Blogist

The road was so much a part of my soul that I can’t imagine life without riding the highway… the rhythm of the road rocking me to sleep, making me feel like I’m moving on  and going whre I need to go… It’s monotonous but steady. In a strange way, it’s secure. Moving on means I’m never where I am; I’m always leaving the past behind and heading into the future.

— James Marshall “Jimi” Hendrix

Armas lugeja, kes sa siia leheküljele oled sattunud, tahad arvatavasti rohkem teada saada, mis isemoodi universum see “Transkontinentaalne Kiirtee” on ja kes on täpsemalt selle taha peituv indiviid.

Transkontinentaalne Kiirtee” esimene kilomeetripost sai musta mullakamarasse surutud 2009. aasta novembri alguses, kui siia sai tehtud esimene sissekanne. Rõõm on tõdeda, et neid kilomeetreid mõõtvaid poste on siia aja jooksul kogunenud juba arvestatav hulk ning loodetavasti koguneb veel rohkemgi. Läbivateks teemadeks on helikeele ja filmikunsti poolt pakutavad rikkalikud saadused. Keskendun peamiselt esimesele teemale, kuna tunnen, et olen selles natukene rohkem kodus. Filmide osas üritan hoida seost muusikaga, aga vahetevahel üritan kajastada muuhulgas teisi huvipakkuvaid linateoseid . Sissekanded on üldiselt struktureeritud vabas vormis, kui sisukäsitluselt jagunevad teoorias kaheks: arvustused ja uitmõtted. Arvustusi ei tasu kindlasti võtta professionaalsete nägemustena/arvamustena, sest ma ei pea ennast niivõrd objektiivseks kriitikuks, et sel tasemel kirjutada, kuigi valitud tee tõttu olen ma kaudselt sinna suunas teel. Tulevikus on plaanis sisu veelgi laiendada, ent jäägu need mõtted tulevikuks, sest hetkel on neid ilmselgelt liiga toored et avalikustada.

Kirjutamisteekonda ajendasid valima tol ajahetkel üsnagi elementaarsed põhjused: parandada kirjalikku väljendusoskust kui subjektiivset/objektiivset analüüsimisvõimet, mis on viimasel paaril aastal ainult allakäigutreppe mööda liuelnud; sammuti jagada meeliköitvaid mõtteid käsitlevatest teemadest huvitatutega. Võiks isegi öelda, et tegemist on omamoodi sotsiaalse eksperimendiga. Tõsi – tollel hetkel kirjutasin aktiivselt ka ühes teises blogis, kus ma tundsin ennast mingil määral kammitsetuna žanrist ning ega see kirjutaminegi edenenud (ei kvantiteet ega kvaliteet) nii nagu ma lootsin. Kui ma nüüd selle halamise kõrvale jätan, siis ei ole küll need kriteeriumid veel hetkel täienisti täidetud, kuid vähemalt on rõõm tõdeda, et progress on olemas ja suund on õige valitud. Suund saab olla ainult üks – kirjutada veel huvitavamalt ja sisutihedamalt.

Transkontinetaalne Kiirtee” nimi lihtsalt tuli – ilma igasuguse konkreetse tagamõtteta – ja jäi, sest nii tundus ainuõige. Ausal töeldes ei ole ma sellele kunagi mingisugust sümbolistlikku tagamõtet omistanud, kuid mulle tundub, et ta on seda ise aja möödudes teinud. Pidev sirgjooneline liikumine, uute sfääride loomine ja avastamine, vanade taasaleidmine ja uue pilguga vaatamine, ning mis peamine – kunagi ei tohi peatuda.

Armastuskirjad ja tapmisähvardused palun saata elektronpostiaadressile.

kiirtee [at] bytemob.net

NB! Postituste linkimise vastu ei ole mul midagi, aga kui on soov kuskile sisu edasi reprodutseerida, siis oleksin ma tänulik, kui sellest antakse mulle eelnevalt teada – annan kindlasti oma loa. Piltide puhul kehtib sama.

Harri

// — 24.06.2010