October, 2011

16
Oct 11

Talbot “Tour de Balkan 2011” – Tartu @ Genialistide Klubi (15.10.2011)

Pikaleveninud õhtust sai ühtäkki hommik, ja hommikust on hetkel juba õhtu saanud, mis ei ole siinjuures üldsegi tähtis fakt. Mõneti, lausa olulisemalt tähtsam on fakt, et Talbot, alustades oma järjekordset, võiks isegi öelda suuremastaabilist ettevõtmist, tuuri Euroopa idapoolses piirkonnas, viies nad kogunisti otsaga Türki, esines eelnenud õhtul Tartus. Kui ma nüüd ei eksi, siis polegi Talbot hullumeelse tuuritamise käigus enam pikka aega Tartusse jõudnud, viimati möödunud aasta kevadel. Laivis nägin Talbotit viimati Tallinnas, Korteris, möödunud aasta septembris “ülimahedat” Ufomammutit soojendamas. Jõudsid! Eesti kontsertide raames olid soojendamas kaks Moskva apokalüptilise rokkmuusika kollektiivi, Tartus lisaks kohalik Crystal Cloisters. Kiitmata ei saa jätta samuti helimehi, sest heli oli Genialistide Klubi kohta ütlemata hea.

Ja lavale ilmusid sõbraliku olemisega noormehed kampsunites. Kampsunite alistusid, noormehed aga jäid edasi sõbralikeks. Muusika ei olnud antud hetkel just kõige sõbralikum, armulik mu kõrvadele, veidikene ähvardav, kuid ei kärkinud liiast. Laialivalguv post-rokk, mekkis kuigipalju nagu Neurosis ja Russian Circles, aga ei midagi uut siin kena ja ühtlase tähistaeva all, ja pole päris ka minu maitse, et seda igapäevaselt doseerida. Omad põnevad ja valgustavad hetked olid siiski olemas. Trummar oli isemoodi vaatamisväärsus, mängis põnevalt kui emotsionaalselt – oli tõepoolest, mida vaadata. Vasakpoolne kitarrist, kes suutis muuseas kontserdi jooksul ära lõhkuda kaks keelt (vähemalt järjepidev), astus üles samuti teises Vene kollektiivis. See juhtus aga alles peale Talbotit.

YouTube Preview Image

Cosmonauts Day @ Facebook

Talbot on otsekui ääretult pika järelhaagisega veok, mis läheneb ohvrile tagurdades. Lömastades elegantselt maaslamava kaukaaslase liha ja tugeva skeleti, ehmatuses, märkamata küll tõelist veretööd, nihutades ennast natukene edasipidi, hingates rahustavalt sisse ja välja ning üritades taaskord liikuda tagurpidi, sest tagurdamata lihtsalt ei saa. Järele jääb peaaegu lihatu, asfaldisse kinnitambitud jälg süütult ja ilma igasuguse hirmuta lebanud inimesest – kuivõrd elus või surnud ta peale seda on, ja kas meil on seda vaipa enam õigus inimeseks nimetada, paremalt juhul äkki imitatsiooniks, inimmustriks. Kiitsin Jarmole, et oh kui head teil need uued lood on, aga vaat, tuli välja, et Talbot ei mänginudki otseselt ühtegi uut lugu. Palju uut ja põnevat paistab selle aastaga lisandunud olevat, vähemalt kõlas värskendavalt ja kuidagi teistmoodi kui tavaliselt. Muusika on kasvanud. Kahtlemata parim Talboti kontsert.

Venemaad ja Ukrainat põgusalt katnud tuur “Tour de Balalaika 2011” lõppes Talboti jaoks paar nädalat tagasi. Aega puhkamiseks suurt ei ole, ja teisipäeval saab alguse “Tour de Balkan 2011” põhiosa. Kõik ei ole veel kõik. Aasta lõpus on tulemas kolmaski tuur, nimelt “Tour de Ninja 2011“, mis viib mehed Austraaliasse ja Jaapanisse.

YouTube Preview Image

Talbot @ Facebook

Peab tunnistama, järele mõeldes, et EndName oli noist kahest Vene bändist siiski kõige etem. Matemaatiline leelismetall. Resoneeris ümbritseva suburbiaga hästi, füüsiliselt nauditav ja kummastavalt kõditav. Hingeliselt jättis pigem külmaks, paremal juhul neutraalseks, ehkki atmosfäär oli tugev ja intensiivselt kulgev. Sujuv.

YouTube Preview Image

EndName @ Facebook

Crystal Cloistersit nägin viimati laval maikuu alguses, vahele mahtus pikk ja palav suvi, ja siis alles nüüd, äreva sügise turjal. Vanad lood on saanud meelepäraselt korpulentse ja dünaamilise nivoo, lakkamatult liikuvad läbipaistvad kristalsed pühamud. Kõrva jäid niisamuti paar uut (vähemalt mina pole varemalt kuulnud) lugu, mis töötasid praeguses kahe kitarri kontseptsioonis vahest isegi kõige paremini. Üldiselt positiivne. Miinusena see, et oldi seegikord viimane bänd, kes lavale tuli – ja arvestades, et alustades oli kell umbkaudu 3, siis ei olnud see kõige ideaalsem olukord bändile endale kui vähestele kuulajatele, kes sinna veel jäänud olid.

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

09
Oct 11

Me Tusameele Sügis 2011 – Viljandi @ Klubi Rubiin (08.10.2011)

Koletu faktina tuleb välja seesugune hämmastav asjaolu, et mõlemad klubid Tartus kui Viljandis, kuhu sügisene rännuteekond Taaga ja Hukkunud Hinged möödunud sügisel viis, on tänaseks päevaks oma tegevuse lõpetanud. Kas süüdi oli kaotusevalu, mis nende kohtade omanike südamed peale destruktiivset üritust pitsitama hakkas, või lihtsalt kõige lihtlabasem kokkusattumus, kultuurimaastikul vohava kägistamise paratamatus – kunagi ei või teada. Viljandis viledate sügistuulte eest kaitset pakkunud Puhas Kuld eksisteerib tegelikult edasi, küll aga uue nime all (samamoodi on lood Plink-Plonkiga Tartus, sellegi pindadel tegutseb uus klubi). Klubi Rubiin, kus toimus seekordki mainitud sügise sombuseid paiseid leevendav tseremoonia, oli eelmisest korrast juba tuttav. Ilm oli meelepäraselt sügisene, lõi kohase ja ürituse üldise meeleoluga ühte langeva sugestiivse seisaku, omasoodu, vaevaliselt ja vastuvoolu kulgeva ajakapsli kiirevoolulise jõel, andes aega mõtisklemiseks. Pole põhjust olla tusane.

Suur ja vääramatu kaotus tabab meid kõiki, hiljem või varem – aga see juhtub, möödapääsmatult. Hukkunud Hinged paraku Viljandisse ei jõudnud, millest on väga kahju. Otseselt paha polnud ka asendusbänd. Ei oskagi seisukohta võtta, peale selle, et see bänd antud ürituse konteksti (oleneb suuresti kuidas seda konteksti vaadata, loksutada, ja kõrist alla uhada) ei sobinud. Noor ja vihane, Viljandi kohalik folkroki punt Raudraev.

YouTube Preview Image

Raudraev @ Facebook

Estoner kuulub nime osas samasse kategooriasse itaallaste Stöner Kebabiga (jube nimi), ainult vahega, et teise bändi muusika ei suuda mind kuidagimoodi köita, esimesena osutatud kollektiivi oma on seevastu aja jooksul (Corey ja Antoni lisandumine koosseisu on kuuldavalt kasuks tulnud ja töötab ka mõneti paremini) tunduvalt meeldivamaks muutunud, ja nüüd veidikene hiljem neid esimest korda laivis nähes, peab tõdema, et tegemist on igati tõsiseltvõetava ja küpseva bändiga. Konarlikust ekslemisest seenemetsas on saanud soliidne tossune rifirokk, kust ei puudu niisamuti sobilikud ja kulgu arvestavad psühhedeelsed atmosfääri avardumised. Arenguruumi kahtlemata on, kasvõi rohkem kahe kitarri eelist kasutada.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Estoner @ Facebook

Käivad sosinad, et kunagi-varsti on Taagal ilmumas uus album. Seda kas uued lood on linti võetud või on see peatselt juhtumas, hetkel kahjuks öelda ei oska. Eilsel kontserdil mängiti igatahes tubli annus uut materjali, mis võiks kaudselt kinnitada uue albumi mõtet kui tõsiasja. Elamus oli samavõrdne eelmisel aastal kogetuga, vahest oleks paremgi olnud, kui helikurat ei oleks juhtmeid sikutanud (kontserdi helindamine oli üldiselt rahuldav). Uutest lugudest hakkas “Linnadesööja” kõrval kõrvu veel “Sümbolpimedus” – pühendusega kõige satanistlikumale tartlasele, Kalev Tarkpeale. Teised lood paistsid samuti üsna tugevatena, ehkki vajavad ilmselgelt natukene rohkem degusteerimist, enne kui õige maitse suhu saab. Taaga uus materjal paistab põnevana.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Taak @ Facebook

08
Oct 11

Mount Carmel – Mount Carmel (2010)

01. Livin Like I Wanna
02. Still Listening
03. ZZ Breakers
04. Sacksburg
05. Hear Me Callin’
06. I Work While You’re Sleeping
07. Studio Jam

Aasta üks oodatumaid albumeid, Põhja-Ameerika keevalise bluusroki kollektiivi Radio Moscowi kolmas tserebraalne tulemine, ilmub veidikene vähem kui nädala pärast. Seniks tarbin ohtralt nende kahte esimest albumit, niisamuti geograafiliselt ja muusikaliselt seotud kaasmaalastest Mount Carmeli, möödunud aastal pea märkamatult ilmunud endanimelist debüüti. Sunnituna või vabatahtlikuna, hambad ristis või absoluutses eufoorias, on need bändid mänginud koos, kihutades publiku hullumise ääreni – ekstreemne kogemus, millest ilmajäämine toob pisara silma ja veretilga südamesse nii mõnelegi bluusis karastunud ja kümblevale elusolendile. Kõlab mainimisväärse unistusena. Mount Carmeli otsekohene ja liigsuseta helikeel seob mälestused 60-ndate teise poole ja 70-ndate algusaastate Briti impulsiivse ning tehniliselt meisterliku bluusroki lainega, tugeva vundamendina tasub kahtlemata mainida nii Led Zeppelini, Creami kui Ten Years Afteri kustumatut inspiratsiooni. Kõige tavalisem rokkbänd, nagu nad ise on ühes intervjuus enda kohta öelnud. Kui tavaline on nende tavalisus tänapäeva tavapärase rokkmuusika maailmas, on iseasi küsimus.

Albumi üldine helikuvand on mõnutekitav, naturaalne ja tasakaalus, iseloomult toore ja voolav, karastamata kõrva jaoks siiski vastutulelik sümbioos modernsest esteetikast ning bluusroki dramaatilisest ja emotsionaalsest algupärast. Jõuliselt teineteist ühest seinast teise tõukav rütmisektsioon, soojalt karvane ja üle skaaladel ülevalt kui alt lendav bass (Patrick Reed) ning peenetundelise brutaalsusega skandeerivad trummid (Kevin Skubak). Rääkimata Matthew Reedi veidikene kaeblikust ja melanhoolsest vokaalist, tema meisterlikud ja tulikuuma joana läbi jäätunud südamete tungivad kitarripartiid, mis on lihtsalt oivalised. Niivõrd vaba ja innustav, ent püsib imehästi koos ja omab kindlat sihti. Alustades tugeva ja tempoka looga kui-oleks-õige-aastakümme-siis-oleks-see-lugu-top-25-edetabelis-kui-vaid-oleksLivin Like I Wanna” ja lõpetades oimukohti ohtlikult tukslema paneva, džässilike metamorfoosidega penetreeriva jämmi/loo, ühtlasi albumi viimase looga “Studio Jam“, siis märkame, et oleme seljataha jätnud ühe ütlemata vägeva bluusroki ristiretke.  Tähelepanuväärseks, suurepäraselt sooritatud tükiks, saab pidada töötlust/taasesitust Ten Years Afteri loost “Hear Me Callin’“, poolitava trummisoolo tõttu üksjagu pikemaks venitatud bluusroki aegumatut taiest.

Kevin Skubak (trummid), Patrick Reed (bass) ja Matthew Reed (kitarr, vokaal).

Hinnang: 4/5

Mount Carmel @ Facebook
Mount Carmel @ MySpace