01. High On Altitude
02. Sinaloakarma (The Baja Blues)
03. M.I.A.
04. The Brown Buffalo
05. Where You At
06. The Pest
07. Let A Thousand Parks Bloom
08. Moon I
09. Moon II
Koloniaalajastu lõppes prantslaste jaoks juba pikemat aega tagasi, kui vanemliku hoole ja järelvalve all sirgunud kasvandikel lasti omasoodu minna – või siis ka mitte, meenutades ennast aeg-ajalt märatseva ja laamendava taagana, märgina kehvast kasvatustööst. Samas, metslased jäävad ikka metslasteks, aastakümneid koos huntidega metsas kasvanud inimlast sa naljalt ülikonda kandma ja üheksast viieni laua taha tööd tegema ei pane. Paljud neist riikidest asuvad eksootilistes regioonides, millest meie eurooplased näeme ainult und, alateadvusesse kinnistunud fantaasiaid – viljatu ja lõhenenud maapind, tolm ja liiv, kõrge temperatuur ja tulikuuma terasorana paitav, kurgu alt kõdistav päikesesilm -, tuues imperialistidele kahtlemata palju materialistlikke aardeid, kaudselt rikastades vaimu- ja kultuuripärandit. Mingisugune märgatav osakene tollest kadunud aardest on edasi kandunud 21. sajandi Prantsusmaale, kui kolm üsnagi varajastes kahekümnendates prantsuse noormeest otsustasid, austuses ja kartuses psühhedeelse ning kõrbeigavikulise rahutuse vastu, et nemad hakkavad nüüd tegema muusikat, võimalikult omanäolist ning stiilipuhtuse elitaarsusest mööda vaatavat meditatsioonirokki – ja nii sündiski Blaak Heat Shujaa. Blaak Heat Shujaa kunstiline taies, nägu, seob endas ühte kogemuslikud, interpersonaalsed avastused ja nägemused kaugemaareisidest, ühest otsast Hispaania ja Ameerika läänerannik, teisest otsast jällegi hullupööra müstilised ja loodusrikkad Tansaania ja Uganda. Õhus on tunda idamaised aroome ja jalge all toekat, lämmatava alustaimestikuga pinnast. Samasuguse loomutruudusega jätkus ka esimese albumi sündimisprotsess, produtsendiks on vana tuttav ja üpris kuulus Scott Reeder (Kyuss, The Obsessed), kelle California stuudios – ümbritsetuna poolkõrbest ja arhailisest indiaani reservaadist – salvestati ja produtseeriti tema juhtimisel nimetatud prantslaste debüütalbum. Eks sellise suurnime mainimine ja seotus lisab üksjagu väärtust ning aitab suurest ja pahatihti ühtlasest massist rohkem välja paista.
Peab nentima, et Blaak Heat Shujaal on õnnestunud oma nišši leidmine kui loomine: mahlakas ja sügav helipilt (siinkohal peab vist kaabut kergitama Scott Reederile), pehmelt ja selgekõlaliselt hargnevad, kuid kokku keerduvad instrumendid, mitmekülgsed ja erisuguste alamteemadega teisenduv, žanripiiridega mängiv kompositsiooniteooria; absoluutset ja puutumata omapära on pea võimatu saavutada, kui just ei ela kauges, eraldatusesse peidetud kaljukoopas ning pole kunagi mitte kui ühe teise helilooja loomingut kuulnud, aga kuidagimoodi on moodustunud kaunikesti originaalilähedane, värskendav ning huvipakkuv helimaastik. Selgematest mõjutustest (kui sulle meeldib mõni järgnevatest bändidest, siis võib pakkuda ka see) saab esile tuua neo-psühhedeelia laksuga ergutavad Dead Meadowi, Black Mountaini ja The Black Angelsi; kõrberoki juured kanduvad kahtlemata Yawning Mani, Fatso Jetsoni ja Kyussi suguvõssa; ja muidugi ei saa me ära unustada Naami kui OMi. Käredamad stõuner-roki passaažid vahelduvad venivate, tihti hüpnootiliste ja ka kõige passiivsemaid ajukoorekihte orgaaniliselt töötlevate rütmiliste vibratsioonidega: Antoine uskumatult soe ja lembene bassitoon, harmooniaaldis ja konjunktiivne alusmotiivide vedaja; Timothée tagasihoidlik (võib-olla liigagi palju tagataustale lükatud) ja heas mõttes monotoonne, kumisev ja bassiga liigenduv trummimäng; mitmekülgne, kord lõrisev kui surmavalt mürgine lõgismadu, salvates ja aina salvates, siis taas kui ohutu ja unine liivakilpkonn, kellel pole suurt kuhugi rutata, vaid ainult mõelda kuidas läbida järgmine otsustav meeter – Thomase efektirohked ja balansseeritud kitarripartiid täidavad tühja koha hoolikalt, valivalt rakendatud vokaalide ja miraažina virguva rütmisektsiooni vahel, ja seda ruumi on seal palju, mida täita, ja see ka täidetakse. Olemuse poolest on Blaak Heat Shujaa ennemini instrumentaalne bänd, vähemalt klassikalise refrään-küte-refrään valemile alluvat konsistentsi leiab sealt vähe, kuid siin ja seal kuuleb vahelduva eduga Antoine kui Thomase vastanduvaid, erisuguseid hääli: üks kaldub seesuguse imala ja õgvendava neo-psühhedeelia lalina kanti (ei tasu valesti aru saada, täitsa meeldib tegelikult sellist tüüpi vokaal) ja teine külmema, salalikku ja neurootilisse jorinasse.
Mainisin ennist ka kohati läbikumavat idapärasust. “High On Altitude” algab stereotüüpse tambura resoneeriva, nimmepiirkonnast kurgulakke kasvavast rõhuvusest, äratundmises ning kartuses millegi suurema ees, kulmineerudes meloodilise, indie-roki sugemetega õitselepuhanguga. Kosutava sügavuse ja spektri annab tollele loole kumiseva paralleeliga kaasarändavad bongod (hilisemates lugudes kostuvad bongode kõrval lisaks marakad). Rõhuvat resonantsi tunnetab veel kaheosalises lõpuloos “Moon“, iseloomult tummine ja viimane meeleheitlik jõupingutus (suht jämmise mekiga), ületamaks albumiga tunniaja piiri, mis õnnestubki. Kuigi “Moon” näitab natukene väsimuse märke, pole ta üdini paha, paar täiesti kõlblikku groov‘i. “Sinaloakarma (The Baja Blues)” hullumeelsus ja hiilivus, keskpäevase päikese hukatus, vaikselt keetes leemes hulpivat hallollust, meenutab tükiti Fatso Jetsoni närvilisust ja mänglevust. Suured pruunid piisonid, karmatud ja haavamatud, südames härdad loomad, marsivad, pika ja ühtlase rivina, silmapiiri otsas pole muud kui suur rivi pruune piisoneid, kes marsivad sihtmärgi poole, ja nii aastast aastasse, leides selle ja siis alustades jälle teekonda otsast – “The Brown Buffalo” marsilaadne põhimotiiv paneb nad marssima ja peatab nende marssimise, vahele musttuhat aeglast ja piinarikast sammu. “M.I.A.” jätkab avaloo vaimus, osaga sellest, millega too lõppes, veidikene arendades edasi tolle melodramaatilisust, metsikuse ilu ja tabamatuse ohtlikust, aga siis sellest väljudes ja lahti lastes kuuetaskus siutsuva valge tuvi, mis viib appihüüde laia maailma, kust viimaks tuleb loodetavasti abi. 11 minutit pikk “Where You At” venib, õnneks meeldivalt, toites selle aja jooksul eriti sõbralike ja pehmete harmooniatega. ”The Brown Buffalo” kõrval on üheks suureks lemmiklooks “Let A Thousand Parks Bloom“: bassi poolt veetav minoorne meloodialiin, kuhu sekkub taaruvalt, lausa ähvardav kitarr, mis justkui lubab selle õndsa tasakaalu tükkideks kiskuda, vastukaaluks, toeks bassile, on aga külma embusega vokaal. “The Pest” laseb taaskord hiilata bassil, defineerides siingi huvitava meloodia, samas murdudes mürakoorma all lõppeks pooleks.
Timothée Gacon (trummid, perkussioon), Thomas Bellier (kitarr, vokaalid) ja Antoine Morel-Vulliez (bass, vokaalid)
Hinnang: 4/5
Blaak Heat Shujaa kodulehekülg
Blaak Heat Shujaa @ Facebook
Blaak Heat Shujaa @ MySpace
