01. Garden Of Forking Paths
02. Gelassenheit
03. Brassica Blues
Ütlemata vajalik ja loomulik järg kevadel ilmunud esimesele sessioonile – sessioonile, mis paljastas tolle Taani kolmiku ja nende sõprade erootilis-sürrealistliku muusikalise suhtedraama ning egoismivaba vabaarmastuse, ja nihutas põhituumiku loomingulised ideaalid aina lähemale naturaalsele ja rudimentaarsele, aastatuhandeid tagasi pimeduse ja kaose alla mattunud teerajale, kust kaudu on võimalik jalutada kaugusesse kahanenud sulnisse igavikukaunidusse – lummavasse seninägematusse, kus valitsevad kirjeldamatu liigsus ja tagamõtteta, patuta ilu. Vähesed on selle tee leidnud – ja näinud, ja tundnud, ja kuulnud. Primitiivne, ei, peenetundeline ning nüanssiderikas, ja. “Pewt’r Sessions 2” on vajalik ja loomulik ning jätkab otsinguid, vahest jõuab isegi väga lähedale kirjeldamatule ilule ja näitab seda teistelegi, osakest kogetust ja jätab nii mõndagi veel enda teada – kui aeg on küps, siis kuuleme.
Ajalise kestvuse osas on mõlemad sessioonid üsnagi ühte auku, alateemasid on teisel vähem ja moodustav meeleolult ka veidikene ühtsema ning enesele kindlamaks jääva, suunatuma eesmärgiga terviku; “Pewt’r Sessions 1” seevastu kosutas rohkemate erinevate ja vastanduvate meeleoludega, tekitades põnevaid kontraste ja illusioone, ja kahtlemata on mõnevõrra süngem ja skisofreenilisem, pannes kuulaja parasjagu proovile ja ennast põlgama, siis jällegi rabades kui illumineerides vapustavate, geniaalsuse ja laushullumeelsuse keskteele jäävate pretensioonikate avaldustega. ”Pewt’r Sessions 2” on üksjagu rõõmsameelsem ja avatum, ergas ja päikeseküllane, tujult sobituv “Summer Sessions” triloogiaga. Omad tumedad ja nukrad hetked on temalgi, lootust ja unistusi on samas rohkem, tarkadele ja lollidele, uskujatele ja mitteuskujatele. Albumi põhituuma moodustab avalugu “Garden Of Forking Paths“, mis oma üüratus, keiserlikus 24 minuti orientiiris, tuttavliku Causa Sui toretseva ja joviaalse alusteemaga, võtab õlule kanda ühte kui teist raskemat ja kergemat. Rikkalik aed, kõige püham aed, aed mida kõik teavad, või peaksid teadma; aed täis ahvatlust ja hukatust, õigeid ja valesid valikuid, viies hoolimata valikutest sind sihtkohta, kas rikkama või vaesena, elusa või surnuna, taevasse või põrgusse. Teekond on vääramatult täis õigeid valikuid, väljudes oled rikkam kui eales varem. ”Gelassenheit” tempokas ja peaaegu ühtlaselt pulseeriva minekurütmiga motiiv seondub mulle üpris tugevalt Kraftwerkiga, ehkki kujunev tulemus on lõppeks teistsugune, huvitav ja värviline, astudes juhtmotiivist natukene kaugemalegi. ”Brassica Blues” paitab meeldiva ja magusa progressiooniga, hoides küllaltki tasast ja sujuvalt kasvavat profiili, juhatades rahuliku ja magus-kurva lõpplahenduseni.
Enesestmõistetava tunnistamine, nägemine ja tajumine ei ole patt, mittenägemine, -tunnistamine ja -tajumine on patt, karistatav ja kahjulik, peaaegu alati fataalne ja taandav. ”Pewt’r Sessions 2” on Causa Sui siiani kõige enesestmõistetavam album, ja raske on ette kujutada, et sealt on kuhugi võimalik edasi minna. Mõistmise piirid on lahtised, vähemalt mingi maani.
Causa Sui põhikoosseis: Jonas Munk (kitarrid, süntesaatorid, elektroonika, vokaalid), Jess Kahr (bass) ja Jakob Skøtt (trummid, perkussioon). Nagu esimeselgi võrratul sessioonil, on kaasategevateks meediumiteks Ron Schneiderman ja Rasmus Rasmussen
Hinnang: 5/5
Causa Sui kodulehekülg
Causa Sui (El Paraiso Records) @ Facebook
Causa Sui @ MySpace
