June, 2011

26
Jun 11

Austin Psych Fest 3 (2011)

Möödunud aasta aprillikuu viimasel nädalavahetusel – festivalimõõdupuu järgi ennemini vaikne ja familiaarne aiapidu – toimunud Austini psühhedeelia festival, meelitas sinna linnakesse juba kolmandat aastat järjest kokku hulga muusikakollektiive. Uimane leierkastiklirin, teisalt sopane ja silmamoonutisi esile kutsuv vaaterattamuusika. Aasta varem toimunud sellesama ürituse videomontaaž meeldis väga, ja ootasin huviga järgmist, ja nüüd ootan järgmist, selle aasta festivali objektiivi imetud ja pintsliga kergelt kohendatud liikuvate piltide lõuendit. Helitaust on subjektiivne, mitte alati meelepärane, ent ikkagi nauditav, videopilt on aga laitmatu, võimendades ja visualiseerides piiratud ruumis toimunud kui määratud muusikaarmastajatele suunatud festivalielamust, andes võimaluse jälgida seda väljaspool tarbitud ajahetke, olevikus ja tulevikus, kahtlemata on mida vaadata ja kuulata ka kümne aasta pärast.

Muusikaliselt pakkus eelmine väljalase rohkem rõõmu, enamik bändidest on niikuinii tundmatud nimed, mõned üksikud tuttavad, üllatada saavad esimesed, teised meenutavad oma tugevust ja tubli tööga teenitud aupaistet ning lähevad kindla peale välja või tõmbavad enesele vee peale. Absoluutsete lemmikute osas pean 100% nõustuma Trashiga, kes jõudis seegi kord minust muljetamise osas ette. Ühemehebändid Gull ja Silver Apples – rohkem müra kui mõni oli võimeline tegema viiemehelises koosseisus. Gull, maskiga indiaanlane katusel, kitarr ja minimalistlik trummiset, korisev sõjahüüd ja kerge, tantsitava techno mekk. Silver Applesi pulseeriv süntesaatoritesõda, tugevalt inspireeritud hilisemast elektroonilise muusika maile distantseeruvast kraut-rokist – ja kogemata on kukkunud filmilindile tilgakene värvilahustit, jäta või võta. Hea elamuse garanteerisid samuti SpindriftMondo Drag, Headdress ja Pink Mountaintops.

Ülejäänud esinenud kollektiividest, valdavalt, kõlasid üsna keskpärase indie-puristamisena. The Black Angels oli ikka eriti kõhetu – mõlemad set‘id -, tänu möödunud aasta festivalile ma nad avastasingi, siin aga jätsin nad mind külmaks, ometigi oli “Phosphene Dream” (2010) nii hea. Teise set‘i asemel oleks võinud vabalt kosta mõni Tia Carrera defineerimatu kestvusega jämm, või siis kergelt päikesepistest vaaruv, uskumatut kireva oksepaleti ja kõrrega kaktusemahla imev Golden Animals.

Hinnang: 4/5

Austin Psych Fest kodulehekülg

19
Jun 11

Rabarock 2011 avapäev ehk kuidas jääda ellu vihmasabinas ja kõiketäitvas sopamülkas

Rabarock tuli peale aasta pikkust pausi tagasi tugevamana kui iialgi varem, olen kuulnud sealjuures ka vastupidiseid väiteid, aga need on õnneks vähemuses. Vaatamata isegi asjaolule, et konkreetset huvi pakkusid kõigest paar bändi, sekka paar juhuslikku elementi, mis töötasid ootamatult hästi, ja nimed, keda ma kuidagimoodi antud festivali määratlusega siduda ei osanud. Taotluslikult laiahaardeline esinejate nimekiri, selle kultuuriline mitmepalgelisus tõi samavõrra laia ja kireva publiku oma lemmikesinejaid kuulama ja vaatama, mind viisid sinna näiteks suur armastus Electric Wizardi ja Circle‘i vastu. Kuus tundi ühtlase vihmasaju käes, üksikud momendid selgust, mudane jalgealune ning pidev märja kassi tunne, jahedus, ja gravitatsioonikünnise ületamine Tartu poole tagasi sõites, kui neljarattaline, selg ees astronoomilisel kiirusel kraavi poole sööstis (kõik jäid õnneks terveks) – peale selle pole midagi kurta, peab vaid tänama korraldajaid.

Enesele teadmata sihipärast rada pidi astudes, järgides üldist voolu, jõudsime piletisappa täpselt ajaks kui alustas hiljuti oma teise kauamängiva üllitanud ja paljukiidetud indie-pop-rokk kollektiiv Ewert And The Two Dragons, eesotsas kunagise “Kaks takti ette” konkursi võitnud ja mitmetes erinevates kollektiivides tegev/tegev olnud Ewert Sundja. Paar kuud tagasi ilmunud “Good Man Down“-i pole ma ise veel jõudnud kuulata – kahtlemata peaksin -, kuid nii mõnedki tuttavad ja sõbrad on toda kiitnud. Ewert And The Two Dragons nõidus vihma välja, või oli see siis ikkagi hiiglaslik pilvemagnet mis vihmapilved Järvakandi kohale tõmbas ning tühjaks pigistas – esimesed kerged piisad langesid. Säherduses kerges sabinas mõjus nende küllaltki mitmetahuline indie-romantika huvitavalt.

YouTube Preview Image

Ewert And The Two Dragons @ MySpace

Ultima Thule fänniks ma ennast ei pea, kuigi nende loometööd olen austusega kuulanud juba pikemat aega, küll kehva järjepidevusega. Minu karmid sõnad ja hoiak möödunud aastal ilmunud albumi “Jälgede jälgedes” suhtes võisid olla ennatlikult skeptilised, kontserdil avasid uued lood ennast mõneti paremini. Meeletult hea heli lisaks. Need mehed pole kunagi liiga vanad. Eesti roki ja bluusi raudvara.

YouTube Preview Image

Ultima Thule @ MySpace

Kuskilt oli kosta Soome armuroki kollektiivi Sunrise Avenue ümisemist, kõlas halvasti ja väidetavalt oligi halb, ise lähemalt kuulama ei läinud. Aeg möödus ja tuttavad näod vaheldusid. Reede õhtu, esimese päeva vaieldamatu peaesineja – ei huvita, mida teised ütlevad ja keda peaesinejaks peavad, sest minu jaoks oli peaesinejaks siiski järgmine bänd  – tegi B-laval soundcheck‘i, esimesed rutakad tõttasid lava juurde, ent pidid pettuma, sest heli saadi kiiresti paika, professionaalsuse küsimus, ja olid sunnitud pool tunnikest veel ootama. Kohalik tunnustatud okultist-kokk Heiki keetis samal ajal tumedatele jõududele maopeadest, nõgestest ja neitsiverest kõhutäidet, tühja kõhuga pole ju ilus missat pidada, kõhukorin võib saada saatuslikuks.

Mõni üksik minut enne päeva tippsündmust, kui hetkeks tekkis tunne, et vihma pärast enam muretsema ei pea, avanesid uuesti kraanid. Ja sealt nad tulid, bänd keda on siia nii kaua oodatud, ja bänd keda on nii paljud ihaldanud näha, bänd kelle siiamaile toomine näis lootusetu üritusena, aga ometigi on see tõeks saanud, see pole silmapete, see on Electric Wizard. Ootusärevus. Riitus algab, preestrid ja preestrinna marsivad uhkelt lavale, salakaval grimass palgel, esimesed nihestatud noodid võnklevad ja helimateeria hakkab voolama, sisenedes kuulmekanalite kaudu ja kandudes iga järgneva noodiga lähemale kesknärvisüsteemile, kontrollides avaloo lõpuks sinu keha täielikult. Massipsühhoos hoogustub iga järgneva looga, ohverdatakse esimesed elavad, peapreesteri sõnad avaldavad austust olenditele, kelle nime me ei taha kuulda ja kellega ainumalt silmside loomine võtab kaameks; mehepojad noolivad kiivalt preestrinnat, karistuseks seotakse ohvritappu ootavad peatud olendid veelgi joovastavamalt hukunootide lembusesse. Muusikaline pingestatus näib käsikäes käivat valitseva ilmastikuoluga – mida valjemalt Electric Wizard mängib, seda rohkem sajab. Müstiline atmosfäär. Alles jääb absoluutne tühjus. Hing paistab alles olevat, kuid midagi nad enesega kaasa võtsid.

Ettekantud missade seas olid näiteks “Witchcult Today“, “Satanic Rites Of Drugula“, “Dopethrone“, “Funeralopolis“, “Return Trip“, “Black Mass” ja “The Nightchild“. Kogenuna viimase aasta jooksul ühte kui teist, siis peab tõdema, et see kontsert oli lihtsalt meeltpuhuv.

YouTube Preview Image

Electric Wizard @ MySpace

Electric Wizard väntsutas meeldivalt läbi, ideaalne hetk mil too päev olekski võinud lõppeda. Ootamas oli aga Circle, seega polnud võimalik lahkuda, ehkki vaim oli närtsinud ja pigem oli soov minna koju ning sooja teki alla pugeda. Mustasch ei meeldi mulle ei plaadilt, ja nagu välja tuli, siis ka mitte laivis. Kaua ootamist.

Circle‘i stuudioalbumid jagunevad üldiselt kahte leeri: on head ja on igavad soperdised, mis kohe üldse ei sünni kuulata, neid teisi satub valgete lammaste hulka kahjuks rohkem. Produktiivsus ei kaalu üles ebaühtlast kvaliteeti. Circle‘iga oli mul õnn kohtuda täpselt paar kuud tagasi Hollandis, Roadburni festivali raames, kui nad esinesid sõsarbändi Pharaoh Overlördiga, eraldi set‘ist ei jõudnud kahjuks osa saada, justkui veebruaris Heliosphere festivalil sündinud etendusest. Just nimelt etendus, muusika on sellest mängust kõigest üks osa, teine osa on vahetus kontaktis lisanduv teatraalne suhestumine, hallide kogude parodeerimine ja kangelas-eepiline sodoomia, kaabakate vankrirattal lõhkirebimine ja hüpnoositeraapia. Nõrganärvilistele ei soovita, sündsusepiirid on kerged kaduma. Circle‘i kontsert on elamus, alati.

Äsja ilmunud “Infektio” (2011) tundub olevat üle pika aja taaskord seesugune album, mida julgeb kahetsuseta kuulata (tagajärgede eest ei vastuta), seda julgen küll väita esmase pinnapealse kuulamise järel (üritan järgneva nädala jooksul sügavamale tungida), aga küllap on söödav.

YouTube Preview Image

Circle @ MySpace

Rohkem videoklippe

16
Jun 11

Grandloom – Sunburst (2011)

01. Orbit Wobbler
02. Woodbridge
03. Apollo Moon
04. Larry Fairy
05. The Holy Letter
06. Earthvalley

Sunburst” on Grandloomi esimene stuudioalbum, ehkki linti võetud materjali on bändil ette näidata mõneti rohkem. Tunamullu salvestatud, ligi kaks tundi adrenaliiniga võrgutav ja leegiheitjaga delikaatselt raseeriv kontsertsalvestis “Live At Bautzener Tor” (2009), annab kui võtab armu, kohutab parajalt räpase ja lärmaka, vabalt hingava klaasist tulemäe hingeldamise ning tinast saabastega akvanaudi raskete sammudega. Nimetatud album on bändi sotsiaalmeediakanalite kaudu niisama omastatav, ja hoolimata oma sakilisusest hea alguspunkt kust alustada Grandloomiga tutvumist – kohe otse algusest. Seoses uue albumiga avastasin ka, et hiljuti ilmus neilt “5 Dollar Jam” (2010), neljalooline lühialbum, kus on veidikene hubasemasse kui kontsentreeritumasse vormi valatud 3 lugu eelnenud kontsertalbumilt ja üks lühidapoolne uus lugu. “5 Dollar Jam“-i helipilt, selle produktsioonilised eripärad ja mööndused on siiani kõige meelepärasemad, sidudes ühte impulsiivsuse ja rabeduse kui pehmed ja unistavad psühhedeelsed taotlused; “Live At Bautzener Tor” annab küll edasi higise, kitsa ja tihti lärmaka keldriklubi atmosfääri, ent jääb sirgeseinaliseks; “Sunburst” kõlab vahest liialt üleprodutseeritult, dünaamika on aga omal kohal ja mitmekesistab instrumentaaltrio püüdlusi, mis pruugi üldsegi paha olla.

Grandloomi kõrvutatakse pahatihti seesuguste sangarlike nimedega nagu Kyuss, Karma To Burn ja otse loomulikult kaasmaalastest Colour Haze’i kui Samsara Blues Experimentiga. Grandloomi muusikat võib karakteriseerida kui pooltoorest, kergelt läbiküpsetatud biifsteeki, hõrgult mahlane ja vürtsidega pole koonerdatud, maitsemeeled saavad oivalise elamuse osaliseks. Selle eest, et see tükk tuline on, hoiatada ei saa, ja mida tulisem, seda paremini see üldiselt maitseb, vürtsidega peab vältimatult leppima. Minetades kulinaarse fantaasia ja pöördudes tagasi muusikaliste fantaseeringute rüppe, siis “Sunburst“-i puhul on tegemist Grandloomi huvitavaima, ja vahest isegi parima väljalaskega, vaatamata et ma teda ülemäära vuntsituks pidasin just ennist. Koloriitsuse ja maiste ebajumalate kummardamise kõrval on ehedalt säilinud algsed kriteeriumid ning tõlgenduslikud arusaamad. On rahutu rongina edasitõttav rock’n’roll, on psühhotroopne kuningriik ja on talumatult tühi taiga, kus on võimalik komistada ainult iseenda otsa. Ja Grandloom oskab groovida!

Justkui “5 Dollar Jam“, koosneb “Sunburst“-gi  valdavalt varasemalt kontsertalbumilt kuuldud lugudest. Struktuuriliselt on vanad lood enamvähem samaks jäänud, kuigi paratamatult peab tõdema nende kõikide puhul seda, et aja möödudes on nad ainumalt paremuse suunas edasi arenenud, kõlavad üksjagu terviklikumalt, rohkem päris lugude moodi kui jämmidena, rääkimata kontrollitud keskkonnas salvestamisest ja professionaalsest järelsättimisest, mis toovad pisematki nüansid välja, kuvandudes detailiderohkete kuulamiselamustena. Noist möödaniku kompositsioonidest on mokkamööda kõige enam “The Holy Letter” ja “Earthvalley“: esimene neist on Grandloomi üks süngemaid mõtteavaldusi, sidudes ennast tugevalt doom‘i paradigmaga, teine jällegi algab tempokalt, kandudes veerivaks ja lauseotsa otsivaks jämmiks, milleni viimaks oivaliselt ka jõutakse. Suundudes olevikku, leiame me sealt kaks uut lugu. Uued lood paljastavad Grandloomi aimatava potentsiaali. Surakaga algav “Orbit Wobbler” ulatab üsna kiiresti jutulõnga rütmisektsiooni kätte, kitarri kuuleb tagataustal laveeriva õrna ja maitseka foonina, lõpus toimub mõnusalt harmooniline pingestumine ning natukene nukrast ja ühehäälsest monoloogile kalduvast kudrutamisest saab rõkkav küte. Akustilise kitarri introga sissejuhatav ja hilissügiste sopaste kiviriffidega üle valav “Larry Fairy“, on samuti arvestatav kandidaat albumi paremikus.

Grandloomi puhul on tegemist kahtlemata väärt lisaga Saksamaa põrandaaluse rock’n’roll‘i ja stõuner-rokki viljelevate kollektiivide kampa. Neid tuleb sealt viimasel ajal jube palju.

Hans (bass), Rischi (trummid) ja Tom (kitarr).

Hinnang: 4/5

Grandloom @ Facebook
Grandloom @ MySpace

12
Jun 11

June 10th @ Von Krahl (10.06.2011)

Mürahordide igaaastane ühisvandaalitsemine toimus Eesti mürapealinnas asuvas Von Krahli nimelises soliidses putkas, eesotsas laamendasid vennad Zahir, Shelton San ja Tolmunud Mesipuu, tagatipuks, eksklusiivne külaline Belgiast, tavatult eepiline kui glamuurne Kapitan Korsakov. Soliidse, kahel kukejalal kõikuva putka struktuuriline terviklikkus jäi puutumata, moraalse hävingudoosi said nad siiski kätte, värisesid teised varahommikuses jaheduses, nii et kananahk säärtel.

Õhtu peaesinejaks oli kahtlemata Zahir International, kelle koosseisu on vahepeal lisandunud uus liige, nimelt Tambet bassil, keda asendas kohustuslike suitsupauside ajal Tambet kitarril. Zahiri professionaalsuses ei pruugi kahelda, olgu selle kinnituseks kultuuriministeeriumi sertifikaat. Kui Zahir lubab müra teha, siis saab müra, justkui eetrijoobes reamees tulistaks haubitsast kollaseid puudleid jänesekõrvadega, pügatud kaelaga vaenlase redisepõllule. Kahurid paukusid ja puudlid lendasid, kuid rediste asemel kasvasid põllul kaalid.

YouTube Preview Image

Zahir @ MySpace

Shelton Sani nime oleme me kõik kuulnud, ja mõned on teda väidetavalt enese silmagagi näinud. Minu senine tutvus Shelton Saniga on olnud väga põgus, pole teda suurt lindiltki kuulanud, ja see linditutvus jättis suhteliselt arusaamatu mulje. Mõneti sai meie tutvus alguse puhtalt lehelt. Laivis aga köhatas Shelton San kileda kõri puhtaks ja löristas räpast rokki ja rolli. See juba meeldis.

YouTube Preview Image

Shelton San @ MySpace

Ülienergiline ja pedaalidemüriaadidega opereeriv Kapitan Korsakov polnud sugugi minu maitse ja ei hakka vast niipea ka olema, aga sellest hoolimata ei saa vaadata mööda mõjuvast ja altruistlikust esitlusest, mis jättis mõnesuguse jälje kõigi südameisse, kulmineerudes solisti ja kitarristi Pieter-Pauli ronimisega rõdule.

YouTube Preview Image

Kapitan Korsakov @ MySpace

Kapitan Korsakovi kava venis pikale, Tolmunud Mesipuu jõudis lavale alles kahe paiku. Pealtvaatajad olid selleks ajaks vaikselt laiali hajunud, hingi võis olla paarikümne kanti ja natukene peale, rohkem mitte. Nii väheste inimestega koos polegi varemalt Tolmunud Mesipuud kuulanud, Tartus on samal ajal saalid rahvast täis – võib-olla mingisugune pealinna eripära. Palju vana esimeselt, natukene eilset möödunud aastal ilmunud albumilt ja kübemekene tulevikust, uus lugu. Ööst sai hommik.

YouTube Preview Image

Tolmunud Mesipuu @ MySpace

08
Jun 11

Tulemas: June 10th @ Von Krahl (10.06.2011)

YouTube Preview Image

Zahir (MySpace)
Shelton San (MySpace)
Kapitan Korsakov (MySpace)
Tolmunud Mesipuu (MySpace)
+
Raakel Bloody Raakel (MySpace)

DJ:
Kristopher & Ats
Stupido DJ’s (Fi)
Shotgun club (Fi)

5 EUR enne südaööd, hiljem 7 EUR

10. juunil 2011 esineb teist korda Tallinnas flaami garage-punk trio Kapitan Korsakov Belgiast, kes esitab oma uue albumi materjali. Koos belglastega esinevad kohalikud garaazirokkarid Zahir, garage noise kollektiiv Shelton San ja garaazieksperimentalistid Tolmunud Mesipuu. Sama unustamatu line-up esines ka üritusel nimega Haigla. Kui te olite seal, siis tulete jälle, kui te Haiglas ei olnud, siis saate nüüd teise võimaluse. Esinevad ka DJ-d Tallinnast ja Helsingist, ka on kohal üllatuskülalised visuaalidel. Ettevaatust: üritus on vali ja lärmakas. Sissepääs €5.

June 10th @ Facebook
June 10th @ Rada7