25
Apr 11

Roadburn Festival 2011: Afterburner

17. aprill

Järelpõleti on tavaliselt olnud festivali kolmepäevasest põhiosast eraldi, spetsiaalse pileti ja sutikene ahtama bändide valikuga, mis pole põrmugi kehvemad kui peamenüüsse pääsenud kollektiivid, vahest ainult natukene vähemtuntumad, kuid alati ka mitte seda. Kolmas päev jättis hea mulje ja pärast hotelli tagasi vantsides keerlesid peas igasugu imelised mõtted. Neljaski paistis samasse kanti kalduvat: ütlemata kena ilm, päike paistis ja sooja oli kaunikesti üle kahekümne kraadi. Kevad mis kevad. Sellel aastal avanes võimalus lunastada korraga nelja päeva pääse, jättes ära tunglemise eraldi pileti järele, mida oli teoreetiliselt võimalik sellel aastal isegi ukselt osta, sest nõudlus oli nende järgi võrdlemisi väikene. Eelmisel aastal Afterburnerile ei pääsenud, sest piletid said ennem otsa, kui me need osta jõudsime – kohapealt kellegi käest oleks kindlasti saanud osta, aga nii ta jäi. Esimene järelpõleti, sisetunne oli hea enne algust.

Hollandi omad poisid, Sungrazer köidab mind tubli viimane poolaastak, ei teagi miks täpselt, ühest otsast seesugune keskmine ja varem palju kordi kuuldud stõuner-rokk, teisest otsast jällegi avatud ja jämmimisele kalduv psühhedeelne avastusretk läbitungimatusse ja hindamatutest aaretest tulvil džunglisse, leiad sa sealt siis igavese elu saladuse, kõiketeadmise eliksiiri või inimkonna sünni saladuse, vapustav on ikka. Tasakaal, ja omapoolt on neil lisada üksjagu huvitavaid ideid. Kuna eetriaega oli neile antud millegipärast jube palju, siis nad mängisid ette suurema osa veel käesoleva aastanumbri sees ilmuvalt uuelt kauamängivalt, kõlab kõvasti paremini ja paeluvamalt kui mullu ilmunud debüüt.

YouTube Preview Image

Pealaval askeldas samal ajal jänkide makaroni-püstolikangelaste kinoekraniseeringutest inspireeritud kõrberokikolleegium Spindrift. Vastav riietus, meeleolu ja taustaks parimad repliigid mainitud žanri suurejoonelisematest, surnud vaalaraipe seedeelundkonna sisse peitunud isenditest. Rohkem tahtnuks näha, aga Sungrazer kutsus vägisi tagasi. Omapärane bänd. Ma tahtsin juba esitada küsimuse, et ega nad pole mõelnud mõne filmi/seriaali helindamise peale nagu seda paar päeva ennem Year Of No Light tegi. Tuleb välja et nende muusika peale on film ehitatud – nemad olid ennem.

MartinSpindrift oli väga muhe. Panid silmad kinni ning tundsidki, kuidas liiv lendleb, veerpõõsad veerlevad ning kannused kõlisevad. Peale preeria, ekslesid ja jahtisid tantsisklevad kauboid lindpriisid kosmoses kui ka vee all, jõid viskit ja mängisid kaarte erinevates kõrtsides ning kõmmutasid ajaviiteks nii plekkpurke kui ka indiaanlasi. Nagu arvata on kõlab nende muusikat nii mõnegi filmi ja sarja taustaks ning plaat “The Legend Of God’s Gun” on samanimelist filmi inspireerinud. Enamik lugusid, mis ettekandele tuli, pärinesid eelnimetatud plaadilt. Ütlemata hea kraam ja veenev esitus. Veel!

YouTube Preview Image

Ma ei pea ennast küll nõrganärviliseks, ent Blood Farmersi esinemise ajal nende seljataga jooksnud jupid erisugustest põnevatest, progressiivse suunitlusega, amatöörvahendite abil inimkeha lahkamise ja väärkasutamise filmidest, panid nii mõnigi kord pead pöörama. Blood Farmersi eesmärk kandis vilja. Näiliselt tuim ja liikumatu, ehkki see mis kõrvadeni jõudis oli söövitav ja siseorganeid kokkupigistav, jõuline ja valus, appikarjeid ignoreeriva verise doom‘i supp. Avapäeval esinesid nad Green Roomis, need kes mõlemat nägid, räägivad et too olevat olnud parem, aga mulle meeldis ka nende pealava esitus – polnud viga -, vastas täitsa sellele, mida ma vaimusilmas ette kujutasin. “Blood Farmers” (1995) hitiparaad ja killukene uut materjali, kõlades otsekui Blood Farmers esimesest tegutsemisperioodist pärinev verenõue. Loodetavasti on noid lugusid rohkem ja leiavad komistamata tee uuele täispikale albumile. Tore oli näha legendi.

Martin: Jaa, Blood Farmers armu ei andnud. Kütsid kuni veri ja organid tahtsid kehast lahkuda. Kohati küll tekkis probleem, sest süvenesid taustal jooksvasse filmi rohkem kui muusikasse. Vägisi tahtsid klipid saada peaesinejaks ning farmereid muuta vaid saatebändiks. Hea oli sellegipoolest.

YouTube Preview Image

Muuseas leidsime ennast seismas Green Roomi rõdult, küllaltki tagant, eriti ette ei näinud, kuid ometigi oli võimalik natukene piiluda ja kuulata eelmisel päeval põhjapõrutavalt üllatanud Dragontearsi. Kui ma varemalt tundsin mõne bändi puhul, et lava on nende jaoks tsipakene liiga suur, siis Dragontearsi puhul tundsin ma esimest korda, et lava on nende jaoks silmnähtavalt liiga tillukene, nende muusikaline identiteet vajas suuremat ruumi äramahtumiseks. Bat Cave oleks olnud minimaalne suuruse poolest, kuid seal olid pühapäeval nänniletid. Ei töötanud nii hästi.

Martin: Ei töötanud jah. Ja jällegi, vähemalt minu puhul, oli see, et  vokaal takistas süvenemist. Muidugi ka see, et ainult mõni hetk sai neid vaadatud-kuulatud.

YouTube Preview Image

The Machine oli möödunud aastalgi kavas sees, ja hästi vähesel määral õnnestus nende esinemisest ka osa saada, ja aasta jooksul on nende kolm albumit vahelduva eduga tuld saanud. Muidugi õiget aimu ma tol korral ei saanud. Seda, et The Machine suurepärane laivbänd on, teadsin ja võisin oletada juba enne kontserdit, videoklipid eelnenud esinemistest aitasid samuti kaasa. The Machine set võinuks olla kas või kaks korda pikem tegelikkusest – kolm tundi ekstaasi -, ma ei oleks ilmselgelt üldsegi pahane olnud. See vabadus, see kitarri rõkkav laul ja see rütmisektsiooni pinev, tugevalt koos püsiv groov. Ja nad jämmisid, palju. Päeva parim elamus.

Martin: Mina sain The Machine‘i täitsa puhta lehena kuulata – ei olnud neid eelmine aasta näinud, ega polnud tutvunud ka nende plaatidega. Ja tutvus oli meeldiv. Mõnus küte ja kosmilised jämmid – mida veel tahta. Ütlemata hea üllatus oli!

YouTube Preview Image

Black Pyramidi uuemad lood jätavad mind apaatseks, omanimeline esikalbum meeldib aga väga, ja laivis töötasid ka sealt pärinevad palad enamvähem hästi. Ennatlikke järeldusi üritan ma mitte teha, kuulame, seedime ja ootame. Heliga polnud asjalood päris korras, vokaali oli kehvasti kuulda, bass ja trummid olid enamvähem, kitarr sõitis buldooserina üle, kogu kehaga oli toda tunda. Ainus kontsert kus ma tundsin tungivat vajadust kõrvatroppide järele, näpud kõrvades kohati leevendasid situatsiooni. Silm püramiidis animatsioone oli põnev jälgida. Muidu mõnus.

Spindrift‘i järel teine bänd, mida sai Afterburnerilt oodatud. Ja ootamine oli seda väärt. Must Püramiid lihtsalt lömastas. Võimas! Tundus nagu titaan üritaks tetraeedrist monoliidiga maaparandustöid teha või mõni rauast monstrum, ise mürisedes ja kolisedes, lammutaks mägesid. Uued lood tundusid laivis küll pisut logisevat, aga see tuli vist vähesest mängimisest, sest kodus plaadilt kuulatest ei leidnud neil midagi viga olevat. Pole midagi muud teha, kui aga uut albumit ja miks mitte ka live’sid ootama asuda.

YouTube Preview Image

Samsara Blues Experimenti ootasin ma tol päeval üles astunud bändidest vahest kõige enam ning lõppkokkuvõttes pettuma ei pidanud. Absoluutne balanss idamaise algpõhjusega meditatiivse psühhedeelia ning enesestmõistetavalt rahutu ja rõhutud doom‘i vahel – determineerimatu hoomatavusega kui filosoofilistesse- ja igapäevastruktuuridesse muteeruv heitlus. Justkui nende debüütkauamängiva pealkirigi (“Long Distance Trip“) ütleb, on reis pikk, tihti otsatu, jõudes lõppu ja siis pöördudes tagasi algusesse, põhjustamata seetõttu erilisi piinasid, eranditult olles kosutav, ehkki äkilised ja sünged meeleolumuutused pole temagi jaoks tundmatud, aga siiski pöördudes neist võrdlemisi kiiresti kõrvale, pigem meeldetuletuseks. “Singata (Mystic Queen)“, “Center Of The Sun” ja “Double Freedom” ei distsiplineerinud mitte kui midagi tegema, lastes tingimusteta nautida enda raugematult monoliitset, kahte üksteisest mõistmatult kaugel asuvat kontinentaali, ühendatuna puhtakujulise energiatunneliga. Saagu rahu.

Martin: Igati sobilik bänd lõpetamaks päeva ja festivali üldse. Rahustav aga samas tuju hoidev. Kohati lõputu, igavikuline – kohati lõplik. Edukas ja korda läinud eksperiment!

YouTube Preview Image

Ja otsa ta sai. Ei ühtegi kehva bändi sel pühapäevasel päeval, valikud olid siis sellised, jube kahju on Black Mountainist ja Dead Meadowist. Siinkohal pean ma paraku oma sõnu ikkagi sööma: süda ihkab tagasi ja kuidagi igav on tolle meluta.

Martin: Jah, otsa sai. Kahju. Aga samas on emotsioone ja elamusi nii palju, et neid jätkub kuni järgmise aastani. Mälestusi mõtetes, liikuvates ja liikumatutes piltides ning helikonservides. Kohtumiseni juba järgmine aasta – 12-15 aprill O13 venue, Tilburg, Holland.

Rohkem videoklippe

Jäta oma arvamus