May, 2011

30
May 11

Badass Yuki – Black Apple Trip (2011)

01. Asthesungoesdown
02. Jacques Lacan On CSR!
03. Changeling
04. Litoral
05. Camel! Lights! Cerveza!
06. Fiji
07. Not A Heart Attack
08. Inframan
09. Rollercoaster Town
10. Take A Chance
11. Downtown Revisited
12. Vibrant Dreams

Varakevadine skisofreeniahoog, möödunud aasta kidura saagi viimased riismed, lume alt sulanud mustade, ühtlaselt hallikasvalgete tupsudega kaetud õunte mõrkjasmagusalt uimastav tinktuur, mürk või esmaklassiline, võrdlemisi tavaline, pea iga hästivarustatud majapidamise hüljatud nurgas mulksuv koduvein, seisab vastamisi põdura tinasõduriga, vasikasilmad ja õilis pisar silmanurgas, ja see unustamatu napoleonlik muie; lonkab ja on muidu kehva tervisega, aga teenima on ta valmis – nii ta vähemalt ise väidab -, kuidas siis teisiti. Seedesüsteemi siseneb seesamune must ollus, millele ensüümid viivitamatult hambad külge löövad. Kohati lausa nahaalne soldat – jah, tuleb välja, et ta on sulaselge suli ja närune petis, pistis teine nüüd ka viimase söödavad pala nahka, mis oleks kahekümne viie pealist roodu kahtlemata nädal aega elus hoidnud -, mässitakse ruberoidirulli ja lükatakse mäejalamil pesitseva vaenuliku pataljoni suunas veerema. Nelikümmend kolm sekundit hiljem, tunnikiirusel sada kaksteist kilomeetrit, pritsitakse lonkava sõduri ajud sinakashalli betoonrajatise seinale, oh seda süüdimatut valearvestust ja kunstilist saamatust. Aga milline sooritus ja vaprus! Vaenlase eesrinne kärvab vähem kui tunniga, sest must katk on valla päästetud. Neljakümne kolme sekundi jooksul juhtus palju enamat, kui me ette oskame kujutada, võib-olla koges vapper soldat teist, tulevast poolt oma kaheksakümne kuue aasta pikkusest elulõngast, tollel ajahetkel oli ta täpselt nelikümmend kolm aastat vana, ei ühtegi sekunditki rohkem ega vähem. Väest vabastatud kroonilise peavalu tõttu.

Neljakümne kolme sekundi müsteeriumi vastuseni jõuab võrdlemisi primitiivse lahenduskäigu kaudu – eeldusel, et selline eksisteerib -, samas välis-ja kodueestlastest, kolmest parasjagu noorest kui vanast mehest koosneva ešeloni Badass Yuki debüüt “Black Apple Trip” on ligi kuuskümmend korda pikem, ja see on mõneti olulisem ajaruum, millega seotud olla. Emotsionaalne kui muusikaline ampluaa on laialdane, võimalik, et isegi liiga lai, muutudes tihti väsitavaks ja ärritavalt koormavaks, meeleolud on kogukad ja ilma erilise hingamisruumita. Üllatav reserveeritus ja enesestmõistetav kompleksidevaba sooritus: depechmodelik kaosearmastus ja daftpunkilik reaalsusest irdumine, selle tasandumine reaalsuseks kui enese vastu pöördumine puhtkaootilise loomuse tõttu. Psühhedeelne müra kohtub lärmaka ja ekstravertse tantsumuusikaga. Kirkamad hetked: “Jacques Lacan On CSR!“, “Changeling“, “Camel! Lights! Cerveza!“, “Fiji“, “Downtown Revisited” ja “Vibrant Dreams“. Lemmikpalaks osutubki vahest viimasena mainitud “Vibrant Dreams“, veerandtunnine sümfoonilise müra ja elektroonilise nirvaana piki selgroogu allapoole roniv halvatus.

Katkused õunad.

Paul Sild (kitarr, heliefektid), Mart Avi (elektroonika, vokaal, helirežii) ja Aigar Vals (trummid, perkussioon)

Hinnang: 3.5/5

Badass Yuki @ Facebook
Badass Yuki @ MySpace

22
May 11

Causa Sui – Pewt’r Sessions 1 (2011)

01. Pewt’r Wozniacki
02. May Sun
03. Masted Milk
04. Streams Of Gratitude
05. Mating Call
06. Latte Rock

Eeldus sellele Causa Sui kontseptuaalsele saagale sündis 2006. aastal, kui kohtusid kolm liiget tollal neljaliikmelisest Causa Suist (puudus vokalist Kasper Markus, keda enam tänasel päeval kollektiivis ei ole), Ron Schneiderman vabamuusikakollektiivist Sunburned Hand of the Man ja Jørgen Teller. Elule aidati Pewt’r jjjjj, arvatavasti poisslaps, kelle võimsad draakonitapja lokid ja vulkaanivalvuri kopsud võiksid saada hukatuseks – nimetatud kollaboratsiooni on auväärselt kõrvutatud 70-ndate krautiepideemiast võitjatena väljunud heerostega, maitsekalt seotuna domineerivate jõudude paradiisiviljade mahlasusega, ja kartusega tihedalt kokku pressitud silmustega elukootise ees. Ron Schneiderman on liitunud Causa Suiga laval veel nii mõnigi teine kord, pole needki katsed loodetavasti vähemedukad olnud. Kas oli põhjuseks see kõrvalepõige või midagi üldisemat, veelgi ilmselgemat, kuid Causa Sui on bändina sellest hetkest edasi midagi muud, jäädes küll oma liistude juurde ja säilitades identifitseeritava isiksuse, aga muutes veidikene ikkagi suunda kui tõlgendusvormi. Olgu selle tõestuseks kas või see imetlusväärne, kolmest peatükist koosnev autobiograafiline suvepihtimuste ja -tõlgenduste kogumik “Summer Sessions” (esimene ilmus 2008. aastal ja kaks viimast 2009. aastal).

Transformatsioon ja unistuslik lõhe perspektiivide lahknemisel, on mõneti pehmem ja pole sedavõrd sakilise lõikepinnaga “Pewt’r Sessions 1” puhul, ent tähistab siiski uue perioodi koitu ja teistsuguste teemakäsitlusvormide pinnaletõusu. Ja justkui pealkirigi viitab – õigemini nendib paratamatut tõsiasja -, siis on see alles esimene osa sellest kogemuste ja tunnetuste ühtelangevuse rajast. Lõbusa Taani seltskonnaga on seegi kord liitunud jänki Ron Schneiderman – kas mornim kui nemad, seda ma ei tea, sama andekas kahtlemata. 2005. aastal debüüdiga ehitatud tröösti ja silmailulummavuse tempel, mitmekesisuse ja tujumuutlike fabritseeringutega oaasinurk jääb üha kaugemale. Tempel on siiani alles – ka meie! -, distants kahe osapoole, meie ja templi vahel, on üksjagu kasvanud. Suundumus on kord-korralt minimalistlikumate ja naturaalsemate, ajukoores ja südamevatsakestes toimuvate protsesside kooseksisteerimise mõjul tekkinud primitivistlike järelduste ja puhangute lingvistiliste struktuuride hälli, võttes tajutava ilme rohkemal või vähemal määral etteennustatavate muusikaliste kompositsioonidena.

Avalugu “Pewt’r Wozniacki” tervitab veidikene tuttava earthlessiliku temaatikaga (“Flower Traveling Man“), alustuseks leebe ja otsiv, lõpu lähenedes aga kasvades kitarride ja süntesaatori kihtide all väljakannatamatult intensiivseks, kuid siis järele andes ja laengut ühtlaselt vallandades vaibudes. Maikuu päike võib soovi korral olla õel ja jätta mälestusena põletusarmid, üldiselt ometigi pehme ja hellitav, vaimu turgutav ja soojendav nagu ka “May Sun“; õrnalt sulav ja meelitav, meloodiliselt suikuv bass ja pehmelt sillerdav kitarride loor. Põrgu väravad avanege ja tooge maa peale kaos, tooge häving ja mäss. “Masted Milk” toob oodatud kaose: rütmiline veenvus, igavene, ja kahe kitarri piinav, viimse piirini viidud kahevõitlus, tõredad ja igavikulised soolod seovad üksteise keeli kui meeli, võitjat ei ole, isegi mitte too kuulaja, kes peab toda verist ja heitlikku võitlust pealt kuulama – kui keegi peab olema võitja, siis pigem on see just tema, kes oli selle kõige tunnistajaks. Krautilik hullumeelsus ja absoluutselt kontrollimatu labiilsus. Seevastu “Streams Of Gratitude” võtab vahest teise meelestatuse, andes häälepaelad süntesaatorile, temaga ühineb rahulikus meeleolus kitarr, kelle ühtest sünnib avar kosmoserokk. “Mating Call” näitab taaskord äkilisust ja keevaverelisust, kandudes sinna esimese raja kanti. “Masted Milk” kõrval on siit albumilt suureks lemmikuks “Latte Rock“. Bassi mõtestatud ja sihipärane mõmisemine, tugeva groov‘itunnetuse ja isemeelsusega trummid, hüpates ja täites bassi poolt lahtiseks jäetud lauselõppe, või köhatades viskoosses keeles veidraid märkuseid (sobides siia kohvihõngulisse õhkkonda), kitarride kurruline helisemine on õrnalt toetavaks fooniks.

Pretsedenditu krautroki orgia.

Causa Sui põhikoosseis:  Jonas Munk (kitarrid, süntesaatorid, elektroonika, vokaalid), Jess Kahr (bass) ja Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).  Piiridest kontrastidesse kanduva peegelkujutise teravatipulise moonduse terviklikule projektsioonile aitavad kaasa veel Ron Schneiderman ja Rasmus Rasmussen – emb-kumb arvatavasti teisel kitarril ja teine süntesaatorite taga.

Hinnang: 4.5/5

Causa Sui kodulehekülg
Causa Sui (El Paraiso Records) @ Facebook
Causa Sui @ MySpace

18
May 11

Electric Moon – Inferno (2011)

01. Mental Record
02. Inferno

Sula Bassana, sündinud siia maailma kodanikunimega David Schmidt, kõnesoleva bändi üks asutajatest ja edasiviijatest, on olnud seotud ning on endiselt tegev erisugustes, psühhedeelse maailmakäsitluse tarkust omandavates ja endast vähemteadjatele edasi andvates kollektiivides  – kes teab, see teab, kes ei tea, see ei tea, kuigi peaks teadma, parandagu see viga, ja teadku – , ja tema jõud ega talent ei näi kuskilt otsast lõppevat. Electric Moon on tema kõige vastsem kooslus, asutatud möödunud aastal, hoolimata millest on kaasaarvatud selle albumiga ilmunud juba 5 kauamängivat, tõsi, marginaalse osa moodustavad kontsertsalvestised, aga see ei pehmenda asjaolu, et seda on säherduse üürikese aja kohta omajagu. Ühe käe sõrmede jagu müstilisi ja vähem müstilisi avastusi, imelised on kõik ühtemoodi, vaatenurk ja tundmused on mõneti erinevad. Bassi leiame mängimas nooremapoolse Komet Lulu, kes on ühtlasi Davidi tüdruksõber ja Electric Mooni visuaalsete taieste autor. Trummidelt aga Alexi, kellele on see esimene album kaasa teha, võttes teatepulga üle eelmiselt trummarilt Pablo Carnevalilt. “Lunatics” (2010) möödus pea märkamatult, ometigi omistan ma talle tagantjärele hõbekuuli – tungigu see rindu tollele tehispäikese kollakas-pruunikas, hädises ja tuhmis valguses kondavale somaatilisele pseudoolendile, sündinuna tunnetuslikest ja olemuslikest tõlgendustest, vabastagu see kuul teda maisest rusuvast eksistentsist, ja jätkaku ta oma teekonda kontsentreeritud vaimkehana. Tugev algus – algus, mis oli kõigest algus, aga väärt algus.

Lähtudes üldtunnustatud popmuusika formaadist, kolm kuni neli minutit on sobilik pikkus ühele raadio- ja kuulajasõbralikule loole. Electric Mooni raadiosõbralikkus on suure küsimärgi all, kuid see on niivõrd vähetähtis, et selle võib hetkel unustada. Kes kuulab, see leiab sõbra, ja kes ei kuula, leiab ikkagi sõbra, vaenlast vast mitte.

Electric Mooni seekordne retk – ja retke all ei mõtle ma mingisugust tühipaljast ja mõttetut loksumist intergalaktilise veoki tagakastis, vaid ikka universumitevahelist kiirrongi – algab veerandtunnise proovilepanekuga, otsides esiti isegi pikka aega jalgealust, mõne aja möödudes rütmisektsioon selle leiabki: Lulu soojalt kutsuv ja teed juhatav bass, Davidi käheda kurguga kitarr üritab meid küll eemale meelitada, aga väga hästi tal see ei õnnestu. Domineerivateks on rütmisektsiooni tujud, kitarr näib umbusklikuna, pelgab valgust ja jõriseb sombuselt. Kuhugi me jõuame ja otseselt ei ole seal meid keegi ohustamas, ent see pole koht, kuhu me esialgselt tahtsime jõuda… kuhugi me samas jõudsime – paistab pigem vahepeatusena, kus me tangime ja jätkame reisisihiga. Nimiraja “Inferno” põrgusfäär on ennemini illusoorne, küllap väntsub teine üksjagu – küll ühe nurga alt, küll teise nurga alt, pidurdab ja kiirendab  -, raputades kohati oimetuks ja näidates tagurlikult hambaid, hoides siiski valvsalt kuuesabast kinni, laskmata astuda meisterlikult maskeeritud põrgukatlasse. Juhtotsa haarab enda kätte kitarr, poetades hulgi rõõmsamaid noote, hetkeliselt vilksatab oreli pale. Keskosa toob kaasa rohkem laveerimist, tempomuutusi ja mõneti suunab kulgu edasi Lulu ja Alexi imetlusväärne koostöö. Minuteid kümme enne lõppu või mõni vähem, algab kitarri alusmotiivi suunataju isemoodi arenemine, köites kulminatsiooni intensiivsuses vaimuvaldselt ka veidikene unisusse vajunud rütmisektsiooni. Lõpuosa on vahest David Schmidti parimaid panuseid Electric Mooni küllusepagasisse.Viiskümmend üks minutit ja viiskümmend kolm sekundit ning olemegi kohal. Idealistlik jämmimudel töötas.

David “Sula Bassana” Schmidt (kitarrid, orel, efektid), Alex (trummid) ja Luzie “Komet Lulu” Neudeck (bass, vokaalid, efektid)

Electric Moon @ Facebook
Electric Moon @ MySpace
Electric Moon @ Blogspot

10
May 11

Atmosphere @ Genialistide Klubi (07.05.2011)

Kevadega kaasnevad paradoksid, sündmused ja teod, osad on neist omavahel seotud, teised jälle mitte, ehmatavad alul, ent siis sa harjud nendega kui igapäevaste tüütute külalistega, paratamatusega, kes on su mõtetesse külla tulnud ja ei plaanigi sealt niipea lahkuda, üldiselt käratud ja viisakad, tuletades sellegipoolest meelde enda olemasolu. Ja kui nad lahkuvad – lahkuvad salamisi, järk-järgult, nihkudes ebalevalt kõrvale ja loovutades asjatult okupeeritud soodsa koha eelistatumatele külalistele, jäädes ise ikkagi vaatekaugusesse, õnneks maskeerituna või kuhugi puu taha pugedes -, siis sa enam õieti ei mäletagi, et kes nad olid ja miks nad sulle külla tulid. Hetkel ongi säärase mäletamise, teadvustamise ja mitteteadvustamise piiri lahknemise viimane ühine meeter, pärast seda hägustub piir, ja ununeb põhjus, kuigi ta on seal kuskil aju keerukas mõtetelaburündis olemas. Kevadest kevadesse, igal aastal veidikene teistmoodi, aga kõik paistab alluvat teatud seaduspärasusele. Suve lineaarsus, mis pole küll alati läbinähtav, on harilikult vähem koormavam, kevad on aga meeldivam, vaatamata hargnevale tagurpidisele perspektiivile. Genialistide Klubi oli harjumatult tühi, tüüne ja kohati sünge, langedes ühte tolle vahetapiga, ja ühtlasi defineerides tolle õhtu atmosfääri. Otseselt sünget muusikat ei tee neist ükski bänd, kuid süngusest ja hämarusest polnud pääsu kellegil. Mulle meeldis see uudne okulaarne perspektiiv, mille läbi sai kogetud kahte varasemalt tuttavat ja ühte seni nägemata bändi, ja jään sellele ka üsna kindlaks. Teistsugune.

Kuukene tagasi aset leidnud Southern Suni üleastumine tegi vahest natukene rohkem meelehead kui seda nüüd, aga tõenäoliselt võib sedagi missiooni õnnestunuks pidada. Missiooni ülesandepüstitus nägi ette Saturni atmosfääriga kuu Titani, maaliliste metaanimerede ning liivadüünide ja kiviklibuste poolkõrbetega kaetud, karmide oludega maasarnase taevakeha koloniseerimist. Asum rajati sügavale pealispinna alla, jääkihtide vahele, kust avastati suured ja avarad koopad, täidetud lõpmatu ning ise regenereeruva, maalt pärinevate olendite kopsudele vastuvõetava hapnikuvaruga, sooja annab kuu hõõguv tuum, vesi on kogenenud lopsakatesse oaasidesse – koloonia on rajatud. Suured rasked puurid, ragisevad ja pöörlevad vaevaliselt, sedavõrd tihe ja tugev on tolle näiliselt väeti taevakeha pinnas, kuid läbi sealt tungitakse. Vabanenuna tugeva graniidilaadse kivimi haardest, koguvad puurid hääletult pöördeid, kuniks saabub maksimaalne ettenähtud pöörete arv – sekkub mehhaaniline pööretepiiraja -, ja puurid mörisevad vabanemise ekstaasis. Planet Spot.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Planet Spot @ MySpace

Superliustiku nimi viitaks justkui millegile suurele ja aeglasele, aastas võib-olla mõne üksiku tühise meetri ida poole roomav kolossaalne jäälasu, ükshäälselt ja tuimalt mürisev, iseenda raskuse all ägav ja pidevalt tükkideks pudenev, ebakorrapärastest kihtidest koosnev tahke vee kogum, kahel jalal kõndivad inimahvi poolt ehitatud tehislikud imed moodustavad heal juhul vaid kübemekese tolle konstruktsiooni imelisusest. Superliustik pole kaugeltki kollektiiv, kelle repertuaari kuuluks ühtlaselt staatiline ja rõhuvalt üüratut spektrilaiust fertiliseeriv drone‘i kataklüsm, vastupidi, pigem küllane bukett kirevatest ja korrapärastest, piisava õhuvahega, suunatud muutumisahelga kihtidest. Liustik tekib ja kaob, määratud aja jooksul. Kiirendatud, ilmalikku ajaraami surutud sisemiselt tabamatu protsess saab ühtäkki täiesti uue ja tunnetatava tähenduse: idanev monotoonsus ja protsessi rutiin, kareda kliima võrdlemisi järjekindel tsüklilisus, saades viimaks küpseks, tuhande ühe kilomeetri laiuseks superliustikuks, kostitab too sõjakate arktiliste tuulte ja ihust läbi lõikavate jäävihmadega, kuigi peagi pöörab sulale; päike paneb jää laulma, rühkima ja vedelama vormi saavutanud osakesed vulisema, mis paiskudes kiirevoolulise funk‘i-rajuse joana liustiku sisemisse koobastikku, kajab kutsuvalt ja tekitab ettevaatlikult, ent siiski kindlameelseid heliillusioone. Liustikke tekib määratud aja jooksul mitmeid. Harmoonia.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Superliustik @ MySpace

Tartu oopiumisööjate pihtimused muutuvad üha võikamateks, sukeldudes petlikult ilusasse maailma, halb peab saama karistada ja hea tunnustada, aga keegi ei küsi mis on halb ja mis on hea. Noored ja ilusad, musternäidisena kujutatud pereemad, võimukad ja edukad, alati töösse mattunud ja tihti välislähetustele ennistatud ärimehed, või maast ja madalast õpilasi patriootlikkusele ning relvalembusele õhutav puhvis habemega õpetaja. Tegelikkuses aga keedab esimene hubases koduköögis metaamfetamiini ja teine on teeneline CIA külmavereline palgamõrvar, viimane treenib päevselgelt uut terroristide armeed. Miski pole tõeline.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

Rohkem videoklippe

01
May 11

Tulemas: Atmosphere @ Genialistide Klubi (07.05.2011)

“Atmosphere” kutsub Teid külla kõndima psühhedeelia ja stoneri radadel kandes publikuni atmosfäärilised soundid kõrgematest dimensioonidest ja galaktikatest. Kõrva silitavad ootamatud gruuvid ja chillout meelisklused, kummastav ja energiline progefunk, psühhedeelne seisundi jazz ja mõtlikud helivood, mis kannavad Teid kaugele ja kaua. Samas pakkudes karmimaid stoner rock’i, psy ja poststoneri riffe. Aeg maha pidada veel üks pidu, et kevadsoojusest pakatavas õhtus meeldivas klubimiljöös ringelda, tantsida, kuulata, süüvida endasse või nautida lihtsalt meeldivat seltskonda.

Superliustik

Endiselt uus ja sensatsiooniline, kuid juba edukalt oma kanda kinnitama asunud Tartu indiegrupp, kelle liikmed tuntud ka bändidest Papaeeo, Wrupk Urei, Opium Flirt jt koondab endas erineva taustaga muusikuid ja segab endas muusikalistest teadvustest emaneeruvaid võnkeid. Tulemuseks on rikkalik ja vitaalne helide kaleidoskoop, mis pakub kuulajatele iga kord midagi uut ja kordumatut – midagi seisundilist ja seikluslikku. Superliustik pakub Teile ootamatuid groove, boogy, funk, progressiivseid ja psühhedeelseid vibe ning chillout meelisklusi, lisades aeg ajalt soundi vürtsitamiseks puhkpille. Bänd on laiendamas kontsertegevust ka välisriikides, andes aprillis esimesed kaks kontserti Lätis, liveklubide paremikku kuuluvates klubides NabaKlab ja Fontaine’i kompleks’i restoranklubis Fire Bar. Bänd, kes on juba tõestanud ennast tugeva livebändina asub lähiajal salvestama stuudioseinte vahel ning asub planeeritult koostööd tegema sügisel ilmavalgust nägeva uue muusikaagentuuriga MBMA. Nad on tõestanud, et iga kontsert on ainulaadne – oma kõlavärvide ja visuaalidega on Superliustik kahtlemata Eesti teedrajava muusika lainetes kaugele purjetav nähtus.

Superliustik @ Facebook
Superliustik @ MySpace

Crystal Cloisters

Tegemist on instrumentaalse kolmikuga, kellele ei ole võõraks kunstiks vingete instrumentaal-groovide tekitamine ja nende edukas täideviimine. Segu grungest, post- ja stoner rokist ning nende atmosfääride omavahelisest põrkumisest. Kitarrist Karlis peaks olema tuttav nägu Tartu ühest pikima ajalooga bändist Nyrok City, kus ta mängib bassi ja laulab. Kristallkloostrite siseõued on oma intensiivsete showdega kaheaastase tegutsemisaja jooksul võitnud nii mõnegi kohaliku ja kaugema melomaani rütmist väljas südame – ja seda argumenteeritud headuses. Bänd on jõudnud väisata ka välismaiseid kontserdilavasid.

Crystal Cloisters @ Facebook
Crystal Cloisters @ MySpace

Planet Spot

See on kosmos Tartu põranda alt. Bänd on endiselt uus, kuigi mõnda aega tegutsenud säilitavad nad igas oma lives 20 protsenti determineeritust kuid kuni 80 protsenti spontaansust, jäädes ilmselt alati värskeks. Planet Spot koosneb basskitarrist, trummidest hiljuti on lisandunud ka atmosfäärilist dimensiooni lisav naisvokaal. Planet Spot’i osas ei saa kunagi päris kindel olla, mis soundid kõlaritest väljuvad, kuid tunda on vänget stoner rocki lõhna, millele lisavad aroomi mõjutused siit ja sealt poolt Universumit. Kuulda saab eksperimentaalses kastmes impro psy stoner rock’i. Bänd on öelnud: „Avage ennast kosmosele..“

Planet Spot @ Facebook
Planet Spot @ MySpace

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Atmosphere @ Rada7
Atmosphere @ Facebook