Sissekanded sildistatud: 2010

08
Oct 11

Mount Carmel – Mount Carmel (2010)

01. Livin Like I Wanna
02. Still Listening
03. ZZ Breakers
04. Sacksburg
05. Hear Me Callin’
06. I Work While You’re Sleeping
07. Studio Jam

Aasta üks oodatumaid albumeid, Põhja-Ameerika keevalise bluusroki kollektiivi Radio Moscowi kolmas tserebraalne tulemine, ilmub veidikene vähem kui nädala pärast. Seniks tarbin ohtralt nende kahte esimest albumit, niisamuti geograafiliselt ja muusikaliselt seotud kaasmaalastest Mount Carmeli, möödunud aastal pea märkamatult ilmunud endanimelist debüüti. Sunnituna või vabatahtlikuna, hambad ristis või absoluutses eufoorias, on need bändid mänginud koos, kihutades publiku hullumise ääreni – ekstreemne kogemus, millest ilmajäämine toob pisara silma ja veretilga südamesse nii mõnelegi bluusis karastunud ja kümblevale elusolendile. Kõlab mainimisväärse unistusena. Mount Carmeli otsekohene ja liigsuseta helikeel seob mälestused 60-ndate teise poole ja 70-ndate algusaastate Briti impulsiivse ning tehniliselt meisterliku bluusroki lainega, tugeva vundamendina tasub kahtlemata mainida nii Led Zeppelini, Creami kui Ten Years Afteri kustumatut inspiratsiooni. Kõige tavalisem rokkbänd, nagu nad ise on ühes intervjuus enda kohta öelnud. Kui tavaline on nende tavalisus tänapäeva tavapärase rokkmuusika maailmas, on iseasi küsimus.

Albumi üldine helikuvand on mõnutekitav, naturaalne ja tasakaalus, iseloomult toore ja voolav, karastamata kõrva jaoks siiski vastutulelik sümbioos modernsest esteetikast ning bluusroki dramaatilisest ja emotsionaalsest algupärast. Jõuliselt teineteist ühest seinast teise tõukav rütmisektsioon, soojalt karvane ja üle skaaladel ülevalt kui alt lendav bass (Patrick Reed) ning peenetundelise brutaalsusega skandeerivad trummid (Kevin Skubak). Rääkimata Matthew Reedi veidikene kaeblikust ja melanhoolsest vokaalist, tema meisterlikud ja tulikuuma joana läbi jäätunud südamete tungivad kitarripartiid, mis on lihtsalt oivalised. Niivõrd vaba ja innustav, ent püsib imehästi koos ja omab kindlat sihti. Alustades tugeva ja tempoka looga kui-oleks-õige-aastakümme-siis-oleks-see-lugu-top-25-edetabelis-kui-vaid-oleksLivin Like I Wanna” ja lõpetades oimukohti ohtlikult tukslema paneva, džässilike metamorfoosidega penetreeriva jämmi/loo, ühtlasi albumi viimase looga “Studio Jam“, siis märkame, et oleme seljataha jätnud ühe ütlemata vägeva bluusroki ristiretke.  Tähelepanuväärseks, suurepäraselt sooritatud tükiks, saab pidada töötlust/taasesitust Ten Years Afteri loost “Hear Me Callin’“, poolitava trummisoolo tõttu üksjagu pikemaks venitatud bluusroki aegumatut taiest.

Kevin Skubak (trummid), Patrick Reed (bass) ja Matthew Reed (kitarr, vokaal).

Hinnang: 4/5

Mount Carmel @ Facebook
Mount Carmel @ MySpace

31
Jul 11

Uncle Acid And The Deadbeats – Volume 1 (2010)

01. Crystal Spiders
02. Witches Garden
03. Dead Eyes Of London
04. Lonely And Strange
05. Vampire Circus
06. Do What Your Love Tells You
07. I Don’t Know
08. Wind Up Toys

Uncle Acid And The Deadbeatsi ütlemata rämeda ja kriitikaalti produktsiooniga debüüti kuulates mõistsin ma, et ma olen millegi väga õela otsa sattunud. Vähemalt ma arvasin ennast olevat kuulnud õelat muusikat, sinnakanti. Arvasin. Kui õel on õel? Nii õel, et lausa pisarad hakkavad voolama; kurgus on tihe tomp udusulgi, samaaegselt lämmatades surnuks ja igavikupiinana kõditades, ja silmalaugude vahel on tubli peotäis liivaterasid, jalataldade all aga tulikuumad söed. Täpselt nii õel ja piinarikas, vahest isegi hullem – hullem kui sinu mõistus ette suudab kujutada: korruta see neljaga ja liida kolmteist, siis saad ligilähedase tulemuse. Äsja ilmunud ja juba läbimüüdud (kui ainult mõned üksikud koopiad on alles, kuid kuuldavasti pidavat see album ka vinüülile jõudma) “Blood Lust” (2011) pole enam sedavõrd õel, natukene leebem. Leebem, teistmoodi huvitav, ent kehvem raudselt mitte. “Volume 1” esialgseks tiraažiks oli 20 koopiat, mis müüdi samamoodi üsna kiiresti läbi.

Salvestatud kaunikesti tagasihoidlike ja arhailiste vahenditega; järgmise ringi lofi esteetika, taaskasutust leidev 60-ndate ja 70-ndate aastate muusikaline eripära ja maailmapildi rikkumatus, viivad ammuilma lammutatud, fantoomehitistena maetud vundamentidest tõusvate klubide psühhedeeliaoaasidesse, ristudes ilmsi paranoiliste, verdtarretavate ja õelust täis õudusfilmide süžeedega. Etendus, kus kõik on ühteaegu pealtvaatajad kui näitlejad. Varaküps ja süütu psühhedeelne garaažirokk seguneb tumedate ja perverssete proto-doom‘i kõlvatustega. Ühe on edukas ja sünnib perversselt süütu järglane. Hullutaval tempol läbi hägusate ja nähtavalt substantsidest mõjutatud visuaalsete piiridega koridoride tõttavad, toored ja seintelt mahavoolavad kitarririfid, kalgid ja õõvatekitavad oreliturtsatused, ja õeluste tipp – punnitatud ja ängist täidetud vokaal, mis ei luba sul seisma jääda, takistada sulle järgnevate piduliste liikumist. Pidulised, kes jätsid oma hinge sinna klubidesse ja neid ühendavatesse koridoridesse maha aastakümneid neli ja viis tagasi, elades seda meeletut orgiat läbi taas ja taas, ööst öösse. Õel ja süngelt joovastav.

Uncled Acid (vokaalid, kitarr, orel), Kat (bass) ja Red (trummid).

Hinnang: 5/5

Uncle Acid And The Deadbeats @ Facebook
Uncle Acid And The Deadbeats @ MySpace
Uncle Acid And The Deadbeats @ Encyclopaedia Metallum 

02
Apr 11

Blaak Heat Shujaa – Blaak Heat Shujaa (2010)

01. High On Altitude
02. Sinaloakarma (The Baja Blues)
03. M.I.A.
04. The Brown Buffalo
05. Where You At
06. The Pest
07. Let A Thousand Parks Bloom
08. Moon I
09. Moon II

Koloniaalajastu lõppes prantslaste jaoks juba pikemat aega tagasi, kui vanemliku hoole ja järelvalve all sirgunud kasvandikel lasti omasoodu minna – või siis ka mitte, meenutades ennast aeg-ajalt märatseva ja laamendava taagana, märgina kehvast kasvatustööst. Samas, metslased jäävad ikka metslasteks, aastakümneid koos huntidega metsas kasvanud inimlast sa naljalt ülikonda kandma ja üheksast viieni laua taha tööd tegema ei pane. Paljud neist riikidest asuvad eksootilistes regioonides, millest meie eurooplased näeme ainult und, alateadvusesse kinnistunud fantaasiaid – viljatu ja lõhenenud maapind, tolm ja liiv, kõrge temperatuur ja tulikuuma terasorana paitav, kurgu alt kõdistav päikesesilm -, tuues imperialistidele kahtlemata palju materialistlikke aardeid, kaudselt rikastades vaimu- ja kultuuripärandit. Mingisugune märgatav osakene tollest kadunud aardest on edasi kandunud 21. sajandi Prantsusmaale, kui kolm üsnagi varajastes kahekümnendates prantsuse noormeest otsustasid, austuses ja kartuses psühhedeelse ning kõrbeigavikulise rahutuse vastu, et nemad hakkavad nüüd tegema muusikat, võimalikult omanäolist ning stiilipuhtuse elitaarsusest mööda vaatavat meditatsioonirokki – ja nii sündiski Blaak Heat ShujaaBlaak Heat Shujaa kunstiline taies, nägu, seob endas ühte kogemuslikud, interpersonaalsed avastused ja nägemused kaugemaareisidest, ühest otsast Hispaania ja Ameerika läänerannik, teisest otsast jällegi hullupööra müstilised ja loodusrikkad Tansaania ja Uganda. Õhus on tunda idamaised aroome ja jalge all toekat, lämmatava alustaimestikuga pinnast. Samasuguse loomutruudusega jätkus ka esimese albumi sündimisprotsess, produtsendiks on vana tuttav ja üpris kuulus Scott Reeder (Kyuss, The Obsessed), kelle California stuudios – ümbritsetuna poolkõrbest ja arhailisest indiaani reservaadist – salvestati ja produtseeriti tema juhtimisel nimetatud prantslaste debüütalbum. Eks sellise suurnime mainimine ja seotus lisab üksjagu väärtust ning aitab suurest ja pahatihti ühtlasest massist rohkem välja paista.

Peab nentima, et Blaak Heat Shujaal on õnnestunud oma nišši leidmine kui loomine: mahlakas ja sügav helipilt (siinkohal peab vist kaabut kergitama Scott Reederile), pehmelt ja selgekõlaliselt hargnevad, kuid kokku keerduvad instrumendid, mitmekülgsed ja erisuguste alamteemadega teisenduv, žanripiiridega mängiv kompositsiooniteooria; absoluutset ja puutumata omapära on pea võimatu saavutada, kui just ei ela kauges, eraldatusesse peidetud kaljukoopas ning pole kunagi mitte kui ühe teise helilooja loomingut kuulnud, aga kuidagimoodi on  moodustunud kaunikesti originaalilähedane, värskendav ning huvipakkuv helimaastik. Selgematest mõjutustest (kui sulle meeldib mõni järgnevatest bändidest, siis võib pakkuda ka see) saab esile tuua neo-psühhedeelia laksuga ergutavad Dead Meadowi, Black Mountaini ja The Black Angelsi; kõrberoki juured kanduvad kahtlemata Yawning Mani, Fatso Jetsoni ja Kyussi suguvõssa; ja muidugi ei saa me ära unustada Naami kui OMi. Käredamad stõuner-roki passaažid vahelduvad venivate, tihti hüpnootiliste ja ka kõige passiivsemaid ajukoorekihte orgaaniliselt töötlevate rütmiliste vibratsioonidega: Antoine uskumatult soe ja lembene bassitoon, harmooniaaldis ja konjunktiivne alusmotiivide vedaja; Timothée tagasihoidlik (võib-olla liigagi palju tagataustale lükatud) ja heas mõttes monotoonne, kumisev ja bassiga liigenduv trummimäng; mitmekülgne, kord lõrisev kui surmavalt mürgine lõgismadu, salvates ja aina salvates, siis taas kui ohutu ja unine liivakilpkonn, kellel pole suurt kuhugi rutata, vaid ainult mõelda kuidas läbida järgmine otsustav meeter – Thomase efektirohked ja balansseeritud kitarripartiid täidavad tühja koha hoolikalt, valivalt rakendatud vokaalide ja miraažina virguva rütmisektsiooni vahel, ja seda ruumi on seal palju, mida täita, ja see ka täidetakse. Olemuse poolest on Blaak Heat Shujaa ennemini instrumentaalne bänd, vähemalt klassikalise refrään-küte-refrään valemile alluvat konsistentsi leiab sealt vähe, kuid siin ja seal kuuleb vahelduva eduga Antoine kui Thomase vastanduvaid, erisuguseid hääli: üks kaldub seesuguse imala ja õgvendava neo-psühhedeelia lalina kanti (ei tasu valesti aru saada, täitsa meeldib tegelikult sellist tüüpi vokaal) ja teine külmema, salalikku ja neurootilisse jorinasse.

Mainisin ennist ka kohati läbikumavat idapärasust. “High On Altitude” algab stereotüüpse tambura resoneeriva, nimmepiirkonnast kurgulakke kasvavast rõhuvusest, äratundmises ning kartuses millegi suurema ees, kulmineerudes meloodilise, indie-roki sugemetega õitselepuhanguga. Kosutava sügavuse ja spektri annab tollele loole kumiseva paralleeliga kaasarändavad bongod (hilisemates lugudes kostuvad bongode kõrval lisaks marakad). Rõhuvat resonantsi tunnetab veel kaheosalises lõpuloos “Moon“, iseloomult tummine ja viimane meeleheitlik jõupingutus (suht jämmise mekiga), ületamaks albumiga tunniaja piiri, mis õnnestubki. Kuigi “Moon” näitab natukene väsimuse märke, pole ta üdini paha, paar täiesti kõlblikku groov‘i. “Sinaloakarma (The Baja Blues)” hullumeelsus ja hiilivus, keskpäevase päikese hukatus, vaikselt keetes leemes hulpivat hallollust, meenutab tükiti Fatso Jetsoni närvilisust ja mänglevust. Suured pruunid piisonid, karmatud ja haavamatud, südames härdad loomad, marsivad, pika ja ühtlase rivina, silmapiiri otsas pole muud kui suur rivi pruune piisoneid, kes marsivad sihtmärgi poole, ja nii aastast aastasse, leides selle ja siis alustades jälle teekonda otsast – “The Brown Buffalo” marsilaadne põhimotiiv paneb nad marssima ja peatab nende marssimise, vahele musttuhat aeglast ja piinarikast sammu. “M.I.A.” jätkab avaloo vaimus, osaga sellest, millega too lõppes, veidikene arendades edasi tolle melodramaatilisust, metsikuse ilu ja tabamatuse ohtlikust, aga siis sellest väljudes ja lahti lastes kuuetaskus siutsuva valge tuvi, mis viib appihüüde laia maailma, kust viimaks tuleb loodetavasti abi. 11 minutit pikk “Where You At” venib, õnneks meeldivalt, toites selle aja jooksul eriti sõbralike ja pehmete harmooniatega. “The Brown Buffalo” kõrval on üheks suureks lemmiklooks “Let A Thousand Parks Bloom“: bassi poolt veetav minoorne meloodialiin, kuhu sekkub taaruvalt, lausa ähvardav kitarr, mis justkui lubab selle õndsa tasakaalu tükkideks kiskuda, vastukaaluks, toeks bassile, on aga külma embusega vokaal. “The Pest” laseb taaskord hiilata bassil, defineerides siingi huvitava meloodia, samas murdudes mürakoorma all lõppeks pooleks.

Timothée Gacon (trummid, perkussioon), Thomas Bellier (kitarr, vokaalid) ja Antoine Morel-Vulliez (bass, vokaalid)

Hinnang: 4/5

Blaak Heat Shujaa kodulehekülg
Blaak Heat Shujaa @ Facebook
Blaak Heat Shujaa @ MySpace

27
Mar 11

Josiah – Procession (2010)

01. Procession
02. Broken Doll
03. Thirteen Scene
04. Dying Day
05. Dead Forever
06. Looking At The Mountain
07. Time To Kill
08. Silas Brainchild
09. Malpaso
10. I Can’t Seem To Find It

Briti retro-roki/proto-metali kolmiku Josiah sugugi mitte kurvameelne hüvastijätt “Procession” kostitab viie uue, senini ilmumata stuudios salvestatud looga, ja lisaks täpselt sama paljude, 2007. aastal Rootsi tuuri käigus kinni püütud elavate ülesvõtetega. Lahkumine on ilma eriliste tundepuhanguteta, võrdlemisi neutraalselt ja tagasihoidlikult deklameerides olnut ja olemata. Omaette küsimus on muidugi, kas  “Procession“-it üldsegi saab nimetada täismõõtudes albumiks, pooleks vana ja kulunuga – tõsi, küll Josiah loomingutee ühtede parimate paladega -, kuigi midagi ette pole heita kummalegi poolele. Mõnes mõttes sobiks säherdune kõikehõlmav kooslus just hästi alustamiseks (ausalt öeldes ei ole ma parimatest parimaid hõlmavate kogumike suur fänn), siis siinkohal soovitaks pigem kuulata nende esimesi albumeid, mulle isiklikult sümpatiseerib enim 2004. aastal ilmunud “Into The Outside“, endanimeline debüüt rabab jällegi mõnusalt garaažiniiske, hallitusseente eoseid ja bensiiniaure täis hämaras templis eskaleeruva proto-metali ja stõuner-roki mikstuuri kummardamise ja vahelduva sissehingamisega. Mathew Bethancourt jätkab muusikuteed bändides Cherry Choke ja The Kings Of Frog Island, millest kumbagi tasub kindlasti uurida, teiste tegemiste kohta informatsioon puudub.

Jättes need ebaolulised tõigad kõrvale, siis nimilugu, instrumentaalne intro, mis on niisamuti albumi esimene lugu, meenutab mulle veidikene The Atomic Bitchwaxi debüütalbumi aegset, selle aeglasemat ja proosalisemat, tatja fuzz‘ina hingamisteid ummistavat õhkkonda. “Broken Doll” ja “Thirteen Scene” kalduvad sinna Karma To Burni ja võib-olla natukene ka Monster Magneti kilda, küllaltki kuulajasõbralik (loe: raadiosõbralik) rokk’n’roll. Tempo aeglustub ja kapi avades paiskub vastu koitunud riiete lõhn – jah, me oleme sinna jõudnud -, prohvetliku “Dying Day” tegumood meenutab midagi kulunud ja vana, midagi millega see bänd ennem pole avalikult flirtinud, või kui ongi, siis ei ole see arusaadavalt meiteni jõudnud. Siit on midagi tulemas. Mitte siinsamas, kuid kohe varsti, jah kohe varsti, ja mitte siin, vaid seal. Jah, siit on midagi tulemas, sest 2008. aastal salvestatud Josiah viimane lugu “Dead Forever“, kasvatab eelmise looga tekkinud küsimusi, et mis oleks saanud siis, kui ei oleks olnud lõppu, vaid uus algus: agoonia solidaarne võim ja emotsionaalne balanss, minekuvalmidus, 1971. aasta suvehakk ja keldrikorrus; hape, tolm ja staatiline üksmeelsus, lärm ja segadus, naabri aias on surnud jeti ja keldris kombluspolitsei. Bethancourti vokaal areneb ja võtab senikuulmatuid piinatuid ja piinavaid vorme mõlemas loos, viimases ka suurepärane kitarritöö, kitarri ja vokaali omavaheline tihe fraseeritus, happeroki stoilises ja tühi-täis maailmas. Kaudselt seda “uut” rada Mathew Bethancourt oma uue bändiga Cherry Choke jätkabki, aga see pole päris see ikkagi…

Kõrvutades kontsertsalvestisi nende albumiversioonidega, peab tõdema et need kõlavad üksjagu paremini, küündides kogunisti lähemale 70-ndate autentsele, raske õhust ja vabanenud meeleradikaalidest publiku peade kohale vormunud miniatuursele äikesetormile. Tippkiirus jääb paraku saavutamata, sest tundub, et keegi oleks otsekui kiirusepiiraja sisse lülitanud, lihvinud teravad nurgad kumerateks, puudub absoluutselt räpane ja intiimne element: ei kuule rahvast karjumas ja lava poole pudeleid viskamas, ega bändi rõvedaid nalju tegemas ning lausroppuseid publiku poole saatmas. Energiat on palju, lausa neetult palju – mida aga ei ole, on see neetud tunne, et tegemist on kontserdiga. Jättes selle mõneti ebaolulise tundmuse kõrvale, siis “Looking At The Mountain” ja “Time To Kill” tulistavad üpriski rabeda motörheadiliku rütmivalanguga. “Silas Brainchild” ja “Malpaso” küündivad heal juhul kõige lähemale kirjeldatud situatsioonile, pilved on kaunikesti kõrgel ja neist väljuvate, eredalt põlevate noolte otsad puutuvad vaevaliselt kõrgele ulatatud käelabasid, veel harvematel juhtudel sügavale porri vajutatud paljaid jalataldu. Õhus on tunda kirbet elektrilõhna ja poris platerdama panevat aksioomset, primaarset groov‘i : üle peade lendavaid piksenooli kui valjuhäälditest õhku suure suuga ampsavat multidimensionaalset fuzz‘i. Aeg on lahkuda. “I Can’t Seem To Find It” otsib silmanähtavalt seinal asuvat lülitit, et kustutada tuled ja jätta kuulajaskond lolli ilmega pimedusse vahtima, ja ise sealjuures ilma seletust andmata lavalt plehku pannes – lava on suur ja mida ei ole, on loomulikult seinad. Ja nii nad otsivad. Otsivad päris edukalt, esteetiliselt tasakaalus ja Led Zeppelini mõjutustega tormakas bluus-roki lüliti, mille nad siis viimaks leiavad ja alla vajutavad, kustutades tuled ja jättes alles vaid pimeduse.

Sie Beasley (bass, vokaal), Mathew Bethancourt (vokaal, kitarr) ja Keith Beacom (trummid).

Hinnang: 3.5/5

Josiah @ MySpace

07
Mar 11

The Machine – Drie (2010)

01. Pyro
02. Sunbow
03. Medulla
04. Aurora
05. Tsiolkovsky’s Budget
06. Paradox
07. First Unique Prime
08. Jam No. Psi

Hollandi raske psühhedeelse roki kollektiivi The Machine (mitte segamini ajada kaasmaalastest, 70-ndatel tegutsenud progegrupiga Machine) 2007. aastal ilmunud iseväljastatud debüüt “Shadow Of The Machine“, veidikene rabeda ja amatöörliku kõlapildiga, oli parasjagu tubli avalöök eneste tutvustamiseks seesugust muusikat armastavale ringkonnale. Paar aastat hiljem linti võetud avatud improvisatsioonilise lähenemisega “Solar Corona” (2009) , leidis oma tee laserplaadile kui topeltvinüülile maineka Nasoni Recordsi kaudu. Kolme küllaltki noorepoolse ja lootusrikka tulevikuga härraste järgmine, kolmas album “Drie” jätkab eelmise alustatud libedat ja takistusi täis maratonirada, kus on kergesti võimalik komistada ja leidub erisuguseid meelepetteid – täie tulejõuga ründamine ei ole alati hea mõte -, sedakorda juba tunduvalt küpsema ja mitmekülgsemana, läbimõeldud ja kavalalt visandatud sõjaplaanidega, ehkki arenemisruumi on omajagu – vardas lehvib võidukalt Elektrohaschi lipp. Laivbändina on The Machine ütlemata nauditav, piisas mulle sellest kümnest minutist, mil mul neid õnnestus kaeda, ja võin öelda, et bändina toimivad nad laval väga hästi ning murravad enda poolt seatud mõttelisi kontekstipiiranguid julgelt, põnev jälgida kui kuulata. Varsti uuesti.

Solar Corona” leidis noomimist kehvapoolsete vokaalide (vokaalid on muidugi loomingulisest seisukohast ebaolulised, suurem roll on niikuinii instrumentaalsel küljel) osas ja liigses Colour Haze‘ile sarnanemises. Teises saab süüdistada ehk suuremat osa uuema laine “euro-stõuneri” bändidest, Stefan Kogleki kevadiselt toimeka mesilassülemi mitmehäälne sumin esimeste päikesekiirte laskumisel tolle kodutarule, kes paratamatult ei saa ennast jätta sellest meloodilisest armuvalust mõjutamata – aga seegi on ju euroopalikus kliimas muteerunud pärand Kyussi kõrbetühjuse dimensionaalses aegruumis kõlavast signatuurist. “Sunbow” kõlab ühe keskmise Colour Haze‘i loona, ja mitte üldsegi kehvasti, vastupidi, ning äkki vahest lausa taotuslikult, nagu omamoodi austusavaldusena suurele eeskujule. Colour Haze narratiive kohtab veelgi, ei ole need segavad siin ega seal, domineerivamad küll kui eelmisel albumil, aga vahet suurt ei ole, ennemini teeb paremaks. Daivid vokaalid kõlavad tublisti värvikama varjundiga, kuid “Shadow Of The Machine“-i kohitsemata ja testosteroonist täis pumbatud vokaalidele need ligilähedale ei pääse, see annaks palju juurde. Aga nagu ma mainisin ennist, siis tunduvad nad liikuvat pigem keerukamate instrumentaalsete kompositsioonide manu.

Avalugu “Pyro” raputab ja vapustab Hendrixi stiilis wah-wah‘i tule ja funkiliku tormakusega, lummates oma energilisusega esimestel sammudel. “Medulla” kandub küllaltki samasse kanti, kiire ja sirgjooneline stõuner-rokk. Ruttavate ja kärinaga üle ujutatud riffide vahele mahub ka “Aurora“, akustiline pala, mida saadab õhuline ja mitte väga lämmatav süntesaatorite sillerdamine ning pinge kasvades perkussiooni valjenevad lajatused. Sinna otsa sulandub pea märkamatult Vene suurele raketiteadlasele pühendatud “Tsiolkovsky’s Budget“, tõestades veelkord The Machine suurepärast sünergiat ja ilmet võtvat helikeelt. Huvitavaid seikasid on siin ja seal, samas ei midagi uut ega revolutsioonilist – ja seda sama järgnevaski jämmiliku, kuigi ideeliselt struktureeritud üksuses “First Unique Prime“. “Drie” kõige põnevama ja originaalsema motiivi, teemaarendusega vabakava paljastub selle kõige viimases ja pikemas, ligi 20 minutit pikas palas, õigemini jämmis “Jam No. Psi“: Daividi lõhestatud ja väljendusrikkad proosalised arvamusavaldused kitarril ja tontlikult lõikavad/kajavad vokaalid lõpuosas, Hansu ja Davy loomulikul ja ülepingutamata intuitsioonil vorme võttev groov.

Mitte liialt pealetükkiv, mitte liialt tagasihoidlik, täpselt seal vahepeal – kõlbab tarbimiseks nii soojalt kui külmalt.

David Eering (kitarr, vokaal), Davy Boogaard (trummid) ja Hans van Heemst (bass).

Hinnang: 3.5/5

The Machine kodulehekülg
The Machine @ MySpace
The Machine @ Facebook