film

03
Jul 11

Lost Highway: The History of American Country (2003)

David Lynchi paadunud fännid jäävad kahjuks pika ninaga, sest tegemist ei ole 1997. aastal ilmunud samanimelise ajumaiusega, mille režissööriks antud mees oli. Rõõmustada aga võivad Hank Williamsi (seenior) fännid, kelle 50-nda surmaastapäeva puhul kõnesolev neljaosaline dokumentaalfilm valmiski. Hank Williamsi persooniga on kokku puutunud vast enamvähem kõik, kes on kuidagimoodi osa saanud kantrimuusikast,  vähemal või rohkemal määral. Oli ta ju ometigi üks huvitavamaid ja isikupärasemaid kantriartiste omal ajal, kelle panus tolle stiili arengusse oli tohutu, elades edasi ja mõjutades edasist arengut veel tänapäevalgi. Hank Williams poeg ja pojapoeg ei jää samuti oma kuulsast eelkäijast kaugele seljataha maha, mõlemad on võrdlemisi kuulsad ja andekad muusikud.

Minu suhe kantriga on pigem halb kui hea, vahetevahel harva ja pealiskaudselt, pikka aega arvasin, et kantrist jubedamat muusikat ei anna teha – sült mis sült. Aeg on omad korrektiivid teinud ja arvamus muutunud, sest paratamatult jõuad sa arusaamale, et pole siin maamuna peal muusikastiili, mida kantri poleks mõjutanud, ja tekkinud on isegi mõned lemmikartistid. Aeg parandab valearvamused.

Põlvest põlve, mälestustest mälestustesse liikuvate loojuppide olmepärase rõõmutundmise ja rahamaia muusikatööstuse poolt allaneelamise vahele mahtus ühte kui teist. Draama ja kaos, rõõm ja õnn, langesid paraku tugevamadki isendid, õnnetult. Must periood, mõttetu tarbemuusika, samal ajal jätkus entusiaste, kellel oli soovi ja jagus võhma algupärast kui loomupuhast kantrit südames ning tegudes edasi kanda. Kantrimuusika ei surnud kunagi päriselt, kuigi kaldus kaugele teerajalt, kus ta käima oleks pidanud. Puristid ja valeprohvetid. Enesele märkamatult avaldasid nad suurt mõju rock’n’rolli väljaarenemisel. Hank Williamsi lugu “Rock Around The Clock” peetakse üheks esimeseks rock’n’rolli looks. Ja rohkem oli tulemas.

Esimesed kaks osa on vahest kõige põnevamad ja mõttekamad, kolmanda osaga jõutakse otsapidi välja 80-ndatesse, mis pole just kõige huvitavam ja kriitilisem periood kantrimuusika ajaloos, 90-ndatel hakkasid puhuma pigem huvitavamad tuuled. Neljanda ehk viimase osa feministlik perspektiiv jätab küllaltki külmaks – oli seda nüüd vaja -, ja ei näe otseselt ka selle eesmärki. Kantri kui stiili arenemine ja lagunemine, võitlus muusikaäris, taassünd ja algupära taasavastamine. Hank Williamsi tragöödia ja rõõm.

Hinnang: 3.5/5

Lost Highway @ IMDb

26
Jun 11

Austin Psych Fest 3 (2011)

Möödunud aasta aprillikuu viimasel nädalavahetusel – festivalimõõdupuu järgi ennemini vaikne ja familiaarne aiapidu – toimunud Austini psühhedeelia festival, meelitas sinna linnakesse juba kolmandat aastat järjest kokku hulga muusikakollektiive. Uimane leierkastiklirin, teisalt sopane ja silmamoonutisi esile kutsuv vaaterattamuusika. Aasta varem toimunud sellesama ürituse videomontaaž meeldis väga, ja ootasin huviga järgmist, ja nüüd ootan järgmist, selle aasta festivali objektiivi imetud ja pintsliga kergelt kohendatud liikuvate piltide lõuendit. Helitaust on subjektiivne, mitte alati meelepärane, ent ikkagi nauditav, videopilt on aga laitmatu, võimendades ja visualiseerides piiratud ruumis toimunud kui määratud muusikaarmastajatele suunatud festivalielamust, andes võimaluse jälgida seda väljaspool tarbitud ajahetke, olevikus ja tulevikus, kahtlemata on mida vaadata ja kuulata ka kümne aasta pärast.

Muusikaliselt pakkus eelmine väljalase rohkem rõõmu, enamik bändidest on niikuinii tundmatud nimed, mõned üksikud tuttavad, üllatada saavad esimesed, teised meenutavad oma tugevust ja tubli tööga teenitud aupaistet ning lähevad kindla peale välja või tõmbavad enesele vee peale. Absoluutsete lemmikute osas pean 100% nõustuma Trashiga, kes jõudis seegi kord minust muljetamise osas ette. Ühemehebändid Gull ja Silver Apples – rohkem müra kui mõni oli võimeline tegema viiemehelises koosseisus. Gull, maskiga indiaanlane katusel, kitarr ja minimalistlik trummiset, korisev sõjahüüd ja kerge, tantsitava techno mekk. Silver Applesi pulseeriv süntesaatoritesõda, tugevalt inspireeritud hilisemast elektroonilise muusika maile distantseeruvast kraut-rokist – ja kogemata on kukkunud filmilindile tilgakene värvilahustit, jäta või võta. Hea elamuse garanteerisid samuti SpindriftMondo Drag, Headdress ja Pink Mountaintops.

Ülejäänud esinenud kollektiividest, valdavalt, kõlasid üsna keskpärase indie-puristamisena. The Black Angels oli ikka eriti kõhetu – mõlemad set‘id -, tänu möödunud aasta festivalile ma nad avastasingi, siin aga jätsin nad mind külmaks, ometigi oli “Phosphene Dream” (2010) nii hea. Teise set‘i asemel oleks võinud vabalt kosta mõni Tia Carrera defineerimatu kestvusega jämm, või siis kergelt päikesepistest vaaruv, uskumatut kireva oksepaleti ja kõrrega kaktusemahla imev Golden Animals.

Hinnang: 4/5

Austin Psych Fest kodulehekülg

06
Feb 11

Lemmy (2010)

Mõned päevad tagasi tekkis proovis pinev arutelu teemal, et kas Lemmy teist poega – poeg kes ei tea et Lemmy on tema isa – vaevab pahaloomuline, metastaasidena agressiivselt leviv lemmy-kasvaja: permanentne põskhabe ning kauboisaapad ja kaabu, mis maha lõigates kasvavad juba järgmiseks hommikuks tagasi; ja kas ta on ennast pingsalt peeglist silmitsedes tähele pannud, et ta millegipärast sarnaneb ühe teatud ikooniga ning loogilisi juhtlõngu kokku põimides jõudnud järeldusele, et nüüdseks daamile kohaselt parimates aastates ema, on talle tema tegeliku isa kohta valetanud. Poeg Pauli näojoontest leiab ühiseid jooni tolle pooljumalaga, aga pärandiks, eelkõige vaimseks, on pigem muusikule omane virtuoossus (kitarrist) ning kõrgeklassiline neidistemaitse. Väidetavalt on pooljumalus maganud umbkaudu 1200 naisega, ehk järeltulijaid võib tal omajagu rohkem olla, aga kas nad ka isa geenide pealetungiva dominantsuse all kannatavad, seda ei oska ennem öelda kui mõni Lemmy teisik tänaval vastu kõnnib, suursuguse vaimujõuga on nad aga kindlasti õnnistatud.

Lemmy, kodanikunimega Ian Fraser Kilmister, tähistas hiljaaegu oma 65-ndat sünnipäeva (kes siis ei tahaks sellises vanuse temale omase vitaalse välimuse ja ellusuhtumisega olla), tema aktiivne muusikukarjäär on kestnud tänaseks ligi 45 aastat, millest viimased 35 aastat on ta seotud olnud oma põhibändi Mötorheadiga, kuigi on ka mõningaid üksikuid kõrvalepõiked. Muusikuteekond sai küll alguse 60-ndate keskpaigas, kuid püünele tõusis ta alles briti kosmose-roki pioneeri Hawkwindiga liitudes 70-ndate alguses – Lemmy ajastu tundub puhuti isegi kõige huvitavam periood tolle bändi ajaloos, hilisem looming ei ole enam niivõrd intrigeeriv.

Filmi režissöörideks ja produtsentideks on Greg Olliver (IMDb) ja Wes Orshoski (IMDb), kelledel kulus selle materjali filmimiseks ja kokkupanemiseks ligikaudu kolm aastat. Selgub, et see pooljumalaks peetud olend on tegelikult täiesti tavaline ja surma trotsiv inimene – vanainimene oleks liiga solvav öelda -, kes aastate möödudes peab alla andma oma füüsilise keha nõtkumisele ja kelle igapäevasesse rutiini kuulub peotäis medikamente (kõrge vererõhk ja diabeet), mis leevendavad selle pidurdamatu protsessi ahendava suuna mõjusid. Mõistus on tal jätkuvalt terav, seda kahtlemata. Lemmy jätab põhimõttekindla inimese mulje, põhimõttekindlusele võib ta suuresti võlgneda tänu eduka karjääri eest, unustada ei tasu ka vankumatut, piksenoolena tabavat, loomuliku meeleseisundiga kaasnevat satiirilist huumorisoont. Filmi autorid on hästi tabanud tema iseloomu, huumorivinti keeratakse mõnuga, ja maalivad tahest tahtmata Lemmyst pooljumaliku sangari, kes kukkust otsekui taevast, käes Rickenbacker ja palveraamat rokk’n’rolli psalmidega, et päästa maailm imala popmuusika käest, ja ei murra teda heroiin ega kokaiin – või mistahes hävitava toimega substants – ning siiani pole ta veel tanu alla läinud, hoolimata arvukatest vallutustest.

Suure lisaväärtuse annavad filmile ka lõigud salvestussessioonidest ja kontserditest, nagu ka põnevad meenutused tuttavate muusikute (üksjagu tähelepanuväärseid nimesid) ja sõprade poolt.

Hinnang: 4/5

Lemmy @ IMDb

04
Dec 10

Krautrock: The Rebirth Of Germany (2009)

Pärast Teist maailmasõda, kelle jaoks oli see triumf ja kellele jällegi totaalne häving, polnud maailm enam see sama paik ja vähehaaval hakkasid vormuma uued mõttemallid ning kultuurilised teelahkmed ja tõekspidamised. Järgnenud kolm aastakümmet muutsid oluliselt inimkonna (vähemalt lääneühiskonna) arusaamu muusikast. Saksamaa, mis rebiti kahe erisuguse  ideoloogilise leeri, kapitalistlike ja kommunistlike (eeskätt) jõudude poolt jõuliselt kaheks eraldiseisvaks riigiks, mille idapoolseid asunikke kaitses nn. “raudse eesriide”.  Sakslased on alati armastanud klassikalist muusika kuulata kui komponeerida, ja mitte üldsegi halvasti. Lihtrahvast nuumati imalate šlaagritega. 60-ndate aastate paiku mõtlesid noored ja andekad muusikud, et aitab küll ning nüüd on aeg ise mida tegema hakata, sest kui kaua ikka jõuab seda jura välja kannatada, ja samal ajal ka tõestada, et sõjarditena tuntud sakslased oskavad innovaatilist muusikat teha, aga midagi seesugust, mida muu maailm pole varemalt kuulnud.

Ja sündiski Lääne-Saksamaal säherdune liikumine, viimati isegi singulaarne religioon, mida põhjapool asuvad briti muusikakriitikud omadel, habemega põhjustel naljatlevalt kraut-rokiks kutsuma hakkasid. Britid materdasid ja mõnitasid poolpiduse musta huumoriga sõjast kurnatud sakslasi mõnuga, seda muidugi sinnamaani, kuni nood tulid ja kultuurilise kogupaugu andsid – britid ei osanud seda hoopi ette näha, ja küllap olidki hämmingus kui vihisevad mürsud paarikümneaastase rahuaja järel taaskord nende linnadesse potsatasid, sedakorda küll kultuursete suurtükimürskude näol. Ühtset kraut-roki valemit, rääkimata ühtsest žanripõhisest skenest, kuna enamik seesuguseid bände tegutses omaette ja võimalikult eraldatuses, et saavutada aadetele vastavalt võimalikult puhas ja originaalne tulemus, on pea võimatu defineerida. Maiselt minimalistlik ekstravagantsus ja kosmiliselt maksimalistlik idüll, “kosmische musik“. Klassikalistest kompositsioonidest mõjutatud, kaudselt ikkagi tollel ajal ilma teinud psühhedeelsest ja progressiivsest rokist vaiku immutanud muusika arenes tormilise kiirusega, ja võttis aina uusi metafüüsilisi vorme, mis päädis mõne kollektiivi puhul süveneva süntesaatorite ja elektrooniliste vidinate lembusega, või lausa uute instrumentide leiutamisega ja ümbritsevate, muusika tegemiseks mittemõeldud esemete kasutamisega, et ikka ammutada uut inspiratsiooni kui põnevaid helikuvandeid.

Alustuseks ootasin “Krautrock: The Rebirth Of Germany“-st vahest midagi pikemat ja põhjalikumat, kraut-roki olemust pikuti ja laiuti lahkavat, võtmebände süvaanalüüsivaid ja peensusteni lahtimõtestavaid intervjuusid, – veel rohkem intervjuusid, veel rohkemate liikmetega, osad tähtsad kraut-roki figuurid jäid paraku välja -, aga see aupaklikust kaugusest opereeriv tunniaja pikkune brittide dokumentaalfilm, oli ootamatult informatiivne ja täidetud mitmesuguste huvitavate intervjuude ning nendest lähtuvate seikadega. Põgus ja ilmekas sissejuhatus kraut‘i epohhi. Teiste kõrval annavad huvitavaid usutlusi segumasina ja põrandaharjaga musitseerivad Fausti mehed Jean-Hervé Péron ja Werner Diermaier, alati stiilsete lenksudega ja vanemaid rahakaid daame nooliv Cani bassimees Holger Czukay, Clustersi härrased Hans-Joachim Roedelius ja Dieter Moebius, ning alati veetlev Renate Knaup (Amon Düül II).

 

I just couldn’t understand why Iggy Pop is included in this documentary, sitting there shirtless outside the cabana on his paradise island making masturbation gestures and mimicking radiation detectors while talking about shopping for asparagus with Florian Schneider… ?!

Hinnang: 4/5

Krautrock: The Rebirth Of Germany @ BBC

 

14
Nov 10

Üks Võru rock läbi kolme bassi (2009)

2009. aasta maikuus Võru linna kultuurimajas Kannel toimunud kontserdil, esitasid aegumatu väärtusega palasid erinevate generatsioonide rokkmuusikud, keda ühendab sünnipaigana kena ja rahulik linn kagus ning vereliini pidi seotud bassistid Heiki Kelp, Henno Kelp ja Glen Kelp. Võrust on sirgunud üksjagu riikliku tähtsusega elitaarseid rokikoosluseid, olgu selle tõestuseks kas või nimed Hetero, Eleegia, Hamoh, Analysis ja Rahe, kellede looming ka antud kontserdil ettekandmisele jõudis. Ühtlasi oli tegemist Heiki Kelbi 50-nda sünnipäevapeoga, kus ta isegi võttis pilli kätte ja mängis neist kolmes kollektiivis.

Üks Võru rock läbi kolme bassi” kontserdi, vabas vormis rokkooperi, avab Eleegia, kõige vanema bassimehe ja sünnpäevalapse Heiki Kelbi egiidi all. Eleegiat võib pidada hilisema Hetero otseseks eelkäijaks. Kui Hetero keskendus rohkem omaloomingule, siis Eleegia mängis valdavalt cover-lugusid. Selle esinemise käigus jõuavad kuuljateni jäljendused 70-ndate rokiklassika tipust: Led ZeppeliniStairway To Heaven“, Emerson, Lake & PalmeriLucky Man” ja Black SabbathiParanoid“. Vahele mahub andeka multiinstrumentalisti Kait Tamra isamaaline “Mets on kõrge“. Ja siis on kord kurikuulsa Hetero käes. Legendaarsed “Tõeline naine“, “Burning All the Night“, “Tühjus” ja rokiballaadist klassik “Merikajakas“.

Henno, kes on tuntud üldsusele kui Terminaatori bassist, on neist kolmest vahest kõige tehnilisem ja suudab bassi mängida sooloinstrumendina, nii et kuulajal igav ei hakka. Mehel on varrukast võtta kajatorust välja lainetav improvisatsioon, millega ta samaaegselt juhatab sisse järgmise bändi, rapmetal‘i robustsuses ja äkilisuse Hamohi. Kolmas bassimees Glen, sealjuures kõige noorem, mängib Võru suures tulevikulootuses Analysis, mis on tuntud võib-olla kõige rohkem oma loo “Eestlane” poolest, mille tiba teistsugune seade ja esitus segakoori Hilaroga, jättis sügava mulje.

Kahetunnise kontserdi lõpu eel leiavad kolm bassimeest oma bändi teiste liikmete kantseldamise kõrvalt aega, et tulla koos lavale ja esitada üheskoos üks eriti bassine lugu, milleks osutub Stanley Clarke‘i “Jamacian Boy“. Siinjuures meenub millegipärast kolme tõmmu bassimehe ühisprojekt SMV, kus Victor Wooteni ja Marcus Milleri kõrval on mängimas ka Stanley Clarke ise. Võib-olla seondus mulle see trio Clarke‘ile omase käekirja pärast, mis antud loos läbivalt kumas, ent ka nende kolme Eesti mehe interpretatsiooni kolmel bassil tema loost “Jamacian Boy, oli meeldiv kuulata. Viimane sõna jääb kollektiivile Rahe, kus näeb eelnevalt laval olnud vanameistritest Heiki Kelpi bassil ja Andres Neissaar trummide taga.

Hinnang: 4/5

Intevjuu Heiki, Henno ja Glen Kelpiga