April, 2011

25
Apr 11

Roadburn Festival 2011: Afterburner

17. aprill

Järelpõleti on tavaliselt olnud festivali kolmepäevasest põhiosast eraldi, spetsiaalse pileti ja sutikene ahtama bändide valikuga, mis pole põrmugi kehvemad kui peamenüüsse pääsenud kollektiivid, vahest ainult natukene vähemtuntumad, kuid alati ka mitte seda. Kolmas päev jättis hea mulje ja pärast hotelli tagasi vantsides keerlesid peas igasugu imelised mõtted. Neljaski paistis samasse kanti kalduvat: ütlemata kena ilm, päike paistis ja sooja oli kaunikesti üle kahekümne kraadi. Kevad mis kevad. Sellel aastal avanes võimalus lunastada korraga nelja päeva pääse, jättes ära tunglemise eraldi pileti järele, mida oli teoreetiliselt võimalik sellel aastal isegi ukselt osta, sest nõudlus oli nende järgi võrdlemisi väikene. Eelmisel aastal Afterburnerile ei pääsenud, sest piletid said ennem otsa, kui me need osta jõudsime – kohapealt kellegi käest oleks kindlasti saanud osta, aga nii ta jäi. Esimene järelpõleti, sisetunne oli hea enne algust.

Hollandi omad poisid, Sungrazer köidab mind tubli viimane poolaastak, ei teagi miks täpselt, ühest otsast seesugune keskmine ja varem palju kordi kuuldud stõuner-rokk, teisest otsast jällegi avatud ja jämmimisele kalduv psühhedeelne avastusretk läbitungimatusse ja hindamatutest aaretest tulvil džunglisse, leiad sa sealt siis igavese elu saladuse, kõiketeadmise eliksiiri või inimkonna sünni saladuse, vapustav on ikka. Tasakaal, ja omapoolt on neil lisada üksjagu huvitavaid ideid. Kuna eetriaega oli neile antud millegipärast jube palju, siis nad mängisid ette suurema osa veel käesoleva aastanumbri sees ilmuvalt uuelt kauamängivalt, kõlab kõvasti paremini ja paeluvamalt kui mullu ilmunud debüüt.

YouTube Preview Image

Pealaval askeldas samal ajal jänkide makaroni-püstolikangelaste kinoekraniseeringutest inspireeritud kõrberokikolleegium Spindrift. Vastav riietus, meeleolu ja taustaks parimad repliigid mainitud žanri suurejoonelisematest, surnud vaalaraipe seedeelundkonna sisse peitunud isenditest. Rohkem tahtnuks näha, aga Sungrazer kutsus vägisi tagasi. Omapärane bänd. Ma tahtsin juba esitada küsimuse, et ega nad pole mõelnud mõne filmi/seriaali helindamise peale nagu seda paar päeva ennem Year Of No Light tegi. Tuleb välja et nende muusika peale on film ehitatud – nemad olid ennem.

MartinSpindrift oli väga muhe. Panid silmad kinni ning tundsidki, kuidas liiv lendleb, veerpõõsad veerlevad ning kannused kõlisevad. Peale preeria, ekslesid ja jahtisid tantsisklevad kauboid lindpriisid kosmoses kui ka vee all, jõid viskit ja mängisid kaarte erinevates kõrtsides ning kõmmutasid ajaviiteks nii plekkpurke kui ka indiaanlasi. Nagu arvata on kõlab nende muusikat nii mõnegi filmi ja sarja taustaks ning plaat “The Legend Of God’s Gun” on samanimelist filmi inspireerinud. Enamik lugusid, mis ettekandele tuli, pärinesid eelnimetatud plaadilt. Ütlemata hea kraam ja veenev esitus. Veel!

YouTube Preview Image

Ma ei pea ennast küll nõrganärviliseks, ent Blood Farmersi esinemise ajal nende seljataga jooksnud jupid erisugustest põnevatest, progressiivse suunitlusega, amatöörvahendite abil inimkeha lahkamise ja väärkasutamise filmidest, panid nii mõnigi kord pead pöörama. Blood Farmersi eesmärk kandis vilja. Näiliselt tuim ja liikumatu, ehkki see mis kõrvadeni jõudis oli söövitav ja siseorganeid kokkupigistav, jõuline ja valus, appikarjeid ignoreeriva verise doom‘i supp. Avapäeval esinesid nad Green Roomis, need kes mõlemat nägid, räägivad et too olevat olnud parem, aga mulle meeldis ka nende pealava esitus – polnud viga -, vastas täitsa sellele, mida ma vaimusilmas ette kujutasin. “Blood Farmers” (1995) hitiparaad ja killukene uut materjali, kõlades otsekui Blood Farmers esimesest tegutsemisperioodist pärinev verenõue. Loodetavasti on noid lugusid rohkem ja leiavad komistamata tee uuele täispikale albumile. Tore oli näha legendi.

Martin: Jaa, Blood Farmers armu ei andnud. Kütsid kuni veri ja organid tahtsid kehast lahkuda. Kohati küll tekkis probleem, sest süvenesid taustal jooksvasse filmi rohkem kui muusikasse. Vägisi tahtsid klipid saada peaesinejaks ning farmereid muuta vaid saatebändiks. Hea oli sellegipoolest.

YouTube Preview Image

Muuseas leidsime ennast seismas Green Roomi rõdult, küllaltki tagant, eriti ette ei näinud, kuid ometigi oli võimalik natukene piiluda ja kuulata eelmisel päeval põhjapõrutavalt üllatanud Dragontearsi. Kui ma varemalt tundsin mõne bändi puhul, et lava on nende jaoks tsipakene liiga suur, siis Dragontearsi puhul tundsin ma esimest korda, et lava on nende jaoks silmnähtavalt liiga tillukene, nende muusikaline identiteet vajas suuremat ruumi äramahtumiseks. Bat Cave oleks olnud minimaalne suuruse poolest, kuid seal olid pühapäeval nänniletid. Ei töötanud nii hästi.

Martin: Ei töötanud jah. Ja jällegi, vähemalt minu puhul, oli see, et  vokaal takistas süvenemist. Muidugi ka see, et ainult mõni hetk sai neid vaadatud-kuulatud.

YouTube Preview Image

The Machine oli möödunud aastalgi kavas sees, ja hästi vähesel määral õnnestus nende esinemisest ka osa saada, ja aasta jooksul on nende kolm albumit vahelduva eduga tuld saanud. Muidugi õiget aimu ma tol korral ei saanud. Seda, et The Machine suurepärane laivbänd on, teadsin ja võisin oletada juba enne kontserdit, videoklipid eelnenud esinemistest aitasid samuti kaasa. The Machine set võinuks olla kas või kaks korda pikem tegelikkusest – kolm tundi ekstaasi -, ma ei oleks ilmselgelt üldsegi pahane olnud. See vabadus, see kitarri rõkkav laul ja see rütmisektsiooni pinev, tugevalt koos püsiv groov. Ja nad jämmisid, palju. Päeva parim elamus.

Martin: Mina sain The Machine‘i täitsa puhta lehena kuulata – ei olnud neid eelmine aasta näinud, ega polnud tutvunud ka nende plaatidega. Ja tutvus oli meeldiv. Mõnus küte ja kosmilised jämmid – mida veel tahta. Ütlemata hea üllatus oli!

YouTube Preview Image

Black Pyramidi uuemad lood jätavad mind apaatseks, omanimeline esikalbum meeldib aga väga, ja laivis töötasid ka sealt pärinevad palad enamvähem hästi. Ennatlikke järeldusi üritan ma mitte teha, kuulame, seedime ja ootame. Heliga polnud asjalood päris korras, vokaali oli kehvasti kuulda, bass ja trummid olid enamvähem, kitarr sõitis buldooserina üle, kogu kehaga oli toda tunda. Ainus kontsert kus ma tundsin tungivat vajadust kõrvatroppide järele, näpud kõrvades kohati leevendasid situatsiooni. Silm püramiidis animatsioone oli põnev jälgida. Muidu mõnus.

Spindrift‘i järel teine bänd, mida sai Afterburnerilt oodatud. Ja ootamine oli seda väärt. Must Püramiid lihtsalt lömastas. Võimas! Tundus nagu titaan üritaks tetraeedrist monoliidiga maaparandustöid teha või mõni rauast monstrum, ise mürisedes ja kolisedes, lammutaks mägesid. Uued lood tundusid laivis küll pisut logisevat, aga see tuli vist vähesest mängimisest, sest kodus plaadilt kuulatest ei leidnud neil midagi viga olevat. Pole midagi muud teha, kui aga uut albumit ja miks mitte ka live’sid ootama asuda.

YouTube Preview Image

Samsara Blues Experimenti ootasin ma tol päeval üles astunud bändidest vahest kõige enam ning lõppkokkuvõttes pettuma ei pidanud. Absoluutne balanss idamaise algpõhjusega meditatiivse psühhedeelia ning enesestmõistetavalt rahutu ja rõhutud doom‘i vahel – determineerimatu hoomatavusega kui filosoofilistesse- ja igapäevastruktuuridesse muteeruv heitlus. Justkui nende debüütkauamängiva pealkirigi (“Long Distance Trip“) ütleb, on reis pikk, tihti otsatu, jõudes lõppu ja siis pöördudes tagasi algusesse, põhjustamata seetõttu erilisi piinasid, eranditult olles kosutav, ehkki äkilised ja sünged meeleolumuutused pole temagi jaoks tundmatud, aga siiski pöördudes neist võrdlemisi kiiresti kõrvale, pigem meeldetuletuseks. “Singata (Mystic Queen)“, “Center Of The Sun” ja “Double Freedom” ei distsiplineerinud mitte kui midagi tegema, lastes tingimusteta nautida enda raugematult monoliitset, kahte üksteisest mõistmatult kaugel asuvat kontinentaali, ühendatuna puhtakujulise energiatunneliga. Saagu rahu.

Martin: Igati sobilik bänd lõpetamaks päeva ja festivali üldse. Rahustav aga samas tuju hoidev. Kohati lõputu, igavikuline – kohati lõplik. Edukas ja korda läinud eksperiment!

YouTube Preview Image

Ja otsa ta sai. Ei ühtegi kehva bändi sel pühapäevasel päeval, valikud olid siis sellised, jube kahju on Black Mountainist ja Dead Meadowist. Siinkohal pean ma paraku oma sõnu ikkagi sööma: süda ihkab tagasi ja kuidagi igav on tolle meluta.

Martin: Jah, otsa sai. Kahju. Aga samas on emotsioone ja elamusi nii palju, et neid jätkub kuni järgmise aastani. Mälestusi mõtetes, liikuvates ja liikumatutes piltides ning helikonservides. Kohtumiseni juba järgmine aasta – 12-15 aprill O13 venue, Tilburg, Holland.

Rohkem videoklippe

25
Apr 11

Roadburn Festival 2011: III päev

16. aprill

Kolmas, festivali põhiosa viimane päev, tõi endaga kaasa mõned üsna rasked valikud. Rwake, Ramesses, Ufomammut ning vahest ka Master Musicians of Bukkake ja Stone Axe. White Hillsi kuulasin samuti päevakene enne tulema hakkamist, kõlas meeldivalt, kuid polnud selleaastase festivali raames prioriteet. Ufomammutit õnnestus eelmisel sügisel Tallinnas näha ja kuulda, kihk oli selleks olemas seegi kord, ja Shrinebuilderi lõppedes tõttasime kohe Midi Theatre‘i suunas, aga oh üllatust – saba mis ootas oma järjekorda Ufomammuti kaemiseks, oli üksjagu pikk ja heal juhul oleks näinud ainult tillukest killukest nende esinemisest. Polnud maailmalõpp, kahju aga oli küll.

Martin: Jah, Ufomammutit oleks võinud küll uuesti kaeda, aga ju polnud isu piisavalt suur, sest järjekord tundus hirmutav ja ootamine mõttetu. Samuti poleks ära ütelnud Evokeni ja Swansi vaatamisest, aga vähemalt viimati nimetatut on võimalik juba varsti Tallinnas nautida.

Kartuses selle ees mis juhtus reede õhtul Sunn O))) esinemisel pealavaga, liikusime laupäeva pärastlõunal kaunikesti vara tolle tribüünidele ja jäime ootama imet. Imet ja tõenäoliselt päeva kõige tähtsamat kollektiivi, kes valmistas möödunud aastal ette 25-nda sünnipäeva puhul spetsiaalse kava, kaasates sinna esimese solisti ja täies mahus tema esituses debüütalbumi aegse materjali – juhtus see, et vulkaan purskas, ning nagu teisedki ohvrid, kes pidid lennukiga saabuma, jäi neilgi see reis ette võtmata. Candlemassi kava venis pea kahe tunni pikkuseks – hullumeelne, tean, aga publik kutsus nad tungivalt lavale tagasi -, ja tahest tahtmata hakkas lõpu lähenedes tähelepanu hajuma. Nende esinemise kõrghetk oli kahtlemata Johan Längqvist ja “Epicus Doomicus Metallicus” (1986). Väga meeldis ka Robert Lowe‘i panus ja osa tollest muusikalisest etenduses, tema hääl kõlas live‘is tunduvalt seeditavamalt, kuigi sellel pole viga midagi plaadilgi. Ja mõistagi videotaust, mis töötas niivõrd õdusalt koos muusikaga. Üllatavalt hea videotaust oli paljudelt teistelgi bändidel, nendega oli silmnähtavalt vaeva nähtud. Üheskoos lauldi duetti, cover Blue Öyster Culti loost “Don’t Fear The Reaper” ja Candlemassi enda lugu “Darkness In Paradise” albumilt “Ancient Dreams” (1988), mida nad muuseas polnud kunagi varem kontserdil mänginud. Suur au oli sellest osa saada.

Martin: Jällegi üks suur lemmik, mida oodatud kaua. Ja jällegi ei pidanud pettuma, peaaegu. Kava kõvem osa oli kindlasti Längqvist ja “Epicus Doomicus Metallicus” ning ekstra selleks loodud videotaust. Kõik töötas väga hästi ja võimsalt ja eepiliselt, nii nagu peab, ei mingeid kompromisse ega järeleandmisi, Doom suure ja rasvase D’ga. Kava nõrgem osa oli aga Robert Lowe – tee või tina aga ei meeldi tema vokaal laivis, plaadilt samas on ladusasti kuulatav. Kohati jäi puudu nagu võimsusest ning kohati kadus üldse ära, ei tea, olen seda enne ka erinevates videotes tähele pannud, aga lootsin, et päriselus on teisiti, kahjuks mitte. Blue Öyster Culti cover oli mönusalt tummine ja paraja tempoga, just nagu neilt ootaks. Kokkuvõttes – hea elamus.

YouTube Preview Image

Mul on veel küllaltki hästi meeles möödunud aasta Weedeateri kontsert Hard Rock Laagris: on hilisõhtu ja minust paremal asuvale põllule kerkib sametiselt tihke uduloor, kauguses on võib-olla näha üksiku talumaja aknast paistvat tulukest, laval praalib padujoobes, Viru Valget otse pudelist rüüpav, siinsesse harjumatusse olustikku sattunud lõunaosariikide põliselanik Dixie, teises lava otsas murtud käega häbelik kitarrist Dave – ei julge Dixie poole vaadata, äkki murrab teisegi -, ja nende keskel trummar Keith, kelle puhul saab kõigest muust kui tagasihoidlikusest rääkida. Lõunaosariiklaste pealetung põhimõtteliselt sinu kodu tagahoovis, kõlab ju põnevalt – ja oligi põnev. Weedeater elab alati oma rolli hästi sisse ja seda ka siin Hollandis. Parajalt toksikoloogilises kui tserebraalses joobes, keha ja selle küljes asuvad jäsemed vänderdavad kontrollimatult, esitades põlvest põlve edasi pärandatud alamrahva näitetükki. Aastakümnetega on mälestused ühte ja teist muud juurde korjanud, kord liialdades ja kord jällegi liiga tagasihoidlikult tõlgendades, ent juured on ikka needsamused. Oi oi.

Martin: (Loe kirikuõpetajalikult:) Ja nad tulid ning Nad ütlesid: “Meie oleme Weedeater ja meie trambime!” Ja nad tulid ning trampisid, mürisesid, lörises, tossasid, jõid, laaberdasid ja ropendasid. Nii nagu neilt oodata oli ning ei pidanud pettuma: Weedeateri esinemine oli vist selle festivali üks mõjusamaid – kõik töötas, kõik oli paigas, ei midagi üle, ei midagi puudu. Muusika haaras kohe esimesest noodist enda karusesse embusse ning ei lasknud enne lõppu lahti. Parim! Ainult ülivõrded! Dixie oli, võrreldes laagriga, ka mõned uued tantsusammud juurde õppinud, mida ta uljalt demonstreeris, vahepeal küll väsis natukene ja pidi mõnda aega küll selili, küll istudes mängima, aga ainult väheke. Laivi lõpu poole avastas traadisektsioon, et trummar Keith asub ratastega poodiumil, mida nad asusid siis esiti lihtsalt kõigutama, aga pärast juba ka lavalt alla lükkama, mis neil siiski korda ei läinud, sest juhtmed ja monitorid takistasid.

YouTube Preview Image

Keegi just hiljuti rääkis, et kogetud Pharaoh Overlordi laiv tundus igava ja mitte midagi ütlevana. Üürikesed 15 minutit, milleks meil mahti neid kuulata oli, tundusid asja eest olevat, kahju et neid minuteid rohkem meile antud ei olnud. Kerge ja kordav, liidestatud ja kiht kihi kaupa hüpnotiseerivate atmosfääridega sisemaailma tungiv kraut-roki epistel. Ma ei tea, kas seda nüüd üllatuseks pidada, et Pharaoh Overlord sedaviisi laivis toimis.

Martin: Kui eelmisel päeval nähtud vaatemäng kahasse Circle‘ga mõjus pigem koomilisena, siis need mõned kuuldud-nähtud minutid mõjusid hoopis teisiti. Mõnusa kraut-roki tunnetuse ja minekuga oli nende viimane lugu. Kahju, et rohkem ei näinud. Lootus on, et kuna nad asuvad nii lähedal, siis saab neid kunagi ka Eestis kaeda.

Üllatas kindlasti Dragontears, kelle kaks esimest jämmihullusesse mattunud lugu töötasid koos tagataustal lainetavate visuaalsete, mõistust kallutavate värviartefaktidega uskumatult hästi. Kuulad, vaatad ja naudid. Paremas nurgas toimetas neoonvärvides võlurimütsiga nupukeeraja, keda siia videopildi peale pole paraku jäänud, pühapäeval teda enam näha ei olnud. Järgmisel päeval kaesime ka teist set‘i. Aga hetkel pidime kiirustama.

Martin: Kerge puhkus enne järgmist bändi või vähemalt nii ma esialgu arvasin. Tegelikult serveeris Dragontears, mõnusa üllatuse. Vähemalt kaks esimest jämmi haarasid küll kohe endasse ning ei tahtnud kuidagi lahti lasta, tundus lausa kahju, et pidime sealt nii kiiresti lahkuma. Kolmas lugu õnneks vähendas seda tunnet, sest kõlama hakanud vokaal, kuidagi peletas lainelt ära, ja peaks lisama, et lausa ebaviisakalt. Ei tea, aga kuidagi ebasobiv tundus. Mingi aeg peab vist plaadid ette võtma ning uurima, kuidas tegelikult lood on, aga hetkel tundus vokaalita olema parem, kui vokaaliga.

YouTube Preview Image

Niisamuti kui Candlemass ei jõudnud emakese maa kõhulahtisuse tõttu lavale publiku meelt lahutama, juhtus sama asi ka Shrinebuilderiga – staaridest koosnev doom‘i supergrupeering. Tähtsad nimed: Robert Scott Wino Weinrich (Wino, Saint Vitus, The Obsessed, Spirit Caravan, The Hidden Hand), Scott Kelly (Neurosis, Tribes Of Neurot), Al Cisneros (Om, Sleep) ja Dale Crover (The Melvins, The Porn Of Men, Nirvana). Kohati pettumus, sest heli kleepus ja kumises, rikkudes tervikliku elamuse, küllap läks helimees puldis rokkides (jap, rokkis täiega) liiale nuppude ja hoobade kruttimisega. Rahumeelne ja meditatiivne, vangistatud maailmu ja hingi vabastav tseremoniaalne leinatalitus. Hea meel, et viimaks ära sai nähtud.

Martin: Vast kolmas peaesineja sellel festivalil minu jaoks. Ja jällegi – üllatus-üllatus, ei pidanud pettuma. Mõnus meditatiivne palverännak erinevatesse pühapaikadesse ja -kodadesse erinevatel taevakehadel. Hea ja kaasakiskuv minek. Esitati ka uut materjali – on mida oodata. Heli kohapealt võiks norida, aga ei hakka, mõnus oli ikka!

YouTube Preview Image

Hävingust sa sünnid ja surres jääb sust maha häving, sured hävingusse hävingu nimel – päev algas doom‘iga ja lõppes doom‘iga, selle kõige algupärasemaga. Seismilised protsessid maakoores mõjutasid ka toda jänkidemaa bändi The Gates Of Slumberit, mis oli juhuslikult plaanis eelmiselgi aastal, ja sobis ka see aasta sinna. Laupäev kui uute võimaluste päev, lootus pole siiski lõplikult kadunud. Eepiline barbari doom, õnneks ei keeranud kõhuli ega üritanud kuritarvitada – kõige kõrgem hoidku selle eest. Võitles ja vallutas, kaotas ja langes slummi, tõusis sealt ja võttis tagasi kõik mis talle kuulus. Kosutav. Green Room sobib sedavärki suure hingega doom‘i bändidele.

Martin: Kena aeglustus ja rahustus päeva lõpuks. Esitasid üsna palju uusi lugusid järgmiselt albumilt – tundub tulevat hea plaat. Hümnid kangetele meestele ja võitlustele. Muhe sammumine, just nagu meie minek hotelli.

YouTube Preview Image

Rohkem videoklippe

25
Apr 11

Roadburn Festival 2011: II päev

15. aprill

Mis ma rääkisin muusika üledoseerimise kohta eelnenud päeval: kaasaarvatud paari looga Alcesti set‘ist oli lõpptulemuseks 7 bändi – pole paha tulemus, kuid antud olukorras päevselge liialdamine, kõrvad huugasid ja pea valutas lömastavast volüümitasemest. Õnneks ootasid ees mõnevõrra piiratuma menüüga päevad.

Martin: Õnneks minul olukord nii hull ei olnud – olin taibanud kaasa haarata paari kõrvatroppe, mis kulusid marjaks ära. Kindlasti tuleb seda ka järgmine kord teha, säästab kõrvasid ning väsitab vähem. Kannatab rohkem ning kauem bände nautida.

Esialgsete plaanide järgi pidin ma Year Of No Lighti sõust osa saama juba pooleteise kuu eest, just nimelt seesamusest helitaustast kultuslikule vampiirifilmile “Vampyr” (1932, IMDb), ja tõttöelda ma kahetsen, et ma siis, kui nad seda Heliosphere raames esitasid, vaatama ei läinud – vapustav kuue muusiku koostöö, minimalistlikust müralaadsest õõnsusest raiuva ja avara post-rokini. Üle kaheksakümne aasta vana ning üksjagu tuhmunud õudusfilmide šedööver ja postmodernistlik jauramine sobisid kokku kui sukk ja saabas.

Martin: Päeva alustuseks oli see täitsa õige värk.  Idee ise pole muidugi mitte midagi uut – võta film ning luua sinna (uus) helitaust. Aga asi töötas ning veel vägagi hästi – vaataks ja kuulaks hea meelega veel nende helindatud filme. Muusika ja film sulasid mõnusasti üheks tervikuks nii, et kumbki ei hakanud domineerima, vaid töötasid koos ühise eesmärgi nimel.

YouTube Preview Image

Oot, oot miks pealaval on ameeriklaste asemel kari purjus ja lärmavaid soomlasi, neljale neist on kätte antud kitarr – põhiliselt mängivad kõik sama riffi, mõni julge üritab soolotada -, üks taob potte ja panne ning klahvkamees, kes tugevdas näilist kitarride müüri hetkeliselt viiendaga, arvas et ta on nukkude isand, ja tiris oma käe järgi publikut sinna kuhu ta tahtis – nukud oleme me kõik, mida muud siis veel. Pildilise poole pealt põnev jälgida, muusikaliselt olid ka mõned momendid, aga üldiselt ebamäärane psühhedeelne heavy metal. Circle ja Pharaoh Overlörd. Võimalik, et oleks pidanud Circle‘i esinemist eraldi vaatama, osad plaadid on neil täitsa täitsa. Frustratsioon – ei meeldi mulle need kavamuudatused, kuid see oli vist ka ainus mis noil päevil toimus, vähemalt seesugune, mis meie graafikut oleks kuidagimoodi mõjutanud, rohkem ei kogenud. Circle paistis tegelikult huvitava bändina.

Martin: Mnjaa, meid päästsid moodsa aja vidinad – tasuta Wifi esinemiskohas ja nutitelefonid taskus. See vist tõesti jäi ainukeseks kava muutuseks terve festivali aja, mis minu meelest on ikka meeletu saavutus – sest toimus ju umbes kaheksakümmend kontserti neljal laval nelja päeva jooksul ja ainult vist 2 bändi oli pärit Hollandist. Sommid ikka oskavad jaurata ja pulli teha, kuigi jah, kuidagi igavaks jäi kogu kompott. Eraldi on bändid üsna huvitavad, aga koos mängides mitte eriti. Terve müriaad kitarriste, aga midagi eriti huvitavat kamba peale korraldada ei suutnud. Kahju.

YouTube Preview Image

Midi Theatre ja Sabbath Assembly – siinsamas oli Jessica Thoth oma teise bändi Jex Thothiga eelmisel aastalgi. Jex Thoth kõlas igavalt ja ei tekitanud teab mis ovatsioone, mida võinuks oodata, võib-olla oli süüdi äsjane oluline line-up‘i muudatus, uue liikmed polnud veel korralikult sisse sulandunud, aga asi laivis lihtsalt ei töötanud. Sabbath Assembly toimis bändina otsekui oodatud ja vaata et isegi paremini: Jessica karismaatilisus, veenvus ja äkilisus, trummari Dave Nussi dünaamilisus ning kitarrist Mike‘i jõuline elegants. Silmnähtavalt tundsid nad ennast laval vabalt, ja nii mõnigi lugu leidis endale vahejämmi näol täiendust. Kaugel pettumusest, hea mulje jätsid.

Martin: Igasugused kartused olid asjata – Sabbath Assembly oli ka laval hea. Isegi väga hea. Ikka väga nauditava muusikalise elamuse pakkus nelik. Ainuke, milles pidin pettuma, oli vähene teatraalsus ja sõu. Ootasin ikka, et tuleb  korralik missa või riitus, mis oleks The Process Church of The Final Judgment’i vääriline, aga sellest hoolimata oli mõnusasti voolav ja maagiline esitlus. Ilus!

YouTube Preview Image

Siin need nurka aetud jänkid ongi, susi võtku neid soomlasi. Või peab hoopis põhjanaabreid tänama, et nad ameeriklased siia pagendasid, samas ei tea kunagi mis oleks siis saanud kui jänkid pealaval oleks esinenud, kas sooritus tulnuks veel paremini välja või kogunisti kehvemini. Liigseid sõnu pildumata on selge, et Earth oli tolle päeva üks suurimad tõmbenumbreid ja seda ka ilmselge põhjusega. Earth on eksperimenteerinud oma eksistentsi jooksul erinevate olemuslike vormidega, alustades müralaviinidega ja lõpetades nüüdseks normatiiviks saanud segust poolhalvatud, agooniasse laskunud kesktempol post-rokist ja lonkaval, poolkrapsakalt sammul astuvast lüsergilisest kantrimuusikast; ühendavaks jooneks on säherdune monotoonne nukrus, meeletult ilus ja õrn, välispidiselt esialgu karm, aga küllap see peabki nii olema. Ja tunda seda siin ja praegu, kõikide võimalike meeltega, on kirjeldamatu tunne. Võimas – lihtsalt võimas. Vanad head “The Bee Made Honey In The Lion’s Skull” ja “Ouroboros Is Broken” ja killukene järjest paar kuud tagasi ilmunud “Angels Of Darkness, Demons Of Light 1“-le (peaks ilmuma selle aasta sügisel või järgmise aastal alguses, versioone on mitmeid, kuid Dylan Carlson rääkis nagu midagi sügisest). Nimetatud viimasest albumist mängiti ka suurem osa ette.

Martin: Kergelt kõikuv taustapilt tekitas vahel tunde, et nad on suutnud aegruumi kangasse avavuse käristada ning me kõigume selle serval. Seekord me veel pääsesime ja täitsa sisse ei kukkunud. Mõnusasti veniv ning monotoonne kiigutamine.  Midi Theatrei pehmetes toolides oli lausa lust neid nautida.

YouTube Preview Image

Lühidalt kokku võttes Sunn O))) kontserdi: tihe ja viskoosne udu nagu Walesi karjamaal kargel sügishommikul; väljakannatamatu müra, et isegi detsibelle mõõtvad aparaadid ütlevad töölepingu üles; preestrid, kummardamas müra ja astumas mõlemapoolsesse ühtesse müraga. Ei mingit märki päikesest peopesal, pimedus ja olematu nähtavus, must auk on kõik endasse neelanud, ja lootust sealt välja pääseda pole. Seal oli müra… ja rohkem müra. Ja seda müra ning kriiskamist oli kuulama tulnud uskumatult suur hulk inimesi, ligikaudu kahe ja poole tuhande pea kanti kindlasti. Arvestades, et samal ajal esinesid kolmel teisel laval niisamuti bändid ja müüdud piletite hulka, siis seda on palju. Hiljem kolmandik küll lahkus. Süntesaatorite taga seisis lisaks tavapärasele koosseisule pealaval päeva avanud Keiji HainoSunn O))) andis uue tähenduse mürale ja feedback‘ile.

Martin: Tundus, et nad etendavad, õigemini kirjeldavad helipildis, mis toimus mõni aeg tagasi Jaapanis – maavärin, tsunami ning tuumaplahvatused ja Godzilla. Müra ja häving. Värin ja kaos. Tagasiside ja toss. Suitsu oli enamus aeg nii palju, et ei saanud arugi, mis või kes laval toimetas. Vahepeal oleks seal võinud ka pesukarud kitarre närida ning keegi poleks vahet näinud. Sellegipoolest oli võimas elamus – väga tugev punkt päevale.

YouTube Preview Image

Teistsuguse kava puhul tahtnuks osa saada Corrosion Of Conformity ja Incredible Hogi esinemistest.

Martin: Minu “kahjumikirja” läksid veel Place of Skulls ja Winter.

Rohkem videoklippe

25
Apr 11

Roadburn Festival 2011: I päev

Peale säherdust suurejoonelist elamust kipub ikka tühi tunne tekkima, kuigi sellel aastal on vaimselt natukene kergem, hakkan tasapisi selle eluga siin ära harjuma ja pole kriipivat igatsustunnet, mis ei lase magada ega niisama olla. Hoolimata isegi sellest, et kogu elu oli seal mõndapidi kodusema tundega, kui möödunud aastal. Kui vaid seda neetud nohu ei oleks – tõenäoliselt sain külma siinmail, aga eks ma ise selles süüdi ole, et eeldasin siingi sooja ilma. Jah, Hollandi võrratut kevadilma igatsen kohe kindlasti taga, tubli kuukene ja pool siinsest kevadest ees: tulbid, nartsissid, sirelid ja kõik muud võimalikud õitsemisvõimelised isendid olid tolmlemisega täies hoos ja levitasid, vänget ja kobrutavat mesimagusat aroomi, raputades unest üles talveunne unustatud haistmismeele. Päris üksi polnud ma see aastagi, sõber Martin, kelle täiendavaid kommentaare ning mõtteid leiab seegi kord minu jutu vahelt (ta mäletab asju paremini, mul on kehv mälu), tartlaste delegatsioon oli küll ühe võrra väiksem, eestlasi ei kohanud peaaegu üldse, väljaarvatud teine Martin (Hukkunud Hinged). Tervitused temalegi ja palju õnne esimese Roadburni eduka läbimise puhul.

Kuna Tartust Tilburgi ja vastupidine ots möödusid linnutiivul, ei hakka ma see aasta väga pikalt kirjutama teel oldud ajast, olmeelule ei pööraks ka vahest nii palju tähelepanu, või kui palju selleks aega oligi, esinejategraafik sattus sedamoodi kokku meie maitsega, et suurem osa päevast oligi muusikaga täidetud. Esimene ja viimane päev olid selles osas üsnagi hullumeelsed, ja oli selgelt tunda, et üledoseerimine ei tule kuidagi kasuks, aga ei ole võimalik öelda ei, kui seesugused maiuspalad otse kandikul ette tuuakse. Kohale jõudsime päev varem, 13. aprilli pärastlõunal. Ma mõtlen, et peaks järgmisel aasta siiski peatuma telklaagris justkui seda sai tehtud eelmisel korral, mõnus ja teistlaadi elu, mida asendas sedakorda tontlikult haudvaikne ja hubaselt soe hotellituba (Druiventros). Vähemalt kvaliteetne uneaeg. Telkimise vastu poleks mul seejuures midagi olnud, sest kõige madalam temperatuur mida tablool silmasin meie öiste stoiliste ja karastavate jalutuskäikude (hotelli “boonuseks” oli tema kaugus linnast ja transpordi puudumine öisel ajal, aga 5 kilomeetrit pole teab mis hull maa) ajal, oli minimaalselt +8C kraadi, tavaliselt mõned kraadid rohkem, vastupidiselt eelmise aasta miinuskraadidele. Aga asume asja kallale…

Martin: Seekordne transpordi valik oli kindlasti õnnestunum, kui eelmise aasta oma, lennukiga on ikka kordi kiirem ning mugavam (loe: vähem aega pead väikeses toolis kannatama) liigelda ning huvitaval kombel oli  sõidu (ajaliselt) pikim osa meie armsal kodumaal sõidetud TartuTallinn ots. Ja nohu ma paneks üldse konditsioneeri arvele, mis huugas lennukis. Iiri odavlennufirma Ryanairiga lendamine polnudki nii kohutav, kui räägiti, kõigil oli oma istekoht ning riita kedagi ei laotud. Tõsi, istmed ja vahed oleks võinud suuremad olla ning reklaam (loe: spämm) hakkas pikapeale väsitama, aga eks see oli hind, mis tuli odavuse eest maksta.

Roadburni melu täielikuks nautimiseks peaks ikka jah telklas ööbima, sest kuigi pehme voodi ning soe tuba olid meeldivad, oli justkui midagi puudu – mõmisevad britid kõrval telgis ja grillivad sakslased autokaravaniga. Suurimaks plussiks, mis hotellis ööbides oli, võiks hoopis nimetada selle lähedust – päeval sai liigelda ühistranspordiga ning öösel polnud eriti hull sinna jala astuda.

14. aprill

Rahulik ja sombune neljapäeva hommik. Kisuks otsekui vihmale, meie õnneks siiski mitte. Piletid vahetasime helesiniste neljapäevaste käepaelte vastu üpris kohe peale seda kui vahetamine algas. Järjekorda ei paistnud silmapiiril, ei mingisugust tunglemist. Hiljem küll lookles, tunnen kaasa looklejatele, kuigi lookles vähem kui mullu. Kolm ja pool tundi aega avapauguni – huvitav, kumb see olema saab, hetkel on see veel lahtine, Quest For Fire või The Kilimanjaro Darkjazz Ensemble -,  kõnnime piki ühte tegusamat Tilburgi äritänavat, palju inimesi, muuseas kohtame lõbusaid tänavamuusikuid (nüüd tuli alles meelde, et tahtsin hiljem tagasi minna ja neid kuulata põhjalikumalt), ja seejärel sukeldusime vinüülidžunglisse.

Martin: Selle, juba eelmisel aastal silma jäänud vinüülipoe (www.sounds-records.com, Nieuwlandstraat 33, Tilburg), leidsime tegelikult juba päev varem üles, aga siis polnud seal eriti mahti ringi vaadata, sest oli vaja veel jõuda teistessegi poodidesse. Ütlemata mõnus oli seal mütata, plaadivokil mängimas Naam, ning plaatide seas sobrada, tegevust jätkuks tundideks kui mitte päevadeks.

Valik langes Quest For Fire kasuks, sest nende kauamängiv “Lights From Paradise” (2010) on mulle igati sümpaatne, kust enamik esitlemisele tulnud lugudest pärinesidki, lisaks vanemat kui uut. Natuuri poolest sobiks kokku Afterburneril esinenud Black Mountaini ja Dead Meadowiga, võib-olla tiba karmim, aga täpselt nii palju et ei ole liiga burleskne ja jõuline äratus, jahmatav tervitus äsja tundmatus kohas vette visatud kassipoegadele allvee elanikelt, ega ka liialt pehme ja imal jahumine, üheülbaline unemuusika purpurtolmus. Quest For Fire töötas live’is üksjagu huvitavamalt kui plaadi peal – ja plaat kutsub põnevusega kuulama, soovitan -, mida võib öelda paljude teistegi nähtud bändide kohta, tegelikult, aga seda et nad tõepoolest nii hea laivbänd on, ma oodata ei osanud. Ja Quest For Fire kohtles kuulajaid hellalt, keelitas tulekeeltega ja paitas füüsilises dimensioonis basstrummi pulsina tuksleva diafragma induktsiooniga.

Martin: Mina jällegi polnud nende loominguga üldse kursis ning nii, nendega esimest korda tutvudes, jätsid üsna igava mulje. Mitte kuidagi ei haaranud kaasa ega pannud jalga tatsuma. Eelmise aasta avalaks – Ancestors, mida sai samas olukorras kuulatud, mõjus paremini, aga polnud viga, sest nii palju häid bände oli veel ees.

YouTube Preview Image

Üks peamine põhjus miks too pikk ja kodust kaugele viiv reis üleüldse ette võeti, kannab nime Acid King. Need, kes on seda olemuslikku põhjust ise kaenud, oskavad ainumalt head rääkida, enamasti ülivõrdes. Räägivad tõtt, võin kinnitada. Kas tundus üksnes mulle, et pealava jäi nende tarbeks veidikene liiga suureks, Midi Theatre sobinuks vahest paremini, Lori võimsa vokaali ja murendavate riffide kontsentratsioon põrmustanuks efektiivsemalt. Acid King tulejõud halvas ja murendas olemust, ei näe põhjust kurtmiseks. Rahvast oli palju ja mujal oleks kummitanud ruumipuudus. Kummardus sulle, kuningas. Kummardus sulle, et sedavõrd palju mälestusi “Busse Woods“-i pealt reinkarneerus.

MartinAcid King oli tõesti võimas, pani nii jala tatsuma, pea nõksuma kui ka keha värisema – hakkas tekkima see õige ja hea Roadburni tunne. Mõnus oli nautida, kuidas vaid kolm inimest suudavad suure saali nii ära täita muusika, rallivate mootorrataste ja ringi tatsavate ebasurnutega. Ja muidugi see heli – suur ja mürisev nagu tankimootor.

YouTube Preview Image

Mullu lisandunud lava/kontserdipaik Midi Theatre, on lausa taevakingitus: hea akustika, rohkelt ruumi ja vajadusel saab mugavalt jalga puhata ja muusikat nautida pehmete toolidega rõdult. Kanada neliku Blood Cermony jaoks oli see koht parajalt suur. Bändina on Blood Cermony tublisti edasi arenenud, debüütalbumi aegsed lood kõlasid hoopis paremini ja mahlasemalt, meelelt lähemal hiljuti ilmunud “Living With The Ancients“-ile (2011). Särtsakas ja sõjakas nõiarokk veetleva preestrinnaga. Lavasõu võinuks olla mõneti mitmekülgsem, okultismilähedasem, kuidagi liiga tavalisena tundus, energiat samas oli küllaga. Kahtlemata üks festivali kõrghetki.

Martin: Väike kartus, et laval võib see kehvemini kõlada kui plaatidel, haihtus esimeste nootidega –  kostus ütlemata hea minekuga ja tummine okultrokk. Sünged orelihelid, kurjakuulutavad flöödipartiid ning kaunihäälne laul – mida veel tahta. Tõsi, taustal oleks võinud joosta mõni temaatiline film – nende leidmisega ei tohiks ju erilisi raskusi olla, siis oleks olnud täiuslik. Sellegipoolest hea esitlus.

YouTube Preview Image

Näha oma silmaga Pentagrami, kus laulab kurikuulus Bobby Liebling ise ja kitarril Victor Griffin, on unistus ja on unistus, mis ka täitus, vähemalt osaliselt. Puudus vaid trummar Joe Hasselvander – oluline osa tervikust. Death Row ja Victor Griffin tekitasid kuidagimoodi rohkem emotsioone möödunud aastal. Bobby külmavärinatena üle keha sumbuv vokaal ja Griffini geniaalsed riffid – kõlab nagu Pentagram ennemuiste, ja ütlemata ekstaatiline oli kuulda seesuguseid klassikalisi lugusid kui “Day Of Reckoning“, “All Your Sins“, “20 Buck Spin” ja “Sign Of The Wolf (Pentagram)” (veel mõned lood kahelt esimeselt albumilt). Paar päeva varem ilmus Pentagrami uus album “Last Rites“. Ei, ma ei kahetse.

Martin: Oioioi. Pentagram oli kindlasti üks mu Roadburni oodatumaid bände ning ei pidanud pettuma.Võimas, lihtsalt võimas. Hitt hiti otsa ja näpuga ka lugusid uuelt albumilt (nt. “Nothing Left“). Uus plaat tundub olevat õite magus tükk – peab lähipäevil kindlasti kõrva peale panema. Kõik tähtsamad hukuhümnid tulid ära ning enamik kuulajaid teadis ka sõnu ning jorutasid neid kaasa. Mitte hetkegi paigal püsiv Bobby ning Griffinin oma ajatute riffidega – võimas paar, mis töötas sama hästi nüüd, kui ka nelikümmend aastat tagasi. Peaks mainima, et Bobby hääl pole aastatega palju muutunud, või kui on, siis ainult paremaks. Nagu väärt veinile või viskile kohane. Kindlasti üks festivali tipphetki.

YouTube Preview Image

Päeva olulisemad hetked olid selleks ajaks selja taha jäänud. Teema, mida The Atomic Bitchwaxi mehed pooljonnides kahe viimase albumiga ajama on hakanud, jääb minu jaoks võrdlemisi kaugeks, sootumaks midagi muud kui kaks esimest, lõputusse asteroidipilve sukelduva kuningliku fuzz’i eskadrilli juht-asteroidilõhkujat. Kohe-kohe ilmuv “The Local Fuzz” maitseks justkui paremini, vähemasti ettekandmisele tee leidnud jupid tollelt albumilt võtsid keha endi rütmis võnkuma, kuigi see pole ikkagi päris see. Ikaldusenaeratusega “Hope You Die” tegi meele ikka nii heaks. Vanematest lugudest oli samuti meeldiv kuulda “Kiss The Sun“-i ja “Shit Kicker“-it.

Martin: Lavalt tuli selline armutu küte, et hoia aga piip ja prillid, ja sõit. Puhast tuumaenergiat pritsisid tüübid ikka lavalt ja veel millise tempoga, lugude vahel polnud peaaegu üldse vahet. Vaevu said ühe kergema sõõmu hingata, kui tuli juba uus lugu selga. Ühtlane andmine terve poolteist tundi järjest, oli tunne nagu oleks istunud mõne rongi katlaruumis. Hea!

YouTube Preview Image

Count Ravenit ma aegajalt juhtun ikka kuulama, kuidas siis muidu, oluline doom‘i bänd, vahest pole ta minu kõige suurem lemmik selles žanris, aga meeldiv oli teda kohata ja kuulata. Dan Fondelius oskab hüva doom‘i kirja panna ja esitada, selles ma ei kahtle. Green Room oli Count Raveni jaoks sobiv koht, piisavalt intiimne ja lähedusse pugev, esimese päeva hullumeelsuse ja arutuse leevendaja. Nautisin.

Martin: Mõnus tummine doom, aga kuna oli juba pikk päev olnud, siis erilisi emotsioone ei tekitanud, kahjuks. Võib-olla polnud ma lihtsalt suutnud veel aatomirongilt maha astuda. Tahaks uuesti kuulata mõnel väiksemal üritusel, kus saaks neid paremini nautida. Lugusid esitati nii uuelt kui ka vanematelt albumitelt. Hea lõpetus päevale.

YouTube Preview Image

Palju häid bände jäi nägemata. Tõsimeeli on kõige rohkem kahju, et Naami jäi kavast välja, ent eks ta kunagi uuesti tuleb, piisavalt hea kollektiiv.

Martin: Peale ülalmainitud Naami oleks võinud ka Circle’t ja Zoroasterit vaadata (kuigi nende uus album on üsna igav) aga jah, küll jõuab veel.

Rohkem videoklippe

20
Apr 11

Roadburn 2011 videopildis

Enne palverännakule suundumist ja mõtete kogumist, õndsate hetkede meenutamist ja sealjuures nende kirjapanekut, peotäis videomeenutusi noist neljast päevast – neli päeva mis annavad mõtte järgnevale ~360 päevale, kahtlemata -, niivõrd meeleolukas ja vaimu virgutav elamus, juba teist korda. Kuni järgmise aastani, ja siis jälle järgmiseni, aina paremaks tundub minevat.

Esimene päev
Teine päev
Kolmas päev
Neljas päev

Kõik neli päeva