August, 2011

28
Aug 11

Betoonist hauakivid, soolased ja kattunud sinakashalli samblaga, ja solidaarsus ehk Rock & Art 2011

Esiti olid plaanid suveks ilusad, päratumalt muusikarohked, aga nagu nende plaanidega on, siis nendega ei pruugi alati nii minna nagu peaks, soovitavalt võiks; kuidagi väga vaikselt on need viimased paar kuud kulgenud – aeg ärgata suveunest. Juhtunud on tegelikult kaunis palju, ainult kõige paremat, paremat kui enne, jäädes küll siit skoobist välja. Ühel äärmiselt kenal, üle pika aja jälle suvemõõtu soojal päeval, toimus vabaõhufestival Rock & Art 2011, otse hurmava ja taibuka, ajalooga ehitistega ümbritsetud Tartu kesklinnas. Ja seda täiesti tasuta, ilma sissepääsukümniseta. Oo naabrid. Maskuliine ja täpis-teaduslik progerokk, midagi arusaamatut, eeterlik gaaraažirokk ja verine, paksuks söönud sakste türanniast nuumatud talupoegade ülestõus. Kuna ma suutsin ennast nädala alguses kuidagimoodi külmetada, siis edasist kava ei viitsinud enam jälgida, lõhe tegeliku ja haiguspuhangust moonutatud maailma vahel muutus häirivalt ebamääraseks. Helid tegid füüsiliselt valu, mõned rohkem, teised vähem. Nevesis jäi paraku kuulamata, sellest on võib-olla kahju.

X-Panda esinemist ootasin kõige enam ja jäin kogetuga üsnagi rahule. Oskuslikult teostatud progressiivset rokki naudin igast küljest, peaaegu, kuigi X-Panda viljeletav 80-nda (ja hilisema) mekiga progressiivne muusika jääb veidikene kaugemaks ja tumedamaks maaks, aga oma lemmikuid on sealtki ajastust, meelepärasem on siiski pigem sellele eelnenud aastakümme. “Linnukesed siristavad” jääb minu hinnangul hetkel nende parimaks, täiuslikumaks ja fantaasiarikkamaks looks, ja miks ka mitte üheks Eesti progressiivse roki maiuspalaks; teised lood on vahest liialt rasked minu maitse jaoks, ehkki pahad polnud needki. 24. septembril esitlevad mehed Rock Cafes oma esimest ja hoolega hautud kauamängivat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

X-Panda @ Facebook

Vaatamata kodanik Igor Maasiku nilbetele, kaheldava väärtusega, ebasolidaarse huumoriga repliikidele, astusid lavale kolm noort elavat tütarlast, mitte kolm surnud kassi, nagu nimetatud kodanik oleks soovinud näha – teate keda süüdistada, kui aiast kaob äsjamaetud, respekteeritud, äsjasurnud kalli vurrulise laip; lavale astus kompromissitu ja kõik-ürgnaiselik Deathcats, sinu vanaema ja -isa noorpõlveaegse nostalgiaga vürtsitatud esteetiliselt lihtne garaažirokk, liiga ilmne. Silm puhkas, loomulikult, armutut mõõgavõitlus harrastanud Tapper polnud piisavalt veenev, silm ennemini tõmbles, otsekui tülikas kärbes tahaks sinu silma pesa teha. Päike oli samas armutu. Klimaatiliselt meeldis nende debüüt Rockiklubi keldris mõneti rohkem, siin jällegi oldi sujuvamad, ja mõnigi lugu paistis uue ning huvitava varjundi võtnud olevat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Deathcats @ Facebook

21
Aug 11

Causa Sui – Pewt’r Sessions 2 (2011)

01. Garden Of Forking Paths
02. Gelassenheit
03. Brassica Blues

Ütlemata vajalik ja loomulik järg kevadel ilmunud esimesele sessioonile – sessioonile, mis paljastas tolle Taani kolmiku ja nende sõprade erootilis-sürrealistliku muusikalise suhtedraama ning egoismivaba vabaarmastuse, ja nihutas põhituumiku loomingulised ideaalid aina lähemale naturaalsele ja rudimentaarsele, aastatuhandeid tagasi pimeduse ja kaose alla mattunud teerajale, kust kaudu on võimalik jalutada kaugusesse kahanenud sulnisse igavikukaunidusse – lummavasse seninägematusse, kus valitsevad kirjeldamatu liigsus ja tagamõtteta, patuta ilu. Vähesed on selle tee leidnud – ja näinud, ja tundnud, ja kuulnud. Primitiivne, ei, peenetundeline ning nüanssiderikas, ja. “Pewt’r Sessions 2” on vajalik ja loomulik ning jätkab otsinguid, vahest jõuab isegi väga lähedale kirjeldamatule ilule ja näitab seda teistelegi, osakest kogetust ja jätab nii mõndagi veel enda teada – kui aeg on küps, siis kuuleme.

Ajalise kestvuse osas on mõlemad sessioonid üsnagi ühte auku, alateemasid on teisel vähem ja moodustav meeleolult ka veidikene ühtsema ning enesele kindlamaks jääva, suunatuma eesmärgiga terviku; “Pewt’r Sessions 1” seevastu kosutas rohkemate erinevate ja vastanduvate meeleoludega, tekitades põnevaid kontraste ja illusioone, ja kahtlemata on mõnevõrra süngem ja skisofreenilisem, pannes kuulaja parasjagu proovile ja ennast põlgama, siis jällegi rabades kui illumineerides vapustavate, geniaalsuse ja laushullumeelsuse keskteele jäävate pretensioonikate avaldustega. “Pewt’r Sessions 2” on üksjagu rõõmsameelsem ja avatum, ergas ja päikeseküllane, tujult sobituv “Summer Sessions” triloogiaga. Omad tumedad ja nukrad hetked on temalgi, lootust ja unistusi on samas rohkem, tarkadele ja lollidele, uskujatele ja mitteuskujatele. Albumi põhituuma moodustab avalugu “Garden Of Forking Paths“, mis oma üüratus, keiserlikus 24 minuti orientiiris, tuttavliku Causa Sui toretseva ja joviaalse alusteemaga, võtab õlule kanda ühte kui teist raskemat ja kergemat. Rikkalik aed, kõige püham aed, aed mida kõik teavad, või peaksid teadma; aed täis ahvatlust ja hukatust, õigeid ja valesid valikuid, viies hoolimata valikutest sind sihtkohta, kas rikkama või vaesena, elusa või surnuna, taevasse või põrgusse. Teekond on vääramatult täis õigeid valikuid, väljudes oled rikkam kui eales varem. “Gelassenheit” tempokas ja peaaegu ühtlaselt pulseeriva minekurütmiga motiiv seondub mulle üpris tugevalt Kraftwerkiga, ehkki kujunev tulemus on lõppeks teistsugune, huvitav ja värviline, astudes juhtmotiivist natukene kaugemalegi. “Brassica Blues” paitab meeldiva ja magusa progressiooniga, hoides küllaltki tasast ja sujuvalt kasvavat profiili, juhatades rahuliku ja magus-kurva lõpplahenduseni.

Enesestmõistetava tunnistamine, nägemine ja tajumine ei ole patt, mittenägemine, -tunnistamine ja -tajumine on patt, karistatav ja kahjulik, peaaegu alati fataalne ja taandav. “Pewt’r Sessions 2” on Causa Sui siiani kõige enesestmõistetavam album, ja raske on ette kujutada, et sealt on kuhugi võimalik edasi minna. Mõistmise piirid on lahtised, vähemalt mingi maani.

Causa Sui põhikoosseis:  Jonas Munk (kitarrid, süntesaatorid, elektroonika, vokaalid), Jess Kahr (bass) ja Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).  Nagu esimeselgi võrratul sessioonil, on kaasategevateks meediumiteks Ron Schneiderman ja Rasmus Rasmussen

Hinnang: 5/5

Causa Sui kodulehekülg
Causa Sui (El Paraiso Records) @ Facebook
Causa Sui @ MySpace

21
Aug 11

Wooden Shjips – West (2011)

01. Black Smoke Rise
02. Crossing
03. Lazy Bones
04. Home
05. Flight
06. Looking Out
07. Rising

Vähem kui kolme nädala pärast esineb siinmail esialgsete spekulatsioonide põhjal (loodetavasti rohkemat kui spekulatsioonid) otse kuldse ja hurmava San Francisco südamest pärinev psühhedeelse roki kollektiiv Wooden Shjips. Ja nad polegi siin päris esimest korda, väidetavalt on tegemist kolmanda korraga. Hea uudis kindlasti taolise muusika austajatele. Mõned päevad tagasi ilmus Euroopas (Ameerikas kuu aega hiljem) nende kolmas (vahele mahuvad ka 2 singlitekogumikku lugudest, mis pole albumitele jõudnud, kuid neid päris täieõiguslikeks albumiteks pidada ei saa) kauamängiv “West“. Teenäitajaks, sisuliseks ja inspireerivaks temaatikaks on Lääneranniku grandioossuse avastamine, tolle romantilise ja mütoloogilise idealismi kehastus – igatsus olla osa sellest ja avastada. Ühtlasi on “West” esimene Wooden Shjipsi album, mis salvestati professionaalses stuudios. Sellest on võib-olla tingitud ka tolle veidikene raadiosõbralikum helilõuend, pehmem ja kontrollitum, keldribändispetsiifiline toorus ja sümpaatsus on vargsi taganenud.

Wooden Shjips” (2007) jääb minu jaoks hetkel Wooden Shjipsi nauditavamaks albumiks, “West” on aga paraku üks igavamaid, üllatades vähe, interpreteerides uuesti ja “sisukamalt” varemkuuldud motiive, ehkki seesuguse askeetliku vormi puhul ei olegi palju valikuid, ning visioonilised alged kipuvadki korduma. Mind häirib niisamuti liigselt raadiosõbralik lõuend, küll teistmoodi huvitav, aga nagu ma mainisin, siis too toores kontuuridevaba, laisalt ja vaba käega maalitud lõuend oli intrigeerivam. Uuelt kauamängivalt leiab tegelikult nii mõnegi huvitava loo, mainimist väärivad kahtlemata “Black Smoke Rise“, “Home“, “Looking Out” ja “Rising“. Paeluvaim neist on “Rising“, tõmmates hullupöörasesse psühhedeelsesse kaosesse, kaja ja reverb‘i, tagurpidi fraseeritud moonutuste põrgusse.

Hoolimata sellest, et “West” ei suuda mind muusikaliselt niivõrd palju köita kui eelnev materjal, paistab ta olevat kaunikesti kindlakäeline reisijuht, giid, kes teab ja oskab rääkida ning juhatada sinna, kuhu teised võib-olla ei oska, põnevamate vaatamisväärsuste juurde.

Nash Whalen (orel, süntesaatorid), Omar Ahsanuddin (trummid), Erik “Ripley” Johnson (kitarr, vokaalid) ja Dusty Jermier (bass).

Hinnang: 3.5/5

Wooden Shjipsi kodulehekülg
Wooden Shjips @ Facebook
Wooden Shjips @ MySpace
Wooden Shjips @ Wikipedia