February, 2011

27
Feb 11

Alunah – Call Of Avernus (2010)

01. Living Fast In An Ancient Land
02. The Call Of Avernus
03. Song Of The Sun
04. Magic Lantern
05. Eternal Sea
06. Dance Of Dionysus
07. Circle Of Stone
08. Higher
09. Hermetic Order Of The Golden Dawn

Briti neliku esimene tõsine katse püünele saada, kolmelooline lühialbum “Fall To Earth“, ajal kui nime lõpust puudus veel h-täht, oli parasjagu tugev, et tähelepanu äratada ning rohkemat panna ootama. Lärmakas ja massiivne, tilkumas kaloririkaste riffide kolesteroolist – naisvokaal kirsina tordi peale ja ongi inglismannidel oma Acid King. Mõttelised punktid kaardil, kuhu vahele mahub Alunahi muusika, on varem mainitud Acid King ning džungliavarustesse peituv Reino Ermitaño, sinna vahele julgeks mainida/loopida seesuguseid nimesid nagu Fuzz Manta ja SerpentCult (kellede viimane album on salvestatud sama mehe, Greg Chandleri poolt, kes aitas selles protsessis ka Alunahi). “Call Of Avernus” ei ole kahtlemata nõrk debüüt, paremat on raske tahta, näidates Alunahi võimekust kohanemisel ja rabada suurepärase ning koguni meelevaldselt köitva fuzz‘ise helilaminaadiga, mitmekülgset lugudekirjutamise oskust, ampluaa algab aeglase, kuid mitte väga kurva doom’iga, kogudes osati tuure ja kihutades mobiilse maanteejurtana piki stõuneri avenüüd, lõpetades õhuliste ja erootilis-paganlike psühhedeelsete afääridega.

Living Fast In An Ancient Land” mudane algus ja edaspidine stõuneri vurav kõiksus, meeldejääv ja püüdev lüürika võivad küll lollitada, kiirendades põsed lohku ja peopesad niiskeks tõmmata, kuid pigem on see keskpärane, vahest isegi lõpupoole jääv lugu. Nimiloo allüür toob tasapisi selgust ja avab ukse lüürilise poole sügavustesse, aega kui mehed ja naised tantsisid alasti ümber kivipaljandeid ja jõid sooja lambaverd. “Song Of The Sun“-i doom‘ine, kõige vanemate päikeseusuliste, tähetarkade ja posijate naturalistlik alkeemia on alles esimene arvestatav lugu, millega on soov üheks saada, tantsida kuuvalges ja kuulata naeratava kuu kavalaid ja teadmistest rikkaid sosinaid, lõpmatuseni. Eelnevast tundest, soovunelmast ei pane taganema järgminegi lugu “Magic Lantern“: õrn ja hellitav, sireen, käes hägune latern, kutsub sind sügavamale ja sügavamale, aina kaugemale metsasügavusse, muinasjutukuningriigi südamesse. “Eternal Sea” tekitab alustuseks omajagu groteskseid tundeid, igav ja veelkord igav, justkui magushäälne sireen on sind juhtimas valele teele, peatud, ent siis tuleb pöördepunkt, instrumentaalne pingestatus, ulguvate kitarride vägivaldsus, mis paneb sind aina kiiremini vilkuva tule suunas tormama. Ja siis sa kukud – kukud sügavale maa alla, päkapikkude kuningriiki, sulle kui jumalale pakutakse magushaput – joovastavat – marjajooki, jood ja trallid ning langed oimetult sinakaskollastele samblatuttidele – “Dance Of Dionysus” ja veinijumala sa-ei-taha-homset-kogeda pohmell. Ärgates tervitab sind kividemüriaad – noogutavate ja peaaegu tummade, vahetevahel üksikuid silpe “au-ou-üü-iap” mõmisev vennaskond -, kuhu sa ka ei vaataks, on kivid ja ainult kivid, sind ümbritseb kivide ring, mõmisev ja maagilist sammalt popsutav vennaskond. “Circle Of Stone” jämmiliku koonuse põhi, koondudes hiljem teravikku, etanooli hävitavaks monstrumiks, päästab valla vennaskonna samblatossu sisse peitunud maailma. Vahepealne, küllap ei ole see ebameeldiv, aga ka mitte väga meeldiv maailm, meeleseisund, mida pole hiljem erilist põhjust mäletada, külvates ainumalt segadust ja meelepetteid, asendub peagi metafüüsilise, surmaeelse ringja dimensiooniga, kahelävelise uksega, millest õige on see üks – üks, mis toob sind ellu tagasi, vaata et sa siis astud õigelt poolt sisse. “Hermetic Order Of The Golden Dawn” kulmineeriv lahendus on tõepoolest mõtlemapanev ja meeldiv, valikuid ja neid saatvaid otsuseid täis: tina ja mett, vihma ja päikest, valu ja ekstaasi, olmeelu ja elava fantaasia vilju – sobiv atmosfääriline tükk esimese kauamängiva lõpetamiseks.

Olles kuulanud varemalt “Fall To Earth“-i – ja kuulates seda vahelduva eduga “Call Of Avernus“-e ette ja taha -, siis progresseeruvalt häirib üha enam üleüldine tasakaal: vokaal kaob tihti instrumentide müüri taha, jättes nõrga ja iseloomutu mulje, ja kitarrid, mis on alati paistnud silma nii magusa tooni ja viskoossusega, on plahvatusvalmis, kuigi mida ei tule, on seesamune plahvatus. Oi kuidas “Fall To Earth” plahvatab, seest ja väljast – aga eks see üks esteetiline küsimus ole. Pole paha, tollest bändist kuuleme tulevikus veel ühte kui teist.

Sophie (vokaal, kitarr), Dave (kitarr), Gaz (bass) ja Jake (trummid).

Hinnang: 3.5/5

Alunah kodulehekülg
Alunah @ MySpace
Alunah @ Facebook
Alunah @ Encyclopaedia Metallum

26
Feb 11

Hypnos 69 – Legacy (2010)

01. Requiem (For A Dying Creed)
02. An Aerial Architect
03. My Journey To The Stars
04. The Sad Destiny We Lament
05. The Empty Hourglass
06. Jerusalem
07. The Great Work

Armastus on seesugune keeruline asi, millele ei oska ühest ja ainuõiget mõtestatud definitsiooni anda suured mõtlejadki, selle üle on sajandeid juureldud, ja juureldakse järgmised kakskümmend üks sajandit, vahest rohkemgi, seniks kuni tuleb vastu eksistentsi külm ja krobeline sein, sulgeb valikud – neljast ilmakaarest ja taevas saab raudse kaane -, jättes alles vaid mälestused. Nagu armastuses ikka: armastatakse, jagatakse kõige sügavamaid ja isiklikumaid tundeid, siis jällegi tülitsetakse, neatakse üksteist maa alla, ja siis lepitakse, nähakse oma väiklast rumalust ja isekust ning leitakse tee lahenduseni, lunastuseni mis lahustab suures klaasanumas hingelised väärmõistmised ja seab maailmaasjad taas algseisu – just nii nagu nad olema peavad. Maailm, mis on tillukene versioon seda ümbritsevast maailmast, maailm, milles võib peituda omakorda teine maailma ja selles järgmine maailm – lõpmatuseni, kuid alati on need maailmad omavahel tugevas seoses, kandes endas edasi pealmise maailma pärandit. Tihedalt ümbritsetud maailmade pärand ja minu platooniline armastus Hypnos 69 loomingu vastu ei ole muud kui metafoorne kujund, mille otsa algus ja lõpp on samamoodi arusaamatud nagu eelmised laused. Pärand on oluline, sest viimnegi kui üks tolle Belgia neliku albumitest on mäletamist ja armastamist väärt. Pärand, mis muutub iga järgneva teosega aina mahukamaks ja sopilisemaks, pakkudes kuulajale põhjust enese armastamiseks ja selle üle juurdlemiseks. Ju siis saatus ei tahtnud, et “The Eclectic Measure” (2006) viimaseks pärandiks jääb – ja ju siis oli pärand lahtine, justkui seda kannustav armastus. Asjakohase nimega lõpp-punkt “Legacy“? See ta on, ehkki algus oli armiline ja valus, nii valus, et ma kandsin ta täiesti maha ja olin valmis temast lahkuma, aga siis koputas südamele pärandi kivikõva käsi, ja andes uuesti võimaluse, näis kõik palju ilusam ja äratuntavam – jah tema see on. Siinkohal võivad seinad vastu põrgata, paistab ideaalne hetk ja paik lõpliku loomingulise moratooriumi kehtestamiseks…

Suured mõtted ja sõnad on niikuinii nii suured, et nad siia ilmaruumi ära ei mahu, mis sa neid ikka suure jõuga pressid, läheb teine huupi katki, ja seda nüüd küll vaja pole. Kogenud progressiivsete tuulte kuulaja tunneb “Legacy“-s ära omajagu pärandit, kõige puhtakujulisemat progenektarit 70-ndatest, mille anumatest tilgub moka peale kõige magusamat King Crimsoni avangardset avantürismi, Pink Floydi tavainimesele mõistmatuid peatükke kosmose piirituse avastamisel, Deep Purple‘i jonnakat ja tabamatut heitlust balansseeritud raskekoelisuse ja balansseerimata lihtsakoelisuse vahel, ning Cameli delikaatselt vormistatud psühhotroopiat. Võib-olla on ainumalt kõlbeline kurta seda, et kohati reprodutseerib “Legacy” liialt King Crimsoni maailmade pärandit – aga see ei saa ometi olla halb?! Kuristik, mis laiub debüüdi “Timeline Traveller” (2002) ja viienda, viimati mainitud kauamängiva “Legacy” vahel on parasjagu lai, et seda niisama astudes ületada ei saa, aga küll hoogu võttes ja õigel ajal ära tõugates. Progressiivne suunitlus on toda bändi köitnud alati, kuigi alguses flirditi tugevalt 70-ndate raskemapoolse psühhedeelse rokiga – sildistamine stoner-rokiks paistab veidikene kummalisena -, “Legacy“-ile omane helipilt sündis pärandina nende eelmisel albumil “The Eclectic Measure“, mida peetakse paljuski Hypnos 69 parimaks albumiks, ja kindlasti täiesti õigustatult. “Legacy” viib seda pärandit loomupärase progresseerumisega edasi, andes tooni pikkade ja keerukate kompositsioonide näol, liikudes lähemale ja samastudes rohkem klassikalise proge mitmekihilise ja irratsionaalse kõlapildiga.

Legacy” seitsmest loost koosnev ja seitsekümmend minutit kestev kontseptuaalne marsruut, viib kuulaja aega kui au sees olid veel vanad ja algupärased jumalad – päeva kui jumalakartlikus oli veel üsnagi loomulik osa igapäevastest rutiinidest. Välist keha ehib pilt alasti Eevast ja õunast ning mööda puuvõre tontlikult roomavast maost, keda võib lõppude lõpuks süüdistada seesuguse katku nagu inimkond vallapäästmises. Säherduse ilusa keha andis Itaalia psühhedeelse kunsti gild Malleus, kellede muusikaline keha on tuntud kui Ufomammut. Monumentaalne, 18 minutit pikk “Requiem (For A Dying Creed)” avab pärandi apostroofilise ja tihedalt seotud kitarri ja hammondi koostööga, sumbudes kurvaks ja lämmatavaks, ennustavaid nägemusi täis unenäoks, ja siis tõstes jällegi pea, ulatades kandikul teemaotsa saksofonile – kordudes ja maalides edasi aina täienevaid kuvandeid, ja lõppedes sealt, kust ta algas. Vahest selle albumi kõige komplektsem ja mitmekesisem mõtteavaldus, epohhidena kulgev paadireis valgusejõel. “An Aerial Architect“-i saksofoni kantud algusmotiiv laenab tuntavalt midagi “21st Century Schizoid Man“-ist, väljudes sellest küll kiiresti ja rajades teed saksofoni ning kitarri tundeküllasele kahevõitlusele, kahe sõbra väljendusrikkale heitlusele, kus kuuleb palju šokeerivat kui meeliülendavat. “My Journey To The Stars” rahulik ja vaikne, flöödi ja akustilise kitarri luigelauluna kõlav paarumine. “The Sad Destiny We Lament” jätkab akustilise kitarriga, saates siingi pisut melanhoolse tegumoega teemat, süntesaatorite laviin ja kosmiline pingestatus paneb siinkohal mõtlema Pink Floydile. “The Empty Hourglass“-is on tunda jämmilikku lähenemist, lihasuretuslikku motiivi, mille kasvava tempo ja intensiivsuse eestvedajateks on taaskord käsikäes käivad kitarr ning saksofon – kuid ei, juhuslikkuse hooleks ei jäeta siin kauamängival midagi, see juhuslikus omab väga kindlalt motiivi ja taotlust.  “Jerusalem” – püha linn ja selle prohvetid; prohvet saksofon ja tema teatraalne, püha linna tuledekuma varjudes mänglev narratiiv, loovad tunde, et see oled sina, kes sa oled seal taevas ja valitsed seda maailma, just sina, aga mitte tema, kohe kindlasti. “The Great Work” võtab mitte just lühidalt kokku varasema kuue nektaripiisa joovastuse ja aina kasvava janu, rakendades neid motiive kui andes edasi ka midagi uut, sulandudes ühte lõkkepraginaga. Flöödi kurbmäng ja saksofoni potentsus, trummide ning bassi ülemuslik roll ja kitarri skisofreeniline allegooria – sünergia ja ühtekuuluvus, mis selle kõik võimalikuks teeb, on selle saladuse, teadmatu teadlikuse avav võti.

Tom Vanlaer (bass, bariton kitarr, Moog Taurus, Hammond, Rhodes), Dave Houtmeyers (trummid, perkussioon, süntesaatorid), Steven Marx (saksofonid, Rhodes, Hammond, mellotron, klarnet) ja Steve Houtmeyers (kitarrid, vokaal, theremin, kaja).

Hinnang: 4.5/5

Hypnos 69 kodulehekülg
Hypnos 69 @ Facebook
Hypnos 69 @ MySpace

21
Feb 11

JPT Scare Band – Acid Blues Is The White Man’s Burden (2010)

01. Long Day
02. Not My Fault
03. Death Letter 2001
04. Stone House Blues
05. I’ve Been Waiting
06. Acid Blues Is The White Man’s Burden
07. Amy’s Blue Day

Kansas City (Missouri) hästi hoitud saladus – saladus, mida on tagantjärgi nimetatud üheks tollel ajal raskemale muusikale aluspinda loonud proto-metali pioneeriks (MC5, Blue Cheer, Grand Funk Railroad) -,  70-ndatel sealkandis ilma teinud bluus-roki trio JPT Scare Band, ootas enese avastamist, laagerdus ja kogus aupaistena, pudeli avamisel ja sealt vedeliku väljavalamisel tõusvat mõrkjat aroomi, pea 20 aastat, kuniks 90-ndate keskpaigas otsustas too kolmik oma loomingut salvestama ning helikandjatel väljastama hakata. Tunnustus ja kuulsus tuleb vaikselt, aga järjepidevalt ning kasvab iga päevaga – piisavalt kuulsust, et säilitada oma põrandaaluse imago ja üllatada sügavale põranda alla vaatajaid. Terry Swope‘i kõrgelt energeetilist, psühholoogilistesse äärmustesse kalduvat, emotsioonidega manipuleerivat kitarrimängu on palju võrreldud tolle ajastu ühtede silmapaistvamate kitarristidega, kellede hulka kuuluvad näiteks Jimi HendrixEric Clapton (Cream, The Yardbirds), Jimmy Page (Led Zeppelin).

Acid Blues Is The White Man’s Burden” kõige vanemad palad pärinevad bändi algusaegadest, lõpetades päris tänapäevaste töötluste ja aranžeeringutega. JPT Scare Bandile kaugelt iseomase kõlaga “Long Day” üllatab ambitsioonikuse ja Swope‘i tehniliste soolodega, kuid üldiselt jääb igavaks, rääkimata sellest, et see kõlab üsnagi võõrkehana, 80-ndate juuksemetalina, sulandumata sootumaks albumi üldise meelestatusega. “Not My Fault” ei üritagi kõlada vanamoeliselt, ehkki tahtmatult ta seda teeb, Swope‘i nostalgiaküllane ja justkui suurt pattu kahetsev vokaal, rahuliku, lühikeste ekstaasivalangutega kitarri ning rütmisektsiooni klassikalise mekiga bluusi-koostöö. Mõnusalt tasakaalus õhkkond: õrnema soo esindajate taustavokaalid lisavad loole huvitava ning ergutava, kohati gospeliku elemendi. Tõlgendus bluusilegendi Son House‘i aegumatust kurbusest “Death Letter Blues“, on suurepäraselt õnnestunud ning kannab edukalt edasi tolle delta-bluusi meistriteose sombust meeleolu: mikrofoni taha oleks otsekui lastud mustanahaline mees, inspireeriv miimika ja tõetruu muretunnetus, kes iganes seal ka ei laulaks (võimalik, et bassimees Grigsby). Grigsby räpase kõmaga bass ja Littrelli jõuline trummimäng meenutab siinkohal veidikene Grand Funk Railroadi.

See on punkt, kust saab alguse lüsergiast ja spontaansusest täidetud teekond: “Stone House Blues” ja “Amy’s Blue Day” olematu produktsiooni ja kvaliteediga keldrijämmid, mis lisavad tegelikult omajagu võlu veel juurde, on selle retke joovastavaimad sõlmpunktid, kus koorub välja Swope‘i elüüsiline kitarriga rääkimine – inimkeele pruukimine on teisejärguline, kuigi vajadusel jätkab ta sealt kus näppude ja kitarri koostöö väsimuse või tüli tõttu lõppeb -, rütmisektsiooni raevukas ja räpane, voolava sujuvusega, enesestmõistevalt, töötav vundamendi valamine soisel pinnasel, mis ähvardab iga hetk enese alla tühimiku paljastada. Jämmide kõrvalt leiab tugeva, riffidest seotud pala “I’ve Been Waiting“, mida peab JPT Scare Band isegi vist nii tugevaks looks, et on otsustanud selle kaasata pea igale salvestisele, mis nende täistuuridel töötavast plaadivabrikust väljub. Antud versioon, 2001. aastal salvestatud “I’ve Been Waiting” kõlab senini kuuldud versioonides peajagu paremini, kätkeb loomuomast happelist teemakäsitlust.

Nimiloo sisulise tähenduse üle võib muidugi vaielda, sest ma ei tea tõttöelda kedagi, kes oleks pidanud bluusi pärast kannatama – vastupidi, bluus on hea muusika, millega koormat maha laadida ja oma kannatusi maha pesta räpaselt südametunnistuselt. Lüsergiinhappe dietüülamiid võib vahest suure koormani viia, aga see on kaheldav, pigem on seegi leevendav koorem, üldises pildis. Siirdudes tagasi pala “Acid Blues Is The White Man’s Burden“, siis algab see huvipäraste, veidikene uniste ja venivate, ent teravalt helisevate akordidega (igahommikune äratus), millele järgneb küllaltki keskmise natuuriga bluus. Domineeriv ja tarmukalt rühkiv rütmisektsioon, eriti bass, annavad rohkem vaba ruumi Terry Swope‘ile, kes üritab veenva järjekindlusega kuulajale sisendada hingelise koorma esteetilist kui pimedat külge, lõpuks võib koguni uskuma jääda, lastes aeg-ajalt tahtmatult keeled valla ka kitarril, jätkates niiviisi suusõnalist mängu.

Paul Grigsby (bass), Jeff Littrell (trummid) ja Terry Swope (vokaal, kitarr).

Hinnang: 4/5

JPT Scare Band kodulehekülg
JPT Scare Band @ Facebook
JPT Scare Band @ MySpace

19
Feb 11

Earth – Angels Of Darkness, Demons Of Light 1 (2011)

01. Old Black
02. Father Midnight
03. Descent To The Zenith
04. Hell’s Winter
05. Angels Of Darkness, Demons Of Light 1

Aastaid tagasi, noore ja kurja bläkkarina, ei sallinud ma karvavõrdki Earthi loomingut: müra oli liiga seosetu müra ja sulnid kataklüsmid jällegi liiga kaunid, et hundi isu leevendada. Vanasõnagi ütleb, et ega Earthita saa, ja ei saagi, vältimatult puutud temaga kokku ja astud sisse tema erivärvi seintega paleesse, mille ärklikorrusel asuvast rõduga sahvrist avaneb vaade maailmaookeanile, rohekassinisele sametile, ääristatud valgete vahutriipudega, tõuseb hoovusega sahvrisse, taganedes üritades sind endaga kaasa viia – aga see ei ole käsk, sest alati on vabadus kutsest loobuda ja talitada niiviisi, nagu sinu enda süda õigeks peab, ja kui sa pead õigeks jääda paleesse, siis saagu sinu otsus teoks, kui aga tahad kaasa minna lainemölluga, ka siis on sinu tee valiku ees lahti. “The Bees Made Honey In The Lion’s Skull” (2008) on ja jääb minu jaoks Earthi üheks täiuslikumaks ja kunstipärasemaks albumiks, samuti sellele eelnenud lühialbum “Hibernaculum” (2007), mis pärineb sama käbi seemnetest. Earthi elulugu on pikk, justkui niisamuti nende diskograafia, killustatud ja omab piltlikult samasugust armusuhet nagu Kaunitar ja Koletis. Uue albumi valguses kuulasin nõndasamuti vanemaid albumeid – koletised ja kaunitarid, ühe olendi pojad ja tütred ikkagi -, ja avastasin ennast ühtäkki “Earth 2: Special Low Frequency Version” vibratsioonide võimuses: pilk suunatud tühja sinisesse taevasilma, keha võnkumas kofeiinihukatuses, näpud tabamas noid tühjusesse liuglevaid noote ja pea nagu tühi lillkapsas, kuhu ei taha haakuda ükski asine ja edasisuunav mõte. Ja siis on veel need kaunitarid, moepoodiumite hirmud ja ilastama panevad despoodid.

Järjekorras on “Angels Of Darkness, Demons Of Light 1Earthi kuues stuudioalbum, samapalju on ka live-albumeid, kaks lühialbumit ja üks remikside kogumik. Esimesed lood “Old Black” ja “Father Midnight” töötavad üsnagi tavapärase Earthi raamistiku põhjal, mis kahe viimase kauamängivaga suupäraseks on saanud: lihtsad, aga kaunid ning meeldejäävad meloodiad, hüpnootilise järjepidevusega korduvad fraasid, millel pole küll palju öelda, kuid see-eest teevad nad seda sügava ja imaginaarse veenmisjõuga. “The Bees Made Honey In The Lion’s Skull” paistis silma järjekindla klahvpillide (klaver, orel) kasutuse poolest, varasemalt on eksperimenteeritud erinevate perkussiooniinstrumentidega (vibrafon, tuule- ja torukellad nt.) kui puhkpillidega. Sedakorda on Dylan Carlson punti meelitanud kunagise grungebändi Nirvana tuuril tšellot mänginud Lori Goldstoni, kelle partiid toovad Earthi mammutlikele struktuuridele omajagu sügavust ja sisemist rahu. Nendes mainitud lugudes tšello alles otsib jalgealust ning leiab selle tõeliselt albumi teises pooles, kus tema õõnes iseloom teiste instrumentidega sulanduma hakkab ning enam niivõrd võõristavalt ei kõla. Kuna Earth suundub aina enam rahvusmuusika, eriti mis idapoole jääb, suunda, siis ootan huviga, et kunas võib nende muusikas kuulda näiteks tablasid ja sitarri, see võiks täitsa huvitavalt kõlada.

Pimeduses kaeblevate inglite ja valguses rõvetsevate deemonite empiiriline elujanu saab õige hoo alles sisse loo “Descent To The Zenith” juures – ja ma luban, aina paremaks läheb. Adrienne trummimäng muutub sopistatumaks, samas säilitades muusikalise askeesi esteetika ning Karl Blau bassipartiid otsivad erinevaid meloodilisi ja rütmilisi lahendusi, et muuta niigi rikastatud atmosfäär veelgi rikastatumaks – rütmisektsioon tundub sellel albumil üldse harukordselt hästi toimivat, piiramata ennast puhtfunktsionaalsetest dilemmadest; Lori tšellopartiid, mille viskoosne ja suunatud sõjasarvelaadne mürafoon, mõneti kähedam ja madalam, kutsub sõjariistu haarama inglid pimeduses ja deemonid valguses – kõike seda jälgib hoolega kitarrist ja Earthi vaimne isa – mõni ütleks, et selle maailma looja – Dylan Carlson, kelle ninahäälena kõlav kitarr üritab rõhuda sõjardite südametunnistusele ja tõigale, et kes on nende vaimne juht ja keda tegelikult kuulama peaks, enne kui need tagajalgadele tõusevad ja lahingvälja poole ruttama valmistuvad, armutuks verevalamiseks. “Hell’s Winter” jätkab eelmist teemaalget, sõjasarve ja jumalakäsu lakooniline heitlus, sõjasarve massiivsus lõikab nii vaimust kui kehast ning kutsub enda külje alla, ehkki päädides kõiksuse ja sõjasarve külmumisega, jõu hääbumisega. Ei, tšello pole kindlasti surnud. “Angels Of Darkness, Demons Of Light 1” nimilugu on midagi rohkemat kui lihtsalt lugu, kunstiteos oleks õigem nimetus, ja ühtlasi on see ka albumi kõige lummavaim kui õnnestunuim askeesitaotlus. Kitarri, bassi ja tšello ajastatud akordide tervik kõlaks kui tünjad, haubitsa toruna bassi mürtsuvad õigeusliku patriarhid oleks külas Tiibeti mägedes asuvad Buddha kloostris, et musitseerida koos seal elavate, loodusega rääkivate munkadega, kellede kehad on kui suured metallist kettad, mis plagisevad hirmunult vinguva tuule käes, kartes selle raevu ja uludes sellega kurbliku kaanoni järgi kaasa. Religioosust kui idamaisusest immitseb sellest loost igal võimalikkuse hetkel välja.

Pealkirigi viitab sellele, et on järge oodata. Järg võib tulla juba selle aastanumbri sees, või kehvemal juhul, kui kõik asjad nii ei lähe nagu nad minema peaksid, siis järgmise aasta esimeses pooles. “Angels Of Darkness, Demons Of Light 2” (2011?) jätkub Dylan Carlsoni sõnul sealt, kust selle albumi nimilugu katkes, ja lõpetab tolle müstilise pimeduseinglite ja valgusedeemonite vahelise heitluse, veidikene spontaansemas, vähem struktuuridest sõltuvamas õhustikus.

Adrienne Davies (trummid), Angelina Baldoz (bass), Dylan Carlson (kitarr) ja Lori Goldston (tšello). “Angels Of Darkness, Demons Of Light 1“-l mängis bassipartiid sisse Karl Blau, kes puudub antud pildi pealt.

Hinnang: 4/5

Earthi kodulehekülg
Earth @ MySpace
Earth @ Facebook
Earth @ Wikipedia
Earth @ Encyclopaedia Metallum

17
Feb 11

The :Egocentrics – Love Fear Choices And Astronauts (2010)

01. Spacewulf
02. 20 12
03. Bright Dawn Of The Soul
04. Mystic Initiation

Mõned päevad enne aastavahetust, kui olin sõitmas teab kus kuhu – kuhugi kirde suunas, metsad tihenesid ja lumehanged kasvasid, väljas lõõskas kirbe tuul -, olin hullu peaga muusikamängija täis laadinud tolle aasta põnevamaid muusikalisi leide, mida mul ei olnud varemalt mahti kuulata. Leidus kantrit ja leidus misantroopset sakraalmuusikat. Niimoodi ma kulgesin, läbi tihnikute ja lumehangede, lugemiseks vana armsa joogi Milarepa maiste kannatuste epistel, soe ja hästi ilmekas budistlik muinasjutt.  Mul on tõttöelda väga hea meel, et Milarepa viimaks, peale pikki aastaid kestnud üksinduses palvetamist ja lihasuretamist valgustumiseni jõudis – ja justkui suur joogi ise lubas, siis kõik tema kannatustest osasaajad (nõndasama kirjasõna kaudu) liiguvad lähemale virgumisele, lähemale nirvaanale, kuniks vabanevad sansaara ringist. Ei hooli ma pühasõnast ega askeesist, aga au sees on kindlasti muusika. Muusika mis otsib sidet kosmilise ja spirituaalse maailmaga, muusika mis otsib algteadvuse põhjuseid ja muusika mis on suunatud virgumisele. Paratamatult omab muusika sügavaid sidemeid religiooniga. Seda kas ainult muusika läbi on võimalik antud meeleseisund saavutada, näitavad alles järgmised elud, vaevalt see siin elus juhtub, kui juhtuma peaks.

Rumeenia kostub enamasti kõrvu kauni folk-muusikaga, selle raskemate kui kergemate derivaatidega. Vähesel määral leiab progressiivse ja psühhedeelse suuna esindajaid, aga suuremas osas on needki laiema kuuljaskonna eest kiivalt kaitstud ja ilmuvad välja alles tähelepaneliku otsimise järel. The :Egocentrics (sünnilinnaks Timişoara) ühendab endas nii progressiivset kui psühhedeelset suunda, rabades möödunud aastal muusikanautlejaid kogu üle maailma oma võimsa, uksi paugutava debüütkauamängivaga “Love Fear Choices And Astronauts“. Esmakordsel kuulamisel jättis too album ütlemata toreda ja rikkaliku mulje, ja nüüd paar kuud hiljem uuesti kohtumisel aga suisa tekitab ekstaatilise trauma. Toda Rumeenia kolmikut on palju võrreldud seesuguste bändidega nagu Earthless ja Colour Haze. Esimese ekspansiivsed avastamisretked ja teise toretsev ning väljendusrikas meelelaad. Ootuseid ei seatud asjata kõrgele, ootused on igati vastavad ja astuvad varmalt teerajajate kandadel. Neli lugu, kogupikkusega umbkaudu 50 minutit, viivad kuulaja imelisse meeleseisundisse, mis võib väga hästi olla isemoodi nirvaana, kus puuduvad ranged normatiivid, ent kus kõigil on oluline roll tasakaalu ning maailmarahu tagamisel, või sansaara kõige alumine maailm, kus ei ole kunagi rahu. Seal kus on rahu, seal on ka sõda – ja vastupidi. Sõda ei saa olla rahuta ja rahu sõjata.

Love Fear Choices And Astronauts” ei erine reaalsest maailmast kuigivõrd: Hera trummidel ja Jess bassil ehitavad avara ja läbipaistva, veidikene džässiliku, kosmoseroki kilda kalduva valgusküllase õhkkonna, kuhu salvestusprotsessi järel on lisatud omakorda erinevaid kihte (lisaperkussioon, süntesaatorid, ksülofon), mille petliku stoilisuse murrab peagi Brenni Molotovi kokteilina tuld sülgav kitarr, muutes idülli karmiks reaalsuseks, tõsimeelseks riffidesajuks, millega lähevad kaasa ka trummid ja bass, andes sellele võitlusele oma rütmilise kui harmoonilise toe – ja siis see reaalsus vaibub, asendudes algupärase kosmilise idülliga, ehkki alludes tsüklilisele seaduspärasusele ja ühinedes määramatus tulevikus taas sõjatandriga. Neli uskumatut kogemust ja kontakti, aga enim vast meeldivad lood “Spacewulf” ja “Mystic Initiation“. “Mystic Initiation“-il on veidikene Colour Haze’i aromaatsust küljes, samuti nagu maailmalõppu kuulutaval “20 12“. “Love Fear Choices And Astronauts” on puhtalt instrumentaalne album, kuigi “Mystic Initiation“-i lõpus kuuleb inimhääle katkeid Aldous Huxley utoopiamaailmast “Brave New World” (1932). “Spacewulf” läheb kõige paremini kokku kirjeldatud teekonnakaardiga, mille juhiseid vähemal või rohkemal määral järgitakse samamoodi edasipidistes kohtumistes. Ütlemata toreda ja rikkaliku mulje jättis – nendele sõnadele jään kindlaks. The :Egocentrics ei kõla teab mis originaalselt – väga klišeelikult samuti mitte -, kuid neis on piisavalt tarmukust kui rudimentaarset virtuoosust, et luua kuulajat köitvaid helimaastikke.

Ja see ei ole kõik – paari nädala pärast ilmub härrastelt järgmine album “Center Of The Cyclone“. Veebi postitatud isutekitaja põhjal võib öelda, et tulemas on veel midagi põrmustavamat.

Brenn (kitarr), Hera (trummid) ja Jess (bass).

Hinnang: 4.5/5

The :Egocentricsi kodulehekülg
The :Egocentrics @ MySpace
The :Egocentrics @ Facebook