Sissekanded sildistatud: 2006

01
Apr 10

Pagan Altar – Mythical & Magical (2006)

Pagan Altar - Mythical & Magical (2006)

01. Intro
02. Samhein
03. The Cry Of The Banshee
04. The Crowman
05. Daemoni Na Hoiche (Demons Of The Night)
06. The Sorcerer
07. Flight Of The Witch Queen
08. Dance Of The Druids
09. The Erl King
10. The Witches Pathway
11. Sharnie
12. The Rising Of The Dark Lord

Vahest sõnadepaar “teine noorus” sobiks paremini, solvamata, kirjeldama brittide heavy/doom metali kullavaramusse kuuluva kollektiivi Pagan Altari reinkarnatsiooni, võrreldes irooniat ja pilkamist täis terminiga “keskeakriis”. Põhjust, miks korpulentseks vormunud ja hallipäisuse poole tüürivad vanemapoolsed härrasmehed, eeskätt vennad Terry Jones ja Alan Jones, alustuseks 1998. aastal väljastasid 80-ndate alguses lindistatud debüütalbumi, mis omal ajal ei olnud plaadifirmade arust piisavalt prestiižikas, et see väärinuks laiemale avalikusele esitlemist, tasub otsida peaasjalikult seigast, et ajapikku oli tekkinud suur trobikond tulihingelisi fänne, kes nõudsid midagi enamat väljaveninud magnetlindilt reprodutseeritud bootleg-idest – teadagi elusat Pagan Altarit! Mõned aastad hiljem astuti üksjagu julgem samm: otsiti tolmunud palveraamatute vahelt välja koltunud, iidseid rituaale ja loitse kirjeldavad manuskriptid, ning jätkati töötamist kaks aastakümmet tagasi poolikuks jäänud “The Lords Of Hypocrisy” (2004)  nimelise albumi kallal. Dekaadide võimsate kihvade haardes laagerdunud konspetsioonilised ideed, on selle aja vältel muutunud ainumalt vastupidavamaks ja enesekindlamaks, kujundades kauavalminud albumist ühe markantseima Pagan Altari ja aina furoori koguva NWOBHM liikumise teose.

Järgmise täispikani “Mythical & Magical” (2006), jõuti lausa kümme korda kiiremini – pelgalt kahe aastaga. Norivalt jällegi vanadusekoorma hõlmakuuest kinni haarates, justkui näiks, et mehed on lõpuks rongiga mäejalamile jõudnud ning tsipakene hoogu maha võtnud. Võib-olla tõesti tõmmatakse hinge, vaadatakse ohkavalt tagasi esimesele nooruspõlvele ja mõtiskletakse omavahel kuidas noorte neidiste südameid võita, ent uus värskenenud helimaailm, kaunistatud väljendusrikaste akustiliste seikade ja eepilise hevi koorekastemega, pakub varasemast mõneti laiahaardelisemat kuulamist.

Süsimustadena täkkudena traavivad, NWOBHM-i joovastavat revolutsiooniparadiisi edasi kandvad “The Cry Of The Banshee“, “Daemoni Na Hoiche“, “Dance Of The Druids“, “The Witches Pathway” lükkavad ümber eelneva lorijutu, nagu “noorhärrad” oleksid aastate jooksul vitaalsust kaotanud. “The Sorcerer“- sümbolistlik pühendus bändi kummitanud naisvaimule, kes sunnik ajas nii mõnelgi täiskasvanud meessoo esindajal hirmu naha vahele ning segas kaasalaulmisega stuudios albumi salvestamise protsessi. Unustada ei tasu siinjuures kindlasti meeleolukaid, ajaloolise hõnguga akustilisi seadeid “The Erl King” ja “Sharnie“. Kõige doom-likuma aranžeeringuga üllatab viimane ja pikim (8 minutit ja 42 sekundit) pala “The Rising Of The Dark Lord“, kukutades varrelt terava vikati terana ka kõige jämedama kõrre otsa nõjatuvad viljapead.

Helikarakteristika pakatab 80-ndatele omasest toorusest ja mesimagusat tummisusest, ehkki salvestamisel ei ole kasutatud teab mis erilist tehnoloogiat, et tagada ajastule spetsiifiline ja autentne kõlapilt. Terry vokaal avastab sedakorda uusi dimensioone ja on veidikene kammitsetum, mahtudes inimkõrvale talutavamatesse võnkesfääridesse, hirmutamata oma tooruse ja käredusega ilmsüüta jumalalapsukesi. Alan saab samuti kuukeelse kuradi valitsemisega hakkama ning kinnitab fakti, et ta on neetult alahinnatud kitarrist. Rütmisektsioon töötab nagu oodatud ja hoiab märatseva jõekääru kindlalt kahe kaljuseina vahel.

Pagan Altar

Ülevaloleval pildil näeb Pagan Altarit nö. kuldses koosseisus (vasakult paremale): Alan Jones (kitarr), Trevor Portch (bass), Terry Jones (vokaal) ja John Mizrahi (trummid). Teadmata kadunud John Mizrahi asendab “Mythical & Magical“-il Mark Eliott.

Hinnang: 4.5/5

Pagan Altari kodulehekülg
Pagan Altar @ MySpace
Pagan Altar @ Wikipedia
Pagan Altar @ Encyclopaedia Metallum

13
Mar 10

Jonestown: The Life And Death Of Peoples Temple (2006)

Jonestown - The Life And Death Of Peoples Temple (2006)

Vahetevahel, hommikul kohe peale ärkamist ja kohvitassist esimese kosutava sõõmu võtmist, võib ennetavalt tunda õhus elektri maitset ja näha mööda ruumi ringi vuramas kujutletavaid äikesepilvi – ja siis sa küsid endalt, et miks kurat ma pidin jälle vasaku jalaga voodist tõusma. Soosiva valikuvõimaluse korral lähed sa voodisse ja magad edasi kuni on paslik sealt välja astuda, eelistavalt sedakorda parema jalaga. Tõsisel inimesel, kellel ei ole aega olla umbusu ohver, hoiab endamisi vargsi hinge kinni ja hambaid ristis, et saatuse vingerpussid jätaksid täna tema mängust välja. Seda sama, eelseisva ohu maitset, tundsid keset mudaseid ja viljatuid Guyana džungleid rajatud agrikultuurse kommuuni Jonestowni asunikud tolle saatusliku päeva eoses. 1978. aasta novembrikuu 18-ndal päeval kaotas elu sunniviisiliselt läbi viidud ritualistliku massienesetapu kaudu üle 900 inimese, mis on Ameerika ajaloos arvuliselt teine suurim tsiviilisikute kaotus. Suurimaks kaotuseks loetakse 11-nda septembri terrorirünnakuid 2001. aastal NY kaksiktornidele kui hukkus pea 3000 inimest. See peaks andma aimu sündmuse mastaabist ja tagajärgedest. Oleks on tobe parasiitsõna, aga kui need inimesed oleksid sisetunnet usaldanud ja stoiliselt edasi maganud (sarkasm) ning ei oleks nii suure massiga oma vaimsele liidrile selga keeranud, siis võib-olla ei räägiks me täna sellest sündmusest. Aga saatuse mängud ongi karmid.

Raske on uskuda eluheidikute perekonnast pärineva Jim Jonesi (kodanikunimega James Warren Jim Jones) taolist edu ja imposantsust, mille viljana sündis suure äriimpeeriumi laadne kultuslik liikumine, mida järgisid tuhanded inimesed. Tee seda saavutamaks, oli valitud libe ja odav – religioon. Näilise kristliku fooniga ususõna taha peitus tegelikuses aga kõige lihtlabasem kommunistlik ideoloogia, innustatuna suure sotsialismi isa Karl Marxi nägemustest. Äärmuslikud ühiskonnamudelid ja vaimselt haiged inimesed ei sobi üheskoos eksisteerima. Liigagi morbiidne stsenaarium, mida on korduvalt ja korduvalt tõestatud. Jim Jonesi puhul saab kahtlemata rääkida suurushullustusest ja skisofreeniast, mis aastat-aastalt ainult hullemate paranoiadena väljendudes süvenesid. Tihe peakorteri liigutamine osariikide vahel, põhjendusega, et neid üritatakse sealt välja süüa või hävitada. Lõpuks osutus vaenlaseks kogu Põhja-Ameerika ning siis võetigi suund Guyana suunas. Paranoiad ja veelkord paranoiad. Inimeste Templi ja Jonestowni suurimaks halvavaks ja tõeliseks põhjuseks, miks see lagunes nii koletul moel, oli kriitikatalumatus: konstruktiivne või asjatu, kuid lihtsam oli selle eest põgeneda ja mitte vastutada.

Intervjuud ellujäänutega ja hukkunute lähikondlastega, aastatetagused helid ja pildid Inimeste Templi kogunemistest kui elust kauges valejumala valitsetud Jonestownis, ning loomulikult põhjalik tagasivaade Jim Jonesi enda elule ja põhjustele, miks ta kehastus hundinahas apostliks. Käsitletav teema on mõnevõrra karmikoeline, vastuoluline, eriti arvestades viimaseid minuteid ja kaadreid, ent dokumenteeriva teosena oli see vaatamist väärt.

“We didn’t commit suicide, it’s an act of revolutionary suicide protesting the conditions of an inhumane world.”

Hinnang: 4.5/5

Jonestown: The Life And Death Of Peoples Temple @ IMDb
Jonestown: The Life And Death Of Peoples Temple @ PBS
Jim Jones @ Wikipedia
Peoples Temple @ Wikipedia
Peoples Temple Agricultural Project (Jonestown) @ Wikipedia

01
Feb 10

싸이보그지만 괜찮아 / I’m A Cyborg, But Thats OK (2006)

I'm A Cyborg, But Thats OK

Romantilise komöödia sugemetega sürrealistlik draama “I’m A Cyborg, But Thats OK” tõestab, et Park Chan-wook pole meister ainult süngete visioonidega trillerite ja õudusfilmide juhtimisest ning kirjutamises, vaid ka südamelähedasemate teoste vallas. Tõsi, ei jää me seegi kord ilma vägivallata – vaimse ja füüsilise -, kuid leppima peab siiski tavalisest väiksema kogusega.

Cha Young-goon (Im Su-jeong), elektroonikatehases robotitäpsust vajavat tükitööd tegev noor naine, satub vaimuhaiglasse peale seda, kui ta ühendab ennast psühhoosihoos elektrivõrku, arvates, et ta on küborg ning vajab oma energiavarude täiendamiseks elektrienergiat. Young-gooni mentaalseks teejuhiks paremaks küborgiks saamisel on vana transistorraadio, kust ta kuulab igaõhtuselt õpetlikku raadiosaadet, mis on muidugi kõigest tema järjekordne pettekujutlus. Vaimuhaigla, mis ei ole just kõige tavalisem vaimse tervise parendamise asutus: lopsaka loodusega anarhistlik oaas, kus on domineerival kohal patsiendid. Veidrate ja skisofreeniliste käitumismustritega patsiendid, kellest küll enamik ei oma olulist rolli põhiloo arengus, olles pigem üks osa sellest neuroloogiliselt ebastabiilsest õhkkonnast. Young-gooni jaoks on üks neist hulludest ometigi tähtis. Nimelt Park Il-sun (Jeong Ji-hoon), kompulsiivse varastamise sündroomi ja paanikahäirete all kannatav noorsand, kellele pakub kohe algusest see veider ja uus “elukas” põnevust, üritades sellega lävida. Kuigi Il-suni puhul saab rääkida kõigest muust kui normaalsusest, võib temast leida kaudselt ratsionaalsele ja kaalutlevale inimesele viitavaid algeid, mis päästavad ta enda kui Young-gooni hullemast. Keskne ja jooksev probleem, mis seisneb Young-gooni toitumishäiretes: kuna küborg nagu ta on, toitub ta ainult patareidest, omastades sealt lakkudes elektrit, mis pole teadupärast inimorganismile piisav. Mõlemapoolses illusioonis paigaldab Il-sun Young-goonile “riisi-meganaatori”, mis aitab muundada toiduenergia masinorganismile vajalikuks kütuseks. Juba sõna illusioon viitab sellele, et tegu on järgmise skisofreenilise episoodiga küborgi eneseleidmisel. Raskelt paranoiline ja hallutsinatsiooniline.

Pentsikust väljendusvormist olenemata, leiab linateosest põhielemendid, mis viitavad klassikalisele armastusloole: esmane ignoreerimise ja eitamise faas, suhte arenemise faas ning kulmineeruv faas, kus tunded löövad täies mahus õitsele. Il-suni ja Young-gooni vahelised suhted on kummalised, kaugeltki ei paista see sõprusena ega kahe noore inimese vahel oleva armusuhtena. Eriskummaline emotsionaalne side. Mingisugune platooniline armastus nende vahel ometigi eksisteerib ning ei puudu ka see viimane etapp, kus mõlemad pooled seda teadvustavad.

Palju ja isegi ülekiidetud Park Chan-wooki kaameratöö kõrval tõstaksin seekord esile visuaalse pildi värvide kontrasti. Võib-olla ebaoluline, kuid kasvõi vaadates allpool olevaid pilte, eriti loodusmaastikke, siis hakkab silma isepärane soe värvide kontrastiline suhe. Muusikavalikuga on seekord eriti hästi naelapeale pihta saadud, sulandudes piinliku täpsusega kokku ekraanil toimuvaga – Park Chan-wookile tavaks kujunenud klassikalised palad, mille sekka on ära eksinud ka paar džässi lugu. Eepiliseim näide helitausta sulandumisest tegevusega on vast see, kui Young-goon korraldab tavaks saanud nägemustehoos rampage – ei kujuta ette paremat helirada, mis sobiks sujuvaks tinavalamiseks elusasse ja elutusse.

Arvamused “I’m A Cyborg, But Thats OK” kohta jagunevad üldiselt kahte leeri: ühed peavad seda Park Chan-wooki üheks kehvamaks filmiks, teised jällegi ülistavad. Pean tunnistama, et alguses olin suhteliselt kahevahel, oskamata seisukohta võtta, kuid peale mõningast seedimist kaldub pöial pigem taeva poole. Häirivaks võib osutuda liigne venitamine. Pea 2 tundi on sellise loo jaoks ikka neetult palju.

Hinnang: 4/5

I’m A Cyborg, But Thats OK @ IMDb
I’m A Cyborg, But Thats OK @ Wikipedia