Sissekanded sildistatud: 4.5/5

17
Sep 11

Orne – The Tree Of Life (2011)

01. Angel Eyes
02. The Temple Of The Worm
03. The Return Of The Sorcerer
04. Don’t Look Now
05. Beloved Dead
06. I Was Made Upon Waters
07. Sephira

Orne 2006. aasta kõledate ja vastumeelsete novembrikuu hämarikutormide keeristes pikaldase vaagimise järel maailma läkitatud debüüt “The Conjuration By The Fire“, keerles ja rappis hoolega, pühkides ettejäävalt teelt kõik puutumatult kauni ja moraalselt köitva kui morjendava. Püha ja kaunis – pastoraalide sügavamõttelisus ja sihikindel surmakartmatus, eesmärgitu ja mõttetu mõtteta eksistentsi trotsimine, tehes meele härdaks ja lummates samaaegselt, kurblik ja võidukas nagu neist kolme mehe “põhiprojekt” Reverend Bizarre, mis tegi tol ajal oma viimaseid hingetõmbeid, sukeldudes veidikene hiljem igavikumere lainetesse, et mitte kunagi tagasi tulla, leppides oma paratamatu saatusega. Vähesel määral on tunda kustunud elulõnga initsiatiive ja samastumist, kuid ei – see lõng on teist värvi, vahel lausa mitmevärviline. Päris jäägitult ja sügavalt nad mind selle albumi kaudu enesega veel köita ei suutnud. Usk oli olemas.

Kauaoodatud ja -vajatud albumiga “The Tree Of Life” jätkab Orne loomulikult ja auahnuseta alustatud missiooni, ja näib, et mõndapidi külluslikumalt – viljad, mis olid ennist väliselt kui sisemiselt pooltoored, on saanud ilmekama ja väljakutsuvama välimuse, ja maitsegi on täidlasem, enam mitte nii hapu ja okkaline. “The Tree Of Life” minetab sirge seljaga lihtsakoelisuse ja naiivsed arusaamad ning tundub muusikalise potentsiaali ja teostusega auväärselt kompamas tõepärase progressiivse muusika piire. Kompulsiivsete kontseptualistide kui peenetundeliste Van Der Graaf Generatori, King CrimsoniJethro Tulli ärevad mõttemängud ja teistest mitte kuigivõrd vähem kontseptuaalsema Pink Floydi substantsiaalsed unelmad, mängivad kandvat rolli tolles progressiivsuses, olles kahtlemata mõjutanud selle bändi helikeelt. Meloodilist fooni toetavad kitarri kõrval peamiselt orel ja flööt, domineerivate kitarrisoolode kõrval üllatavad nii mõnedki lood (näiteks “The Temple Of The Worm” ja “Don’t Look Now“) põnevate ning küpsete klahvpillisoolodega, albumi lõpmises otsas ühineb harmoonilise kooseisuga varasemalt kauamängivalt tuttav saksofon, mis jääb vahest siin albumil natukene tagasihoidlikumaks, ent andes küpsevale atmosfäärile vajaliku ja vältimatu aluse. Alberti vokaal on üksnes osakene neist ideaalselt kokkusobituvatest muusikalistest komponentidest, ometigi oleks ilma temale omapärase dramaatilisuse ja prohvetlikkuseta see tervik midagi hoopistükki muud ja näotumat. Pahaks ei saa ka panna ürgse, reverendbizarriliku doom‘i kangelas-väepealiku verejanulise loomuse kangastumist. Verd voolab ja pead lendavad, lilled õitsevad ja fantastilised müsteeriumid, rasked tammepuidust, krobeliste ja külmade metallraamidega toestatud väravad avanevad, paljastades uue ja veelgi komplektsema, müsteeriumiterohkema maailma.

Teiselpool suurt vett, kus on päevad pikemad ja elule aidatud rõõmsamad, võidukamad, ja siinpool, kus on päev on silmapilk, öö on valitsejatroonil igavesti ning kõik elavad hinged on mornid ja loomupärased kaotajad, hukkamõistetud. Veest, mis ühel päeval oli lai kui ookean, kuivas mereks, silmapiiril on näha teist poolt, ja siis järveks, saab viimaks ojalaiune riba, millest võisid kõik üle astuda ja valida helgema või vähemhelgema poole. “The Tree Of Life” on üsnagi meeleolukas album – jätab ta sind külmaks või mitte, tunded on seal ja olemas.

Pildil on Orne, selle koosseis, möödunud kümnendi alguses. Tänasel päeval on Orne,  “The Tree Of Life” imelise helisfääri eest peaasjalikult vastutavad järgmised nimed: Kimi Kärki (kitarrid), Pirkka Leino (orel, rhodes), Jari Pohjonen (trummid, perkussioon), Timo Oksanen (flööt), Jaakko Penttinen (bass), Pekka Pitkälä (kitarrid), Sami Albert Hynninen (vokaalid). Külalistena teevad kaasa  Lea Tommola saksonil ja Patrick Walker häälepaeltel (Warning, 40 Watt Sun)

Hinnang: 4.5/5

Orne @ Facebook
Orne @ Encyclopaedia Metallum

03
Sep 11

Ghost Box Orchestra – The Only Light On (2010)

01. The Lodge
02. Midday
03. Oh, The Moon Hangs Low
04. The Only Light On
05. Bounce & Float
06. Skippin’ Stone
07. Sunrising (Improv)

Kauboi elutee on ettearvamatu, rahutu ja täis katsumusi: salvavad lõgismaod ja liha lõikavate tinakuulide valangud, sekeldused seadusesilmadega, lolli peaga õige kulla pähe ostetud kassikuld, lonkav ja kõhna hobu, liiderlikud naised ning vintske ja ülearuselt soolane hambaalune, murede uputamiseks mõni lonks kangemat. Surm tuleb varem või hiljem, õnnelikud surevad piinadeta, soojas ja pehmes voodis, armastavate inimeste keskel; hukule määratud püstolikangelased surevad piinarikkalt, mädanevad kaugel eikusagil, nende liha saab kõrbeelanike toidulauaks, alles jääb puhas skelett, mida kiuslikud tuuled ja pöörised aastate vältel kulutavad ja katavad, mattudes viimaks paksu liivakorra alla – keegi ei mäleta neid. Raskemeelsus on kerge tulema, nõrgemad vannuvad alla ja ulatavad lohutuseks käe pudeli järele – pudel, mille sisu on niivõrd kibe, ent kui kibe sisu lonks lonksu haaval kõrist alla voolab, muutub see viimaks pehmemaks, nagu ka meeleolu, mis oli ennist nii mõru. See on üks võimalus, mitte aga parim. Alati on parandamatuid optimiste, kes näevad ühes kaotuses teist ja veelgi paremat võimalust. Bostonist pärinev Ghost Box Orchestra nimeline viieliikmeline kauboide bande on kõike muud kui pessimistlik, vastupidi – optimistlik ja rõõmus, lootustandev jahe tuulepuhang keset kuuma ja tühja kõrbemaastikku, võideldes raskemeelsuse ja januga. Sadulamuusika.

Ühest stiilimääratlust oleks Ghost Box Orchestra muusikale kui nende esikalbumile raske anda, segunevad ju erisugused peavoolud. Tulemus kõlab igatahes põnevalt ja idiosünkraatiliselt. Põimuvad indie mekiga psühheedelia ning shoegaze‘i tardumus ja sööste, pärimuslike juurtega kantri ja tagasihoidlikud post-rokilikud atmosfäärid (midagi õnneks ei plahvata). Kui kõrvale jätta loos “Oh, The Moon Hangs Low” ümisetavad üksikud sõnad ja “Midday” ahhetused, siis saab nende muusikat pidada instrumentaalseks. Kord traavides, siis jällegi võidukalt ja uhkelt galoppides, sünnib kaasakiskuv ja väntsutav tantsurütm (Dennis Noble bassil ja Martin Rex trummidel), jaaguarite paarisrakendit juhtivad Jeremy Lassetter ja Christopher Johnson piitsutavad noid verejanulisi kasslasi mõnuga – ja metslased karjatavad; kord mõnust, kord valust -, õrnema soo esindaja Nazli Green, annab kirevust juurde kaleidoskoobina valguskiiri murdva süntesaatoriga. Justkui ma mainisin, siis avarate ja meeleolukate atmosfääride kõrval (kuulamismõnu eeskätt), tekib vaieldamatu soov keha liigutada – siin ja kohe. Mõned nimetavad seda tantsimiseks, teised jällegi rõvedaks jumalatõotuseks. Ropp ja küüniline on see tegevus kahtlemata, kui see juhtub sündima. Seesugune soovunelma, kuulmiskombitsaid paitavate helilainete kooslus, ei teki just igapäevaselt, ja ega tagajärjedki pole just kõige tavapärasemad. Midagi peab teistmoodi olema, hea või halb? Kõik on just kõige paremas korras.

Tantsi kauboike!

Hinnang: 4.5/5

Ghost Box Orchestra kodulehekülg
Ghost Box Orchestra @ Facebook 
Ghost Box Orchestra @ BandCamp

22
May 11

Causa Sui – Pewt’r Sessions 1 (2011)

01. Pewt’r Wozniacki
02. May Sun
03. Masted Milk
04. Streams Of Gratitude
05. Mating Call
06. Latte Rock

Eeldus sellele Causa Sui kontseptuaalsele saagale sündis 2006. aastal, kui kohtusid kolm liiget tollal neljaliikmelisest Causa Suist (puudus vokalist Kasper Markus, keda enam tänasel päeval kollektiivis ei ole), Ron Schneiderman vabamuusikakollektiivist Sunburned Hand of the Man ja Jørgen Teller. Elule aidati Pewt’r jjjjj, arvatavasti poisslaps, kelle võimsad draakonitapja lokid ja vulkaanivalvuri kopsud võiksid saada hukatuseks – nimetatud kollaboratsiooni on auväärselt kõrvutatud 70-ndate krautiepideemiast võitjatena väljunud heerostega, maitsekalt seotuna domineerivate jõudude paradiisiviljade mahlasusega, ja kartusega tihedalt kokku pressitud silmustega elukootise ees. Ron Schneiderman on liitunud Causa Suiga laval veel nii mõnigi teine kord, pole needki katsed loodetavasti vähemedukad olnud. Kas oli põhjuseks see kõrvalepõige või midagi üldisemat, veelgi ilmselgemat, kuid Causa Sui on bändina sellest hetkest edasi midagi muud, jäädes küll oma liistude juurde ja säilitades identifitseeritava isiksuse, aga muutes veidikene ikkagi suunda kui tõlgendusvormi. Olgu selle tõestuseks kas või see imetlusväärne, kolmest peatükist koosnev autobiograafiline suvepihtimuste ja -tõlgenduste kogumik “Summer Sessions” (esimene ilmus 2008. aastal ja kaks viimast 2009. aastal).

Transformatsioon ja unistuslik lõhe perspektiivide lahknemisel, on mõneti pehmem ja pole sedavõrd sakilise lõikepinnaga “Pewt’r Sessions 1” puhul, ent tähistab siiski uue perioodi koitu ja teistsuguste teemakäsitlusvormide pinnaletõusu. Ja justkui pealkirigi viitab – õigemini nendib paratamatut tõsiasja -, siis on see alles esimene osa sellest kogemuste ja tunnetuste ühtelangevuse rajast. Lõbusa Taani seltskonnaga on seegi kord liitunud jänki Ron Schneiderman – kas mornim kui nemad, seda ma ei tea, sama andekas kahtlemata. 2005. aastal debüüdiga ehitatud tröösti ja silmailulummavuse tempel, mitmekesisuse ja tujumuutlike fabritseeringutega oaasinurk jääb üha kaugemale. Tempel on siiani alles – ka meie! -, distants kahe osapoole, meie ja templi vahel, on üksjagu kasvanud. Suundumus on kord-korralt minimalistlikumate ja naturaalsemate, ajukoores ja südamevatsakestes toimuvate protsesside kooseksisteerimise mõjul tekkinud primitivistlike järelduste ja puhangute lingvistiliste struktuuride hälli, võttes tajutava ilme rohkemal või vähemal määral etteennustatavate muusikaliste kompositsioonidena.

Avalugu “Pewt’r Wozniacki” tervitab veidikene tuttava earthlessiliku temaatikaga (“Flower Traveling Man“), alustuseks leebe ja otsiv, lõpu lähenedes aga kasvades kitarride ja süntesaatori kihtide all väljakannatamatult intensiivseks, kuid siis järele andes ja laengut ühtlaselt vallandades vaibudes. Maikuu päike võib soovi korral olla õel ja jätta mälestusena põletusarmid, üldiselt ometigi pehme ja hellitav, vaimu turgutav ja soojendav nagu ka “May Sun“; õrnalt sulav ja meelitav, meloodiliselt suikuv bass ja pehmelt sillerdav kitarride loor. Põrgu väravad avanege ja tooge maa peale kaos, tooge häving ja mäss. “Masted Milk” toob oodatud kaose: rütmiline veenvus, igavene, ja kahe kitarri piinav, viimse piirini viidud kahevõitlus, tõredad ja igavikulised soolod seovad üksteise keeli kui meeli, võitjat ei ole, isegi mitte too kuulaja, kes peab toda verist ja heitlikku võitlust pealt kuulama – kui keegi peab olema võitja, siis pigem on see just tema, kes oli selle kõige tunnistajaks. Krautilik hullumeelsus ja absoluutselt kontrollimatu labiilsus. Seevastu “Streams Of Gratitude” võtab vahest teise meelestatuse, andes häälepaelad süntesaatorile, temaga ühineb rahulikus meeleolus kitarr, kelle ühtest sünnib avar kosmoserokk. “Mating Call” näitab taaskord äkilisust ja keevaverelisust, kandudes sinna esimese raja kanti. “Masted Milk” kõrval on siit albumilt suureks lemmikuks “Latte Rock“. Bassi mõtestatud ja sihipärane mõmisemine, tugeva groov‘itunnetuse ja isemeelsusega trummid, hüpates ja täites bassi poolt lahtiseks jäetud lauselõppe, või köhatades viskoosses keeles veidraid märkuseid (sobides siia kohvihõngulisse õhkkonda), kitarride kurruline helisemine on õrnalt toetavaks fooniks.

Pretsedenditu krautroki orgia.

Causa Sui põhikoosseis:  Jonas Munk (kitarrid, süntesaatorid, elektroonika, vokaalid), Jess Kahr (bass) ja Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).  Piiridest kontrastidesse kanduva peegelkujutise teravatipulise moonduse terviklikule projektsioonile aitavad kaasa veel Ron Schneiderman ja Rasmus Rasmussen – emb-kumb arvatavasti teisel kitarril ja teine süntesaatorite taga.

Hinnang: 4.5/5

Causa Sui kodulehekülg
Causa Sui (El Paraiso Records) @ Facebook
Causa Sui @ MySpace

13
Mar 11

Blood Ceremony – Living With The Ancients (2011)

01. The Great God Pan
02. Coven Tree
03. The Hermit
04. My Demon Brother
05. Morning Of The Magicians
06. Oliver Haddo
07. Night Of Augery
08. The Witch’s Dance
09. Daughter Of The Sun

Pooljuhuslikult sattusin lugema ühe tunnustatud doom‘i-perioodika veebiarvustust ja selle kommentaare, arvustus ise oli õiglane: subjektiivsete, kuid aposterioorsete nägemuste ja tõlgenduste osas vaidlemiseks tarvidust ei olnud, kuigi mõndasid asju ma näen ja kuulen natukene teistmoodi, aga see on loomulik, ning siis need kommentaarid. Välja vihastasid kommentaarid stiilis, et Blood Ceremony on üks ülehinnatumaid ja igavamaid naissolisti egiidi all sammuvaid retrohõngulise nõiamuusika elluäratajaid, klassikaliste okultistliku roki bändide Black Widowi ja Coveni nõiduste pärijad – seesuguse 70-ndate obskuurse ja tumeda nostalgiaga vürtsitatud filosoofilise heliloome taassünd on viimastel aastatel tõusvas joones hoogustunud, ja uusi ning huvitavaid, säherduse tegumoega kollektiive ilmub järjepidevate intervallide tagant esile. Kes mäletab tolle Kanada neliku kolmeaastatagust omanimelist debüüti, ja usutavasti mekkis see teile ka hästi, siis te kindlasti tõusete tagajalgadele ja lausute kõva häälega mida-mida, et kes julgeb nii väita. Blood Ceremony kõrvutatakse muusikaliselt üsnagi tihti Black Sabbathi ja Jethro Tulliga, esimese käreda bluusroki kallakuga ja teise lummavate ning tundeliste, folgiliku säraga, südamesse pugevate flöödipuhangutega. “Blood Ceremony” musta maagiat harrastava preestrinna veripunasest siidist, kuldsete mustritega ääristatud volangidega keebi teravad, ent volüümikad voldid kõlasid eksitamatult kui algupärane 70-ndate algusaastatest pärit põrandaalune raske psühhedeeliaga flirtiv progekompot. Ehedad ja rasvased kitarririfid, jõuline flöödikülv ja salakaval, võrgutav ja domineeriv Alia O’Brieni hääl. Meeldiv elamus, mida taas ja taas läbi elada, ainsa erandina häirisid klahvpillid (orel), mis kohe üldse ei sobitunud muu sfääriga kokku. Kriipis teine nagu kiskja oma küünistega naha sisse sügavad vaod, aga ellu me jäime.

Living With The Ancients” haarab kuulajat tükiti teistsuguse imaginaarse taiesega, kui seda eelmise albumi puhul. Esimese võrdlusena tuleb mulle kohe muidugi meelde eelmisel aastal samuti oma esikalbumi ilmutanud Sabbath Assembly, tõsi nende albumil polnud küll polnud flööti, aga tunnetus on vägagi sarnane. Otsene maagilise jõuga bravuuritsemine ja taigadega lollitamine on jäänud tahaplaanile, noor tütarlaps, nõiakooli äsja lõpetanud kähar veetlevus, nüüdseks sirgunud nooreks daamiks – peaaegu küps naine -, kaalutlev ja majesteetlik, poeb salamisi peaajju ning orjastab ohvri enese tahte ja mõistuse külge kui käpiknuku. “Blood Ceremony” meeldis ootamatu ja šokeeriva, puberteetikule omase rabeduse ja uksi hingedelt murdva kataleptilise energiaga. Õhkkonnas oli parajalt süngust ja kaost, kuid kaugel tumedate jõududega, ja neid ohjavate nõidnaiste sõgedast, olemuslikult kananahka tekitavast, oranžikaks tõmbunud täiskuu ja tumesinise taevatapeeti sulandunud säravvalgete tähenööpide kuma öhest. “Living With The Ancients” narratiivid on mõneti lihtsakoelisemad, ei toretse ja ei tekita kuulajas liigselt ülearuseid küsimusi, loodetavasti, leides aga ennast tõsitunnetuslikus nõiakastmes 70-ndate õudusšedöövri laadsest õhustikust, siis küllap tuleb neid küsimusi esitada. Küsimus, et miks sinu rohesilmne must kass vastu su jalgu nühib ja need staatilise elektriga laeb, nii et karvad püsti tõusevad, ja küsimus miks toa põhjaseinale kuldse kuu valgusvihu poolt joonistatud valgusesilmas võib näha ilmumas – transformeerumas – ja kadumas ebamääraseid varje, ja küsimus miks sa justkui näed ja kuuled taevapõhjal lendamas noort neidist, kostumas huulil sinu, just sinu nimi, lõkerdades siis sardooniliselt naerda.

Kompositsiooniliselt tundub “Living With The Ancients” üksjagu läbimõeldum, parem tasakaal flöödi ja teiste instrumentide vahel – produktsiooni osas tükimaad asisem tükk kui eelmine – ning flööt hiilgab veel lummavamate partiidega, inisev ja sünteetiliselt lärmakas süntesaator (elektriorel) on asendunud klassikalise ja säherdusele muusikale omapärasema oreliga. Suure hüppe edasi on teinud ka Alia vokaal, mis vahelduvalt koos tema poolt mängitud flöödiga tekitab meeldejäävaid ning haaravaid meloodiaid. “The Great God Pan” algab tempoka nõidade tantsuga, paljastades kuulajale peagi peanõia lõpmatud võlud ja lõppedes küllaltki tugeva sündikaadiga, singulaarse suuna kätte näitava orelipartiiga, kandudes lõngana hiljemalt edasi kitarrile, mis samuti näitab oma tugevust ja prominentset rolli. Üsna sellise kerge psühhedeelse folk-roki hoiakuga, pole vahest nii tummine – doom‘ine – kuis esimene album harjutas ja seda võib täheldada ka järgnevate lugude puhul. “Coven Tree” iseenesest on siiski kaunikesti tummiste avanootidega, üpris ühekülgsed vokaalid, põhiroll on aga kanda firmamärgiks saanud flöödil, korvates Alia vokaalsed nõrkused antud palas. Lustakad instrumentaalpalad flöödi juhtimisel ja rütmisektsiooni pehmel saatel, “The Hermit” ja “The Witch’s Dance” toovad paljudele kahtlemata kõrvu Jethro Tulli Ian Andersoni hingematvad flöödisoolod, seda ka muidugi, aga mulle meenub pigem põhjanaabrite folk-rokiliku fooniga Ensiferum (tunduvalt tagasihoidlikum, mõned meloodiaotsad ikkagi seonduvad), kunagine suur lemmik. “My Demon Brother” jäine, oreli tõre sissejuhatus ja kitarri kui bassi ja trummi hüpnootiline loitsimine juhatavad teed kõige paremini meeldejäävale vokaalsele meloodiale, ümisedes tollele isegi hiljem märkamatult kaasa.

Kui ma rääkisin tõsitunnetuslikkusest, siis kõige lähemale jõuavad sellele darioargentoliku kaemusega “Morning Of The Magicians” ja “Oliver Haddo” (teine lugu meenutab lõpupoole kohati “Suspiria” (1977) tunnusmeloodiat). Huvitaval kombel on neis mõlemas äratuntav Black Sabbathi motiiv, teises koorub muidugi üsnagi tugev “Electric Funeral“-i lõim välja, esimeses kõlab too sabbathlik jõnksuga riff kuidagi kummaliselt, rikub ära. Atmosfääriliselt tekitavad need lood kõige enam ärevust. Krapsaka ja meeleoluka orelimänguga “Night Of Augury” õhkab kiriklikku olemusolu, gospelik nagu Sabbath Assembly, ja mõnetigi meenutab todasamust teist kollektiivi, justkui aasta kõige kõlvatumal ja tontlikumal ööl oleks kirikusse lahti lastud salkkond loitsuvaldajaid, kes on võtnud nüüd tarviduseks oma viha ja kibestumist leerirahva peale välja valada, jätmata puutumata sakraalse monoliitsusega noote kiirgavat orelit, mis nii neetult magusalt ümiseb oma nõiduslikku meloodiat, peanõia peenete ja kuivanud näppude all. Ja mida lugu edasi, seda sügavamaks ja elavamaks muutub Blood Ceremony heliloome, kas või “Night Of Augury“, mille instrumentaalne pingestatus hoiab tähelepanu enesel algusest lõpuni, paitades kõrva teatraalse oreli ja kitarri kokkumänguga. “Daughter Of The Sun” omab ehk kõige rohkem sidemeid oma eelkäija, debüüdiga “Blood Ceremony“, sidudes selle albumi kergekoelise psühhedeelse ja muinasjutuliselt kultusliku nišši eelnenud albumi skemaatilis-progressiivsete tundmuste ning drakoonilise lingvistikaga.

Sean Kennedy (kitarr), Lucas Gadke (bass), Alia O’Brien (vokaal, flööt, orel) ja Andrew Haust (trummid).

Hinnang: 4.5/5

Blood Ceremony @ MySpace
Blood Ceremony @ Facebook
Blood Ceremony @ Encyclopaedia Metallum

26
Feb 11

Hypnos 69 – Legacy (2010)

01. Requiem (For A Dying Creed)
02. An Aerial Architect
03. My Journey To The Stars
04. The Sad Destiny We Lament
05. The Empty Hourglass
06. Jerusalem
07. The Great Work

Armastus on seesugune keeruline asi, millele ei oska ühest ja ainuõiget mõtestatud definitsiooni anda suured mõtlejadki, selle üle on sajandeid juureldud, ja juureldakse järgmised kakskümmend üks sajandit, vahest rohkemgi, seniks kuni tuleb vastu eksistentsi külm ja krobeline sein, sulgeb valikud – neljast ilmakaarest ja taevas saab raudse kaane -, jättes alles vaid mälestused. Nagu armastuses ikka: armastatakse, jagatakse kõige sügavamaid ja isiklikumaid tundeid, siis jällegi tülitsetakse, neatakse üksteist maa alla, ja siis lepitakse, nähakse oma väiklast rumalust ja isekust ning leitakse tee lahenduseni, lunastuseni mis lahustab suures klaasanumas hingelised väärmõistmised ja seab maailmaasjad taas algseisu – just nii nagu nad olema peavad. Maailm, mis on tillukene versioon seda ümbritsevast maailmast, maailm, milles võib peituda omakorda teine maailma ja selles järgmine maailm – lõpmatuseni, kuid alati on need maailmad omavahel tugevas seoses, kandes endas edasi pealmise maailma pärandit. Tihedalt ümbritsetud maailmade pärand ja minu platooniline armastus Hypnos 69 loomingu vastu ei ole muud kui metafoorne kujund, mille otsa algus ja lõpp on samamoodi arusaamatud nagu eelmised laused. Pärand on oluline, sest viimnegi kui üks tolle Belgia neliku albumitest on mäletamist ja armastamist väärt. Pärand, mis muutub iga järgneva teosega aina mahukamaks ja sopilisemaks, pakkudes kuulajale põhjust enese armastamiseks ja selle üle juurdlemiseks. Ju siis saatus ei tahtnud, et “The Eclectic Measure” (2006) viimaseks pärandiks jääb – ja ju siis oli pärand lahtine, justkui seda kannustav armastus. Asjakohase nimega lõpp-punkt “Legacy“? See ta on, ehkki algus oli armiline ja valus, nii valus, et ma kandsin ta täiesti maha ja olin valmis temast lahkuma, aga siis koputas südamele pärandi kivikõva käsi, ja andes uuesti võimaluse, näis kõik palju ilusam ja äratuntavam – jah tema see on. Siinkohal võivad seinad vastu põrgata, paistab ideaalne hetk ja paik lõpliku loomingulise moratooriumi kehtestamiseks…

Suured mõtted ja sõnad on niikuinii nii suured, et nad siia ilmaruumi ära ei mahu, mis sa neid ikka suure jõuga pressid, läheb teine huupi katki, ja seda nüüd küll vaja pole. Kogenud progressiivsete tuulte kuulaja tunneb “Legacy“-s ära omajagu pärandit, kõige puhtakujulisemat progenektarit 70-ndatest, mille anumatest tilgub moka peale kõige magusamat King Crimsoni avangardset avantürismi, Pink Floydi tavainimesele mõistmatuid peatükke kosmose piirituse avastamisel, Deep Purple‘i jonnakat ja tabamatut heitlust balansseeritud raskekoelisuse ja balansseerimata lihtsakoelisuse vahel, ning Cameli delikaatselt vormistatud psühhotroopiat. Võib-olla on ainumalt kõlbeline kurta seda, et kohati reprodutseerib “Legacy” liialt King Crimsoni maailmade pärandit – aga see ei saa ometi olla halb?! Kuristik, mis laiub debüüdi “Timeline Traveller” (2002) ja viienda, viimati mainitud kauamängiva “Legacy” vahel on parasjagu lai, et seda niisama astudes ületada ei saa, aga küll hoogu võttes ja õigel ajal ära tõugates. Progressiivne suunitlus on toda bändi köitnud alati, kuigi alguses flirditi tugevalt 70-ndate raskemapoolse psühhedeelse rokiga – sildistamine stoner-rokiks paistab veidikene kummalisena -, “Legacy“-ile omane helipilt sündis pärandina nende eelmisel albumil “The Eclectic Measure“, mida peetakse paljuski Hypnos 69 parimaks albumiks, ja kindlasti täiesti õigustatult. “Legacy” viib seda pärandit loomupärase progresseerumisega edasi, andes tooni pikkade ja keerukate kompositsioonide näol, liikudes lähemale ja samastudes rohkem klassikalise proge mitmekihilise ja irratsionaalse kõlapildiga.

Legacy” seitsmest loost koosnev ja seitsekümmend minutit kestev kontseptuaalne marsruut, viib kuulaja aega kui au sees olid veel vanad ja algupärased jumalad – päeva kui jumalakartlikus oli veel üsnagi loomulik osa igapäevastest rutiinidest. Välist keha ehib pilt alasti Eevast ja õunast ning mööda puuvõre tontlikult roomavast maost, keda võib lõppude lõpuks süüdistada seesuguse katku nagu inimkond vallapäästmises. Säherduse ilusa keha andis Itaalia psühhedeelse kunsti gild Malleus, kellede muusikaline keha on tuntud kui Ufomammut. Monumentaalne, 18 minutit pikk “Requiem (For A Dying Creed)” avab pärandi apostroofilise ja tihedalt seotud kitarri ja hammondi koostööga, sumbudes kurvaks ja lämmatavaks, ennustavaid nägemusi täis unenäoks, ja siis tõstes jällegi pea, ulatades kandikul teemaotsa saksofonile – kordudes ja maalides edasi aina täienevaid kuvandeid, ja lõppedes sealt, kust ta algas. Vahest selle albumi kõige komplektsem ja mitmekesisem mõtteavaldus, epohhidena kulgev paadireis valgusejõel. “An Aerial Architect“-i saksofoni kantud algusmotiiv laenab tuntavalt midagi “21st Century Schizoid Man“-ist, väljudes sellest küll kiiresti ja rajades teed saksofoni ning kitarri tundeküllasele kahevõitlusele, kahe sõbra väljendusrikkale heitlusele, kus kuuleb palju šokeerivat kui meeliülendavat. “My Journey To The Stars” rahulik ja vaikne, flöödi ja akustilise kitarri luigelauluna kõlav paarumine. “The Sad Destiny We Lament” jätkab akustilise kitarriga, saates siingi pisut melanhoolse tegumoega teemat, süntesaatorite laviin ja kosmiline pingestatus paneb siinkohal mõtlema Pink Floydile. “The Empty Hourglass“-is on tunda jämmilikku lähenemist, lihasuretuslikku motiivi, mille kasvava tempo ja intensiivsuse eestvedajateks on taaskord käsikäes käivad kitarr ning saksofon – kuid ei, juhuslikkuse hooleks ei jäeta siin kauamängival midagi, see juhuslikus omab väga kindlalt motiivi ja taotlust.  “Jerusalem” – püha linn ja selle prohvetid; prohvet saksofon ja tema teatraalne, püha linna tuledekuma varjudes mänglev narratiiv, loovad tunde, et see oled sina, kes sa oled seal taevas ja valitsed seda maailma, just sina, aga mitte tema, kohe kindlasti. “The Great Work” võtab mitte just lühidalt kokku varasema kuue nektaripiisa joovastuse ja aina kasvava janu, rakendades neid motiive kui andes edasi ka midagi uut, sulandudes ühte lõkkepraginaga. Flöödi kurbmäng ja saksofoni potentsus, trummide ning bassi ülemuslik roll ja kitarri skisofreeniline allegooria – sünergia ja ühtekuuluvus, mis selle kõik võimalikuks teeb, on selle saladuse, teadmatu teadlikuse avav võti.

Tom Vanlaer (bass, bariton kitarr, Moog Taurus, Hammond, Rhodes), Dave Houtmeyers (trummid, perkussioon, süntesaatorid), Steven Marx (saksofonid, Rhodes, Hammond, mellotron, klarnet) ja Steve Houtmeyers (kitarrid, vokaal, theremin, kaja).

Hinnang: 4.5/5

Hypnos 69 kodulehekülg
Hypnos 69 @ Facebook
Hypnos 69 @ MySpace