October, 2010

31
Oct 10

Hingedepäeva Äng @ Klubi Plink-Plonk (30.10.2010)

Looduse keerukate metamorfooside haripunktis, hella viinakuu minemisel ja karmikoelise hingedekuu tulemisel, liiguvad hinged – seda teadis juba vanarahvas rääkida. Hinged on head ja kurjad, süüdi ja süüta, kuid see mis neid liidab, on hoopistükkis ühine äng, igatsus astraalse vabaduse ja igavikupikkuse rahu järele. See on see, – lunastus -, mis paneb neid liikuma sumeda küünlaleegi varjudes mänglevast kalmust. Hukkunud Hinged ja Taak: tulid, nägid, tundsid ja jagasid oma verbaalselt puhast ugriängi. Oodatud vabadus ja rahu saabusid, südames põleb tulekeel, mis annab tagantjärele sooja veel paljudel kalkidel novembrikuu õhtutel.

Hukkunud Hinged alustasid õhtut lõiguga loost “Unetus“, mulle üksjagu südamelähedase temaatikaga, keerulise ja ängirohke vaimuga pala – kutse hingedele, tõusmaks nende sängidest. Ja hinged tõusid, ja hinged noogutasid. Hea on näha, et Hukkunud Hinged on kord jalad alla saanud, skeletile kogunenud tolmu ja ämblikuvõrgud maha pühkinud, mis paratamatult ligi kaheaastase vaikeluga sinna tekkinud on. Emotsionaalselt köitis mind ennast eelmine kord võib-olla rohkem, esimene kord ikkagi, ent sedakorda oli lavaline sõu kindlasti parem, ladusamalt kulgev ja Hukkunud Hinged paistsid ka enda valitud rada rohkem nautivat; ilmselgeid viperusi kõrva ei jäänud. Kava oli Viljandis nähtu ja kuulduga võrreldes suuresti sama, ainult ühe mastaapse erinevusega: esmaesitleti uut viimse võidmise psalmi, pala järgmisel aastal ilmuvalt albumilt – “Raske Igavik“. Väga mõnus lugu, mida on mul au siinkohal ka esitleda.

YouTube Preview Image

Hukkunud Hinged @ MySpace

Tserebraalse ugri kaamose ja ängi, tõrvase iroonia ja kõlvatu huumoriga regilaulude, mida mõned kutsuvad ugri-doom‘iks, isa ja edasiviija Taaga esinemist saatsid trippiva loomuga visuaalsed artifaktid. Kalad ja liblikad. Ärge muretsege, tegemist oli siiski tõsimeelse elupõllu kultiveerimisega, mitte plebeide happeorgiaga. Palju vana, killukene hästi vana ja kröömike ahjusooja. “Mina, Atlantis“, “Üksinda“, “Läbi Halli Kivi“, “Roe“, “Lootus“, “Sigade Paradiis“, “Linnadesööja” ja “Palvevennad (Psalm 615)” – taolised lood jõudsid ettekandmisele, kui ma nüüd valesti ei mäleta (?). Meele tegi härdaks “Üksinda, Dawn Of Gehenna aegne lugu, üks Taaga loomingu pärleid, mida mul pole laivis varemalt õnnestunud hoomata. Võimas. Taak, nagu alati – parimas konditsioonis poeetiline hävituspataljon.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Taak @ MySpace

30
Oct 10

Quest For Fire – Lights From Paradise (2010)

01. The Greatest Hits By God
02. Set Out Alone
03. Strange Vacation
04. Confusion’s Home
05. In The Place Of A Storm
06. Psychic Seasons
07. Hinterland Who’s Who
08. Sessions Of Light

Quest For Fire” (2009) serveeris kuulamiseks toreda koguse indie-kallakuga fuzz‘ise garaažiroki ja kaame palega psühhedeelia paternostrit. Nonde kanadalaste teine kauamängiv “Lights From Paradise“, ei lasknud enda järele kaua oodata, ning väljus laia maailma augustikuu viimastel päevadel, sedakorda maineka Tee Pee Recordsi hõlma alt. Quest For Fire loomingut on võrreldud sarnasesse auku kalduvate puntitega, vennasbändi Black Mountaini ja jänkidest koosneva Dead Meadowiga.

Juba esimeste minutite järel saab aimu sellest, et “Lights From Paradise” on parasjagu mitmekülgsem, näidates Quest For Fire eripärasemaid külgi, mida esimese albumi järel neilt poleks osanud oodata. Tulekumas mänglevate akrüülvärvide idüll ja garaažiroki mentaliteet, laminaati järava shoegaze esteetika ja sirgjoonelisus. Varieeruvate struktuuride ja tempodega lood, ja neid saatev, hämar, vahest isegi melanhoolne õhkkond. Albumi avab ekspansiivse loomuga “The Greatest Hits By God” ja selle kurvahäälne viiul (atmosfääriliselt huvitav komponent) – seesugune nutuse silma moment. “Set Out Alone” ja “Strange Vacation” on see-eest nagu tempoka ja rõõmsama vaimuga oranžis päiksekumas tantsu vihtuvad noored avantüristid, kes aitavad unustada möödaniku kurbust. “Confusion’s Home” köidab ja lennutab mõnusa jämmiliku, kosmoserokile omase voolavusega.

YouTube Preview Image

In The Place Of A Storm” eklektiline mürakitarri soolode mäsu – lugu mis muuseas jõudis ka nende split‘ile Nebulaga. Akustiline pala “Psychic Seasons“, folgiliku kõlapõhjaga, meeleolult sarnane avaloole, meelitab ja teeb südame härdaks taaskord raskemeelse, lakooniliselt kõlava viiuliga. “Hinterland Who’s Who” on jätkab loos “In The Place Of A Storm” alustatut. “Sessions Of Light” ajab une peale, aga – kulminatsioon on siingi jõuline. Lugude ülesehituse osas täpsustaks seda, et üldises plaanis jagunevad need kaheks: jämmiliku progressiooniga palad, mille lõpptulemust (võib) ligilähedaselt ette aimata, ja siis on teised, mille ülesehitus ei ole niivõrd läbinähtav – mõlemaid jagub.

Kuigi esialgu üllatas “Lights From Paradise” mõneti ootamatu laiahaardelisusega, siis midagi jääb siin siiski puudu. Võib-olla robustne ja ülevoolav energia millega “Quest For Fire” ära hellitas. Ja osati kipub kätte minema inisevaks mittemidagiütlevaks indie-soigumiseks, ent sellest mülkast aidataks ennast tavaliselt, õnneks, võimalikult kiiresti välja. “Lights From Paradise” on just seesugune kogum materjali, mis võiks elavas esitluses huvitavalt kõlada. Plaadi pealt kuulatas, hoolimata et sealt leiab omajagu huvitavaid seikasid, jätab ta üsnagi keskpärase mulje.

Hinnang: 3.5/5

Quest For Fire @ MySpace

27
Oct 10

Naam – Naam (2009)

01. Kingdom
02. Stone Ton
03. Skyling Slip
04. Fever If Fire
05. Tidal Barrens
06. Icy Row
07. Westered Wash
08. Frosted Tread
09. Windy Gates
10. Black Ice

Ameerikamaa lääneranniku psühhedeelia kogukond on teatavasti maailmamastaabiski fundamentaalse alustalana olulist rolli mängimas/mänginud, seda mõni aastakümmet tagasi kui ka tänapäeval, konservatiivsem idarannik on seevastu tuntud ennemini ekstsentrilise determineerimatuse poolest, ikka ja jälle üllatades omapäraste aktidega. Moe- ja glamuurimeka New York, tolle amoraalse ja inimvihkjaliku elu kiire tempo, trafaretse ülbuse ja odava vormituse taktikepi all virgunud noormehed Ryan Lugar (kitarr, vokaal), John Bundy (bass, vokaal) ja Eli Pizzuto (perkussioon), otsivad aga oma sisemist rütmi ja tundmust, millele viitab ka nende koosluse vaimse laadiga nimi Naam – meditatsiooni meetod/vahend millega jõutakse kõrgeima valgustuse tasemeni, üheks ülima hingega. Enesestmõistetavalt ei saa “Naami” süüdistada isikupäratuses, ja kuidas saakski seesuguse oratoorse deklaratiivsuse ja jõulisusega pressiv teos seda enesele lubada.

Küllap seostub Naami muusika esmajoones San Franciscost pärineva budistliku doom‘i maise inkarnatsiooniga (Om), põhjuse annab selleks kas või avaloo “Kingdom” sitarripartii, askeetlikult jõhker ja tume kliimaks, religioosse rangusega marssivad rütmiosised ja kalgi pilvisuse monotoonsusega uitav vokaal, kui üleüldine idamaine tonaalsus. Suund on õige, ja vastab alguses paika pandud ideoloogiale, ootusele – kuidas siis teisti. Lisaks tavapäraseks saanud 70-ndate raskerokki ja psühhedeeliat, ning hilisemat proto-doom‘i ja heavy‘i. Kõlab kuidagi harjumuspärase ja kuulduna, mida see võib-olla ongi, aga mis mind Naami juures kõige enam paelub, on selle tõetruu, üle pingutamata, vahest isegi kohmaka ja primitiivse ilmega, loome spetsiifikale kohanduva produktsiooni varjund. Üsna kiiresti jõuab kuulaja tõdemuseni, et lood on plaadi peal järjestatud kindla seaduspärasuse alusel ja voolavad teatud meeleolu saavutamise suunas, või vähemasti võib ta seda järeldada pikemate lugude vahele jäävatest minimalistlikest interluudiumitest (“Stone Ton“, “Tidal Barrens“, “Westered Wash” ja “Windy Gates“), mis justkui resümeerivalt annavad aimu eesseisvast kataklüsmist, või hoopistükkis nirvaanast, olenevalt valitud rajast. Naamist teeb Naami ka kindlapeale talle omapärased vokaalid.

Üle 16 minuti kestev avalugu “Kingdom” on ja jääb hetkel Naami kõige tugevamaks looks. Huvitav nii kompositsiooniliselt kui atmosfääriliselt, olles kaunikesti lähedal absoluutsele kooskõlale ja sisemisele rütmile. Meditatiivsele avanemisele järgneb tortsuke käredama, puberteetiku iseloomuga periood, kohati isegi lõbus ja ettearvamatu. “Skyling Slip” ja “Fever If Fire” – tempokad; rohekelt efekte ja siin-seal paitab mahedalt kõrvu elektrioreli sakraalne ainsus; tihked kitarri-riffid ja trummid ning sumisev bass; rokk’n’roll missugune. Üldiselt olen ma oreli sound‘i suhtes kapriisne, sest terviku natuuriga mittesobiv elektriorel (klahvpillid üldse) rikub pahatihti ideaalse õhkkonna, ent nois lugudes kasutatud aparaat on mulle täitsa meelepärane. “Icy Row” tähistab õitsemise ja enesekehtestamise perioodi. Suuresti sarnane eelnevale epohhile, aga agressiivsem ja veel jõulisem. “Naami” viimane osa, – kaugeltki ei tunne ma siin mullamaitset -, lood “Frosted Tread” ja “Black Ice“, üksteisele laadilt sarnased, kurvameelsed, erinevad üldisest pildist mingil määral. Ei saa öelda, et albumi lõpuosa nõrgem oleks, ent esimene pool on paraku kaasakiskuvam. “Black Ice” vokaaliosa on iseenesest köitev. Kontseptalbumiks oleks “Naami” vahest liiast pidada, kuid sellele loogiliselt järele liigenduvat albumit tasub küll noilt meestelt oodata.

Hinnang: 4.5/5

Naam @ MySpace
Naam @ Facebook

26
Oct 10

Intervjuu: Crystal Cloisters

Crystal Cloisters on noor kollektiiv siit samast Tartust, kes on oma lühikese tegutsemisaja jooksul võitnud nii mõnegi kohaliku ja kaugema melomaani rütmist väljas südame – ja seda argumenteeritud headuses. Vaatame, mida mehed enda kohta räägivad. Tänan, et leidsite aega ja tahtmist küsimustele vastamiseks.

Tere! Crystal Cloisters on küllaltki noor bänd, kelle esimene avalik ülesastumine leidis aset selle aasta varakevadel. Senini on seda kolmest noorest mehest koosnevat kollektiivi saatnud vaid positiivne tagasiside – ja iga järgneva kontserdiga paistab Crystal Cloisters üha enam oma mina leidvat. Kuidas ja millal Crystal Cloisters sündis? Kust bänd sellise nime sai?

K: Crystal Cloisters sündis üsna üsna pika sünnitusvaluga. Minu peas keerlesid mõtted instrumentaalsest kollektiivist aastaid ja jõudmine õigete inimesteni kellega seda koos teha, need aastad neelaski. Oluline on märkida, et Crystal Cloisters polnud selle aja sees kaugeltki see mis ta on nüüd, kaasaarvatult nimi. Nime polnudki. Crystal Cloisters sai alguse 2009. aasta detsembris ja ka sel ajal polnud tal veel nime, kuigi liikmed juba olid. Nimi sündis pisut hiljem, kui hakkas välja kujunema ähmane käekiri muusikas ning sellega kaasnev nö. „üks hingamine“.

R-E: Crystal Cloisters minu teada sai alguse kusagil 2009. aasta sügisel, mina (Rain) liitusin Karlise ja Oskariga aasta lõpupoole, detsembris. Nimi tuli veidi hiljem, vastutust kannab keelpilli osakond.

O: Minu arust sündis Crystal Cloisters täpselt siis, kui bändiga liitus Rain-Eric (trummar). See oli siis umbes 2010. aasta jaanuaris.

Kuid tegelikult kutsus Karlis mind hoopis 2009 sügisel ühte uut projekti tegema. Aga tolle teise koosseisuga oli pidevalt mingid jamad. Küll ei saanud trummar proovi teha ja siis teine kitarrist. Ja lõpuks tutvustasin ma Karlisele Raini ja tegime esimese väikse lindistussessiooni, ja nii see alguse saigi.

Crystal Cloisters kui nimi, sündis kuidagi iseenesest. Päris pikalt polnud alguses meil nime. Ükskord siis kuskil baaris Karlisega õlut juues jõudis see nimi meieni. Alguses tulin mina välja ideega “post clusters”, mis oli inspireeritud loost “ghost busters” (haha), aga siis ma ei teadnud mida see “cluster” tähendab. Ma lootsin, et kloostrid, aga see tähendas hoopis midagi muud. Mingi klaster vms. ning siis tuli sinna ette sõna „crystal“ ja uurisime välja, et kuidas siis täpselt kloostrid kirjutatakse. Siis googeldasime Crystal Cloistersit ja saime teada et sellise nimega bände rohkem pole.

K: Ja lõpuks ei tähenda sõna“cloister“ mitte kloostrit ennast vaid selle siseõue. Mingi kummaline asi, jällegi.

Karlis, Oskar ja Rain-Eric: indiviididena kui muusikutena; kuidas Te kirjeldaksite iseennast ja teisi bändiliikmeid, osana edasiliikuvast tervikust?

K: Ma ei taha ennast kirjeldada ei muusiku ega indiviidina. Oskar ja Rain-Eric, aga, on mu jaoks inimesed, kellega olen saanud end teostada igas proovikas nii, et energia voolab ühtlases koguses välja ja siis sisse tagasi. Peale selle on nad ka head sõbrad.

R-E: Cloistersi loomingut ei saaks kuidagi panna individuaalse inimese kanda. Kogu kontsept sisaldab kõikide nägemust konkreetsetest riffidest. Kui keegi ikka millegagi rahul ei ole siis arutame selle läbi ja teeme vajalikud korrektuurid.

O: Karlis on ikka bändi mootor minu arust. Lood on enamasti ikka tema poolt paika pandud ja valmis mõeldud. Või vähemalt loo idee on tal olemas.

Rain-Eric on ka rohkem muusik kui trummar. Ta ei tao lihtsalt julmalt beati vaid valdab oma instrumenti ja musitseerib sellel. Ning analüüsib lugusid, et kus, kunas, ja mida täpsemalt mängida. Mina üritan oma bassimänguga toetada kõige rohkem Karlise kidraliine ja lisada sellist üldist flõud asjale.

Post-rokk, stoner-rokk ja grunge on peamised sildid millega olete ennast/teid on sildistatud. Sildid jäävad siltideks – paraku. Egas lihtsad omadussõnadki alati kõige efektiivsemad ei ole heliloome kirjeldamiseks. Kuid kui Crystal Cloistersi muusikat, selle koostisosasid, retsepti, saab kuidagimoodi iseloomustada, siis millised oleksid need selgepiirilised fraasid?

K: Koostisosadeks me kolm olemegi ja iseloomustada Crystal Cloistersit on seda keerulisem. Stiililiselt ei oska ma Crystal Cloistersit määratleda, siiani meelepäraseim on olnud Mihkli (Tartu Under Fire) liigitus post-stoneri alla, kuigi ma pole päris kindel milliselt selline stiil kõlada võiks.

R-E: Usun, et oleme veel suhteliselt alguses oma asjadega. See õige sound on küllaltki lähedal, aga päris oma näoni on veel natukene aega.

O: Mulle tundub meie muusika spirituaalne. Mitte kristlikus mõttes, vaid üldse selline vaimne ja meie endi hingeelul põhinev. Retseptiks on vast emotsioonid. Iga looga käib kaasas mingi tunne. See pole muidugi igakord täpselt sama ning see põhjustabki selle, et üks ja sama lugu ei pruugi alati ühtemoodi kõlada, kuigi me mängime täpselt samasid käike, mis alati.

Kuidasmoodi Crystal Cloistersi lood alguse saavad?

K: Alguses on riffid, nende kõlapiltide loogilis-harmooniline sidumine, edasi tuleb aeg. Palju aega, et teada saada mis on sihtmärk mida me läbi enda ja muusika enda jaoks, uueks tajutavaks tervikuks, tahame muuta.

R-E: Karlis genereerib uued riffid ja sealt edasi läheb juba kõigi ajusagaraid vaja.

O: Lood saavad alguse nii, et on olemas mingi mõte mida siis hakata täiustama. Karlisel on tihtipeale oma osa juba kodus ilusti selgeks tehtud endale ning siis mina ja Rain hakkame sellele oma panust juurde mõtlema.

Kui Crystal Cloistersi instrumentaalseadeid saadaks inimhääle seostatud sõnada vool, siis mis sõnumit see endast kannaks: midagi poliitilist, paradoksaalset mammut-südamevalu või sootumaks Alice’i seiklusi seene ja vahukommi maal – või on see sõnum miskit veel triviaalsemat, mille edastamiseks piisab kolmest sumisevast instrumendist ja neid juhtivatest operaator Kõpsidest, sest kes ikka egomaniakist vokalisti vajab?

K: Bändina oleme me välistanud igasugused hoiakud millegi suhtes, kuid ka see on samas ju hoiak. See materjal mis on praeguseks hetkes leidnud enam-vähem rahuldava vormi ja ei vaja vokaali. Iga lugu kätkeb endas „lugu“ mida me kõik teame ja mis tihti tuleb proovikast koju kaasa ja ärkab hommikul su kõrval.

R-E: Vokaali puudumine paneb küll inimesi nägusi tegema, aga isiklikult leian et kogu teema sõnadesse kirjutamine oleks esiteks suhteliselt mõttetu, kuna Crystal Cloisters proovib panna inimesi just enda sisse vaatama. Et muusika paneks mõtlema ja tekitaks emotsiooni. Loo nimed annavad nagunii suhteliselt hea põhja muusika mõistmiseks.

Mis või kes on Crystal Cloisters iidoliteks ja inspiratsiooniks, edasiviivaks jõuks? Anti-kangelased?

K: Minu edasiviija on harukordne võimalus seda teha mida me teeme.

R-E: Kõigil kolmel on väga lai muusikaline maitse. Ei tõstaks kedagi esile ega teeks kedagi maha.

O: Edasiviivaks jõuks oleme me ise. Aga kindlasti mõjutusi ja nippe saab ka teistelt umbes sama muusikat tegevatelt ansamblitelt

Kuidas Te ise hindate möödunud live-etteasteid – on need läinud plaanipäraselt? Kas subkultuurid on Teid hästi vastu võtnud ja millised on kõige huvitavamad kommentaarid, mis Te enda kohta olete kuulnud?

K: Lived ei ole kindlasti läinud plaanipäraselt, kuid endi jaoks siiski rahuldavalt. Kõige huvitavam kommentaar, ja need on tulnud kahelt erinevalt inimeselt, on küsimus, et kas me jämmime või on meil kindlad lood.

R-E: Lived on tõesti hästi läinud ja mida aeg edasi seda paremaks tundub minevat. Üks kommentaar on tõesti meelde jäänud, keegi arvas et meie muusika on kui suva jämm mis läheb ülitäpselt kokku, saa siis aru mis konkreetselt mõeldi.

O: Lived on läinud hästi. Ja tundub, et need inimesed kes on meid kuulnud, ka neile paistab meie muusika meeldivat. Mingit kommentaari mul kahjuks meelde küll ei tule praegu. Võibolla pole minu kõrvu mõni selline uhke kommentaar veel jõudnudki.

Tartu tundub Teile südamelähedane koht olevat, ja väga kaugemale Te ei olegi vist tihanud selles koosseisus siiani minna. Tartu muusikailm Crystal Cloistersi silme ja kogemuste läbi: on noorel bändil siin piisavalt eneseteostusvõimalusi, kontserte kus esineda ja piisavalt kuulajaskonda, kellele kuulamisrõõmu pakkuda? Mihukene on Tartu roll alternatiivmuusikas ja milles seisneb on tema erilisus?

K: Me pole sugugi Tartu kesksed. Oleme andnud kokku neli livet millest üks leidis aset Haagis, Hollandis. (Siinkohal tervitaks Talboti mehi kes enne meid, arvatavasti, esimestena Eesti bändidest selles klubis mänginud on). Tartu lived on aga siiani olnud alati plussmärgiga kogemused. Eneseteostus algab, tegelikult ju proovikast või kui veel rohkem linti tagasi kerida, siis sel hetkel kui hakkad midagi tegema, selles plaanis pole vahet kus seda teha. Tartu rolli alternatiivmuusikas ei oska ma hinnata põhjusel, et ei ole sellist piiri suutnud paika panna kus algab alternatiivsus ja millised on selle tundemärgid.

O: Tartus on minu arust juba ammusest peale hinnatud sellist psühhedeelset rokki. Ja südamelähedane on sellepärast et lihtsalt elu suunas siia õppima ja siin päris palju sõpru.

R-E: Tartu on tõesti Cloistersi muld, ilmselt seetõttu et see on meie kodulinn. Külmad ja pikad talveööd väga välja mängima ei kutsu, ja seega on seda pimedat aega hea muusika tegemiseks rakendada. Tartus on väga palju toredaid inimesi kes samuti bändiproovindusega tegelevad ja siis ongi hea üksteisega live mussi jagada.

Materjali on omajagu kogunenud: karmidele ajaraamidele vannutatud üritusel Tartu Under Fire tekkis Teil lausa probleem, et ei olnud võimalik kõiki planeeritud lugusid ette kanda. Loomulikult rihin ma albumijutu suunas. Kuidas selle delikaatse teemaga siis on? Lähimaaja üritused, või hoopistükkis tuurid, kus võib Crystal Cloistersit groovimas näha?

K: Hetkel püüame linti saada nö. valmis lood ja kui see mis lindistatud saab, moodustab endi jaoks vajaliku täiuse, siis tuleb ka plaat. Kuid kui need lood ei vea välja seda, kuidas me teame, et nad vedama peaksid, siis ei tule. Sel aastal teeme kindlasti ühe live, ehk kaks. Kus ja millal, seda veel ei tea.

O: Albumi suunas ikka teeme tööd aegajalt. Lindistussessioonidega on  juba algust tehtud. Ja livedest, tuuridest hetkel küll midagi kindlat paistmas pole.

R-E: Tõsi on, et kava on päris jõudsasti kogunenud. Võib öelda et albumi materjal on laias laastus koos. Pealegi annab album võimaluse mingil määral lõpetada üks periood ja hakata tegelema uute lugudega. Hetkeseisuga ühtegi kindlat kontserti ajakavas pole, kuid kindlasti võiks kusagil jälle üles astuda.

Vabakava: tervitage, joonistage, luuletage või lihtsalt rääkige mõni vahva jutt.

R-E: Kindlasti tahaksime tervitada Raiti, kes on bändile truuks nupumeheks jäänud ja Remi kes salvestab ja mixib.

Crystal Cloisters @ MySpace
Crystal Cloisters @ Facebook

26
Oct 10

Muusikablogid tutvustavad põnevaid helileide

Ega kui Martin ei oleks tähelepanu osutanud sellele artiklile, siis ma ei teaks sellest midagi. Vot nii.