January, 2011

30
Jan 11

The Wounded Kings – The Shadow Over Atlantis (2010)

01. The Swirling Mist
02. Baptism Of Atlantis
03. Into The Ocean’s Abyss
04. The Sons Of Belial
05. Deathless Echo
06. Invocation Of The Ancients

The Wounded Kingsi esimene kauamängiv “Embrace Of The Narrow House” (2008) kui sellele järgnenud “The Shadow Over Atlantis” on valdavalt linti mängitud ja komponeeritud tolle kollektiivi asutajateliikmete Steve Millsi ja George Birchi poolt, hetkekooseisus olevad Nick Collings ja Luke Taylor lisandusid mõnda aega hiljem ning hoolitsevad selle eest, et need peenetundelised lood teostuksid elutruult laivesinemistel. Debüüt “Embrace Of The Narrow House” oli ajaliselt ja tundeliselt küps, ning hoolikalt läbi mõeldud album, täiusliku raskemeelsuse ja altruistlikuse proovilepanek, kust ei puudunud ka filosoofiline eend. Tekib küsimus, et kuhu on selliste peenelt sepistatud ideaalide juurest veel edasi liikuda: rõhk on asetunud kindlale, loogilisi radu pidi liikuvale motiivile, nii lüürikaliselt kui instrumentaalsete seadete osas; atmosfäärid on tüüned ja artikuleeritud, üldmuljelt isegi primitivistlikud, kuid oskuslikult manipuleerivad – instrumentide vahel on rohkem tühja ala, mänguruum on laialivalguvam ja avaram ning kõla on tublisti sügavam, tummisem, ja vokaali juhtiv roll on esilekerkivam. Seda leemendavat õõva ja kaost ilmestab kurjakuulutav esikaane illustratsioon. Oleks liiast panna The Wounded Kings ühte patta liigeseid paljaste kätega demonteeriva funeral‘i koolkonnaga, ehkki võrdlus kaasmaalastest Mossiga pole üldsegi kohatu – taolist kibedat, omapäraselt kitsast ja ettepoole suunatud koolnunaeratust leiab nendegi palgelt -, ulatub bändi igand ennemini varajasesse, traditsionaalselt puhta doom‘i ajastusse. The Wounded Kings kõlab otsekui ühise maise keha oleks saanud kaks legendaarset, ent paraku varalahkunud modernse doom‘i keeruka iseloomuga eestvedajat Warning ja Reverend Bizarre. Antud album ainult kinnitab seda. Loomulikult pole võimalik nende bändide poolt tühjaks jäetud kohti täita.

Motiiviks, kontsepti kehtestavaks lõngaks on meile kõigile teada-tuntud ja südamelähedane muinasjutt, võib-olla isegi tõsilugu, kes sedagi teab, Atlantise saarest, seal laiunud ideaalühiskonnast ja tsivilisatsioonist, mis aja möödudes mandus ja kaotas oma jumaliku väärikuse, seal elanud inimesed muutusid sõjakateks ning korrumpeerusid, kuniks neid tabas jumalate viha, üleujutus ja suur maavärin, mis pühkis selle saare maamunalt igavaseks – versioone on erinevaid. Näidishukkamine tulevikutsivilisatsioonidele – ülbus ja hoolimatus maksab kätte -, “The Shadow Over Atlantis” üritabki seda mõningal määral muusikaliselt taasetendada, Vanakreeka draamade eeskujul, küll tagasihoidlikuma ja erapooletuma kehana. Steve Millsi sõnul on ta fantaasiakilde leidnud ka H.P. Lovecrafti loomingust, mille juuri võib kohata viimases loos.

Eristuvad kolm alamteemat ja kaks interlüüdi, oreli ja klaveri külmad ning meelevaldsed, ihunahka värisema panevad vahepalad, mis annavad otsa edasi järgmisele teemale. Esimene teema moodustub lugudest “The Swirling Mist” ja “Baptism Of Atlantis“, teine loost “The Sons Of Belial” ja kolmas “Invocation Of The Ancients“. Kõige sidusama ja huvitavama vaatenurga paljastab esimene osa: “The Swirling Mist” pulseeriv basstrumm ja aina laienev konsistents, oreli täidlane mütoloor; “Baptism Of Atlantis” köidab meeldivaima vokaalse meloodiaga, minimalistlik klaveriklimberdamine ja lõpplahendusena kaalutletud kitarrisoolo. “The Sons Of Belial” valem sarnaneb eelmise teema teisele peatükile “Baptism Of Atlantis“, kuigi nüansse on rohkem ja teemaarendus minoorsem, ja ehk kuuleb seal koguni kõige sisukamat kitarrisoolot. “Invocation Of The Ancients” sünge, vaevu kuuldava hingedekoori sosinate raske ühisohe, kaose peegeldus ookeani lainete alla peidetud, kiivalt kaitstud sopist, kus puhkavad Atlantise poegade ja tütarde viimsed säilmed. Jõuline lõpp.

Trööstitu, aga mitte lootusetu.

The Wounded Kings on (vasakult paremale): Nick Collings (trummid), Luke Taylor (bass), George Birch (kitarr, vokaal) ja Steve Mills (kitarr, klaver, orel).

Hinnang: 4.5/5

The Wounded Kings @ MySpace
The Wounded Kings @ Encyclopaedia Metallum

30
Jan 11

Øresund Space Collective – Slip Into The Vortex (2010)

01. I Teleported To Acapulco
02. Mothership Machinery
03. Fondle The Frequency
04. Slip Into The Vortex
05. Sonic Snake
06. Lord Of Slumber

Lisaks “Slip Into The Vortex“-ile ilmusid eelmisel aastal Øresund Space Collective’i põhjatust repertuaarist veel “Dead Man In Space” ja “Glossolalia“. Esimene, “Dead Man In Space” on küllaltki traditsionaalse kosmose-roki mekiga, kaldudes veidikene, küll pindmisi džässi slummidesse, ja teine, “Glossolalia” ammutab inspiratsiooni hoopistükkis ragga maailmast. “Slip Into The Vortex” on midagi seesugust mida ØSC poolt ei oleks oodanud: rühmiti kindlapiiriline, lausa struktuuride ja ettekavatsetud taotlusega intellektuaalne avaldus. Siiamaani olid minu suuremateks lemmikuteks “It’s All About Delay” (2006) ja “The Black Tomato” (2007), millest viimane võib-olla isegi vaikselt sosistades ennustas musta augu olematu keeriselõpme ühendumist selle galaktikaga, ent sedavärki pompoossel kujul küll mitte. “Slip Into The Vortex” terviklikkus ja sujuvus ei sõltu kaugeltki distsiplineerivatest juhtohjadest, pigem on see ühine vabanemistung, mis on aastate jooksul üheselt mõistetava eesmärgi ja tõlgenduse omistanud, hoolimata et lühikese eluaja kestel on sealt trobikond külalismuusikuid läbi käinud ja looming on teinud läbi kummalisi kõrvalepõikeid, hakkab välja arenema iseloomulik kosmopoliitne figuur – oletatav valem ØSC siiani õnnestunuima “stuudiosalvestise” puhul; arhiivipõhjades on üksjagu kontsertide ja jämmisessioonide salvestisi – kümneid tunde, kui isegi mitte saja ringis -, esimese osas andsin endale lubaduse, et üritan kõigepealt vanad läbi kuulata ja paremad tallele panna, ja operatiivselt kõige värskemaid kuulata – küllap on seal suurel hulgal sätendavaid pärleid, mis ootavad enese leidmist maailmamere viljakalt kasvulavalt.

Slip Into The Vortex” on tõsimeelne, ilma üleliigse teatraalsuse ja pimestava pealiskaudsuseta hedonistlik tripp, mille üürikese kestvuse (80 maist minutit) vältel jõutakse paljudki ekspansiivset kogeda. Alguses olid jutualged, muistendid mille vundamendi rajavad kergelt, vahest isegi lausa märkamatult ja vähese tähelepanu osaks saavad trummid, ja tonaalselt mõmisev bass, mis jutustab edasikandva osa, loo põhja, lastes fantaasial uuristada juhuslikke ja ettearvamatuid soppe, nagu seda teeb kevadine sulavesi. Trummi ja bassi vadistamisega liituvad pea koheselt sooloinstrumendid, kes kirgastavad põhja värviküllase dialoogiga või täidavad vahutades, samaaegselt teise kihina laiuva jutustusega ülejäänud vabad helispektrid, vahel täidavad nad selle spektri koos, teinekord jällegi vahetavad delikaatselt teatepulka ja annavad selle üksteisele sujuvalt üle. Nimetatud kihti esindavad siin albumil väärikate teostuste näol kitarrid, saksofon, klahvpillid (hammond) ja süntesaatorid. Kihistunud, ent perfektselt sulanduvad narratiivid, milles on omajagu kaost ja inimmõistusele seletamatut hullumeelsust, osutuvad siiski kaunis hästi mõistetavateks ja meeli paisutavateks psalmideks.

Avaloos “I Teleported To Acapulco” domineerib bassi intensiivne mõttekäik, millega liitub viivitamatult saksofon, jäädes sinna pea 10 minuti pikkuse loo lõpuni, andes vaid hetkeliselt juhtohjad ühele kitarrile; teise kitarri, hammondi ja süntesaatori ambivalentne kaosemüür annab loole tõelise õhulisuse tunde. “Mothership Machinery“, mis on albumi kõige pikem (25 minutit) lugu, on ka ühtlasi selle kõige avatuma vaatega lugu, kõige lähemal bändi kosmosejämmide juurtele, samas jällegi juurdub mõnusa ja veniva džässi kanti, kitarride ja saksofoni pidev flirt, mida saadab omasoodu, ehkki täiesti ideaalse ajastusega suskav süntesaatorite ja kilavate miasmide koor. Teises pooles koorub järjekordselt välja bassi meloodilisem külg ja süntesaatorite koor tõmbub veidikene tagasi, ning ka kitarride ja saksofoni avaldused muutuvad lakoonilisemaks, ent ei vaibu ja omavad üksteise vahel tugevat sidet. Mitmekülgne ja palju erinevaid teemasid läbiv lugu. Saksofoni prevaleeriv meelelaad tuleb esile loos “Fondle The Frequency“, taustarütmiks primitiivne, Aafrika liivakõrbete pärandiga perkussioon, mida toetab bass, ja saksofoni harmoonilist idülli täiendavad tagasihoidlikul moel kitarr ja siinustega turgatav süntesaator.

Järgmine, seitsmenda kauamängiva nimilugu “Slip Into The Vortex” omistab imaginaarse liidrirolli kitarridele, kelledel on nüüd au särada. Saksofon törtsutab kaeblikult, kuid ei – kitarrid lämmatavad kõik tema katsed esile tõusta. Õhkkond kasvab talumatult intensiivseks, väledaks tagaajamiseks: süntesaatorite mesimagus sumin kui spasmilised kärgatused ja kitarride paarisoolod tapavad viimasegi molekuli vaba hapnikku. Lüsergilise madukehana pikki ussiauku aelev ja selle suudmeid ääristav “Sonic Snake” jätkab eelmise loo tihedalt täidetud natuuri, impulsiivsed freak-out‘id, fatalistliku tempoga mõttelende eri suundades vormivate fantaasiakildude abrasiivsus tekitab kohanemisel üksjagu eetilisi dilemmasid, ja hoiab kuulaja pidevas ootevalmiduses. Melanhoolse motiiviga “Lord Of Slumber” meloodilist suunda veab alustuseks bass, kitarrid ja süntesaatorid pingestavad olukorda taustal. Meloodia kandmise võtab viimasel minutil üle üks kitarridest ja bass keskendub rütmile, lugu lõppeb enda poole kutsuvate süntesaatori lainetusega. Täiuslik sissejuhatus albumile ja veel täiuslikum väljajuhatus, mõneti liialt kurblik, aga albumi üldist, edasiliikuvat voolu hästi tabav.

Slip Into The Vortex” salvestati koosseisus Stefan (kitarrid), Magnus (kitarr), Kaufmann (trummid), Jocke (bass; rajad 1, 3, 4), Pär (bass; rajad: 2, 5, 6), Mogens (hammond, süntesaatorid) ja Dr. Space (süntesaatorid). Kahe erineva bassisti kasutamine säherduse kontsepti juures annab tollele salvestisele üksjagu mitmekesisust juurde. Jocke stiil parasjagu vaheldusrikas ja jõuline, Päri oma jällegi meloodilisema ja  pehmema suunitlusega – samas tase on ühtlane, ja justkui mainisin, siis selline kahe muusiku oskuslik laveerimine vürtsitab improvisatsiooni tervikut meeldivalt.

Hinnang: 5/5

Øresund Space Collective kodulehekülg
Øresund Space Collective @ Facebook
Øresund Space Collective @ MySpace
Øresund Space Collective @ Internet Archives

24
Jan 11

Mirabilia & Wrupk Urei & Phlox @ Klubi Plink-Plonk (22.01.2011)

Inimesi oli üksjagu rohkem kui kolm kuud tagasi toimunud säherdusel Phloxi ja Wrupk Urei ühisjõul veerenud simmanil. Vahest oli tollel korral isegi liiga vähe elavaid hingi. Teisalt mulle meeldivadki intiimsed, väiksemale kuulajaskonnale suunatud kontserdid tihti rohkem, sest pole kedagi kes nügiks ja meeleheitlikult oma kaaslasele või kaaslastele kõrva üritaks karjuda, ajal kui laval olev bänd teeb tõsist tööd ja üritab publikule veel tõsisemat sõnumit kohale toimetada. See selleks muidugi. Publikus oli energiat palju, energiakobar millest oli vaba voli tükikene hampsata ka laval jäsemeid ja instrumente painutanud muusikutel – palju positiivsust ja sirgjoonelisust.

Phlox pani eelmisel korral lati üsnagi kõrgele, et seda oli seekord piisavalt keeruline märgatavalt veel kõrgemalt ületada. Kütet ja diferentsiaalseid mõtteavaldusi oli küllaldaselt, vaatamata minoorse osa publiku kommentaarile, et kuhu küte jääb. Sünkroonkükid ja soolode spiraalis lustakalt lõkendavad noodid kandsid sedakorda futuristlikku sõnumit, eelmine ekskursioon tihkas lennutada rohkem teravalt lõikavaid nostalgiakilde ja spontaanselt üle verevalumites õlgade langevaid spliinseid hetki. Kokkuvõttes väga nauditav ülesastumine Phloxi poolt – nagu alati, kui võib nii öelda.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Phlox @ MySpace

Mirabilia jättis võrdlemisi külmaks, ei saa mina sellest muusikast aru. Eelviimane lugu isegi meeldis. Mõnus nõksuga käik, alguses akustiline kitarr ja siis pehme suminaga elektrikitarr – folgipõhjaga Rootsi stõuner-rokki meenutas mingil määral.

Mirabilia @ Myspace

Wrupk Urei paistis esinevat sedapuhku lausa täiskoosseisus, sest viimati oli puhkpillide sektsioonis otsekui üks hing vähem. Paar tuttavat motiivi ja ühe 10L poti jagu groteskset, Krautonia feodaali Clavicepsise õukonnamuusikute tungalterade narratiivset suppi nonde vaimsele, utoopiaideedest lummatud diktaatorile. Juhuslikud koorunud ja omasoodu keevad jämmid või peenelt sepistatud ja ettekavatsetud demagoogiaavaldused – kahtlemata mõlemat, parajalt spontaansust kui pureva koera välkuvate hammaste verist domineerimist. Aga mulle paistis see utoopiana, ja see utoopia oli joovastav, puhtalt kuulamisest ja vaatamisest.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Wrupk Urei @ MySpace

23
Jan 11

Tulemas: Heliosphere Festival 2011 (24.02.2011 – 27.02.2011)

Veebruari lõpus on põhjust tähistada: vabariigi kui eksperimentaalmuusika festivali Heliosphere nimel. Esimene puudutab ennemini eestlaste südameid, teine nii eestlaste kui välismaalaste südameid, kes tolle üritustega seonduvalt siiamaile saabuvad, ja sellest idealistlikust festivalist osa saavad. Heliosphere läbivaks jooneks on väljast sissepoole kasvav eksperimentaalne käsitlus, mis ühendab 4 päeva peale laiali valgununa omajagu ragisevaid aatomeid, post-rokki, doom‘i ja psühhedeelset potsatamist. Kõigile on midagi. Kui kõik hästi läheb, siis üritan kohal olla teisel ja kolmandal päeval.

Kollektiive, keda soovitan kindlasti vaatama ja kuulama minna (sest kes teab, kas neid enam kunagi selle riigi pinnal näeb):

  • Edgars Rubenis
  • Circle
  • Five Seconds To Leave
  • Dark Buddha Rising
  • Kuma
  • Nadja
  • Year Of No Light

Täpsema informatsiooni leiab allpool olevatel linkidelt.

Intervjuu festivali korraldaja Jarmo Nuutrega

Tere Jarmo! Varmalt lähenev 24. veebruar tähendab muusikasõpradele, kuid kindlasti ka sulle endale, peale selle et on Eesti Vabariigi sünnipäev, sedakorda midagi enamat. Nimelt saab 24. veebruaril avapaugu sinu poolt korraldatav Heliosphere Festival, kus kuuleb ja näeb erisuguseid artiste üle kogu maailma. Adrenaliin voolab, selles pole kahtlustki. Aega ei ole enam tõesti palju järele jäänud tolle tähtsa päevani. Kuidas ettevalmistused laabuvad?

Adrenaliin vulistab jah. Ettevalmistused laabuvad täitsa hästi. Teen ja sahmin, püüan sammhaaval hakkama saada. Sebimist on muidugi väga palju ja pidevalt kerkivad esile asjad, mille peale enne ei osanudki mõelda. Eks siis tuleb jooksu pealt teha ja lahendada.

Aga on see ju ka esimene kord mul sellise mastaabiga asja korraldada. Põnev on.

Räägi natukene lähemalt Heliosphere hingeelust: kust tuli mõte seesuguse muusikaürituse korraldamiseks, mis pani paika taolised žanripiirid (rangete piiride puudumise) ja miks asukohavalik langes just Von Krahli kasuks? Mida sümboliseerib nimi?

Idee tuli põllul ananasse korjates ja istutades. Lihtsalt ühel hetkel kargas pähe idee, et võiks teha säärase festivali. Kuna ei teadnud, et midagi päris sellist oleks varem ka toimunud või toimumas, siis seda enam tundus, et too festival sobituks hästi kohalikule üritustemaastikule.

Žanripiirid on täielikult tunnetuse küsimus. Kõik festivalil esinevad artistid ja bändid esindavad mingist küljest eksperimentaalsust ja psühhedeelsust, igaüks isemoodi. On elektroonikat ja traadipunte, esmapilgul võiks ehk isegi mõelda, et kuidas need kõik kokku sobivad, aga minu jaoks need kõik jooksevad mingitpidi kokku ühisema nimetaja alla.

Von Krahl tundus kohavalikuna lihtsalt hetkel ainukene sobilik koht. Kahekorrusepeod Krahlis on kuidagi väga mõnusad ja asukoht on ka täiuslik, nii et, ei oskakski momendil kohe mingit muud klubi või ruumi välja mõelda. Eks näis mismoodi või kus järgmisel korral on.

Nimi otseselt ei sümboliseerigi midagi. Samamoodi, nagu žanripiiritluse puhulgi, tuli ka nimi tunnetuse tõttu. Lihtsalt sobib. Ma üldiselt teengi väga paljusid asju tunde järgi – kui tundub õige ja kõnetab, siis võib tuld anda.

Esinejate nimekiri on muljetavaldav. Suurnimedest (nimed mis mulle midagi ütlevad) leiame eest näiteks põhjanaabrite krautroki raudvara Circle‘i, Kanada (tõsi, hetkel resideerub Saksamaal) doomiduo Nadja, Prantsuse post-rokki kolossose Year Of No Lighti ja hulgi väiksemaid kollektiive, kellede nimed pole samuti asjaomases ringkonnas tundmatud. Kuidas sul õnnestus niivõrd lai ja tugev esinejaskond Tallinnasse meelitada; milliseid artiste oli kõige keerulisem siia peibutada, ja milliseid kõige kergem (äkki pakkus keegi lausa ennast ise)? On siinkohal olnud abi ka kontaktidest ja tutvustest, mis sa Talbotiga tuuritades oled omandanud?

Ega siin mingit erilist valemit polnudki ja ei pidanud kedagi ka meelitama. Saatsin kirjad, arutasime tingimuste üle ja kui mõlemale osapoolele sobis, sai kokku lepitud. Müstifikatsioonivaba tegevus.

Olulist keerulisust polegi olnud, aga võibolla ma ise ei võtagi asju kui keerulise või lihtsana, nad lihtsalt on nagu on ja tuleb tegutseda vastavalt olukorrale. Vahetevahel on tekkinud mõned ootamatused mõne agendiga näiteks, aga eks kõigest saab üle asju arutades.

Ise enda pakkujaid oli väga palju ja siiani tuleb veel pakkumisi. Viimati näiteks üks UK punt, kus osaleb ka üks endine Godflesh‘i liige. Kuna seks hetkeks oli nimekiri juba täiesti täis, siis paraku pidin ütlema ei, nagu ka paljudele teistele. Nimekirjas olevatest puntidest oli näiteks Year Of No Light see kes ise väga soovis tulla. Saime kokkuleppele ja nii ongi.

On tore näha, et festivali vastu tuntakse päris suurt huvi mujalt riikidest, olenemata asjaolust, et see pole veel toimunudki. Pooled piletitest on siiani müüdud ka Eestist välja, enamus küll Soome, Venemaale, Leetu ja Lätti, kuid ka Austriasse, Saksamaale ja Belgiasse. Saab olema vägagi kirev seltskond.

Talbotiga ringi sõites tekkinud kontaktid on ka vägagi abiks olnud jah. Mõned esinejad on meie nö sõprusbändid, kellega siin-seal koos esinetud ja läbi käime.

Milliseid bände sa muusikalises kontekstis ise kõige rohkem ootad? Võib-olla on see imelik ja isegi sobimatu küsimus, aga milliseid kollektiive pead sa töövõiduks – bändid, millelt viimaks kinnituse saanuna olid uhke, et saad seesuguse artisti siiamaile tuua.

Endale tundub et Circle oli paras töövõit. Ka Ben Frost ja Year Of No Light, kuigi viimased küll ise avaldasid tugevat soovi.

Mul on tegelikult juba paras hulk esinejaid märgitud üles, keda alguses plaanisin sel aastal kutsuda, kuid kellega asjaajamine finantsilise poole taha seekord jäi. Arvan, et ka nood saavad olema toredad töövõidud ja laksutan natuke ette juba heameelest keelt.

Ise tahaks näha neid kõiki. Olen teinud ju valiku oma maitse järgi, vähemalt ses osas, mis puudutab just konkreetse festivali žanrimääratlust.

Sul on varemalt kogemusi klubikontsertide ja tuuride korraldamisega. Kuidas ja kui fundamentaalselt erineb festivali korraldamine ja edukas täideviimine (sellele küsimusele saab küll alles vastata kui üritus on õnnelikult lõpule jõudnud) võrreldes kahe eelmainitud “katsumusega”? Huvitavamad probleemid ja ootamatumad ülesanded millega sa oled ennast leidnud vastamisi seismas?

Asjaajamist ja sebimist on kõvasti rohkem. Peab koguaeg mõtlema, et kuidas ja mis järjekorras midagi teha, millal ja kuidas reklaamida jne jne. Pidev strateegiate väljamõtlemine. Aga samas mul ei ole mingit erilist organiseeritust, teen kõiki asju, jällegi, nii kuidas tunne on ja tükkhaaval tegelen kõigega. Tõenäoliselt ei ole see vist “õige” lähenemisviis, aga mis seal’s ikka. Kindlasti õpin ka kogu sellest protsessist, ehk isegi järgmiseks korraks haagib natuke selgem organiseeritus külge.

Eeldusel, et kõik kulgeb probleemideta, festival jääb finantsiliselt tasakaalu ja Von Krahli päris maha ei põletata, siis võib Heliospherele järgmisel aastal tõenäoliselt järge oodata?

Jah. Isu on küll ja tasapisi juba veeretan mõtteid, et kuidas ja mis ja kes. Ja vahepealsel ajal on plaanis teha väiksemaid Heliosphere nö alaüritusi, žanriliselt teemasse sobivate artistidega kontserte jne. Eks näis, kuidas kõik läheb ja mis mõtted hiljem peas olema saavad.

Igasuguste ürituste mõttes tasub jälgida Talk Left-Handed‘i ja Heliosphere kodulehtesid, nii ametlikke kui ka Facebook‘i omi, viimases näiteks toimub just tihedam uudistevoogamine.

Heliosphere Festivali kodulehekülg
Heliosphere Festival @ Facebook

Talk Left-Handedi kodulehekülg
Talk Left Handed @ Facebook

21
Jan 11

Tia Carrera – The Quintessential (2009)

01. Home
02. The Unnamed Wholeness
03. Gypsies
04. New Orleans
05. Hazy Winter

Tagaratastel traaviva saksmannide sportauto sihvaka esiletungiva kere vormikus ja kiirus, või siis hurmava tõmmunahalise Ameerika näitlejatari Tia Carrere säravvalgete hammaste pimestav peegeldus, kannustab ehk veidikene kiiremini mängima ja keerulisemaid vangerdusi tegema, et elu kiirteel ohutult liigelda, ent üldjoontes näib nende rännak rahumeelne, sest proosalise getoeluga, vinegretti-laadse sotsiaalse düsenteeriaga, ollakse harjunud. Eks neid kristallmehikesi ja kräkihoorasid jagu ka Austinisse, mis loomulikult ei kahanda tolle hipisõbraliku linna sügavale surutud lipukese nähtavust psühhedeelse muusika maailmakaardil. Tia Carrera, ligi 10 aastat tegutsenud ja kolmest mehest koosnev jämmiv jõutrio on tänaseks päevaks ilmutanud viis helikandjat, millest täispika tiitlit vääriksid kandma omanimeline “Tia Carrera” (2006) ja toosamune “The Quintessential” (2009); pole kaugel uuski, mis loodetavasti ilmub selle aastanumbri sees, nii vähemalt räägitakse. Bändil on olnud au ka esineda seesugusel üritusel nagu Roadburn Festival, mis on teadupärast üks mastaapsemaid ja kultuslikumaid (raske)psühhedeeliale suunatud üritusi – aastaks oli siis 2008. Papist poisid pole nad tõepoolest: sammutakse samal rindel koos etaloni Earthlessiga; fännid ja kriitikud nendivad, et justkui oleks bändi puudutanud tumedanahalise heerose käsi. Lugematuid tunde jämme, kõhuhädade ravimist esmaklassilise burbooniga, helgematel päevadel isegi kristallpuhtast veest valmistatud viskiga, veidra sudu hingamist ning kallutatud aja ja ruumi ekspluateerimist.

Õhulise ja avatud iseloomuga, kuulajasõbralikuks kohitsetud feedback‘i ja taustamüra kooslus moodustab avaloo “Home“. “The Unnamed Wholeness” veniv terviklikus on ütlemata tüütav ja üksluine: enamvähem pidevas samas rütmis sõudvad bass ja trumm, totaalsest hävingust päästab kitarrist Jason, kes toob õnneks kirkamaid hetki tollesse hallolesklusse. Sooritus on keskpärane, ei tekita erilist aplausitormi. Härrased – nüüd on aga aeg soojendusdressid maha visata, jalad tagumiku alt lahti pakkida ning need vaheldumisi liikuma panna, kord üks jalg ette ja siis jälle teine, hoogustades sealjuures tempot. “Gypsies” tervitab sabbath‘likku motiiviga, kaasahaaravama rütmi ja kulmusid kergitavate kitarrisoolodega, intiimsete tunnete lebra täidab ruumi. Küllap on see ülistusood kolmiku naisideaalile, kes pole küll mustlane, aga tõmmu küll. “New Orleans” ei jäta kujutelmadele ruumi, rudimentaalne düstoopia, katastroofidest ja jõhkratest hoopidest rusutud linnakene kurikuulsa Mississippi jõe deltas, algupärase bluusi künnimaa, rühib ootuspäraselt mööda põldu ja künnab sügavaid vagusid ja poetab sinna seemneid, mis toovad lauale kibeda, higi ja verega välja võideldud leiva. Enesestmõistetav sünergia ja mitmehäälne itk; kaebad mis sa kaebad, kuid pääsu ei ole kitarrisoolodest, mis ujutavad üle viimsegi kui ühe põllu, bassikeeled mis pigistavad seejärel pinnasest välja viimsegi veetilga ja tihedad, kogu tsirkust sitkelt koos hoidvad trummid, piksenooled kuivast taevast, mis kannustavad janusse sureval maapinnal tulekeeli taga. Eskapismile ei ole siin ruumi, küll aga raevust tingitud ekstaasile.

The Quintessential” intro leiab endale väärika vastase, vahest isegi venna, outro “Hazy Winter” näol, 60-ndate briti psühhedeelse roki meelsusega vokaalid ja neegrivanamehe tömpide näppude alt lendu lastud orjameelsed bluusimustrid akustilisel kitarril, panevad tollele albumile väärika punkti.

Jason Morales (kitarr), Andrew Duplantis (bass) ja Erik Conn (trummid).

Hinnang: 4/5

Tia Carrera @ MySpace
Tia Carrera @ Facebook