December, 2010

31
Dec 10

Näpp läbi nõelasilma ehk 40 tulist kastanit ja midagi veel – 2010. aasta muusikalises retrospektiivis

2010. aasta tõi kaasa hulgi keskpärast ja igavat muusika: palju murtuid südameid ja ebamäärast, süldina mööda seina vedrutavat kakofooniat. Lauspasani (eeldusel et lauspaska leidub) õnneks mu kõrvad ei küündinud, sest kaitsemehanismid hakkasid vistist ennetavalt tööle ja sinna lähedale ei lasknud. Igava ja lauspasa vahele, kõige kõrgemale poodiumikohale, helisalvestised mille kuulamise järel ei pea eneselt häbi pärast silmi välja koukima ja nahka maha koorima, mahtus üksjagu maradöör-kosmonaute ja allveesukeldujaid. See neljakümne kastani formaat tundub pop olevat, ja kuidas minagi saan siis kehvem olla. Nelikümmend vaba kohta, tahtjaid neile kohtadele on peaaegu kaks korda nii palju – valikud on rasked, ent tugevamad astuvad nõrgematele kannaga näkku ja suruvad need allapoole. Valimist jätsin välja kontsertsalvestised ja lühialbumid, mõndapidi see ahendas valimit. Ja nagu näha, siis suurem osa sellest valimist pole siin varemalt kajastust leidnud, – nii mõnigi album järgnevast nimekirjast lisandus sinna alles selle aasta viimasel nädalal -, mille ma üritan tuleval aastal parandada, vähemalt osade puhul, mis on kõige enim erisuguseid emotsioone tekitanud. Numeratsiooniga, justkui eelmisel aastalgi, pead vaevama ei hakanud.

Järgmine albumite nimekiri on ritta seatud alfabeetilise seaduspärasuse alusel:

  • Alunah – “Call Of Avernus
  • Asteroid – “II
  • Ayahuasca Dark Trip – “Astral Sunset
  • Blaak Heat Shujaa – “Blaak Heat Shujaa
  • Black Bombaim – “Saturdays and Space Travels
  • Brant Bjork – “Gods & Goddesses
  • Earthride – “Something Wicked
  • Electric Wizard – “Black Masses
  • Endless Boogie – “Full House Head
  • Hour Of 13 – “The Ritualist
  • Hukkunud Hinged – “Hukkunud Hinged
  • Hypnos 69 – “Legacy
  • Josiah – “Procession
  • JPT Scare Band – “Acid Blues Is the White Man’s Burden
  • Kayo Dot – “Coyote
  • Kuklachew & The Space Cats – “Softy
  • Långfinger – “Skygrounds
  • Master Musicians Of Bukkake – “Totem Two
  • Mona De Bo – “Nekavējies, Šīs Ir Spēles Ar Tevi
  • Moon Duo – “Escape
  • Motorpsycho – “Heavy Metal Fruit
  • Necronomicon – “Necronomicon
  • Phlox – “Talu
  • Pombagira – “Baron Citadel
  • Quest For Fire – “Lights From Paradise
  • RotoR – “4
  • Sabbath Assembly – “Restored To One
  • Samsara Blues Experiment – “Long Distance Trip
  • Stonehelm – “Stonehelm
  • Sun Araw – “On Patrol
  • Sungrazer – “Sungrazer
  • Talbot – “EOS
  • The :Egocentrics – “Love Fear Choices And Astronauts
  • The Black Angels – “Phosphene Dream
  • The Wounded Kings – “The Shadow Over Atlantis
  • Tolmunud Mesipuu – “Koger ja Panter
  • Ufomammut – “Eve
  • Yawning Man – “Nomadic Pursuits
  • Year Of No Light – “Ausserwelt
  • Øresund Space Collective – “Slip Into The Vortex

Ja veel… möödunud aasta oli viljakas pind igasugustele üritustele, mille vaieldamatuks kulminatsiooniks osutusid veedetud päevad Hollandis, minu jaoks esimesel Roadburni festivalil – ja päris suure tõenäosusega järgmisel aastal uuesti, sest see kogemus oli fantastiline. Rääkides kodumaistest üritustest, siis tegid nende korraldajad siingi tubli töö ära, võimaluse oma loomingu tutvustamiseks said uued kohalikud tulijad, ja esmakordselt jõudsid siiamaile seesugused suurnimed nagu Weedeater, Black Cobra, Saviours ja Ufomammut.

Kodumaisetest üritustest jäid meelde, ja jätsid sooja tunde järgnevad üritused, mida ma jõudumööda ka kajastasin selle blogi lugejatele:

  • Roheline Planeet 9 / Klubi Plink-Plonk
  • Hard Rock Laager / Vana-Vigala
  • Ganjapäevad – Tartu Tripimuusika Festival / Genialistide Klubi
  • Ufomammut, Pedigree, Talbot / Klubi Korter
  • Puhas Muld Vol. 1 / Puhas Kuld
  • Tolmunud Mesipuu plaadiesitluskontsert / Klubi Plink-Plonk
  • Wrupk Urei, Phlox, 2020 / Klubi Plink-Plonk
  • Hingedepäeva Äng / Klubi Plink-Plonk
  • HoStock / Greifi Trükimuuseum

Muusikalised kollektiivid keda õnnestus 2010 aasta jooksul laivis näha:

  • 9horizon
  • Ancestors
  • Astra
  • Black Cobra
  • Church Of Misery
  • Comus
  • Crystal Cloisters (3)
  • Death Row
  • Earthless
  • Edgars Rubenis
  • Enslaved
  • Finntroll
  • Five Seconds To Leave
  • Goatsnake
  • Highmachine (2)
  • Highride
  • Horricane
  • Hukkunud Hinged (2)
  • Jex Thoth
  • Kantor Voy
  • Khuda
  • Kuklachew & The Space Cats
  • Kuma (3)
  • Led Boots
  • Lemon Trees
  • Mad Sin
  • Maikameikers
  • Mayhem
  • Nevesis (2)
  • One Dollar Project
  • Pagan Altar
  • Pedigree
  • Phlox
  • Planet Spot (2)
  • Saviours
  • Smõuk
  • Sons of Otis
  • Sõjaruun
  • Taak (2)
  • Talbot (3)
  • Temples
  • The Grand Astoria (2)
  • The Lamp Of Thoth
  • The Machine
  • The Wounded Kings
  • Tolmunud Mesipuu
  • Ufomammut
  • Voog (3)
  • Weedeater
  • Witchcraft
  • Wrupk Urei
  • YOB
  • You Are God
  • Zahir

Siinkohal on sobiv koht soovida, et möödunud aasta toredad mälestused iialgi meelest ei läheks ja tulev aasta veel parem tuleks. Tänan kõiki lugejaid ja muidu toredaid inimesi, kellega on võimalus ja au olnud kohtuda ja/või kes on Eesti muusikamaastikku kuidagimoodi paremuse poole edendanud.

2011!

24
Dec 10

Black Bombaim – Saturdays And Space Travels (2010)

01. Side A
02. Side B

Black Bombaimi esimene helisalvestis, esimese epohhi avastamisretkede ja eneseleidmise rõõmu hõlmav omanimeline lühialbum ilmus 2009. aastal. Esimeseks täispikaks albumiks peetakse küll kõnesolevat “Saturdays And Space Travels“-it, ehkki ma ei näe põhjust miks “Black Bombaim” ei tohiks toda auväärset tiitli kanda – tuld neelava musta siu selga salvav žiletitera, kibe amps kaktuseõiest ja viirastused virvendaval horisondil; soliidne ja riskivaba kooste psühhedeelia ja punetavate silmavalgetega riffiroki ääremaadelt. Portugal polegi teab mis eksootiline maa, tuleb toda kergemat psühhedeelset kui raskemat stoner/doom kraami sealt mailt viimasel ajal üha rohkem, ja üldsegi mitte kehva. Black Bombaim ongi siinkohal seesugune hea näide mis varrukast kohe hea võtta on, kollektiiv mis on žanrimääratluse lahtrisse kirjutanud “acid-dropping-mushroom-taking-groovy-headbanging-psych-heavyness“. Muusika raskuse defineerib kuulaja subjektiivse anduri mõõtkava ning minimaalne ja maksimaalne väärtus mille andur suudab registreerida: kerge kui leviteeriv, kääritatud puuviljadest purjakil vangerdav koolibri ja raske kui miljoneid tonne kaaluv, tuld ja tahma kõrgele taevasse paiskav tulemägi.

Piiritletud struktuuridega, ent seevastu väga hingelise ja energeetilise lähenemisega, “Black Bombaim” järglaseks on mõneti askeetlikuma ning ettearvamatuma meelelaadiga “Saturdays And Space Travels“, mis paljastab tolle “jõutrio” tegeliku, orgaanilise hingamisega mina. Otsekui musitseerimas oleks hoopistükkis teine ansambel, ehkki nagu peagi selgub, on tegemist ikkagi sama seltskonnaga, ainult lähenemine protsessile, heliloome vormistamisele ja serveerimisele kuulajaskonnale, on muutunud tükimaad lihtsakoelisemaks ja sõltumatumaks rangelt kasti aheldavatest normatiivkoetistest: kahe raja jagu laupäevaseid kosmosereise intergalaktilisel luksusjahil, mõlemal pikkust üheksateist minutit ja nelikümmend seitse sekundit, mõtteliselt eraldiseisvad teemad, sõidavad Ricardo absoluutse lõpmatusena kulgevate soolode ning Tojo ja Senra massiivsete groov‘ide najal läbi kõikide mõeldavate tähesüsteemide ja sisegalaktikate. Jah, kui mõtteisse tuli nüüd Earthless, siis oleme täitsa õigel lainel. Ja Black Bombaimi ei ole sugugi häbi võrrelda selle jumaliku nektariiniga, analoogne sünergia on olemas ja töötab, ning ei paista tagasi vaadates vähimalgi määral juhuslike nootide jadana, vaid vägagi määratletud ekspansiivse tahteavaldusena ja selle teostusena siinpool tajutavat universumit, mille osised kanduvad ka kaugematele, varimaailmades pesitsevatele planeetidele ja tähtedele.

Black Bombaim“-i maalitud maisete luitunud maastike imetlus ja igatsus eskaleerub “Saturdays And Space Travels“-is kosmilisemat laadi idülliks. Esimene osa kannab kuulaja erisugustesse looduskaunitesse oaasidesse, lopsaka taimestiku ja sõbralike olenditega areaalid, mida iseloomustab neile omane, üksteisest erinev värvitoon, ja seeläbi ka veidikene erinev hetkemeeleolu. Kui esimene osa peaks kandma nime “Saturday“, siis minu tavapärasest laupäevast, mis seostub üsnagi hallina, paremal juhul helesinise ja oranži vahepealsena, erineb too värviküllane pildiraamat omajagu. Läbivaid värviteemasid, õigemini assotsiatsioone, on kolm: roheline, punane ja kollane. Kodeeritud meeleolu ei saa alati üheselt mõista. Kaugenevad oaasid sumbuvad taamal keerlevasse tähistaevasse. Kiirus on see, mis defineerib selle kuidas me maailma näeme: üldiselt on inimestel meeletult kiire, märkamata mis nende ümber toimub või mis teistmoodi võiks olla; ühiskond on suunatud kiiremini liikumise suunas. Mulle meeldib mõõdukas kiirus, liiga kiire on tavaliselt halb. Mõtteline teine osa “Space Travels” rebib avali silmadega, suurel kiirusel, – ühtseteks valgusvihkudeks sulanduvate tähtede vool ärritab nägemiselundeid ja sunnib veelgi kiiremini edasi liikuma, kuigi suurenev kiirus ja ärritavad valguskiired pole karvavõrdki ebameeldivad -, eemale lakooniliste värvinarratiividega ideaalmaailmadest, tagasi okasmetsa, steppi või kõrbe, kuhu iganes sinu süda tegelikult kuulub (jutuotsad eelmised albumi loost “Complication“).

Saturdays And Space Travels“-i on võimalik täies mahus kuulata bändi BandCampis või alla laadida, loomulikult täiesti legaalselt ja ilma maksukoormata, siit.

Black Bombaim on: Ricardo (kitarr), Tojo (bass) ja Senra (trummid).

Hinnang: 4/5

Black Bombaim @ Facebook
Black Bombaim @ MySpace
Black Bombaim @ BandCamp

20
Dec 10

HoStock @ Greifi Trükimuuseum (17.12.2010)

Vanasti tuli tsirkus linna ilmatu kära ja müraga, HoStocki “telk” (Greifi Trükimuuseum) asus küllaltki nurgataguses kohas ning ega kui assisteerivaid pärgamendirulle lugenud ei oleks, siis vistist polekski seda kohta üles leidnud. Tillukene eesruum, kurja pilguga valvurid ja piletilett, kust sai sutsaka aerosoolvärvi käeselja peale (soovi korral kindlasti ka mujale). Esimeses, väiksemas ruumis mängisid muusikat erisugused plaadikeerutajad; suuremas ruumis astusid üles aga elavat muusikat tegevad artistid. Kolme aastakümne taguse pioneeride nääripeo vaimus kosmoloogialabor ja tripopodid, nostalgiahõnguline ja avara ehitusega sõukese, kuhu selle õhtu tipphetkel võis koguneda ligikaudu paarisaja osaleja kanti, nende seas kohtas nii tavalisi kodanikke kui tsirkuselanikke endideid. Esinejateplejaad oli lai ja kirev – midagi igaühe maitsele.

Päris esimene bänd jäi küll nägemata, kuid esimene nähtud bänd, milleks oli Led Boots (juttude järgi selleks ürituseks spetsiaalselt kokku pandud kollektiiv), jättis äärmiselt vinge mulje. Milline lavaline sünergia! Näod on tuttavad, aga nimedega neid kokku ei oska viia, väljaarvatud kitarrist Sven, kes on kunagi kitarri mänginud Tartu tossuroki kollektiivi Smõugi ridades.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters juhatati kõvakübaraga õhtujuhi poolt sisse kui bänd, mille muusika nautimiseks peab tarvitama joovastavaid aineid – vale puha!  Crystal Cloisters ise on substants, amorfne ühenduslüli maise lihava ja taevase, pilvepiiril laiuva spirituaalse kuningriigi vahel. Sisemine ja väljumine ussiaugu ühest kui teisest otsast näeb igakord isemoodi välja, ja kui esimesed katsed toda ussiauku läbida päädisid füüsiliselt katastroofiliste tagajärgedega, siis iga järgneva korraga on see muutunud aina valutumaks. Ühesõnaga, kloostrikristalli eliksiiri vaimu värskendavate toimeaine(te) potentsus muutub samm sammu haaval kõrgemaks, mille läbi avanevad uued väravad ja senikogematud tundmused. Masinavärk töötas perfektselt nagu alati, vääramatu stimulandina ergutas meeli visuaalne värvigomorra. Esmaettekandele jõudis ka nende uus lugu “Sünaps“.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

Ümbritsev pidu arenes omasoodu. Algselt kahemeheprojekt, nüüdseks juba kolmest indiviidist koosnev vabamuusika kollektiiv Planet Spot, kellede koosseisu on vahepeal lisandunud kelmikate näomaalingutega tsirkusetantsijatar Blu, kosmosedžässi koherentsete lainete interferents. Publik oli igatahes neist lainetest kantud, tunduvalt rohkem kui eelnevate esinejate puhul – kas süüdistada selles nüüd tarbitud alkoholikoguseid või tõepoolest sünkroniseerusid punktiplaneedi gravitatsioonivälja tõmmitsad lava ees trallivate inimeste omadega. Paratamatult põrkusid minu lained ülejäänud publiku omadest, ja sisekosmose väljaspoolt avamisest ei tulnud suurt midagi välja: TUF-i intiimsem õhkkond, vähemate vastutöötavate võnkegeneraatoritega, jõudis ülesandepüstitusele üsnagi lähedale. Keelpillidele võib julgelt volüümi juurde surada, annaks tunduvalt massiivsust juurde. Vokaalilgi olid omad huvitavad sürreaalsed ja kandvad momendid, ootamatult hästi töötas isegi.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Planet Spot @ MySpace

15
Dec 10

Bongripper – Satan Worshipping Doom (2010)

01. Hail
02. Satan
03. Worship
04. Doom

Kõiki Bongripperi salvestisi kontseptipõhisteks oleks vahest liiast pidada, aga sellegipoolest on nood üksteisest kummatigi kauged ja ei püsi tülpinult ühes kulunud rööpas, vaid püüdlevad iga kord millegi uue ja avarama suunas. Varasemast loomingust tõstaks kahtlemata esile mõlemad 2007. aasta albumid “Hippie Killer” ja “Heroin“, millest teist võib kohe kindlasti nimetada kontseptalbumis, ainuüksi selle piiratud, 25-st eksemplarist koosneva heroiinisõltlase abipaki tõttu, kuhu nii muuseas on poetatud heliketas, 75 minuti pikkune kõrvade kaudu ründav heroiini üledoos, veene söövitav ja ajus lühiühendusi tekitav mudane drone‘i ralli. “Hippie Killer” on seevastu žanripiire läbistav, psühhedeelse ja post-roki seguse taustaga jämmid põrkuvad raskete doom‘i mudalaviinidega. Kuigi “Hippie Killer” jaguneb kümneks pealkirjastatuks alamosaks, tasub seda Bongripperi enese sõnul vaadata kui ühte terviklikku lugu. 80-minuti (eriti lühemad ei ole ka teised) pikkune debüüt “The Great Barrier Reefer” (2006), – pikem kui SleepiDopesmoker” – , on samuti huvitav ja mitmekülgne, ehkki lõpupoole vajub ära. “Hate Ashbury” (2008) on veelgi massiivsema pildiga kui aasta varem ilmunud kaks albumit, “Heroin“-iga võrreldes siiski pehmem ja struktureeritum, kaldudes ikka sinna mudase doom‘i kanti, millega toda bändi peamiselt seostada saab.

Paistab, et doom‘i fännid on “Satan Worshipping Doom“-i hästi vastu võtnud, sest teda võib nende paljudegi selle aasta lemmikute nimekirjade seast leida. Ausalt öeldes jookseb seesuguse geneetilise koodiga muusika viimasel ajal kõrvust mööda, pole midagi mis peaajus neuronid kiiremini liikuma paneks. Hea mälestus “Hippie Killer“-ist sundis Bongripperi uue, järjekorras viienda kauamängivad juures peatuma. Satan Worshipping Doom” on mõnevõrra lühem kui tema teised velled, teisalt kontsentreerituma ja ladusamini progresseeruva sisu ning suurusjärgus tajutavama füüsilise akuutsusega – kui öelda on palju, siis võib-olla ongi seda kõige parem hästi lühidalt teha. Fantaasiaspekter on lai ja kirev, kaugelt üheülbaline ja igav, sulandub temaatiliselt ja teemakihtide üleminekutelt, mõningate eranditega, pea ideaalselt. Elava hingetõmme, helipildi mädaneva rõveduse soojus ja esteetilisus, meenutab et tolles transhumanistlikusele kalduvas loomesfääris on säilinud mõningal määral veel inimlikkuse alget.

Spektiivi üks ots visandub jõulise ja lärmakana, neurootilisel palgel rüvetamas vastsündinud hingede vaimu ja süüta puhtust, lõpp jällegi on aeglane ja vaevatud, õlul raske ja toksiline koorem, ronimas püstloodis tulemäe seinal, jalataldu limpsimas liha läbistavad tulekeeled. “Hail” lamandub ja tammub seejärel suurema osa ajast ühe koha peal, kuid ennem seda  paneb ta sind kummardama riffide surelikule mõistmatut jõudu. Mornilt monoloogi pidav monoliit “Doom“, räägib drone‘i ja funeral‘i keelt, nahutab ennast pattude eest, mis pole veel teokski saanud. Klassikalise mekiga Norra talupoegade black metal ja Rootsi trendipedede stõuner, mille vahele mahub sittakanti labaseid valuspasme – “Satan” ei eruta emotsionaalselt siinkohal karvavõrdki. Küll aga erutab “Worship“, – lausa meeletult – , aeglasel tempol ja napisõnaliselt filosofeeriv, kiht-kihilt kasvav post-rokk, morfooside kese, kust ei puudu painavad, otsmikku saagivad subkosmilised pulsarid ega kraut‘ilik eluõnne utoopia. Kaose lummavus on otsatu.

Ehkki “Satan Worshipping Doom” pole just kõige kergemini hoomatavam Bongripperi kauamängiv, on selles üsna palju huvitavaid nüansse, mida tasub mekkida ja enese jaoks lahti harutada.

Chicago trööstitus koosneb: Dennis Pleckham (kitarr), Nick Dellacroce (kitarr), Ronald Petzke (bass), Daniel O’Connor (trummid).

Hinnang: 3.5/5

Bongripperi kodulehekülg
Bongripper @ MySpace
Bongripper @ Facebook
Bongripper @ Bandcamp
Bongripper @ Encyclopaedia Metallum

15
Dec 10

Tulemas: HoStock @ Greifi Trükimuuseum (17.12.2010)

See on AVALIK PIDU, oodatud on kõiksugu rahvas, või ka mittesugu, aga siiski OODATUD ! Kõigi maade hullud, kutsume teid ühinema !

…Tartu ja Tartu Kunstikooli Jõulupidu “HoStock” toimub 17. Detsember 2010, Greifi trükimuuseumis Esimesel korrusel kahes ruumis, sisenemine on hoovist.

Ühes saalis DJ’d ja teises bändid.
Uksed avanevad koos Rajoonikomiteega kell 20.00

Esinevad :

Planet Spot (impro psy – stoner)
Alan Proosa (bodymusic / discomagnifique / punk)
Crystal Cloisters (Post – Stoner)
Rajoonikomitee (Bassiliin)
Led Boots (Funk)
Morguevara (Reggae / Rock)

KinkyMint (Electronica / Pop / Electro)
Kratt (Post – Lament)
Useless Rusty Gear (Experimental / Post – Noise)
Skiso (Breakcore)
Psychoterror (PunkRock)
Blackeye Redlip (8-bit/ circus breakcore/darkstep)

Pilet : TK / TKK 25.-
Facebookis attendinud ja kostüümis 35.- / 50.-
Dresscode : CIRCUS

Greifi trükimuuseum
Kastani 38
Tartu, Estonia

Algus : 20:00

Tsiteerides Morguevarat :

“Kutsume teid kummalisele muusikalisele üritusele, mis ilmselt kipub kanduma ka teemadesse nagu kunst, ilusad inimesed,”Pilgud universumi mõistatustele Douglas Adamsi vaimus kuid läbi Tartu boheemlase silmade” ning transpersonaalsem seks ja miks mitte ka linn.”

Võib esineda muudatusi.

Plakati suurmeister on meie austatud Kuldar Leement ! Suurimad tänud ja suudlused

YouTube Preview Image

HoStock @ Facebook
HoStock @ Rada7