Sissekanded sildistatud: 2011

17
Sep 11

Orne – The Tree Of Life (2011)

01. Angel Eyes
02. The Temple Of The Worm
03. The Return Of The Sorcerer
04. Don’t Look Now
05. Beloved Dead
06. I Was Made Upon Waters
07. Sephira

Orne 2006. aasta kõledate ja vastumeelsete novembrikuu hämarikutormide keeristes pikaldase vaagimise järel maailma läkitatud debüüt “The Conjuration By The Fire“, keerles ja rappis hoolega, pühkides ettejäävalt teelt kõik puutumatult kauni ja moraalselt köitva kui morjendava. Püha ja kaunis – pastoraalide sügavamõttelisus ja sihikindel surmakartmatus, eesmärgitu ja mõttetu mõtteta eksistentsi trotsimine, tehes meele härdaks ja lummates samaaegselt, kurblik ja võidukas nagu neist kolme mehe “põhiprojekt” Reverend Bizarre, mis tegi tol ajal oma viimaseid hingetõmbeid, sukeldudes veidikene hiljem igavikumere lainetesse, et mitte kunagi tagasi tulla, leppides oma paratamatu saatusega. Vähesel määral on tunda kustunud elulõnga initsiatiive ja samastumist, kuid ei – see lõng on teist värvi, vahel lausa mitmevärviline. Päris jäägitult ja sügavalt nad mind selle albumi kaudu enesega veel köita ei suutnud. Usk oli olemas.

Kauaoodatud ja -vajatud albumiga “The Tree Of Life” jätkab Orne loomulikult ja auahnuseta alustatud missiooni, ja näib, et mõndapidi külluslikumalt – viljad, mis olid ennist väliselt kui sisemiselt pooltoored, on saanud ilmekama ja väljakutsuvama välimuse, ja maitsegi on täidlasem, enam mitte nii hapu ja okkaline. “The Tree Of Life” minetab sirge seljaga lihtsakoelisuse ja naiivsed arusaamad ning tundub muusikalise potentsiaali ja teostusega auväärselt kompamas tõepärase progressiivse muusika piire. Kompulsiivsete kontseptualistide kui peenetundeliste Van Der Graaf Generatori, King CrimsoniJethro Tulli ärevad mõttemängud ja teistest mitte kuigivõrd vähem kontseptuaalsema Pink Floydi substantsiaalsed unelmad, mängivad kandvat rolli tolles progressiivsuses, olles kahtlemata mõjutanud selle bändi helikeelt. Meloodilist fooni toetavad kitarri kõrval peamiselt orel ja flööt, domineerivate kitarrisoolode kõrval üllatavad nii mõnedki lood (näiteks “The Temple Of The Worm” ja “Don’t Look Now“) põnevate ning küpsete klahvpillisoolodega, albumi lõpmises otsas ühineb harmoonilise kooseisuga varasemalt kauamängivalt tuttav saksofon, mis jääb vahest siin albumil natukene tagasihoidlikumaks, ent andes küpsevale atmosfäärile vajaliku ja vältimatu aluse. Alberti vokaal on üksnes osakene neist ideaalselt kokkusobituvatest muusikalistest komponentidest, ometigi oleks ilma temale omapärase dramaatilisuse ja prohvetlikkuseta see tervik midagi hoopistükki muud ja näotumat. Pahaks ei saa ka panna ürgse, reverendbizarriliku doom‘i kangelas-väepealiku verejanulise loomuse kangastumist. Verd voolab ja pead lendavad, lilled õitsevad ja fantastilised müsteeriumid, rasked tammepuidust, krobeliste ja külmade metallraamidega toestatud väravad avanevad, paljastades uue ja veelgi komplektsema, müsteeriumiterohkema maailma.

Teiselpool suurt vett, kus on päevad pikemad ja elule aidatud rõõmsamad, võidukamad, ja siinpool, kus on päev on silmapilk, öö on valitsejatroonil igavesti ning kõik elavad hinged on mornid ja loomupärased kaotajad, hukkamõistetud. Veest, mis ühel päeval oli lai kui ookean, kuivas mereks, silmapiiril on näha teist poolt, ja siis järveks, saab viimaks ojalaiune riba, millest võisid kõik üle astuda ja valida helgema või vähemhelgema poole. “The Tree Of Life” on üsnagi meeleolukas album – jätab ta sind külmaks või mitte, tunded on seal ja olemas.

Pildil on Orne, selle koosseis, möödunud kümnendi alguses. Tänasel päeval on Orne,  “The Tree Of Life” imelise helisfääri eest peaasjalikult vastutavad järgmised nimed: Kimi Kärki (kitarrid), Pirkka Leino (orel, rhodes), Jari Pohjonen (trummid, perkussioon), Timo Oksanen (flööt), Jaakko Penttinen (bass), Pekka Pitkälä (kitarrid), Sami Albert Hynninen (vokaalid). Külalistena teevad kaasa  Lea Tommola saksonil ja Patrick Walker häälepaeltel (Warning, 40 Watt Sun)

Hinnang: 4.5/5

Orne @ Facebook
Orne @ Encyclopaedia Metallum

03
Sep 11

Ghost Box Orchestra – The Only Light On (2010)

01. The Lodge
02. Midday
03. Oh, The Moon Hangs Low
04. The Only Light On
05. Bounce & Float
06. Skippin’ Stone
07. Sunrising (Improv)

Kauboi elutee on ettearvamatu, rahutu ja täis katsumusi: salvavad lõgismaod ja liha lõikavate tinakuulide valangud, sekeldused seadusesilmadega, lolli peaga õige kulla pähe ostetud kassikuld, lonkav ja kõhna hobu, liiderlikud naised ning vintske ja ülearuselt soolane hambaalune, murede uputamiseks mõni lonks kangemat. Surm tuleb varem või hiljem, õnnelikud surevad piinadeta, soojas ja pehmes voodis, armastavate inimeste keskel; hukule määratud püstolikangelased surevad piinarikkalt, mädanevad kaugel eikusagil, nende liha saab kõrbeelanike toidulauaks, alles jääb puhas skelett, mida kiuslikud tuuled ja pöörised aastate vältel kulutavad ja katavad, mattudes viimaks paksu liivakorra alla – keegi ei mäleta neid. Raskemeelsus on kerge tulema, nõrgemad vannuvad alla ja ulatavad lohutuseks käe pudeli järele – pudel, mille sisu on niivõrd kibe, ent kui kibe sisu lonks lonksu haaval kõrist alla voolab, muutub see viimaks pehmemaks, nagu ka meeleolu, mis oli ennist nii mõru. See on üks võimalus, mitte aga parim. Alati on parandamatuid optimiste, kes näevad ühes kaotuses teist ja veelgi paremat võimalust. Bostonist pärinev Ghost Box Orchestra nimeline viieliikmeline kauboide bande on kõike muud kui pessimistlik, vastupidi – optimistlik ja rõõmus, lootustandev jahe tuulepuhang keset kuuma ja tühja kõrbemaastikku, võideldes raskemeelsuse ja januga. Sadulamuusika.

Ühest stiilimääratlust oleks Ghost Box Orchestra muusikale kui nende esikalbumile raske anda, segunevad ju erisugused peavoolud. Tulemus kõlab igatahes põnevalt ja idiosünkraatiliselt. Põimuvad indie mekiga psühheedelia ning shoegaze‘i tardumus ja sööste, pärimuslike juurtega kantri ja tagasihoidlikud post-rokilikud atmosfäärid (midagi õnneks ei plahvata). Kui kõrvale jätta loos “Oh, The Moon Hangs Low” ümisetavad üksikud sõnad ja “Midday” ahhetused, siis saab nende muusikat pidada instrumentaalseks. Kord traavides, siis jällegi võidukalt ja uhkelt galoppides, sünnib kaasakiskuv ja väntsutav tantsurütm (Dennis Noble bassil ja Martin Rex trummidel), jaaguarite paarisrakendit juhtivad Jeremy Lassetter ja Christopher Johnson piitsutavad noid verejanulisi kasslasi mõnuga – ja metslased karjatavad; kord mõnust, kord valust -, õrnema soo esindaja Nazli Green, annab kirevust juurde kaleidoskoobina valguskiiri murdva süntesaatoriga. Justkui ma mainisin, siis avarate ja meeleolukate atmosfääride kõrval (kuulamismõnu eeskätt), tekib vaieldamatu soov keha liigutada – siin ja kohe. Mõned nimetavad seda tantsimiseks, teised jällegi rõvedaks jumalatõotuseks. Ropp ja küüniline on see tegevus kahtlemata, kui see juhtub sündima. Seesugune soovunelma, kuulmiskombitsaid paitavate helilainete kooslus, ei teki just igapäevaselt, ja ega tagajärjedki pole just kõige tavapärasemad. Midagi peab teistmoodi olema, hea või halb? Kõik on just kõige paremas korras.

Tantsi kauboike!

Hinnang: 4.5/5

Ghost Box Orchestra kodulehekülg
Ghost Box Orchestra @ Facebook 
Ghost Box Orchestra @ BandCamp

21
Aug 11

Causa Sui – Pewt’r Sessions 2 (2011)

01. Garden Of Forking Paths
02. Gelassenheit
03. Brassica Blues

Ütlemata vajalik ja loomulik järg kevadel ilmunud esimesele sessioonile – sessioonile, mis paljastas tolle Taani kolmiku ja nende sõprade erootilis-sürrealistliku muusikalise suhtedraama ning egoismivaba vabaarmastuse, ja nihutas põhituumiku loomingulised ideaalid aina lähemale naturaalsele ja rudimentaarsele, aastatuhandeid tagasi pimeduse ja kaose alla mattunud teerajale, kust kaudu on võimalik jalutada kaugusesse kahanenud sulnisse igavikukaunidusse – lummavasse seninägematusse, kus valitsevad kirjeldamatu liigsus ja tagamõtteta, patuta ilu. Vähesed on selle tee leidnud – ja näinud, ja tundnud, ja kuulnud. Primitiivne, ei, peenetundeline ning nüanssiderikas, ja. “Pewt’r Sessions 2” on vajalik ja loomulik ning jätkab otsinguid, vahest jõuab isegi väga lähedale kirjeldamatule ilule ja näitab seda teistelegi, osakest kogetust ja jätab nii mõndagi veel enda teada – kui aeg on küps, siis kuuleme.

Ajalise kestvuse osas on mõlemad sessioonid üsnagi ühte auku, alateemasid on teisel vähem ja moodustav meeleolult ka veidikene ühtsema ning enesele kindlamaks jääva, suunatuma eesmärgiga terviku; “Pewt’r Sessions 1” seevastu kosutas rohkemate erinevate ja vastanduvate meeleoludega, tekitades põnevaid kontraste ja illusioone, ja kahtlemata on mõnevõrra süngem ja skisofreenilisem, pannes kuulaja parasjagu proovile ja ennast põlgama, siis jällegi rabades kui illumineerides vapustavate, geniaalsuse ja laushullumeelsuse keskteele jäävate pretensioonikate avaldustega. “Pewt’r Sessions 2” on üksjagu rõõmsameelsem ja avatum, ergas ja päikeseküllane, tujult sobituv “Summer Sessions” triloogiaga. Omad tumedad ja nukrad hetked on temalgi, lootust ja unistusi on samas rohkem, tarkadele ja lollidele, uskujatele ja mitteuskujatele. Albumi põhituuma moodustab avalugu “Garden Of Forking Paths“, mis oma üüratus, keiserlikus 24 minuti orientiiris, tuttavliku Causa Sui toretseva ja joviaalse alusteemaga, võtab õlule kanda ühte kui teist raskemat ja kergemat. Rikkalik aed, kõige püham aed, aed mida kõik teavad, või peaksid teadma; aed täis ahvatlust ja hukatust, õigeid ja valesid valikuid, viies hoolimata valikutest sind sihtkohta, kas rikkama või vaesena, elusa või surnuna, taevasse või põrgusse. Teekond on vääramatult täis õigeid valikuid, väljudes oled rikkam kui eales varem. “Gelassenheit” tempokas ja peaaegu ühtlaselt pulseeriva minekurütmiga motiiv seondub mulle üpris tugevalt Kraftwerkiga, ehkki kujunev tulemus on lõppeks teistsugune, huvitav ja värviline, astudes juhtmotiivist natukene kaugemalegi. “Brassica Blues” paitab meeldiva ja magusa progressiooniga, hoides küllaltki tasast ja sujuvalt kasvavat profiili, juhatades rahuliku ja magus-kurva lõpplahenduseni.

Enesestmõistetava tunnistamine, nägemine ja tajumine ei ole patt, mittenägemine, -tunnistamine ja -tajumine on patt, karistatav ja kahjulik, peaaegu alati fataalne ja taandav. “Pewt’r Sessions 2” on Causa Sui siiani kõige enesestmõistetavam album, ja raske on ette kujutada, et sealt on kuhugi võimalik edasi minna. Mõistmise piirid on lahtised, vähemalt mingi maani.

Causa Sui põhikoosseis:  Jonas Munk (kitarrid, süntesaatorid, elektroonika, vokaalid), Jess Kahr (bass) ja Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).  Nagu esimeselgi võrratul sessioonil, on kaasategevateks meediumiteks Ron Schneiderman ja Rasmus Rasmussen

Hinnang: 5/5

Causa Sui kodulehekülg
Causa Sui (El Paraiso Records) @ Facebook
Causa Sui @ MySpace

21
Aug 11

Wooden Shjips – West (2011)

01. Black Smoke Rise
02. Crossing
03. Lazy Bones
04. Home
05. Flight
06. Looking Out
07. Rising

Vähem kui kolme nädala pärast esineb siinmail esialgsete spekulatsioonide põhjal (loodetavasti rohkemat kui spekulatsioonid) otse kuldse ja hurmava San Francisco südamest pärinev psühhedeelse roki kollektiiv Wooden Shjips. Ja nad polegi siin päris esimest korda, väidetavalt on tegemist kolmanda korraga. Hea uudis kindlasti taolise muusika austajatele. Mõned päevad tagasi ilmus Euroopas (Ameerikas kuu aega hiljem) nende kolmas (vahele mahuvad ka 2 singlitekogumikku lugudest, mis pole albumitele jõudnud, kuid neid päris täieõiguslikeks albumiteks pidada ei saa) kauamängiv “West“. Teenäitajaks, sisuliseks ja inspireerivaks temaatikaks on Lääneranniku grandioossuse avastamine, tolle romantilise ja mütoloogilise idealismi kehastus – igatsus olla osa sellest ja avastada. Ühtlasi on “West” esimene Wooden Shjipsi album, mis salvestati professionaalses stuudios. Sellest on võib-olla tingitud ka tolle veidikene raadiosõbralikum helilõuend, pehmem ja kontrollitum, keldribändispetsiifiline toorus ja sümpaatsus on vargsi taganenud.

Wooden Shjips” (2007) jääb minu jaoks hetkel Wooden Shjipsi nauditavamaks albumiks, “West” on aga paraku üks igavamaid, üllatades vähe, interpreteerides uuesti ja “sisukamalt” varemkuuldud motiive, ehkki seesuguse askeetliku vormi puhul ei olegi palju valikuid, ning visioonilised alged kipuvadki korduma. Mind häirib niisamuti liigselt raadiosõbralik lõuend, küll teistmoodi huvitav, aga nagu ma mainisin, siis too toores kontuuridevaba, laisalt ja vaba käega maalitud lõuend oli intrigeerivam. Uuelt kauamängivalt leiab tegelikult nii mõnegi huvitava loo, mainimist väärivad kahtlemata “Black Smoke Rise“, “Home“, “Looking Out” ja “Rising“. Paeluvaim neist on “Rising“, tõmmates hullupöörasesse psühhedeelsesse kaosesse, kaja ja reverb‘i, tagurpidi fraseeritud moonutuste põrgusse.

Hoolimata sellest, et “West” ei suuda mind muusikaliselt niivõrd palju köita kui eelnev materjal, paistab ta olevat kaunikesti kindlakäeline reisijuht, giid, kes teab ja oskab rääkida ning juhatada sinna, kuhu teised võib-olla ei oska, põnevamate vaatamisväärsuste juurde.

Nash Whalen (orel, süntesaatorid), Omar Ahsanuddin (trummid), Erik “Ripley” Johnson (kitarr, vokaalid) ja Dusty Jermier (bass).

Hinnang: 3.5/5

Wooden Shjipsi kodulehekülg
Wooden Shjips @ Facebook
Wooden Shjips @ MySpace
Wooden Shjips @ Wikipedia

31
Jul 11

Sungrazer – Mirador (2011)

01. Wild Goose
02. Octo
03. Sea
04. Goldstrike
05. Behind
06. Mirador
07. 34 & More…

Sungrazeri järg möödunud aastal ilmunud peaaegu täispikale eelkäijale, erineb tollest üksjagu, olles siiski parajalt tuttavlik, nimetatud kollektiivi loomusega seostatav ja kokkukäiv. Kui “Sungrazer” oli tooremat sorti rifiküte, vahele lükitud väheste puhke- ja mõttemomentidega, siis “Mirador” on seevastu rahulikum ja ilusam, struktuuridelt lodevam, ja hägusama eesmärgiga, aega mõtlemiseks ja unistamiseks on piisavalt. Kuuldes mõni kuu tagasi kontserdil uut materjali, ei osanud ma sellest midagi arvata, ja tol ajahetkel polnud valmidus piisav, et niivõrd sügavale laskuda. Kindlasti kõlasid avalugu “Wild Goose” kui albumi nimilugu “Mirador“. Aga midagi ma tundsin ja märkasin. Kuuldud särav ja energiline atmosfäär on jõudnud ka albumile. Mööndusi ei tehta laval ega plaadil, alati antakse endast antud ajahetke maksimum. Arengusuund on positiivne ja tunnustust vääriv, kuigi on äärmiselt raske lahti öelda, eemalduda “Sungrazer“-i karmile kliimale vastutöötavast arhailisest floorast.

Smeetsi ja Haagmansi paarisrakendina, tähetolmukäre ja hüpnotiseerivalt kiigutav, märkamatult ühte sulanduv vokaalipaar on muutunud veelgi enesekindlamaks ja kasutab oma seisundit oskuslikumalt ära. Hääl, mis juhib. Sõnad ja sõnum, peidetud ja vähempeidetud kujul, alati või mitte kunagi, niisamuti karistus kui teelt eksitava mentori terav keel. Komplitseeritud sisenemine ja väljumine uude maailma, kus näib kõik ebatavaline ja tundmatu üsnagi tavalise ja tuttavana, nagu see oleks alati niimoodi olnud. Taevas on punane ja meri briljantroheline, pinnas on ühtlaselt pruunikas, mõned hallikad konarused ning kollase võra ja türkiissiniste lehtedega puulaadsed oigavad taimed, purpurmäed ja meejärved, elevantmesilaste meehoidlad; lendavad lehmad, kääbusvaalad, kaheksajalgsed delfiinid, kolmpäised karukõrvadega kobrad ja kõige tavalisemad mammutid, ning veel lugematu hulk elukaid. Sa oled sellel reisil üksi, ümbruskond ignoreerib sind, justkui sind ei oleks olemas, ja selles väljendub mainitud lõtvus ja rahulikus, ähvardamas pole tegelikult kedagi, kui ainult sinu enda hirmufantaasiad. Sina ise ja need hääled – hääled, mis võivad tõtt rääkida, ja mis ka ei pruugi tõtt rääkida, enne kaalutle ja siis otsusta. Valvad iseennast. Iga kogemus on väärt tunnistamist ja taas läbielamist, unes või ilmsi, mõned on rõõmsamad ja mõned on kurvemad. “Mirador” on kummaline maailm.

Tihe ja voolav, otsekui tulikuum laavajõgi, murdes ennast läbi elutust ja elusast, jättes viimaks maha elutu ja sooja õhkuva platoo, kuhu tungib kunagi uus elu, kui kunagi. Meeldejäävamad hetked: “Wild Goose“, “Octo“, “Behind” ja “34 & More…“.

Rutger Smeets (kitarr, vokaalid), Sander Haagmans (bass, vokaalid) ja Hans Mulders (trummid).

Hinnang: 4/5

Sungrazeri kodulehekülg
Sungrazer @ MySpace
Sungrazer @ Facebook