March, 2011

30
Mar 11

Tulemas: Southern Sun @ Rockstar’s (08.04.2011)

Kodumaise kõrbenud roki fookusel mängivad:

Crystal Cloisters (postly stoner)
www.myspace.com/crystalcloisters/

Planet Spot (mostly stoner)
www.myspace.com/planetspot

Zahir (rock and roll tractor)
www.myspace.com/zzzahir

pehmema maandumise tagab:

Uus Energia (dub)
www.myspace.com/uusenergia

Uksed: 21.00
Pilet: 5/3 (FB)

Puerto Rico rahvamuusikud.

YouTube Preview Image

Mongoolia liivakõrbete imperaatorid.

YouTube Preview Image

Põhja-Korea tuumalõhkepead.

YouTube Preview Image

Jamaica siniverelised kapitalistid.

YouTube Preview Image

Southern Sun @ Facebook
Southern Sun @ Rada7

30
Mar 11

Tulemas: Aprillikivi @ Tartu Rockiklubi (02.04.2011)

 

2. aprillil stardib Tartu Rockiklubist mehitatud kosmoselaev planeedi poole, millel on kummaline nimi – Täpp. Legend räägib, et sel planeedil elavad veetlevad tapjakiisud, kes kummardavad vana ja tolmunud mesipuud, mida hoitakse kristalses kloostris. Ja seda uurima minnaksegi ehk siis:

Tolmunud Mesipuu
(www.myspace.com/tolmunudmesipuu)

Crystal Cloisters
(www.myspace.com/crystalcloisters)

Planet Spot
(www.myspace.com/planetspot)

Deathcats

Uksed:21.00
Pilet: 4 EURi / FB attend 3 EURi, piibu ja prillidega sama.

http://rocknroll.ee/

Sültjas, svammilaadne triibuline kivipurakas.

YouTube Preview Image

Sinakaslilla laavamass.

YouTube Preview Image

Punaste ja kollaste täppidega täpitu munakivi.

YouTube Preview Image

Ja kivid, mida ei ole veel olemas.

Aprillikivi @ Facebook
Aprillikivi @ Rada7

27
Mar 11

Josiah – Procession (2010)

01. Procession
02. Broken Doll
03. Thirteen Scene
04. Dying Day
05. Dead Forever
06. Looking At The Mountain
07. Time To Kill
08. Silas Brainchild
09. Malpaso
10. I Can’t Seem To Find It

Briti retro-roki/proto-metali kolmiku Josiah sugugi mitte kurvameelne hüvastijätt “Procession” kostitab viie uue, senini ilmumata stuudios salvestatud looga, ja lisaks täpselt sama paljude, 2007. aastal Rootsi tuuri käigus kinni püütud elavate ülesvõtetega. Lahkumine on ilma eriliste tundepuhanguteta, võrdlemisi neutraalselt ja tagasihoidlikult deklameerides olnut ja olemata. Omaette küsimus on muidugi, kas  “Procession“-it üldsegi saab nimetada täismõõtudes albumiks, pooleks vana ja kulunuga – tõsi, küll Josiah loomingutee ühtede parimate paladega -, kuigi midagi ette pole heita kummalegi poolele. Mõnes mõttes sobiks säherdune kõikehõlmav kooslus just hästi alustamiseks (ausalt öeldes ei ole ma parimatest parimaid hõlmavate kogumike suur fänn), siis siinkohal soovitaks pigem kuulata nende esimesi albumeid, mulle isiklikult sümpatiseerib enim 2004. aastal ilmunud “Into The Outside“, endanimeline debüüt rabab jällegi mõnusalt garaažiniiske, hallitusseente eoseid ja bensiiniaure täis hämaras templis eskaleeruva proto-metali ja stõuner-roki mikstuuri kummardamise ja vahelduva sissehingamisega. Mathew Bethancourt jätkab muusikuteed bändides Cherry Choke ja The Kings Of Frog Island, millest kumbagi tasub kindlasti uurida, teiste tegemiste kohta informatsioon puudub.

Jättes need ebaolulised tõigad kõrvale, siis nimilugu, instrumentaalne intro, mis on niisamuti albumi esimene lugu, meenutab mulle veidikene The Atomic Bitchwaxi debüütalbumi aegset, selle aeglasemat ja proosalisemat, tatja fuzz‘ina hingamisteid ummistavat õhkkonda. “Broken Doll” ja “Thirteen Scene” kalduvad sinna Karma To Burni ja võib-olla natukene ka Monster Magneti kilda, küllaltki kuulajasõbralik (loe: raadiosõbralik) rokk’n’roll. Tempo aeglustub ja kapi avades paiskub vastu koitunud riiete lõhn – jah, me oleme sinna jõudnud -, prohvetliku “Dying Day” tegumood meenutab midagi kulunud ja vana, midagi millega see bänd ennem pole avalikult flirtinud, või kui ongi, siis ei ole see arusaadavalt meiteni jõudnud. Siit on midagi tulemas. Mitte siinsamas, kuid kohe varsti, jah kohe varsti, ja mitte siin, vaid seal. Jah, siit on midagi tulemas, sest 2008. aastal salvestatud Josiah viimane lugu “Dead Forever“, kasvatab eelmise looga tekkinud küsimusi, et mis oleks saanud siis, kui ei oleks olnud lõppu, vaid uus algus: agoonia solidaarne võim ja emotsionaalne balanss, minekuvalmidus, 1971. aasta suvehakk ja keldrikorrus; hape, tolm ja staatiline üksmeelsus, lärm ja segadus, naabri aias on surnud jeti ja keldris kombluspolitsei. Bethancourti vokaal areneb ja võtab senikuulmatuid piinatuid ja piinavaid vorme mõlemas loos, viimases ka suurepärane kitarritöö, kitarri ja vokaali omavaheline tihe fraseeritus, happeroki stoilises ja tühi-täis maailmas. Kaudselt seda “uut” rada Mathew Bethancourt oma uue bändiga Cherry Choke jätkabki, aga see pole päris see ikkagi…

Kõrvutades kontsertsalvestisi nende albumiversioonidega, peab tõdema et need kõlavad üksjagu paremini, küündides kogunisti lähemale 70-ndate autentsele, raske õhust ja vabanenud meeleradikaalidest publiku peade kohale vormunud miniatuursele äikesetormile. Tippkiirus jääb paraku saavutamata, sest tundub, et keegi oleks otsekui kiirusepiiraja sisse lülitanud, lihvinud teravad nurgad kumerateks, puudub absoluutselt räpane ja intiimne element: ei kuule rahvast karjumas ja lava poole pudeleid viskamas, ega bändi rõvedaid nalju tegemas ning lausroppuseid publiku poole saatmas. Energiat on palju, lausa neetult palju – mida aga ei ole, on see neetud tunne, et tegemist on kontserdiga. Jättes selle mõneti ebaolulise tundmuse kõrvale, siis “Looking At The Mountain” ja “Time To Kill” tulistavad üpriski rabeda motörheadiliku rütmivalanguga. “Silas Brainchild” ja “Malpaso” küündivad heal juhul kõige lähemale kirjeldatud situatsioonile, pilved on kaunikesti kõrgel ja neist väljuvate, eredalt põlevate noolte otsad puutuvad vaevaliselt kõrgele ulatatud käelabasid, veel harvematel juhtudel sügavale porri vajutatud paljaid jalataldu. Õhus on tunda kirbet elektrilõhna ja poris platerdama panevat aksioomset, primaarset groov‘i : üle peade lendavaid piksenooli kui valjuhäälditest õhku suure suuga ampsavat multidimensionaalset fuzz‘i. Aeg on lahkuda. “I Can’t Seem To Find It” otsib silmanähtavalt seinal asuvat lülitit, et kustutada tuled ja jätta kuulajaskond lolli ilmega pimedusse vahtima, ja ise sealjuures ilma seletust andmata lavalt plehku pannes – lava on suur ja mida ei ole, on loomulikult seinad. Ja nii nad otsivad. Otsivad päris edukalt, esteetiliselt tasakaalus ja Led Zeppelini mõjutustega tormakas bluus-roki lüliti, mille nad siis viimaks leiavad ja alla vajutavad, kustutades tuled ja jättes alles vaid pimeduse.

Sie Beasley (bass, vokaal), Mathew Bethancourt (vokaal, kitarr) ja Keith Beacom (trummid).

Hinnang: 3.5/5

Josiah @ MySpace

21
Mar 11

The :Egocentrics – Center Of The Cyclone (2011)

01. A Road Less Travelled
02. Off The Center
03. Sink Or Swim
04. Blissful Idiot
05. Intuition And Coincidence
06. The Unknown Sings
07. Lost And Found

Timişoara (linn Rumeenias) kolmiku tegemised jäid mulle viimati hambusse umbkaudu kuu aega tagasi, kui ma lahkasin nende palju tähelepanu pälvinud debüütalbumit “Love Fear Choices And Astronauts“. Instrumentaalses kookonis neljajärguline, 50 astronoomilist maa minutit pikk vabaunistamine, mille epitsentrist, tulikuumast koldest tõuseb mõõdukalt paksu ja halli tossu, üldiselt jääb nii pikkadeks aastateks, hirmutamata ümbruskonnas elutsevaid pärismaalaseid, pakkudes neile ennemini silmailu ja külg-külje kõrval immitsevat soojust, ja siis jällegi müristades vägevalt, et väriseb maa ja ilm, maa avaneb ja neelab hunnitut elu, korsten avaneb lõplikult, köhides lõõrid puhtaks ning lennutades ümbruskonda hulga sültjat kuuma massi, kugistades aplalt järelejäänud elu ja mateeria. Jah, The :Egocentricsi esikalbum oli parajalt heitlik, passiivne kui aktiivne, ärkab ja vaikib, ja siis jälle ärkab: kokkuvõttes mõnusalt tasakaalus ja väljaulatuva, meeldejääva ja kaugelt äratuntava reljeefiga.

Uus album “Center Of The Cyclone” ei lasknud enda järele kaua oodata ning ilmus vähem kui aastase vahega taaskord Nasoni Records hõlma alt. The :Egocentrics jätkab valitud instrumentaalset rada ja üsnagi improvisatsioonilisel teel, kuigi võrreldes “Love Fear Choices And Astronauts“-iga on see käsitlus arenenud fundamentaalsemaks, struktuuriliselt mitmekesisemaks ja defineeritumaks. Toorest ja kangest rifiküttest ollakse muidugi parajalt kaugel, kuid vajadusel flirditakse sellegagi. “A Road Less Travelled” mõtlik ning ümisev bass ning sporaadiliselt trillerdav kitarr moodustavad sujuva ning uniselt veniva sissejuhatuse, hellitades pehme ja keelitava helikeelega. “Off The Center” toob kuuldavale oreli (väidetavalt ka esimeses loos, aga tõepoolest mida ei kuulnud, seda ei kuulnud), vaikselt, ent tagataustal teda siiski uitamas on kuulda. Sõuab kaugemale vaiksest ja sõnaahtrast elukeskmest ning liigub lähemale matsakamate ja punavalge palgega rifiplaneetidele. “Sink Or Swim” algab kaunikesti minoorsetes toonides, ent siis muutub jällegi tujuküllasemaks ja helisevamaks, mattudes viimaks aastatepikkuseks vaikeluks. “Blissful Idiot” on pikkuse poolest albumi kõige lühem lugu, äratades üksjagu spontaansel ja lustakal moel letargiast ning igavust tekitavast minimalismist, kostitades jämedateralise ja -häälse kahuritulega.

Intuition And Coincidence” on omamoodi tähenduslik ja huvitav moment: kvantmootor käivitatakse ja kolonistid asuvad teele, saja seitsmekümne viie valgusaasta kaugusele, asustama düüniplaneedile, et sinna luua päris oma metsik oaas, viies edasi maaelanike devalveerunud ja ennast mastaabist mastaapi kordavat ajalugu, selle esoteerilised tõlgendused ja ideaalid; avakosmoses laiutab tühjus, vaakum ja nähtamatud alfaosakesed, põimudes perutavad metalllinnu korpulentselt töntsaka kehaga; nähtamatu ja tajumatu tuul kajab tühjuses, külvab tühjust ja saab ise tühjuseks. Kui atmosfäär on tahenenud kvantmootorite pimestavast helgiheitest, resonantsist ja kajast, jõuavad kõrvu meloodiad, mis osutuvad vahest selle albumi kõige mahlasemateks, meenutades ja tuues tagasi mälestusi eelmiselt albumilt. Kiirus kasvab ja osakesed hõõrduvad aina tihedamini tümika karkassi ümber ja kosmos laulab kogu kõiksuses. “The Unknown Sings” ulatab impeeriumi kaardid ja valitsejakrooni kitarrist Brennile, kelle kujundirikas ja kergelt põlev helihagu kõlab justkui kõigile ja justkui mitte kellegile, tühja ning ebaotstarbekat õhku on vähe, täites iga võimaliku hetke pompoossete, pooleteisel valguskiirusel liha molekulaarsel tasemel kirurginoa täpsusel poolitavate magushapude nootidega. Vahele mahub kütkestavat ja vabastavat dünaamikat, mis küll saavutab peagi oma algse oleku, aga seni kuni see kehtib, pakub maalilist ja egokeskmest vaba jõududevahekorra silumist. “Lost And Found” on trio viimane ja meeleheitlik kiirendus, pahvatades funkiliku tuleohtlikkusega, pildudes sädemeid otse kõige tulealtima ja toksilisema gaasiga täidetud keskkonda – oivaline tonaalsus ja nätsukummina kokkukleepuv üksteisemõistmine. Lõpp kandub algusesse – või on parem öelda, et algus saab alguse lõpust, “A Road Less Travelled” algab “Lost And Found” lõpumotiiviga.

Center Of The Cyclone” lõpuosa paiskab aina kaugemale ja aina kiiremini lähemale lõpppunktile, ehkki asukoht mitmekihilisel universumikaardil on õnneks määratlemata, võimaldades tollel kosmoselaineril sumbuda mööda piiritlemata avarusi igavesti – seni kuni kestab universumi füüsiline eksistents -, tegemata isegi peatus reservide täiendamiseks. Jah, The :Egocentrics näitas taaskord iseloomu ja teeb seda kahtlemata edasi. Nende stiihiast ja esteetikakartlikusest hõõguv vabaunistamine läks mõneti küll rohkem hinge, aga küllap teine etapp on alles millegi suurema ja vägevama algus, juhtides lähemale sihipäratule sihipärasusele.

Brenn (kitarr), Hera (trummid) ja Jess (bass).

Hinnang: 4/5

The :Egocentricsi kodulehekülg
The :Egocentrics @ MySpace
The :Egocentrics @ Facebook

13
Mar 11

40 Watt Sun – The Inside Room (2011)

01. Restless
02. Open My Eyes
03. Between Times
04. Carry Me Home
05. This Alone

Sünnipärastest, geneetilise koodi poolt kaasa antud katatoonilistest grimassidest koormatud, hallika ja krobelise, kortsutõmbunud nahaga eremiit, spartalikku eraldusesse laskunud isemõtleja, mõtisklusolemuse sügavaimate tahkude uurimisse pühendunud valgustumise otsija, näiliselt sõnaaher ja tömp, jälk ning vastumeelne inimaher, tänavale ilmudes hoiavad täisikka jõudnud aadamapojad ja eevatütred temast eemale, sosistades üksteisele kõrvu sapiseid ning inimväärikust materdavaid, põhjani mahategevaid solvanguid – vaese ja ilmasüüta eremiidi kohta; noored, need veel täitsa rikkumata ja süüta hinged, pilluvad teda munakividega ja kostitavad teda sõnadega, millega nende vanemad kaimud vaid mõteteis karme ja silmusena kaela pigistavaid sõlmehaake sidusid. Sündis ja kannatas, kannatas lausumata kaua, vähimagi kaebesõnata ja valis siis oma tee ning asus otsima sisemist valgust kui moraalset puhastumistuld. Enne seda lausus ta veel viimased sõnad oma üksikutele järgijatele – kolm poisslast, vähe, aga need olid kõige helgemad ja avatumad, keda võis endale õpilasteks tahta -, kellede ülesandeks sai tema senise tarkuse ja nägemuste laialikandmine mööda maad ja merd. Järgnes aastatepikkune uni, meditatiivne eemalekandumine ja mõtestamine, tuli lunastus ja ilmne valgusepisku, otsatu voolamine tunnelis, mille järgmine ajahetk on kui eelmine, ja praegust ajahetke ei eksisteeri – on minevik ja on tulevik, aga ei ole olevikku, sestap omandab aja ja ruumi entroopiline tõlgendamine senitundmatud ning modernsele teadusfilosoofiale tundmatud mõõted. Aga siis ta tuli ja ärkas, ärkas sügavast unest, pühkis vastomandatud, tavatus universumi kooseksisteerimisoludes tekkinud puhtloomuomase melanhooliaga, kui sügisesel merel korrapäraselt kasvavate ja kahanevate lainete lõpmatus, ärgitades sisse hingama kostuvaid sõnu ja välja hingates neid kordama, ja nii üha uuesti, kuni sa tunned tema kannatusi – tema ja enda kannatusi, sest sina ja tema olete üks ja sama. Ja siis läks vaikselt, igavikuteele… uskudes taassündi, lihalikku ja vaimsesse.

Rääkides uuest ja põnevast doom‘i-triost, reinkarnatsiooni taagaga 40 Watt Sunist – mehed ise on mõneti kogenumad ja mahuka pagasiga, et päris kollanokad ja kogenematud nad kahtlemata ei ole -, siis ei saa mööda vaadata sellele eelnenud elust ja tolle vaimsest juhist/loojast: Warning ja Patrick Walker ei ole härdama raskemuusikasõpradele tundmatu nimekombinatsioon. Raske ja valus muusika, kaotusvalu ja lõputu äng, tsüklilise, ringja kaosega hävitav mürk, tajutav füüsiliselt igas kui viimses keharakus, kui too organismi valgub. Ja teisalt on seal niivõrd palju seletamatut ja essentsilikku ilu, või ongi see ehe kurbus, mis on sedavõrd ilus, et ta on kurbilus. Kui “The Strength To Dream” (1999) oli tüüne ja üdini tumedates toonides, siis “Watching From A Distance” (2006) ilmutas juba valguse- ja lootusekiiri, dimensionaalsest ebakõlast ja korratusest omandatud kaemuseid. Warningu viimased hingetõmbed leidsid aset 2009. aasta hakul, ring sai täis, kuid taassünd ei lasknud enda järele kaua oodata, sama aasta lõpukuudel sündis 40 Watt Sun, kitarril ja laulmas Patrick Walker ning trummidelgi sama mees (Christian Leitch), kes Warningu lõpmises otsas. Kuidas ma ei tahaks ka vaadata ja kuulata – kuulates saab see eriti selgeks -, siis pole Warning kaugeltki surnud ja “The Inside Room” on lihtsalt nende järgmine album. Patrick Walkeri mänguline ja emotsionaalne vokaal ning helilainete tsunamilaadne buldooseritöö on firmamärgiks mõlema bändi puhul.

Restless” jätkab suhteliselt ehedalt sealt, kust ammune “Watching From A Distance” lõpuakordidega hüvasti jättis. Christian Leitch, kelle põhibändiks (mängib kitarri) on The River, on sealt üle toonud meeldivaid mõjutusi, õigemini siis enda kõikehaarava ja spektrilise trummimängu (just “Drawing Down The Sun” (2006), kus ta veel ise trumme mängis, hilisem album väga ei istu), siin loos kui järgnevates on tunda toda temale omast signatuuri. “Open My Eyes” ja “Between Times” toovad esile peamised erinevused Warningu ja 40 Watt Suni vahel, ja vahest näitavad need kõige paremini bändi ja muusikaliste kontseptsioonide arengut, vokaalide ja instrumentide vahel on rohkem ruumi, lastes instrumentidel pidada aeg-ajalt dialooge kui monolooge, lakooniliselt ent ikkagi kuuldavalt. “Carry Me Home” kaldub taaskord sinna klassikalisema Warningu suunas, leebe ja unistav, mitte väga dramaatiline, keskpärane. “This Alone” on viimane piisk, ballaadide ballaad, alt kõrvetab kõrbekuum liiv ja pealtpoolt seniidile aina lähemale jõudev päikene, valus ja lämmatav, Warningu eminentne pitser. Akustilised katsetused (eksisteerivad ka tegelikult täisakustilised versioonid lugudest “Bridges” ja “Restless“) lugude “Restless” ja “Between Times” lõpus pälvivad ainumalt positiivseid sõnu, ning muudavad tolle dissonantse floora kindlapeale mitmekesisemaks.

Kaunis või kurb, raske on otsustada, kauniskurb või kurbkaunis; kole ja rõõmus, seda mitte.

William Spong (bass), Patrick Walker (kitarr, vokaal) ja Christian Leitch (trummid).

Hinnang: 4/5

40 Watt Suni kodulehekülg
40 Watt Sun @ Facebook
40 Watt Sun @ Encyclopaedia Metallum