July, 2011

31
Jul 11

Uncle Acid And The Deadbeats – Volume 1 (2010)

01. Crystal Spiders
02. Witches Garden
03. Dead Eyes Of London
04. Lonely And Strange
05. Vampire Circus
06. Do What Your Love Tells You
07. I Don’t Know
08. Wind Up Toys

Uncle Acid And The Deadbeatsi ütlemata rämeda ja kriitikaalti produktsiooniga debüüti kuulates mõistsin ma, et ma olen millegi väga õela otsa sattunud. Vähemalt ma arvasin ennast olevat kuulnud õelat muusikat, sinnakanti. Arvasin. Kui õel on õel? Nii õel, et lausa pisarad hakkavad voolama; kurgus on tihe tomp udusulgi, samaaegselt lämmatades surnuks ja igavikupiinana kõditades, ja silmalaugude vahel on tubli peotäis liivaterasid, jalataldade all aga tulikuumad söed. Täpselt nii õel ja piinarikas, vahest isegi hullem – hullem kui sinu mõistus ette suudab kujutada: korruta see neljaga ja liida kolmteist, siis saad ligilähedase tulemuse. Äsja ilmunud ja juba läbimüüdud (kui ainult mõned üksikud koopiad on alles, kuid kuuldavasti pidavat see album ka vinüülile jõudma) “Blood Lust” (2011) pole enam sedavõrd õel, natukene leebem. Leebem, teistmoodi huvitav, ent kehvem raudselt mitte. “Volume 1” esialgseks tiraažiks oli 20 koopiat, mis müüdi samamoodi üsna kiiresti läbi.

Salvestatud kaunikesti tagasihoidlike ja arhailiste vahenditega; järgmise ringi lofi esteetika, taaskasutust leidev 60-ndate ja 70-ndate aastate muusikaline eripära ja maailmapildi rikkumatus, viivad ammuilma lammutatud, fantoomehitistena maetud vundamentidest tõusvate klubide psühhedeeliaoaasidesse, ristudes ilmsi paranoiliste, verdtarretavate ja õelust täis õudusfilmide süžeedega. Etendus, kus kõik on ühteaegu pealtvaatajad kui näitlejad. Varaküps ja süütu psühhedeelne garaažirokk seguneb tumedate ja perverssete proto-doom‘i kõlvatustega. Ühe on edukas ja sünnib perversselt süütu järglane. Hullutaval tempol läbi hägusate ja nähtavalt substantsidest mõjutatud visuaalsete piiridega koridoride tõttavad, toored ja seintelt mahavoolavad kitarririfid, kalgid ja õõvatekitavad oreliturtsatused, ja õeluste tipp – punnitatud ja ängist täidetud vokaal, mis ei luba sul seisma jääda, takistada sulle järgnevate piduliste liikumist. Pidulised, kes jätsid oma hinge sinna klubidesse ja neid ühendavatesse koridoridesse maha aastakümneid neli ja viis tagasi, elades seda meeletut orgiat läbi taas ja taas, ööst öösse. Õel ja süngelt joovastav.

Uncled Acid (vokaalid, kitarr, orel), Kat (bass) ja Red (trummid).

Hinnang: 5/5

Uncle Acid And The Deadbeats @ Facebook
Uncle Acid And The Deadbeats @ MySpace
Uncle Acid And The Deadbeats @ Encyclopaedia Metallum 

31
Jul 11

Sungrazer – Mirador (2011)

01. Wild Goose
02. Octo
03. Sea
04. Goldstrike
05. Behind
06. Mirador
07. 34 & More…

Sungrazeri järg möödunud aastal ilmunud peaaegu täispikale eelkäijale, erineb tollest üksjagu, olles siiski parajalt tuttavlik, nimetatud kollektiivi loomusega seostatav ja kokkukäiv. Kui “Sungrazer” oli tooremat sorti rifiküte, vahele lükitud väheste puhke- ja mõttemomentidega, siis “Mirador” on seevastu rahulikum ja ilusam, struktuuridelt lodevam, ja hägusama eesmärgiga, aega mõtlemiseks ja unistamiseks on piisavalt. Kuuldes mõni kuu tagasi kontserdil uut materjali, ei osanud ma sellest midagi arvata, ja tol ajahetkel polnud valmidus piisav, et niivõrd sügavale laskuda. Kindlasti kõlasid avalugu “Wild Goose” kui albumi nimilugu “Mirador“. Aga midagi ma tundsin ja märkasin. Kuuldud särav ja energiline atmosfäär on jõudnud ka albumile. Mööndusi ei tehta laval ega plaadil, alati antakse endast antud ajahetke maksimum. Arengusuund on positiivne ja tunnustust vääriv, kuigi on äärmiselt raske lahti öelda, eemalduda “Sungrazer“-i karmile kliimale vastutöötavast arhailisest floorast.

Smeetsi ja Haagmansi paarisrakendina, tähetolmukäre ja hüpnotiseerivalt kiigutav, märkamatult ühte sulanduv vokaalipaar on muutunud veelgi enesekindlamaks ja kasutab oma seisundit oskuslikumalt ära. Hääl, mis juhib. Sõnad ja sõnum, peidetud ja vähempeidetud kujul, alati või mitte kunagi, niisamuti karistus kui teelt eksitava mentori terav keel. Komplitseeritud sisenemine ja väljumine uude maailma, kus näib kõik ebatavaline ja tundmatu üsnagi tavalise ja tuttavana, nagu see oleks alati niimoodi olnud. Taevas on punane ja meri briljantroheline, pinnas on ühtlaselt pruunikas, mõned hallikad konarused ning kollase võra ja türkiissiniste lehtedega puulaadsed oigavad taimed, purpurmäed ja meejärved, elevantmesilaste meehoidlad; lendavad lehmad, kääbusvaalad, kaheksajalgsed delfiinid, kolmpäised karukõrvadega kobrad ja kõige tavalisemad mammutid, ning veel lugematu hulk elukaid. Sa oled sellel reisil üksi, ümbruskond ignoreerib sind, justkui sind ei oleks olemas, ja selles väljendub mainitud lõtvus ja rahulikus, ähvardamas pole tegelikult kedagi, kui ainult sinu enda hirmufantaasiad. Sina ise ja need hääled – hääled, mis võivad tõtt rääkida, ja mis ka ei pruugi tõtt rääkida, enne kaalutle ja siis otsusta. Valvad iseennast. Iga kogemus on väärt tunnistamist ja taas läbielamist, unes või ilmsi, mõned on rõõmsamad ja mõned on kurvemad. “Mirador” on kummaline maailm.

Tihe ja voolav, otsekui tulikuum laavajõgi, murdes ennast läbi elutust ja elusast, jättes viimaks maha elutu ja sooja õhkuva platoo, kuhu tungib kunagi uus elu, kui kunagi. Meeldejäävamad hetked: “Wild Goose“, “Octo“, “Behind” ja “34 & More…“.

Rutger Smeets (kitarr, vokaalid), Sander Haagmans (bass, vokaalid) ja Hans Mulders (trummid).

Hinnang: 4/5

Sungrazeri kodulehekülg
Sungrazer @ MySpace
Sungrazer @ Facebook

31
Jul 11

Neoandertals – Ebu Gogo Gutting The Child (2011)

01. Homo Floresiensis
02. Child
03. Cut-Throat
04. Funeral Ejaculation
05. The Gutter
06. Entombment
07. Unburying The Carrion
08. Diet Of Worms
09. Survival Beyond Death

Hämarate ja unustatud aegade varju taandunud kütid, primitiivse ja sünge olemusega neandertali inimesed on tänaseks päevaks meie seast jäädavalt lahkunud. See, kuidas nad elasid või pidanuks elama, on siiani kaasaegse homo sapiens‘i fantaasia ning teoreetiliste ja praktiliste avastuste summaarne nägemus. Oletada me ainult võimegi, – saame -, sest aeg on oma töö teinud, ja jätnud alles need mõningad üksikud killud paljudest, mille kokkupanemiseks puudub ainuõige juhend. Puuduvate või kadunud kildudeta pole võimalik korrektset pilti taastada, võib-olla kaugelt lähedane, kui sedagi. Väidetavalt suhelnud neandertali inimene poollaulvas mõminakeeles. Vähetõenäoliselt jõuti seesugusele intellektuaalsele tasemele, mis võinuks viia pärimusmuusika arenemiseni. Neoandertals ei lase ennast sellest häirida ja fantaseerib, milline võinuks olla tolle müstilise pool-inimeste liigi muusikalised püüdlused. Ja nad teevad seda endalegi tahtmatult hästi, tekitamata kordagi kahtluseiva, et justkui oleks tegemist oletuslike nägemustega, mitte originaalse, koopaseintele uuristatud, ammusurnud keeles kirja pandud muusikapaladega.

Neanderthals Were Master Butchers” (2007) ilmudes olin ma veel võrdlemisi suur death metal‘i nautleja ja kugistasin toda albumit huviga. Säherduse muusika austajate seast oli kosta erisuguseid kommentaare: kes pidas seda albumit tolle aasta üheks geniaalsemaks, kes aga üheks jubedamaks ja seosetumaks. Esikalbum salvestati koosseisus Rain Pohlak bassil ja vokaalidel, ning Roland Seer trummidel. Üsna kohe peale albumi salvestamist 2006. aastal liitus bändiga trummarina Sandra Vungi, kes on tänaseni püsima jäänud ja arenenud nende aastatega Eesti üheks võimekamaks naistrummariks (räägitakse, et nad pidavat nädalas kuus päeva harjutama – raske töö viljad). Peale viimase albumi salvestamist lisandus koosseisu teine bassist, keda hetkel enam bändis ei ole ja kellega vist paraku ühegi esinemiseni ei jõutud. Seda oleks tahtnud kuulda.

Juba “Ebu Gogo Gutting The Child“-i avanootidest alates on selge, et leebe kõrvailu ja turvalise meeleolu garanteerimine ei ole Neoandertalsi prioriteediks, vastutus langeb sinu enda õlgadele. Ajalüüsi väravad avanevad ja paiskavad sind mõnekümne tuhande aasta tagusesse ajajärku, kuhugi Euroopa tühermaale. Uudistad ümbrust, kõnnid mööda tasast jõeäärt ja tõused lähedal asuva kõrgendiku otsa, ja heites pilgu kaugele eemale, jääb sulle mulje, et selles äärmiselt looduskaunis kohas pole peale sinu ja sinu “jumala” kedagi teist, kõrvale jättes mõned tavapärased loomad, keda sa oled varemgi oma tavapärases elukeskkonnas kohanud. Varsti kuuled lähenevaid samme – lohakad ja venivad, astujaid on rohkem kui üks. Mühatused ja korinad, linnud muutuvad närviliseks ning tõusevad õhku. Tunned, et pead peitu pugema. Nähtavale ilmuvad primaadilaadsed olevused. Mida ahvilikku, midagi inimlikku, aga hoopis midagi kolmandat, midagi, mida ükski sinu sajandil elav homo sapiens pole varemalt kohanud. Vaevu julged hingata ja liigutada, süda puperdab nagu ülesmäge rühkiva auto mootor. Ometi võtad sa julguse kokku ja järgned, tasapisi, turvalist distantsi hoides, igat sammu rangelt kalkuleerides, ettevaatlikult, et mitte äratada ebavajalikku tähelepanu; tunned kuidas adrenaliinitulv täidab kogu su keha. Alles nüüd märkad sa karja sabas lohisevaid kogusid, käed ja jalad kinni seotud sitkete väätidega. Kogud, mis on sinu enda liigikaaslased! Hilistes kahekümnendates mees ja naine, kolmas tundub olevat nende tütar, maksimaalselt kümme aastat vana. Kohkud, aga jätkad jälitustegevusega. Sina ja sinu ees raskel sammul tatsavad metslased lähenete kaljueendi alusele, kus paistab rohkem nendesuguseid olevat. Peidad ennast hoolikalt metsaalusesse põõsastikku – sina neid näed, nemad sind mitte -, ja jääd ärevusega edasist ootama. Metslased, keda sa oled nii pingsalt jälitanud, jõuavad laisalt päikese käes toimetavate kaaslaste juurde, tervituseks möirates ja nügides üksteist – kütid jõudsid koju, edukalt, koos saagiga. Sinu vangistatud eelkäijad on elus, vägagi, aga mitte enam kauaks. Suured kivikärakad lömastavad neist kahe vanima koljud, hetkegi ootamata kargavad metslased nende kehade kallale ja hakkavad maiustama. Keerad õõvast silmad samblasse ja ootad; tahad põgeneda, ent miski hoiab sind kinni. Sul on voli põgeneda ja see õudus seljataha jätta. Tukastad jälestusest ja väsimusest. Ärgates avastad ennast pimedusest. Öö. Oranž täiskuu heidab kindla ja terava valgusvihu eendialusele avatud platsile, kus toimus ennist nii võigas veretöö. Otse kuu oranžika valgusvihu keskmes lamab noorim liigikaaslane, keda sa nägid mõned tunnid varem nonde metslastega kaasa viidavat. Ta väriseb ja on ilmselgelt hirmunud, hirmu poolt halvatud ja kägistatud.  Kohe on midagi võigast sündimas. Pimeduses on näha tumedaid korisevaid kogusid; ühtlane ja monotoonne korisemine, muutes ainult hetkeks tooni ja siis kahandades vaikuseks, ning siis hakates uuesti otsast peale. Pimedusest tõuseb esile teistest metslastest tunduvalt kõhetum kogu, sammudes vaevaliselt longates valguses suunas, möirates ja vehkides samal ajal kätega. Tundub, et on selle karja juht, või siis midagi preestriseisundi lähedast. Kämbu, nimetagem teda sedasi. Jah, tundub, et sa oled sattunud riituse tunnistajaks. Tunnistajaks, et too tütarlaps ohverdatakse kellegi või millegi hüvanguks. Kämbu seisatab ja vaikib, suunates flegmaatilise pilgu kuu suunas. Vaikus ja meeleheide, kujud pimeduses jätkavad oma palvet. Sekundi murdosa jooksul pöörduvad Kämbu silmad noore tütarlapse suunas, teine murdosa selleks, et suruda hambad noorde pehmesse kehasse ja rebida soolikad väljad. Teised jätkavad transis korisemist, laskmata ennast segada brutaalsest mõrvast otse nende silmade all. Kõik. Kargad äkiliselt püsti, hoolimata mürast, mis võib teisi sinu sealviibimisest teavitada ning hakkad paaniliselt tagasi jooksma arvatavas suunas, kust sa siia tulid. Arvad ennast kuulvat metslaste korinaid ja rõhuvaid samme. Vahetpidamata koperdad, ent jätkad visalt põgenemist ja ei plaanigi alla anda, ehkki kurnatus tahab silme eest mustaks võtta. Endalegi ootamatult jõuad sa tagasi kohta, kus sa ajalüüsi väravast välja kukkusid. Metslastest ei ole enam jälgegi. Haarad tolle äärest kinni ja vinnad ennast üles, et alustada reisi tagasi oma päritoluaega. Pääsesid, loodetavasti.

Neanderthals Were Master Butchers” ühtlane ja sültjas mass on asendunud selgelt eristavate kihtidega, olgu nendeks trummid, bass ja korinad. Keerukad, džässiliku allegooria meelaste kombitsate vahel hüpitavate struktuuride tormakus ja pidev meeleolu- kui suunamuutused, üksmeelselt ja mängleva kergusega muutustega ühinevad kihid/instrumendid, valmistavad kuulajale omamoodi huvitava elamuse, kas see talle meeldib või mitte. “Ebu Gogo Gutting The Child” lood nõuavad nende esitajatelt üksjagu oskusi ja vastupidavust ning kuulajalt parasjagu valvsust ja kannatust, et too pideva raputamise kestel alla ei kukuks.

Rain Pohlak (bass, vokaal) ja Sandra Vungi (trummid).

Hinnang: 4/5

Neoandertalsi kodulehekülg
Neoandertals @ Encyclopaedia Metallum
Neoandertals @ Bandcamp
Neoandertals @ Facebook
Neoandertals @ MySpace

04
Jul 11

Chicago Odense Ensemble – Chicago Odense Ensemble (2011)

01. Parallel Motions
02. Emanuelle
03. Spirales
04. Glide Path
05. Soup
06. Spine Dots
07. Delivery
08. Pretty Nice

Chicago Odense Ensemble on 2008. aasta talvel juhtunud vabadžässiunelm. Põrkusid vormid ja mõistused. Põrkusid mõistused bändidest Causa SuiTortoise, Isotope217 ja Chicago Underground Collective. Ühtseks muusikaliseks kehaks said kaks Taani ja viis Ameerika muusikut, ülejäänud on juba ajalugu ning helikuvand sinu kõrvades, just nimelt. Ja juhtus midagi üpris kena, midagi üpris paralleelselt liikuvat ja liuglevat; minimalistlikud ning malbed džässiovaalid kombineerituna veidikene konarliku ja käreda psühhedeelse roki nurrumisega, puutumata ei jää ka idamaise varjundiga teemakäsitlused. Siinkohal võin ma vist eeldada, et Causa Sui pole võõras nimi – juhul kui on, siis ei ole üldsegi paha mõte selle teadmatuse vastupidi pööramine -, teised bändid on vahest natukene vähemtuntumad, vähemalt mulle, aga muusikaline orientatsioon kui visioon tundub neid kõiki ühes ja samas suunas vedavat. Improvisatsioon juhib ja näitab teed. “Chicago Odense Ensemble” salvestati Chicagos, mõningad järelsilumised tehti aga Odenses.

Korralagedus ei tohiks tähendada head, ent just sellega see kõik jälle algab. Korralagedus heas mõttes. “Parallel Motions“-i korralagedus tõepoolest esiti ehmatab, otsekui kõik üritaksid üksteist teineteisele korraga samaaegselt tutvustada, sellest tingituna on võib-olla antud loo nimi ka seesugune, kirjeldades toda erisugustest ja eemalduvatest mõttelõngadest laiali paiskuvat spiraalset toru, kus kõik läbisegi üles ja alles tõttavad. Detailid ja faktid hakkavad läbi imbuma ning tekivad muljed. Muljed, millest kõigepealt haaravad kinni rütmisektsiooni liikmed, ja seejärel liituvad teised instrumendid. Organiseeritud korralageduses areneb edasi. “Emanuelle” lainetav bassikäik ja hoogne perkussioon loovad ühe intensiivsema ning süngema koosluse, kitarrid ja kornet moodustavad ühtlase ja meela sumina. Pimedus tuleb ja viib paksu ning kõledasse metsa. Tihedalt täidetud instrumentaalseadete kõrvale on ära eksinud “Spirales” ja “Spine Dots“, juhatades teed kõledast metsast päikesepaistelisele aasale, mis siis, et on öö. Võrdlemisi pehme ja kahjutu, õietolmuse sooloinstrumentide lendlemisega “Glide Path” ei kohuta. Mida lugu edasi, seda paremini tundub too kooslus töötavat. Rob Mazureki kornetipartiid hakkavad alles õieti elama loos “Soup“. Mõnus pulseeriv bass ja Jonas Munkile omaselt lõikav kitarrimäng ja tonaalsus. Täpselt 12 minutit pikk ja ühtlasi albumi kõige pikem rada “Delivery” võib tunduda esialgu primitiivsena, ent sekund-sekundi järel kooruvad ühtlase värvikihi alt välja uued ootamatud kihid. Valitsevateks jõududeks on kitarrid ja kornet. Kornet alustab tagasihoidliku soolopartiiga, varsti ühinevad kitarrid, hoogustudes ja maandudes täiuslikku kaelaväänamisse, haarates selles hoos kaasa ka korneti. Motiivilt meenutab jubedalt Causa Suid – milline jõuline kulminatsioon! Ausõna, higi lahmab, see oli midagi vapustavat. Lõpp on aga see-eest rahulik ja sujuv – lihtsalt kaunis. “Pretty Nice“.

Rob Mazurek (kornet), Jeff Parker (kitarr), Dan Bitney (trummid, perkussioon), Matt Lux (bass), Brian Keigher (perkussioon), Jonas Munk (kitarr), Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).

Causa Sui fännidele uudiseks, augustis ilmub järg (lühikene helitutvustus) aprillis ilmunud Pewt’r Sessionsi esimesele peatükile.

Hinnang: 4/5

Chicago Odense Ensemble kodulehekülg
Chicago Odense Ensemble @ BandCamp
Chicago Odense Ensemble @ Facebook
Chicago Odense Ensemble @ MySpace

03
Jul 11

Lost Highway: The History of American Country (2003)

David Lynchi paadunud fännid jäävad kahjuks pika ninaga, sest tegemist ei ole 1997. aastal ilmunud samanimelise ajumaiusega, mille režissööriks antud mees oli. Rõõmustada aga võivad Hank Williamsi (seenior) fännid, kelle 50-nda surmaastapäeva puhul kõnesolev neljaosaline dokumentaalfilm valmiski. Hank Williamsi persooniga on kokku puutunud vast enamvähem kõik, kes on kuidagimoodi osa saanud kantrimuusikast,  vähemal või rohkemal määral. Oli ta ju ometigi üks huvitavamaid ja isikupärasemaid kantriartiste omal ajal, kelle panus tolle stiili arengusse oli tohutu, elades edasi ja mõjutades edasist arengut veel tänapäevalgi. Hank Williams poeg ja pojapoeg ei jää samuti oma kuulsast eelkäijast kaugele seljataha maha, mõlemad on võrdlemisi kuulsad ja andekad muusikud.

Minu suhe kantriga on pigem halb kui hea, vahetevahel harva ja pealiskaudselt, pikka aega arvasin, et kantrist jubedamat muusikat ei anna teha – sült mis sült. Aeg on omad korrektiivid teinud ja arvamus muutunud, sest paratamatult jõuad sa arusaamale, et pole siin maamuna peal muusikastiili, mida kantri poleks mõjutanud, ja tekkinud on isegi mõned lemmikartistid. Aeg parandab valearvamused.

Põlvest põlve, mälestustest mälestustesse liikuvate loojuppide olmepärase rõõmutundmise ja rahamaia muusikatööstuse poolt allaneelamise vahele mahtus ühte kui teist. Draama ja kaos, rõõm ja õnn, langesid paraku tugevamadki isendid, õnnetult. Must periood, mõttetu tarbemuusika, samal ajal jätkus entusiaste, kellel oli soovi ja jagus võhma algupärast kui loomupuhast kantrit südames ning tegudes edasi kanda. Kantrimuusika ei surnud kunagi päriselt, kuigi kaldus kaugele teerajalt, kus ta käima oleks pidanud. Puristid ja valeprohvetid. Enesele märkamatult avaldasid nad suurt mõju rock’n’rolli väljaarenemisel. Hank Williamsi lugu “Rock Around The Clock” peetakse üheks esimeseks rock’n’rolli looks. Ja rohkem oli tulemas.

Esimesed kaks osa on vahest kõige põnevamad ja mõttekamad, kolmanda osaga jõutakse otsapidi välja 80-ndatesse, mis pole just kõige huvitavam ja kriitilisem periood kantrimuusika ajaloos, 90-ndatel hakkasid puhuma pigem huvitavamad tuuled. Neljanda ehk viimase osa feministlik perspektiiv jätab küllaltki külmaks – oli seda nüüd vaja -, ja ei näe otseselt ka selle eesmärki. Kantri kui stiili arenemine ja lagunemine, võitlus muusikaäris, taassünd ja algupära taasavastamine. Hank Williamsi tragöödia ja rõõm.

Hinnang: 3.5/5

Lost Highway @ IMDb