September, 2011

17
Sep 11

Orne – The Tree Of Life (2011)

01. Angel Eyes
02. The Temple Of The Worm
03. The Return Of The Sorcerer
04. Don’t Look Now
05. Beloved Dead
06. I Was Made Upon Waters
07. Sephira

Orne 2006. aasta kõledate ja vastumeelsete novembrikuu hämarikutormide keeristes pikaldase vaagimise järel maailma läkitatud debüüt “The Conjuration By The Fire“, keerles ja rappis hoolega, pühkides ettejäävalt teelt kõik puutumatult kauni ja moraalselt köitva kui morjendava. Püha ja kaunis – pastoraalide sügavamõttelisus ja sihikindel surmakartmatus, eesmärgitu ja mõttetu mõtteta eksistentsi trotsimine, tehes meele härdaks ja lummates samaaegselt, kurblik ja võidukas nagu neist kolme mehe “põhiprojekt” Reverend Bizarre, mis tegi tol ajal oma viimaseid hingetõmbeid, sukeldudes veidikene hiljem igavikumere lainetesse, et mitte kunagi tagasi tulla, leppides oma paratamatu saatusega. Vähesel määral on tunda kustunud elulõnga initsiatiive ja samastumist, kuid ei – see lõng on teist värvi, vahel lausa mitmevärviline. Päris jäägitult ja sügavalt nad mind selle albumi kaudu enesega veel köita ei suutnud. Usk oli olemas.

Kauaoodatud ja -vajatud albumiga “The Tree Of Life” jätkab Orne loomulikult ja auahnuseta alustatud missiooni, ja näib, et mõndapidi külluslikumalt – viljad, mis olid ennist väliselt kui sisemiselt pooltoored, on saanud ilmekama ja väljakutsuvama välimuse, ja maitsegi on täidlasem, enam mitte nii hapu ja okkaline. “The Tree Of Life” minetab sirge seljaga lihtsakoelisuse ja naiivsed arusaamad ning tundub muusikalise potentsiaali ja teostusega auväärselt kompamas tõepärase progressiivse muusika piire. Kompulsiivsete kontseptualistide kui peenetundeliste Van Der Graaf Generatori, King CrimsoniJethro Tulli ärevad mõttemängud ja teistest mitte kuigivõrd vähem kontseptuaalsema Pink Floydi substantsiaalsed unelmad, mängivad kandvat rolli tolles progressiivsuses, olles kahtlemata mõjutanud selle bändi helikeelt. Meloodilist fooni toetavad kitarri kõrval peamiselt orel ja flööt, domineerivate kitarrisoolode kõrval üllatavad nii mõnedki lood (näiteks “The Temple Of The Worm” ja “Don’t Look Now“) põnevate ning küpsete klahvpillisoolodega, albumi lõpmises otsas ühineb harmoonilise kooseisuga varasemalt kauamängivalt tuttav saksofon, mis jääb vahest siin albumil natukene tagasihoidlikumaks, ent andes küpsevale atmosfäärile vajaliku ja vältimatu aluse. Alberti vokaal on üksnes osakene neist ideaalselt kokkusobituvatest muusikalistest komponentidest, ometigi oleks ilma temale omapärase dramaatilisuse ja prohvetlikkuseta see tervik midagi hoopistükki muud ja näotumat. Pahaks ei saa ka panna ürgse, reverendbizarriliku doom‘i kangelas-väepealiku verejanulise loomuse kangastumist. Verd voolab ja pead lendavad, lilled õitsevad ja fantastilised müsteeriumid, rasked tammepuidust, krobeliste ja külmade metallraamidega toestatud väravad avanevad, paljastades uue ja veelgi komplektsema, müsteeriumiterohkema maailma.

Teiselpool suurt vett, kus on päevad pikemad ja elule aidatud rõõmsamad, võidukamad, ja siinpool, kus on päev on silmapilk, öö on valitsejatroonil igavesti ning kõik elavad hinged on mornid ja loomupärased kaotajad, hukkamõistetud. Veest, mis ühel päeval oli lai kui ookean, kuivas mereks, silmapiiril on näha teist poolt, ja siis järveks, saab viimaks ojalaiune riba, millest võisid kõik üle astuda ja valida helgema või vähemhelgema poole. “The Tree Of Life” on üsnagi meeleolukas album – jätab ta sind külmaks või mitte, tunded on seal ja olemas.

Pildil on Orne, selle koosseis, möödunud kümnendi alguses. Tänasel päeval on Orne,  “The Tree Of Life” imelise helisfääri eest peaasjalikult vastutavad järgmised nimed: Kimi Kärki (kitarrid), Pirkka Leino (orel, rhodes), Jari Pohjonen (trummid, perkussioon), Timo Oksanen (flööt), Jaakko Penttinen (bass), Pekka Pitkälä (kitarrid), Sami Albert Hynninen (vokaalid). Külalistena teevad kaasa  Lea Tommola saksonil ja Patrick Walker häälepaeltel (Warning, 40 Watt Sun)

Hinnang: 4.5/5

Orne @ Facebook
Orne @ Encyclopaedia Metallum

11
Sep 11

Wooden Shjips @ Rock Cafe (08.09.2011)

Ma võiksin kirjutada üsna pika arutelu – plussid ja miinused, kõik pindakäiv ja meeldiv, põhimõtteliselt niisama ja mitte kuhugi viiv ilkumine –  teemal, et miks mulle ei meeldi Tallinn. Sekundeerides ühte oma sõpra, siis Eesti psühhedeelia-pealinn on ometigi ju Tartu, ja kõik seesugused põnevad ja eksootilised muusikalised kollektiivid peaksid ainuüksi seda olulist tõika arvestades siia toodama. Tartus juhtub asju. Kokkuhoiupoliitika tõttu on tihti ta hämar, pilkasesse pimedusse mattunud, ja hämaras juhtub teadupärast palju salakavalaid asju. Aga üldiselt on Tartus viimasel ajal vaikne. Näljasel on aga suur isu ja veel väledamad jalad – jalad, mis viivad kaugele; miski kisub lähemale nagu mesilast nektariõis ning toidab seda paadunud sõltlast, näljast, kelle kõht ja vaim saavad nüüd kõrvuni täis, vähemalt mõneks ajaks.

Need kentsakad isud on viimati iseäranis sagedastest külalisteks saanud ja niimoodi olen ma juba küllaltki loendamatu arv (ühe käe sõrmedel teeks selle rehkenduse vast siiski ära) kordi sinna teisse riigi otsa sattunud. Tööinimesena hirmutas mõte kesknädalasest üritusest, võttes arvesse sealhulgas ka toimumiskoha. See kõhklus oli õnneks ainult korraks ja sumbus peagi. Ürituse eiramine oleks olnud mõeldamatu, hoolimata oma plussidest ja miinustest. Nii uskumatu kui see ka ei ole, olles uskumatu sealjuures ka mulle endale, siis koju, Tartu, jõudsin ma järgmise päeva hommikul. Ajavoolu objektiline kehastus kuvas numbreid miinuskümmeminutit kella kaheksast. Kerge suik ja tavapärane päev võis alata. Kui tavaline saab olla Wooden Shjipsi järgne päev, on iseasi küsimus. Mulle tundus see võrdlemisi tavalise päevana – täpselt nii tavaline nagu iga teine päev, olemata kunagi sarnane eelnenud või järgnevale päevale. Täpselt nii tavaline… Unenägudes purjetasid kuldsete parraste ja valgete siidjate, kõikenägeva silma purpurtikanditega ookeanivallutajad, ületades filigraanselt tüüned kui mäslevad veed, kaotamata ühtegi meeskonnaliiget ja kandmata märkimisväärseid kahjustusi. Seilamisel ei paista lõppu.

Ürituse, pikantse indie ja psühhedeelia orgiaga, või õigemini pisikese festivali mõõtu (4 “soojendusbändi”!) tuiamisega, saab suuresti rahule jääda, suurepäraselt kordaläinud – enamvähem. Kui nuriseda tahta, siis peab paraku nõustuma Terje arvamusega (loe ka Wooden Shjipsi eelmise Eesti külastuse põnevaid muljeid). Kokkuvõtlikult oli publik hõre ja ruumi tühjus kammitsev, selles valguses oleks võinud üritus toimuda tükiti pisemas ja intiimsemas kohas.

Uue Energia seitsmeliikmelist perekonda toetas sedakorda trompetimängija. Varakevadine, aprilli alguses nähtud Uus Energia ülesastumine väga ei vapustanud ega köitnud tähelepanu. Ehkki kogesin vilksamisi ainult viimast lugu, tundus tuul purjedes ja prožektorivalgus tagantkannustavam olema.

Uus Energia @ MySpace

Ma ei ole väga kindel, kas ma olin Elephants From Neptunei enne toda õhtut kuulnud/kuulanud, aga nüüd saan küll väita, et olen. Võiks öelda, et tegemist oli õhtu suurima üllatajaga, kuigi see väide oleks peaesineja suhtes ebaaus. Üle pika aja jälle üks huvitav avastus kohalikust skenest kui säherdusest – nii juba võib öelda. Energeetiline ja radioaktiivselt toores rokk’n’roll, vali kõrbetuul ja horisondipiirituse foobia, jahe pungiplombiir ja glamuursed stõuneri fashionistid, merepõhjast avastatud kullalast. Lavaliselt aktiivne ja sisuliselt väle, täidetud suunatud ja hetkeliste motiividega, tabavate kitarrisoolode ja rütmisektsiooni pingelise kruuviga, jätmata kuulajat hetkeski üksi, juurdlema igavuse episoodidega. Märksõnadena Queens Of The Stone Age ja The Atomic Bitchwax. Internetimaailma paisatud videopäevik näitab, et hetkel teevad mehed hoolega tööd oma esimese kauamängiva kallal. Kõlab põnevalt.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Elephants From Neptune’i kodulehekülg
Elephants From Neptune @ SoundCloud
Elephants From Neptune @ Facebook

3Pead pani mõnusalt vappuma tummiste kruuvide ja kitarri kaootilise sillerdamisega, teisalt hirmutas naiivse ja kannatust proovile panevate indie oietega. Ühest seisukohta on raske võtta, ilmselgelt kõige hullem ei olnud.

YouTube Preview Image

3Pead @ MySpace

Shelton Sani kolme kuu tagune kontsert Von Krahlis mõjus neutraalselt, mõningate positiivsete seikadega. Sel õhtul Shelton San aga säras ja surus jõuliselt oma eksistentsi peale, järele andmata ja lastes kuulajatel möönata enese suursugust kehastust. Alastamatult ja kompromissideta. Glamuurne staadionibänd. “Well-behaved” kammis/töötas (vali ise sobilik sõnakasutus) eriti hästi. Alastamatult eksimatu.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Shelton San @ Facebook
Shelton San @ MySpace

Ja siis lõi ta maailma, asetas taevasse tähed ja pani elutult tunglevates, igavese kaose tühjusesse määratud kehades mahlad voolama, ja nad lakkasid mitteolemast, ärkasid ja edastasid raadioeetri prohvetlikus suminas algupärase kõiketeadmise eeterlikku ning rahustavat, seestpoolt tervendava ärevusega kõditavat sõnumit. Vabameelse San Francisco psühhedeelialinnaku koloriitse natuuriga nelik Wooden Shjips jõudis järjekordselt siiamaile, et anda kolmas kontsert (eelmisel korral esineti lausa 2 korda). Suborbitaalne sõiduk, valguskeha, minimalistlik ja filosoofiliselt lihtne kui sõltumatult vaba psühhedeelne muuska, ammutades tugevalt inspiratsiooni möödunud sajandi 70-ndate kraut-roki absurdsusest, tugeva hüpnootilise ja transialti kirjeldusega reisijuhis ning reis ise. Wooden Shjips sõidab laivis sedavärki intensiivsusega, mida on kirjeldamatult keeruline panna helisalvestisele, autentsust taotlevale kaudsele objektile – sinna jõuab sellest metsikust jõust heal juhul ainult murdosakene. Koguni uue albumi “West” (2011) materjal töötab hoopis teistmoodi, alustades selle kontserdi ja nimetatud albumi avaloost “Black Smoke Rising“, mille avanoodid tirisid enesega võimsalt kaasa, ja seda kuni lõpuni.

Otsekui oodata võis ja kohane on, aplodeeris publik kutsuvalt ja Wooden Shjips tuli veel ühe lisaloo jaoks tagasi lavale. Viivuks oli kõik jälle endine. Ja nii ta otsa saigi.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Wooden Shjipsi kodulehekülg
Wooden Shjips @ Facebook

Rohkem videoklippe

03
Sep 11

Ghost Box Orchestra – The Only Light On (2010)

01. The Lodge
02. Midday
03. Oh, The Moon Hangs Low
04. The Only Light On
05. Bounce & Float
06. Skippin’ Stone
07. Sunrising (Improv)

Kauboi elutee on ettearvamatu, rahutu ja täis katsumusi: salvavad lõgismaod ja liha lõikavate tinakuulide valangud, sekeldused seadusesilmadega, lolli peaga õige kulla pähe ostetud kassikuld, lonkav ja kõhna hobu, liiderlikud naised ning vintske ja ülearuselt soolane hambaalune, murede uputamiseks mõni lonks kangemat. Surm tuleb varem või hiljem, õnnelikud surevad piinadeta, soojas ja pehmes voodis, armastavate inimeste keskel; hukule määratud püstolikangelased surevad piinarikkalt, mädanevad kaugel eikusagil, nende liha saab kõrbeelanike toidulauaks, alles jääb puhas skelett, mida kiuslikud tuuled ja pöörised aastate vältel kulutavad ja katavad, mattudes viimaks paksu liivakorra alla – keegi ei mäleta neid. Raskemeelsus on kerge tulema, nõrgemad vannuvad alla ja ulatavad lohutuseks käe pudeli järele – pudel, mille sisu on niivõrd kibe, ent kui kibe sisu lonks lonksu haaval kõrist alla voolab, muutub see viimaks pehmemaks, nagu ka meeleolu, mis oli ennist nii mõru. See on üks võimalus, mitte aga parim. Alati on parandamatuid optimiste, kes näevad ühes kaotuses teist ja veelgi paremat võimalust. Bostonist pärinev Ghost Box Orchestra nimeline viieliikmeline kauboide bande on kõike muud kui pessimistlik, vastupidi – optimistlik ja rõõmus, lootustandev jahe tuulepuhang keset kuuma ja tühja kõrbemaastikku, võideldes raskemeelsuse ja januga. Sadulamuusika.

Ühest stiilimääratlust oleks Ghost Box Orchestra muusikale kui nende esikalbumile raske anda, segunevad ju erisugused peavoolud. Tulemus kõlab igatahes põnevalt ja idiosünkraatiliselt. Põimuvad indie mekiga psühheedelia ning shoegaze‘i tardumus ja sööste, pärimuslike juurtega kantri ja tagasihoidlikud post-rokilikud atmosfäärid (midagi õnneks ei plahvata). Kui kõrvale jätta loos “Oh, The Moon Hangs Low” ümisetavad üksikud sõnad ja “Midday” ahhetused, siis saab nende muusikat pidada instrumentaalseks. Kord traavides, siis jällegi võidukalt ja uhkelt galoppides, sünnib kaasakiskuv ja väntsutav tantsurütm (Dennis Noble bassil ja Martin Rex trummidel), jaaguarite paarisrakendit juhtivad Jeremy Lassetter ja Christopher Johnson piitsutavad noid verejanulisi kasslasi mõnuga – ja metslased karjatavad; kord mõnust, kord valust -, õrnema soo esindaja Nazli Green, annab kirevust juurde kaleidoskoobina valguskiiri murdva süntesaatoriga. Justkui ma mainisin, siis avarate ja meeleolukate atmosfääride kõrval (kuulamismõnu eeskätt), tekib vaieldamatu soov keha liigutada – siin ja kohe. Mõned nimetavad seda tantsimiseks, teised jällegi rõvedaks jumalatõotuseks. Ropp ja küüniline on see tegevus kahtlemata, kui see juhtub sündima. Seesugune soovunelma, kuulmiskombitsaid paitavate helilainete kooslus, ei teki just igapäevaselt, ja ega tagajärjedki pole just kõige tavapärasemad. Midagi peab teistmoodi olema, hea või halb? Kõik on just kõige paremas korras.

Tantsi kauboike!

Hinnang: 4.5/5

Ghost Box Orchestra kodulehekülg
Ghost Box Orchestra @ Facebook 
Ghost Box Orchestra @ BandCamp