10
May 11

Atmosphere @ Genialistide Klubi (07.05.2011)

Kevadega kaasnevad paradoksid, sündmused ja teod, osad on neist omavahel seotud, teised jälle mitte, ehmatavad alul, ent siis sa harjud nendega kui igapäevaste tüütute külalistega, paratamatusega, kes on su mõtetesse külla tulnud ja ei plaanigi sealt niipea lahkuda, üldiselt käratud ja viisakad, tuletades sellegipoolest meelde enda olemasolu. Ja kui nad lahkuvad – lahkuvad salamisi, järk-järgult, nihkudes ebalevalt kõrvale ja loovutades asjatult okupeeritud soodsa koha eelistatumatele külalistele, jäädes ise ikkagi vaatekaugusesse, õnneks maskeerituna või kuhugi puu taha pugedes -, siis sa enam õieti ei mäletagi, et kes nad olid ja miks nad sulle külla tulid. Hetkel ongi säärase mäletamise, teadvustamise ja mitteteadvustamise piiri lahknemise viimane ühine meeter, pärast seda hägustub piir, ja ununeb põhjus, kuigi ta on seal kuskil aju keerukas mõtetelaburündis olemas. Kevadest kevadesse, igal aastal veidikene teistmoodi, aga kõik paistab alluvat teatud seaduspärasusele. Suve lineaarsus, mis pole küll alati läbinähtav, on harilikult vähem koormavam, kevad on aga meeldivam, vaatamata hargnevale tagurpidisele perspektiivile. Genialistide Klubi oli harjumatult tühi, tüüne ja kohati sünge, langedes ühte tolle vahetapiga, ja ühtlasi defineerides tolle õhtu atmosfääri. Otseselt sünget muusikat ei tee neist ükski bänd, kuid süngusest ja hämarusest polnud pääsu kellegil. Mulle meeldis see uudne okulaarne perspektiiv, mille läbi sai kogetud kahte varasemalt tuttavat ja ühte seni nägemata bändi, ja jään sellele ka üsna kindlaks. Teistsugune.

Kuukene tagasi aset leidnud Southern Suni üleastumine tegi vahest natukene rohkem meelehead kui seda nüüd, aga tõenäoliselt võib sedagi missiooni õnnestunuks pidada. Missiooni ülesandepüstitus nägi ette Saturni atmosfääriga kuu Titani, maaliliste metaanimerede ning liivadüünide ja kiviklibuste poolkõrbetega kaetud, karmide oludega maasarnase taevakeha koloniseerimist. Asum rajati sügavale pealispinna alla, jääkihtide vahele, kust avastati suured ja avarad koopad, täidetud lõpmatu ning ise regenereeruva, maalt pärinevate olendite kopsudele vastuvõetava hapnikuvaruga, sooja annab kuu hõõguv tuum, vesi on kogenenud lopsakatesse oaasidesse – koloonia on rajatud. Suured rasked puurid, ragisevad ja pöörlevad vaevaliselt, sedavõrd tihe ja tugev on tolle näiliselt väeti taevakeha pinnas, kuid läbi sealt tungitakse. Vabanenuna tugeva graniidilaadse kivimi haardest, koguvad puurid hääletult pöördeid, kuniks saabub maksimaalne ettenähtud pöörete arv – sekkub mehhaaniline pööretepiiraja -, ja puurid mörisevad vabanemise ekstaasis. Planet Spot.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Planet Spot @ MySpace

Superliustiku nimi viitaks justkui millegile suurele ja aeglasele, aastas võib-olla mõne üksiku tühise meetri ida poole roomav kolossaalne jäälasu, ükshäälselt ja tuimalt mürisev, iseenda raskuse all ägav ja pidevalt tükkideks pudenev, ebakorrapärastest kihtidest koosnev tahke vee kogum, kahel jalal kõndivad inimahvi poolt ehitatud tehislikud imed moodustavad heal juhul vaid kübemekese tolle konstruktsiooni imelisusest. Superliustik pole kaugeltki kollektiiv, kelle repertuaari kuuluks ühtlaselt staatiline ja rõhuvalt üüratut spektrilaiust fertiliseeriv drone‘i kataklüsm, vastupidi, pigem küllane bukett kirevatest ja korrapärastest, piisava õhuvahega, suunatud muutumisahelga kihtidest. Liustik tekib ja kaob, määratud aja jooksul. Kiirendatud, ilmalikku ajaraami surutud sisemiselt tabamatu protsess saab ühtäkki täiesti uue ja tunnetatava tähenduse: idanev monotoonsus ja protsessi rutiin, kareda kliima võrdlemisi järjekindel tsüklilisus, saades viimaks küpseks, tuhande ühe kilomeetri laiuseks superliustikuks, kostitab too sõjakate arktiliste tuulte ja ihust läbi lõikavate jäävihmadega, kuigi peagi pöörab sulale; päike paneb jää laulma, rühkima ja vedelama vormi saavutanud osakesed vulisema, mis paiskudes kiirevoolulise funk‘i-rajuse joana liustiku sisemisse koobastikku, kajab kutsuvalt ja tekitab ettevaatlikult, ent siiski kindlameelseid heliillusioone. Liustikke tekib määratud aja jooksul mitmeid. Harmoonia.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Superliustik @ MySpace

Tartu oopiumisööjate pihtimused muutuvad üha võikamateks, sukeldudes petlikult ilusasse maailma, halb peab saama karistada ja hea tunnustada, aga keegi ei küsi mis on halb ja mis on hea. Noored ja ilusad, musternäidisena kujutatud pereemad, võimukad ja edukad, alati töösse mattunud ja tihti välislähetustele ennistatud ärimehed, või maast ja madalast õpilasi patriootlikkusele ning relvalembusele õhutav puhvis habemega õpetaja. Tegelikkuses aga keedab esimene hubases koduköögis metaamfetamiini ja teine on teeneline CIA külmavereline palgamõrvar, viimane treenib päevselgelt uut terroristide armeed. Miski pole tõeline.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

Rohkem videoklippe

Jäta oma arvamus