November, 2010

27
Nov 10

Sabbath Assembly – Restored To One (2010)

01. Glory To The Gods In The Highest
02. Hymn Of Consecration
03. And The Phoenix Is Reborn
04. The Saints Shall Inherit The Earth
05. The Power That Is Love
06. Glory Hallelujah
07. Judge Of Mankind
08. We Give Our Lives
09. In The Time Of Abaddon

The Process Church of The Final Judgmenti nimi käib nii mõnigi teine kord erinevatest tekstidest läbi, seondudes esmapilgul millegi okultistlikult hämara ja padufilosoofilisega – tegelikult pole sellesse teemasse väga süvenenud varemalt, poliitika ja religioon jätavad üldiselt külmaks, kuigi seadust ja korda armastavat inimest, kelleks ma kipun vahelduva eduga ikkagi olema, ei tohiks need valdkonnad külmaks jätta. Nii palju kui ma erinevaid “Restored To One“-i arvustusi olen lugenud, nämmutavad need põhjalikult selle taha peituvast ideoloogiast, õigemini The Processi sünni- ja eduloost. Ise pole liikumise algataja Robert DeGrimstoni kirjutistega ega hiljem üllitatud väljaannetega tuttav, ent lihtsakoelisest hipide maailmapildist paistab see mõnevõrra kõrgemal seisvat, ehkki ühiseid jooni jagub. Ideoloogiast ei saa tolle albumi ja bändi puhul paraku mööda vaadata, see on üpris kindel, sest lüürika kui üldine meeleolu kisub teistsugusesse maailma ja ajastusse. Sabbath Assembly esimese kauamängiva nimi selgitab lihtsalt ja lühidalt ära, mida konkreetselt nemad üritavad teha: taastada nimetatud kultuse laulujupid, hümnid, võimalikult algupäraste vokaalsete meloodiatega, saateks tollele aastakümnele iseloomulik psühhedeelne foon, kuid sekka on sattunud ka folki, gospelit ja isegi džässi. Arvestades tõsiasja, et ühtegi originaalset salvestis neist lugudest pole säilinud, suure tõenäosusega ei olegi neid linti võetud, on saavutatud kompromiss, mis ei kõla üldsegi halvasti. Paeluvad värsiread poleks kindlasti niivõrd hoomatavad ja rahutoovad, kui neid ei esitaks kurikuulus Jessica Thoth (Jex Thoth), kelle nõid-naiselikud vormid kui puurivad häälepaelad, vannutavad enesele ning panevad kuulama, ja veidikene vähemtuntud noor neidis Sophie Gonthier. Instrumentaalsete kompositsioonide eest vastutab trummar Dave Nuss, kellele on laval abiks Andy kitarril ja Dan Shuman bassil.

Maailm, kus käsikäes, puremata üksteise jalgu alt, käivad koos valguse kui pimeduse jõud, inimkonna idealistlikud karjused: mehhaaniline mentalist, tõukerattaga otsatu mäe tippu uhav Jehoova, tõsihipi Lucifer ja paadunult transtsendentne ning humanistlikusest lahti ütlev Saatan. Lõbus irve näol, astuvad nad koitva tuumatalve kuma paistes. “Glory To The Gods In The Highest” meenutab heas mõttes, küll pehmemas vormis, Rootsi raske-psühhedeelia gruppi Witchcraft. Witchcraft ja Coven ongi vahest sellised bändid, millega Sabbath Assembly instrumentaalseid seadeid, ja miks ma mitte üldist hoiakut, on kõige parem kõrvutada ja sealt analooge otsida. Saatana puhastustulest lunastust otsivad “Hymn Of Consecration” ja “And The Phoenix Is Reborn” on meeleolult süngeimad lood. Viimane neist, ühtlasi ka meelepäraseima vokaalse meloodia ja lahendusega, meenutab Jessica põhiprojekti Jex Thothi dominantsust ja doom‘ilikku anti-filantroopiat. Rõõmsakõlalises, püha linna Jerusalemma kaugele kanduvast ja enese rüppe kutsuvast pühapaistest pajatavas “The Saints Shall Inherit The Earth“-is, kuuleb kitarri progeliku mõttelennu kõrvale ka sutsu trompetit.

Kõige gospelikuma kaemusega on kahtlemata “Judge Of Mankind“. Džässilik fantaasiamuster ja psühhedeelse jämmi imalus, Saatana nümfide veenvad ülistused. Ilmselge joviaalse laadiga “Glory Hallelujah” kõlab evangelistliku ilmutusena, ent millegipärast kerkivad silme ette bouffant‘idega, pleegitatud sinistes või roosades, pedantlikult kehakumerusi mööda liibuvates kleitides kahekümnendates eluaastates noored neiud, kui kuldsetes siidrüüdes, laulu rõkkavad ning vastu lainet tuikuvad, keskeale lähenevad mustanahalised jumalasulased. Emotsionaalselt “kõrge” kitarr ja kevadise lõokesena rõõmsalt lõõritav orel. Taolist päikselist ja popilikku lähenemist on tunda ka veel lugudes “The Power That Is Love” ja “We Give Our Lives“. Mõnus. “Restored To One“-i teine pool tundubki tibakene rõõmsam olevat. Erandiks on vast pühakoja võlvide vahel külmavärinaid tekitava kumedusega helkiv naispreestrite missa, meloodiliselt laulva moega, minimalistliku muusikalise saatega “In The Time Of Abaddon“.

Restored To One” on kompromisse tegemata selle aastanumbri sees ilmunud muusikaalbumitest üks eredamini säravaimaid tähti. Mõelda vaid, et päris esimesel kuulamisel jättis ta täiesti apaatseks, aga hiljem, – olgu tänatud kõik vääramatud jõud, et nad mu temani otsaga tagasi viisid -, ei tekkinud enam mingisugused küsimusi ega kõhklusi.

Hinnang: 4.5/5

Sabbath Assembly @ MySpace

24
Nov 10

Black Pyramid – Black Pyramid (2009)

01. …And The Gods Made War
02. Visions Of Gehenna
03. Mirror Messiah
04. No Life King
05. Celephais
06. Twilight Grave
07. The Worm Ouroboros
08. The Cauldron Born
09. Wintermute

Ennem veel kui siin maamunal kõndis jumala seemnest sigitatud poeg Jeesus, kerkisid kõrgele päikese suunas Egiptimaa liivatasandikel võimsad, ahenevate tippudega kiviehitised, mida teatakse ka kui püramiididena: vaaraode ilmaliku võimu sümbolid siinses kui teispoolses elus. Ümber viljakate Niiluse kallaste laiuva kõrbekuningriigi müstilised ja sünged astmed ajalootrepil – kellele see siis ei oleks omal ajal koolis huvi pakkunud, vahest koguni rohkem kui enda riigiga seonduv. Keskmise riigi valitseja Amenemhet III käsul püstitatud püramiid, mis küll konstruktsiooniprobleemide tõttu hüljati, kannab nime Must Püramiid, meenutab nüüd  ~4000 aastat hiljem pigem mäge kui kuninglikku hauakambrit.

Võib-olla on tõesti seda püramiidi ümbritsemas müsteeriumid ja omab mingisugust tähendust sümbolina, mis on siinkohal maailmavaateliselt innustanud noidki kolme Ameerika mehepoega, kes on oma bändile nimeks võtnud Black Pyramid, ent suurt ma sellest saladuseloorist rääkida ei oska. Ehkki Black Pyramidi mehed pajatavad vapustava, eepose mõõtudes loo, kust ei puudu vapra peakangelase vabanemine orjapõlvest, kohtumine valeprohvetite ja mütoloogiliste olenditega – muuhulgas viburi Sagittariusi ja iseennast sööva ning sünnitava madukeha Ouroborosiga -, sündimata imikute söömine, enesetapumõtted ja loomulikult apla valitseja sea kombel veristamine, seguneb too ka teiste rahvaste pärimustega, et võta siis autentsust näpust. Ja keda ikka lüürika huvitab, kui on riffid…

Kuigi folgilikes seostes saab otseselt süüdistada ainumalt akustilisi palasid “…And The Gods Made War” ja “Celephais“, kohtab analoogset hingamist varjatult ka mujal, kaasaarvatud pehmemat psühhedeelset leitsakut, mis küllap selgitab esialgu karmi stõuner-doom’i hoiaku ja eksterjööriga albumi ootamatut mitmekesisust, struktuurilist sopistatust ja ebatraditsioonilise tegumoega riffe. Aga eks sinna sekka mahub parajalt tavalisust. “Wintermute” võiks kuuluda mõne folgijuurtega progeroki kollektiivi repertuaari, ja ilmselt kuulukski, kui jääks esimese poole tasase tempo juurde ja kitarr kostuks läbi pehmema draivi.  Tilu-lilu kõrval leidub tegelikult ka omajagu karmimat kraami. Rühkiva tempoga “Visions Of Gehenna” ja “No Life King“, klassikalised doom‘i riffid ja Andy sajatav vokaal, sepistatuma laadiga “Mirror Messiah” – varemalt demodelt tuttavad lood, kindlustavad tugeva alguse. “Twilight Grave” meenutab liialt “Mirror Messiah“-t, ei midagi erilist. Saint Vituse vere ja pisaratega täidetud jälgedes sammuv “The Worm Ouroboros” ja marssival, hoopis rõõmsamal, veres ja terases karastatud jalal vaenlastele vastu tõttav “The Cauldron Born“, moodustuvad üksteisele meelelaadilt vastanduva sümbioosi, ja sulgevad ühtlasi selle albumi raevukama peatüki.

Hinnang: 4/5

Black Pyramid @ MySpace
Black Pyramid @ Facebook
Black Pyramid @ Encyclopaedia Metallum

24
Nov 10

Intervjuu: Highmachine

Foto: Rene Suurkaev

Kõrge masinaga, metafooriliselt, meenub mulle traumaatiline kogemus varjasest lapsepõlvest. Oli selline hiiglaslik kollane traktor, nimena kandis numbrit – näis juba kaugelt suur ja hirmuäratav, üles kabiini ronides, pika meelitamise peale,  ja välja vaadates paistis silmale kõik nii tillukene ning teistsugune olevat. Masina liikudes pikapeale hirm siiski rauges ja sõidust kujunes huvitav seiklus. Lähedale ikkagi ei julgenud minna järgmisel korral. Muusikakollektiiv Highmachine, paistab siitpoolt vaadates ka liikuvat, vastukarva suurele ja hirmutavale kollasele traktorile, ei pane enese eest jooksma, kuigi täistuuridel teevad nad vahest isegi rohkem müra.

Tere! Esimene kokkupuude oli Teiega selle aasta varakevadel, kui esinesite Tartus, Plink-Plonkis Rohelisel Planeedil: jäite meelde küllaltki mitmekesise ja huvitava kavaga, ja mõistagi energilise loomuga solistiga. Kusjuures see oli vist koguni Highmachine päris esimene kontsert? Kas ma lugesin kuskilt või keegi rääkis teie saamisloost suusõnaliselt, kuid äkki olete nii lahked ja värskendate mu mälu, – vahest oli see loll tühijutt, detaile härrased, ja rohkelt -, räägite lähemalt mis kandi mehi olete ja kuidas ning millal Highmachine sündis, senised saavutused.

Rainer: Täiesti tühjast kohast helistas mulle Ken, kellega me koos Ruhus mängisime ja uuris kas ma ei tahaks tulla uude projekti laulmist proovima. Kuna Leech oli siis juba pea pool aastat seisnud, siis bänditegu juba kripeldas jälle ja olin kohe nõus. Varasemast ajast oskavad ehk teised rohkem rääkida.

Ken: Kuna vokalist mängib bändis olulist rolli, siis katsetasime enne kui Rainerini jõudsime kolme erinevat lauljat. Vokaalses mõttes polnud neil vigagi. Raineri suur eelis oli see, et ta sai lennult aru mida me teha tahame ja oli tunduvalt rohkem kursis seda stiili muusikaga.

Taavi: Meil oli Keniga juba pikemat aega soov teha stoner-rokki, kuid proovideni jõudsime tükk maad hiljem, kui Ken pakkus, et võiks proovida jämmida koos trummariga. Siis ma veel ei tundnud Steni, kuid esimesest proovist saati klappis meil kõik väga hästi.

Sten: Selle bändi alguse juures oli Ken ka minu jaoks “out of the blue” mees. Ma olin trumme mänginud suht vähe ja oskused peaaegu puudusid, nii et seda üllatavam oli, kui Ken ühel Jaanipäeval pakkus, et teeks koos bändi. Mõtlesin, et kas ma saan ikka hakkama sellega, aga kahtlesin, mis ma kahtlesin, esimesest proovist alates oli selge, et asi toimib.

Seda et Rainer on/oli tegev kollektiivides Ruht (kahemeheprojekt koos Jarmo Nuutrega) ning Leech, teavad vast enamik vähegi sedasorti muusikaga tuttavad olevad inimesed. Kuidas teiste liikmetega on: kas kõrvalt on töös mõni iseäranis huvitav projekt, mille käekäigust võiks teada ja missuguste bändidega seob möödanik.

Rainer: Tegelikult, Ruht oli lõpuks ikkagi täismahus livebänd ning Ken mängis seal bassi. Sealt tunnemegi ja ilmselt Ruhuta poleks sellisel kujul seda bändi ka. Minul hetkel muid projekte käsil pole, tahaks selle pundiga kuhugi kõigepealt jõuda.

Ken: Ruht oli esimene bänd kus sain käe valgeks reaalse live mõttes. Varasemad bändikatsetused on jäänud prooviruumi tasemele. Sellel ajal sai midagi deathi sarnast tehtud.

Taavi: Eelnevalt oli ikka igasugu keldriprojekte, kuid lavale jõudsin alles bändiga Deceased Dreams (nüüd Syrcity). Mängisime meloodilist death metalit. Tundub, et meid kõiki on muusikaliselt metal üsna palju mõjutanud.

Sten: Esimene bänd oli keskkooli ajal Tormented. Seal mängisin kitarri. Tegime sellist nu hõngulist metalit, võitsime konkursse, tegime paar demo ja läksime laiali. Ideoloogilistel põhjustel on vist õige öelda. Äge oli. Peale selle on igasugu proovika projekte olnud, aga nendest enamused olid lihtsalt katsetused. Paar asja on peale Highmachine praegu veel, aga nendest on veel vara rääkida.

Personaalsele tasemele laskudes: mõne sõnaga enda kohta ja kuidas iseloomustate teisi bändiliikmeid. Selles ma olen päris kindel, et lahedamaid kaaslasi on raske leida, aga mis teeb nad niivõrd oivalisteks ja asendamatuteks?

Rainer: Peamine, et on lõbus. Proovis on lõbus mängida nii vanu asju, kui mõelda välja uusi, mingit lolli egohõõrdumist pole, kõik on üsna samade huvidega ja samal lehel kõigi asjadega. Ega väga paremat ei saagi ühelt bändilt tahta.

Ken: Kõikidel on võrdne sõnaõigus ja loominguline vabadus. Tunnen kaasa pillimeestele, kes peavad sooloprojektides “kehasid” mängima.

Taavi: Sellist muusikat ei saa teha puhtalt pillimängu oskuse põhjalt, vaat et oluliseim ongi just õhkkond, mis proovis valitseb. Mõistame teineteist väga hästi.

Sten: Meie musa on paljuski tasanditel liikuv ja kõik saavad sellest üsna samaselt aru. See tähendab, et keegi ei pea oma koha pärast lugudes ja proovides võitlema. Selles mõttes on need lahedad kaaslased küll: oivalised ja asendamatud. Mõnus.

Olen kuulnud Teid laulmas sellest kuidas Teile ei meeldi üheksast viieni tööl käia, vabal ajal hängite burksiputkade juures ja lahjendate rohke kange alkoholi ning rasvaste burkside koosmõjul sotsiaalseid erimeelsuseid, ja unistate meelaste sootrollide limpsimisest ning üldse sellest kuidas elu on raske ja samal ajal ka natukene naljakas – kõlab justkui keskmise usina töömesilase argipäev, küllap ongi. Pilguheit ühe loo teksti sünni ja kivimasenduses rifikamalute taha ei tee paha! Näituseks.

Rainer: Ma olen üsna vilets luuletusekirjutaja, seega on mul vaja mingisugust põhja. Kui mõned käigud juba koos, siis tavaliselt üritame selle väga roughilt linti saada, mingi loop näiteks, mida ma siis mõned päevad ketran ja tavaliselt mingil hetkel tuleb kas temaatiline idee, või mingid sõnaread, mida siis koos proovis arutame ja seame. Aga mingit eraldi lugudekirjutajat meil pole, kõigil on ikka kõiges sõna sees.

Ken: Kuigi Highmachine ei kõla nagu bluus siis sisuliselt minu jaoks seda ta on. Lood on reaalsest igapäevaelust. Kosmosest laule ei ole.

Taavi: Just, kui 30 aasta pärast neid sõnu uuesti lugeda, siis võiks see just anda aimu kuidas mõtlesime ja mille üle nalja tegime.

Sten: Mina üheksast viieni tööd ei tee. Tavaliselt teen kuuest kümneni. Õhtuti. Vahest kümnest kümneni.

Julmalt muserdava ja üksluise elu kõrval on Teil kahtlemata teisigi inspiratsiooniallikaid. Rahvuseepos “Kalevipoeg“, Mercury vuntsid, Iommi tömbid näpud ja riffid, Tallinna linna auklikud tänavad ja elamurajoonide vahel puhuvad tuuled – mõned stoilised näited.

Rainer: Soome ehitajad, halbus, lollus.

Ken: Reaalsus inspireerib – tuleb osata seda vaadelda.

Taavi: Elamine põneval ajastul.

Sten: Töö inspireerib. Mul on sellega vedanud. Täpsemalt mäng, mitte töö. Reaalsuse muusikaline taust. Kuidas see kõlab?

Nimi on teil ikka nii stõuner, et annab veel rohkem stõuner olla – imestan ja imestan, pihta ei saa kuidas üks endise idabloki maa bänd nii triviaalselt laheda nime sai, ilma et sellele konkurentsi oleks. Aga tegelikult, Teie nimel on kindlasti mingisugune sümboolsem tähendus?

Rainer: Nimi tuleb Kenilt ja Taavilt, kuigi ma bändi liitudes natukeaega üritasin pressida Highmachine asemel Lowmachine, aga see väga ei võtt vedu. Kuid mida aeg edasi, seda paremini Highmachine nimena minu meelest töötab.

Ken: Tegime Taaviga esimesi demosi ja oli vaja Nuendost eksportides failidele nimed panna. Pakkusin suht lampi aga tõenäoliselt Taavi DVD kollektsioonist sai inspiratsiooni (H.G. WellsThe Time Machine” 1960). Esimene osa “high” vast ei vaja seletust ;)

Taavi: Kindlasti tahtsime, et nimi kõlaks tähenduslikult ja vihjaks ka bändi muusikalisele stiilile. Kui praegu mõelda, siis high ja machine on üsna vastandliku tähendusega. Võib näha mõningast konflikti korrastamatuse ja reeglite vahel. See väljendub ka meie loomingus.

Sten: Taavi ja Ken jah vastutavad selle nime eest. Mul ja Pezil või noh, tegelikult kõigil jäi vahele see nimevaliku protsess. Tundub, et see sündis lihtsalt ja loomulikult. Paljude bändide nimed punnitatakse läbi kompromisside liikmete ühiseks nimetajaks. Selle tulemusena ei tähenda paljude bändide nimed suurt midagi ja peale trendide muutumist kaob ka see vähene. Masin on alati masin sõltumata moest ja “high” on alati moes, kui nii võib öelda.

Stõuner ja doom, vahel käsikäes – nišid mõlemad, aga millise bändina Highmachine ennast näeb? Kuidas Te ise sõnastaksite oma ideoloogilise žanrimääratluse ja elusügava filosoofia? Esoteerilisest staatusest on mõlemad igatahes siinmail vabanemas (praktikas vistist juba ammuilma) ja üha rohkem levipinda leidmas. See saab usutavasti ainult head tähendada? Üksjagu bände tuleb peale, keegi ei taha ära minna – kas fänne sedasi väheks ei jää?

Rainer: Žanr on selline keeruline teema, mulle tundub, et meie puhul tegemist riffirokiga, mis laenab sealt kust parasjagu tundub, et vaja. The power of the riff compells! Väga ennast lukku panna ühte või teise teemasse on üsna mõttetu, seda teeb alateadlikult bändi kollektiivne (loodetavasti hea) maitsemeel niikuinii ja väga kitsasse žanri jäädes on jube lihtne mingeid stampe kasutama hakata, mis sellise musa puhul kerged tulema. Kübeke doomi või rockabillyt või kantrit väga hea vaheldus. Eesti musaskene on viimasel ajal jälle elavamaks muutunud, esinemiskohti ja üritusi juurde tulnud, seega küll fänne jagub. Ja kui jagub vähem, siis mis seal ikka, peaasi, et saaks veidigi musa teha ja end sedaviisi välja elada.

Ken: Eks saund ja mängimisstiil seovad erinevad stiilid ikka tervikuks. Üldine põhimõte on hoida kõik võimalikult analoog ja loomulik.

Taavi: Meile meeldivad teatud tüüpi riffid ja meloodiad, oluline on groov, doom ja üldine saundiline raskus aga annavad muusikale vajaliku kaalu ja sügavuse, kuhu enda emotsioonid heita.

Sten: Minu jaoks väljendavad stoner ja üllatus-üllatus trance täpselt sama asja. Elektrooniline transi muusika väljendab kosmose eluta pool, enamasti puhtalt analoogist lähtuv stoner, kosmose elusat poolt. Mõlemal on omad seaduspärad ja mõlemad on üksteisele hädavajalikud loomaks tervikut. Proovis ja laval tekib endal mängides tunne, aisting ja tundub, et me suudame selle ka üsna vahetult kuulajani viia.

Praeguseks on Teil juba nii mõnigi esinemine seljataga. Ja need kindlasti ei ole möödunud ilma pikantsete vahejuhtumiteta, või on tõepoolest vedanud ja kratid pole kollitanud. Huvitavamad kommentaarid, mida Te olete enda kohta kuulnud peale järjekordset kontserdit?

Rainer: Neid on praegu tõesti vähe olnud, aga Tallinna viimane Fuzz jäi väga meelde, esiteks sellepärast, et me ise seda korraldasime – Keni köögis stencilitega plakatite tegemine kuni lõpuks pea ringi käis ja nii edasi. Aga õhtul peale minnes avastasime, et bänd kellele Sten kardaani laenas, oli sellelt ühe pedaali küljest võtnud ning põhimõtteliselt pulkadeks lammutanud kinnituskruvid lava alla poetades. See oli tore moment. Õnneks aitas Nevesise Ken hädast välja.

Taavi: Ikka surutakse kätt ja kiidetakse, see teeb ainult meele heaks:)

Sten: Esimesele livele Tartusse Rohelisele Planeedile sõitsime läbi kõige jõhkrama tuisu, tormi ja pakase. Korralik algus. Aga muidu veel midagi väga juhtunud ei ole peale selle Fuzzi kardaani jandi. See oli ebameeldiv.

Noortelt ja edukatelt, karjäärihimulistelt muusikutelt on ikka tavaks küsida, et kunas Teie esimesi töö vilju maitsta saab. Siiani olete hakkama saanud üheloolise demoga ja hiljuti jõudis varemalt kontsertidelt tuttav lugu “Hookers From The SwampTrash Can Dance‘i vapustavale, Eesti alternatiivmuusika kogukonda tutvustavale kogumikule “Sügis“.

Rainer: See lugu ongi pärit suviselt salvestussessioonilt, mis pidi aega võtma maksimaalselt kolm päeva, kuid nüüd on veninud pool aastat. Mul on väga kalleid kogemusi sellistelt lindistustelt varasemate bändidega aga seekord õnneks käib kogu protsess meie enda proovikas/stuudios ja rahalist kahju õnneks pole. Seega küll millalgi saame need EP jagu lugusid linti ka. Loodetavasti peagi. Trashi ettevõtmist ei jõua ma siiski ära kiita, sellist isetegemist – DIY stuffi on Eestis kindlasti veel vaja.

Ken: Trummid ja bass on kolmel lool sees. Hetkel on minu taga asi…ei ole kahjuks aega leidnud, et kidra ära teha. Aga võtan ennast käsile.

Taavi: Salvestamine on aeganõudev, eriti kui enda ootused on kõrgeks seatud. Otsime õiget teed kuidas läheneda.

Vabakava: tervitage, joonistage, luuletage või lihtsalt rääkige mõni vahva jutt.

Rainer: Tervitaks Tölbati poisse, Trashi, Heikkit ja kõiki muid skenemehi kes jätkuvalt tõestavad, et kõik tuleb ise teha, ega keegi eest ära ei tee ja kes samas ka heaks näiteks, et ega Eestis bänditeoga rikkaks ja staariks ei saa – musa tuleb teha sellepärast et lõbus on. Paljudel bändidel tuleks see lihtsalt aksepteerida ja kõik sujuks paremini.

Ken: Tundub, et selline muusika hakkab siin alles hoogu koguma. Huvitavad ajad.

Taavi: Tänaks kõiki, kes on viitsinud meie livedele tulla!

Sten: Hetkel olen tööl. Otse tööst.

“Nad kõnelevad vähe; nad isegi nagu tunnevad vähe, sest tunne on neil peidetud kui kuld. Igas tantsus veetakse aurukatelt ja pekstakse vilja. See on püha toiming, kus alati juhtub midagi pühadusevastast, mõned neist mõtisklevad pisut. Ja nii autor kui ka inimesed näivad tajuvat, et kuis ka aja peksumasin neid ei raspeldaks, elu on üks ilus, jõuline ja naljakas asi.” — Voldemar Panso.

Highmachine kodulehekülg
Highmachine @ MySpace
Highmachine @ Facebook

21
Nov 10

Khuda & Lemon Trees @ Klubi Plink-Plonk (20.11.2010)

Eile Tartus ja täna Tallinnas, sedapsi, järk-järgult dinosauruse sammudega vallutab briti post-roki duo Khuda meite kodumaad. Lõunas oli soojendajaks Lemon Trees ja põhjas on kuuldavasti Tolmunud Mesipuu. Loomulikult oleksin tahtnud taas näha ja kuulata Tolmunud Mesipuud, ei tea miks Tallinn pidi selle au osaliseks saama, kuigi polnud paha ka see variant, et kuuldeulatusse sattusid kaks täiesti tundmatut ja avastamisrõõmu pakkuvat kollektiivi.

Olen tähele pannud, et vene juurtega bändidel on tavaliselt kaasas energiline ja elurõõmus kaaskond, kes pole kitsid ning jagavad oma rõõmu teistegagi – tantsiti ja joodi viina, ainult kalamari puudus. Biitniku-eufooria ja melanhoolia, kosmoloogiline indie-printsiip ja malbe, kuulajasõbralik ekstravertne rokk’n’roll. Lavasõu ja esinemise kulminatsioon olid võimsad: publiku joovastus oli ekstaasist seesugune, et üks otsustas vägisi monitori kangutama hakata ja selle enda pea kohale tõsta, mis õnneks või kahjuks tal siiski ei õnnestunud. Mõistan – lõpp oli võimas. Kava tundus selle pika ootamise järel võib-olla ehk liialt pikk, ent muidu oli Lemon Trees mõnus laivbänd.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Lemon Trees @ MySpace

Khuda laeni kõrguva võimendustehnika massiivsus ja pärlsinise valgusfooni kurjakuulutav rõskus ennustasid millegi suure ja enneolematu algust. Kõiki spektreid täitva muusika tegemise jaoks ei ole vaja orkestrit, vaid piisab ka kahest mehest: käelabadega saarepakke lõhkuv trummar ning mees kitarri ja looper‘iga, mille abil jaguneb muusika isekeskis veerevateks alammustriteks. Minimalistlik, kuid konkreetne – näib väga hästi toimivat ka duona, seega küsimused stiilis, et miks pole bassi või teist kitarri, tunduvad veidikene kohatud. Kombitsad hargnesid laiali ja ulatusid isegi ustest ning akendest välja, muuhulgas jõudsid ettekandmisele “Tallinn” ja “Pirsig“, ehkki ruumi sirutamise jaoks oleks võinud mõnevõrra rohkem, sest Khuda on suur ja elastne olevus.

YouTube Preview Image

Khuda @ MySpace

20
Nov 10

The Atomic Bitchwax – Atomic Bitchwax (1999)

01. Stork Theme
02. Birth To The Earth
03. Hey Alright
04. Crazed Fandango
05. Hope You Die
06. Ain’t Nobody Gonna Hang Me In My Home
07. Kiss The Sun
08. Gettin’ Old
09. Last Of The V8 Interceptors
10. Shit Kicker
11. The Formula

Tolle bändi nime eestindamine ja ilumeele järgi väänutamine toob enesega kaasa suupäraseid fiktsioone kui vulgaarseid paduroppusi – sellegipoolest jätan need geniaalsed leiud avaldamata, sest fantaasia on tasuta. Originaalkoosseisus Chris Kosniku (bass, vokaal), Ed Mundelli (kitarr) ja Keith Ackermaniga (trummid, perkussioon) salvestatud debüütalbum “Atomic Bitchwax“, või lihtsalt “I“, kuidas kellegile, on üks paljudest stoner-roki põhialustest, albumitest, mis defineerivad selle tervikliku olemuse ja aupaiste, ausa ja põhimõttekindla esmamulje kaudu. Aasta hiljem järgnenud “II” (2000) on vahest tehnilisem, mitmekesisem, “kastreerituma” helipildiga  ja üleüldse erinevatelt kriitikutelt positiivsemat vastukaja saanuna, siiski ei eruta niivõrd palju ja ei pane kikivarule seisma nagu seda armastab teha tema eellane. Samas “II” on ka väga hea album. Jah, Ed Mundell on see sama muhe sell, kes pidi pikki aastaid aina tüseneva Dave Wyndorfi kõrval kannatama, aheneval laval ruumi leidma, andes lõpuks ometigi õhupuuduse tõttu alla ja lahkus legendaarsest Monster Magnetist. Sealt kust lahkub Ed Mundell, kaob midagi enamat kui hea kitarrist – seda mis Monster Magnetist edasi saab, ei oskagi arvata, kuid midagi head Ed-i lahkumine vaevalt tähendada saab, oletatavat stsenaariumi võis näha The Atomic Bitchwaxi puhul, mille järgnevad albumid kõlasid sootumaks kuivemalt ja ebaoriginaalsemalt.

Atomic Bitchwax” pole üleliia toores ja tahumatu, kuigi punk-rokiliku agiilisuse ja mallidena sulanduvate stõuneri ideaalide taustal võiks seda oodata. Rõõmus, irooniline ja iseenda vastu igatepidi aus – igas hingetõmbes on tunda soojust ja energiat. Ja see kõik väljendub tasakaalustatud ja elumahladest nõrguvas helipildis, kust ei paista miskit puudu olevat. Kosniku draivine ja grooviv bass – sound kui tunnetus mille poole püüelda; Ackermani transparentne trummimäng ja Mundelli signatuuriga kitarripartiid. Domineerivalt instrumentaalne album, ent sisutäitena, seal kus vaja, kuuleb bassimehe Kosniku häält. Tegelikult on Kosniku inisev vokaal sellel albumil isegi veel väljakannatatav ja lisab lugudesse omamoodi vürtsi, prilliraamidega irooniat ja avastusvalu.

Ühtlase konsistentsi juures, mille hulka tõenäolisest ikkagi satub huvitavaid ja natukene vähem huvitavamaid palasid, on noid noppeid mõneti keeruline teha, ehkki kui meenutada, siis päris esimesel kuulamiskorral, mõned aastad tagasi, jäi meelteisse kaikuma imperaatorliku tähelaevana maisusega põkkuv “Stork Theme“, manitsusood “Birth To The Earth” , grunge-komposter “Hey Alright“,  ilkuv-noriv “Hope You Die“, vanaduspõlve nostalgiat kandvad “Ain’t Nobody Gonna Hang Me In My Home” ja “Gettin’ Old” ning jämmi mastaapidesse kanduva ussiaugu heeliks “The Formula“. Paha pole ka nende töötlus Core loost “Kiss The Sun“. Kosmiline hävituspataljon loos “Last Of The V8 Interceptors“, jätkas vallutusretke Kanada suitsuroki veteranide sHEAVY kauamängival “Synchronized” (2002), veidikene teistsuguses, vokaalidega kuues.

Hinnang: 4/5

The Atomic Bitchwax kodulehekülg
The Atomic Bitchwax @ MySpace
The Atomic Bitchwax @ Wikipedia