veel paremini edasi tema emotsionaalset mina ja rolli olulisust antud kontekstis. Kui silm kinni pigistada, siis võib koguni andestada juustuse “miki-hiire” digikitarri sound‘i, mis omatahtsi tahab sisse vupsata mõnes loos – iseenesest on Kyle Van Steinburg oskaja kitarrivõlur, anname andeks.

Meeldejäävamad hetked on lugudes “Make Up Your Mind“, “Zodiac“, “Watch The Children Play“, “Supernatural Illusion” ja “Force Fed Fear“. Seesugused mahlased, bassikeeli sõlmivad riff‘id nagu palades “Make Up Your Mind” ja “Watch The Children Play” võimutsevad, võtavad vägisi naha märjaks ja õhku ahmima. Ja mis oleks õige doom‘i album ilma Scott Weinrichita (Wino) – ega ei olegi. Väidetakse, et mees kes loos “Supernatural Illusion” üritab kaasa laulda/ümiseda, on Wino isiklikult. Täitsa härra elav-legend-ise nagu välja reklaamitud, ning üritamisest jõuab ta vahest kaugemalegi, aga selleks tuleb Dave‘ile piki vatsa virutada, et too lõpetaks oma oratooriumi ja laseks ka teisel mehel laulda. Kohe näha, et vanad bändikaaslased said kokku.

Kuigi seda aastat on mõned kuud ees, tundub “Something Wicked” olevat tugev kandidaat auväärse koha hõivamiseks minu selleaastases paremusjärjestuses.

Hinnang: 4/5

Earthride @ MySpace
Earthride @ Wikipedia
Earthride @ Encyclopaedia Metallum