Sissekanded sildistatud: ameerika

08
Oct 11

Mount Carmel – Mount Carmel (2010)

01. Livin Like I Wanna
02. Still Listening
03. ZZ Breakers
04. Sacksburg
05. Hear Me Callin’
06. I Work While You’re Sleeping
07. Studio Jam

Aasta üks oodatumaid albumeid, Põhja-Ameerika keevalise bluusroki kollektiivi Radio Moscowi kolmas tserebraalne tulemine, ilmub veidikene vähem kui nädala pärast. Seniks tarbin ohtralt nende kahte esimest albumit, niisamuti geograafiliselt ja muusikaliselt seotud kaasmaalastest Mount Carmeli, möödunud aastal pea märkamatult ilmunud endanimelist debüüti. Sunnituna või vabatahtlikuna, hambad ristis või absoluutses eufoorias, on need bändid mänginud koos, kihutades publiku hullumise ääreni – ekstreemne kogemus, millest ilmajäämine toob pisara silma ja veretilga südamesse nii mõnelegi bluusis karastunud ja kümblevale elusolendile. Kõlab mainimisväärse unistusena. Mount Carmeli otsekohene ja liigsuseta helikeel seob mälestused 60-ndate teise poole ja 70-ndate algusaastate Briti impulsiivse ning tehniliselt meisterliku bluusroki lainega, tugeva vundamendina tasub kahtlemata mainida nii Led Zeppelini, Creami kui Ten Years Afteri kustumatut inspiratsiooni. Kõige tavalisem rokkbänd, nagu nad ise on ühes intervjuus enda kohta öelnud. Kui tavaline on nende tavalisus tänapäeva tavapärase rokkmuusika maailmas, on iseasi küsimus.

Albumi üldine helikuvand on mõnutekitav, naturaalne ja tasakaalus, iseloomult toore ja voolav, karastamata kõrva jaoks siiski vastutulelik sümbioos modernsest esteetikast ning bluusroki dramaatilisest ja emotsionaalsest algupärast. Jõuliselt teineteist ühest seinast teise tõukav rütmisektsioon, soojalt karvane ja üle skaaladel ülevalt kui alt lendav bass (Patrick Reed) ning peenetundelise brutaalsusega skandeerivad trummid (Kevin Skubak). Rääkimata Matthew Reedi veidikene kaeblikust ja melanhoolsest vokaalist, tema meisterlikud ja tulikuuma joana läbi jäätunud südamete tungivad kitarripartiid, mis on lihtsalt oivalised. Niivõrd vaba ja innustav, ent püsib imehästi koos ja omab kindlat sihti. Alustades tugeva ja tempoka looga kui-oleks-õige-aastakümme-siis-oleks-see-lugu-top-25-edetabelis-kui-vaid-oleksLivin Like I Wanna” ja lõpetades oimukohti ohtlikult tukslema paneva, džässilike metamorfoosidega penetreeriva jämmi/loo, ühtlasi albumi viimase looga “Studio Jam“, siis märkame, et oleme seljataha jätnud ühe ütlemata vägeva bluusroki ristiretke.  Tähelepanuväärseks, suurepäraselt sooritatud tükiks, saab pidada töötlust/taasesitust Ten Years Afteri loost “Hear Me Callin’“, poolitava trummisoolo tõttu üksjagu pikemaks venitatud bluusroki aegumatut taiest.

Kevin Skubak (trummid), Patrick Reed (bass) ja Matthew Reed (kitarr, vokaal).

Hinnang: 4/5

Mount Carmel @ Facebook
Mount Carmel @ MySpace

03
Sep 11

Ghost Box Orchestra – The Only Light On (2010)

01. The Lodge
02. Midday
03. Oh, The Moon Hangs Low
04. The Only Light On
05. Bounce & Float
06. Skippin’ Stone
07. Sunrising (Improv)

Kauboi elutee on ettearvamatu, rahutu ja täis katsumusi: salvavad lõgismaod ja liha lõikavate tinakuulide valangud, sekeldused seadusesilmadega, lolli peaga õige kulla pähe ostetud kassikuld, lonkav ja kõhna hobu, liiderlikud naised ning vintske ja ülearuselt soolane hambaalune, murede uputamiseks mõni lonks kangemat. Surm tuleb varem või hiljem, õnnelikud surevad piinadeta, soojas ja pehmes voodis, armastavate inimeste keskel; hukule määratud püstolikangelased surevad piinarikkalt, mädanevad kaugel eikusagil, nende liha saab kõrbeelanike toidulauaks, alles jääb puhas skelett, mida kiuslikud tuuled ja pöörised aastate vältel kulutavad ja katavad, mattudes viimaks paksu liivakorra alla – keegi ei mäleta neid. Raskemeelsus on kerge tulema, nõrgemad vannuvad alla ja ulatavad lohutuseks käe pudeli järele – pudel, mille sisu on niivõrd kibe, ent kui kibe sisu lonks lonksu haaval kõrist alla voolab, muutub see viimaks pehmemaks, nagu ka meeleolu, mis oli ennist nii mõru. See on üks võimalus, mitte aga parim. Alati on parandamatuid optimiste, kes näevad ühes kaotuses teist ja veelgi paremat võimalust. Bostonist pärinev Ghost Box Orchestra nimeline viieliikmeline kauboide bande on kõike muud kui pessimistlik, vastupidi – optimistlik ja rõõmus, lootustandev jahe tuulepuhang keset kuuma ja tühja kõrbemaastikku, võideldes raskemeelsuse ja januga. Sadulamuusika.

Ühest stiilimääratlust oleks Ghost Box Orchestra muusikale kui nende esikalbumile raske anda, segunevad ju erisugused peavoolud. Tulemus kõlab igatahes põnevalt ja idiosünkraatiliselt. Põimuvad indie mekiga psühheedelia ning shoegaze‘i tardumus ja sööste, pärimuslike juurtega kantri ja tagasihoidlikud post-rokilikud atmosfäärid (midagi õnneks ei plahvata). Kui kõrvale jätta loos “Oh, The Moon Hangs Low” ümisetavad üksikud sõnad ja “Midday” ahhetused, siis saab nende muusikat pidada instrumentaalseks. Kord traavides, siis jällegi võidukalt ja uhkelt galoppides, sünnib kaasakiskuv ja väntsutav tantsurütm (Dennis Noble bassil ja Martin Rex trummidel), jaaguarite paarisrakendit juhtivad Jeremy Lassetter ja Christopher Johnson piitsutavad noid verejanulisi kasslasi mõnuga – ja metslased karjatavad; kord mõnust, kord valust -, õrnema soo esindaja Nazli Green, annab kirevust juurde kaleidoskoobina valguskiiri murdva süntesaatoriga. Justkui ma mainisin, siis avarate ja meeleolukate atmosfääride kõrval (kuulamismõnu eeskätt), tekib vaieldamatu soov keha liigutada – siin ja kohe. Mõned nimetavad seda tantsimiseks, teised jällegi rõvedaks jumalatõotuseks. Ropp ja küüniline on see tegevus kahtlemata, kui see juhtub sündima. Seesugune soovunelma, kuulmiskombitsaid paitavate helilainete kooslus, ei teki just igapäevaselt, ja ega tagajärjedki pole just kõige tavapärasemad. Midagi peab teistmoodi olema, hea või halb? Kõik on just kõige paremas korras.

Tantsi kauboike!

Hinnang: 4.5/5

Ghost Box Orchestra kodulehekülg
Ghost Box Orchestra @ Facebook 
Ghost Box Orchestra @ BandCamp

21
Aug 11

Wooden Shjips – West (2011)

01. Black Smoke Rise
02. Crossing
03. Lazy Bones
04. Home
05. Flight
06. Looking Out
07. Rising

Vähem kui kolme nädala pärast esineb siinmail esialgsete spekulatsioonide põhjal (loodetavasti rohkemat kui spekulatsioonid) otse kuldse ja hurmava San Francisco südamest pärinev psühhedeelse roki kollektiiv Wooden Shjips. Ja nad polegi siin päris esimest korda, väidetavalt on tegemist kolmanda korraga. Hea uudis kindlasti taolise muusika austajatele. Mõned päevad tagasi ilmus Euroopas (Ameerikas kuu aega hiljem) nende kolmas (vahele mahuvad ka 2 singlitekogumikku lugudest, mis pole albumitele jõudnud, kuid neid päris täieõiguslikeks albumiteks pidada ei saa) kauamängiv “West“. Teenäitajaks, sisuliseks ja inspireerivaks temaatikaks on Lääneranniku grandioossuse avastamine, tolle romantilise ja mütoloogilise idealismi kehastus – igatsus olla osa sellest ja avastada. Ühtlasi on “West” esimene Wooden Shjipsi album, mis salvestati professionaalses stuudios. Sellest on võib-olla tingitud ka tolle veidikene raadiosõbralikum helilõuend, pehmem ja kontrollitum, keldribändispetsiifiline toorus ja sümpaatsus on vargsi taganenud.

Wooden Shjips” (2007) jääb minu jaoks hetkel Wooden Shjipsi nauditavamaks albumiks, “West” on aga paraku üks igavamaid, üllatades vähe, interpreteerides uuesti ja “sisukamalt” varemkuuldud motiive, ehkki seesuguse askeetliku vormi puhul ei olegi palju valikuid, ning visioonilised alged kipuvadki korduma. Mind häirib niisamuti liigselt raadiosõbralik lõuend, küll teistmoodi huvitav, aga nagu ma mainisin, siis too toores kontuuridevaba, laisalt ja vaba käega maalitud lõuend oli intrigeerivam. Uuelt kauamängivalt leiab tegelikult nii mõnegi huvitava loo, mainimist väärivad kahtlemata “Black Smoke Rise“, “Home“, “Looking Out” ja “Rising“. Paeluvaim neist on “Rising“, tõmmates hullupöörasesse psühhedeelsesse kaosesse, kaja ja reverb‘i, tagurpidi fraseeritud moonutuste põrgusse.

Hoolimata sellest, et “West” ei suuda mind muusikaliselt niivõrd palju köita kui eelnev materjal, paistab ta olevat kaunikesti kindlakäeline reisijuht, giid, kes teab ja oskab rääkida ning juhatada sinna, kuhu teised võib-olla ei oska, põnevamate vaatamisväärsuste juurde.

Nash Whalen (orel, süntesaatorid), Omar Ahsanuddin (trummid), Erik “Ripley” Johnson (kitarr, vokaalid) ja Dusty Jermier (bass).

Hinnang: 3.5/5

Wooden Shjipsi kodulehekülg
Wooden Shjips @ Facebook
Wooden Shjips @ MySpace
Wooden Shjips @ Wikipedia

04
Jul 11

Chicago Odense Ensemble – Chicago Odense Ensemble (2011)

01. Parallel Motions
02. Emanuelle
03. Spirales
04. Glide Path
05. Soup
06. Spine Dots
07. Delivery
08. Pretty Nice

Chicago Odense Ensemble on 2008. aasta talvel juhtunud vabadžässiunelm. Põrkusid vormid ja mõistused. Põrkusid mõistused bändidest Causa SuiTortoise, Isotope217 ja Chicago Underground Collective. Ühtseks muusikaliseks kehaks said kaks Taani ja viis Ameerika muusikut, ülejäänud on juba ajalugu ning helikuvand sinu kõrvades, just nimelt. Ja juhtus midagi üpris kena, midagi üpris paralleelselt liikuvat ja liuglevat; minimalistlikud ning malbed džässiovaalid kombineerituna veidikene konarliku ja käreda psühhedeelse roki nurrumisega, puutumata ei jää ka idamaise varjundiga teemakäsitlused. Siinkohal võin ma vist eeldada, et Causa Sui pole võõras nimi – juhul kui on, siis ei ole üldsegi paha mõte selle teadmatuse vastupidi pööramine -, teised bändid on vahest natukene vähemtuntumad, vähemalt mulle, aga muusikaline orientatsioon kui visioon tundub neid kõiki ühes ja samas suunas vedavat. Improvisatsioon juhib ja näitab teed. “Chicago Odense Ensemble” salvestati Chicagos, mõningad järelsilumised tehti aga Odenses.

Korralagedus ei tohiks tähendada head, ent just sellega see kõik jälle algab. Korralagedus heas mõttes. “Parallel Motions“-i korralagedus tõepoolest esiti ehmatab, otsekui kõik üritaksid üksteist teineteisele korraga samaaegselt tutvustada, sellest tingituna on võib-olla antud loo nimi ka seesugune, kirjeldades toda erisugustest ja eemalduvatest mõttelõngadest laiali paiskuvat spiraalset toru, kus kõik läbisegi üles ja alles tõttavad. Detailid ja faktid hakkavad läbi imbuma ning tekivad muljed. Muljed, millest kõigepealt haaravad kinni rütmisektsiooni liikmed, ja seejärel liituvad teised instrumendid. Organiseeritud korralageduses areneb edasi. “Emanuelle” lainetav bassikäik ja hoogne perkussioon loovad ühe intensiivsema ning süngema koosluse, kitarrid ja kornet moodustavad ühtlase ja meela sumina. Pimedus tuleb ja viib paksu ning kõledasse metsa. Tihedalt täidetud instrumentaalseadete kõrvale on ära eksinud “Spirales” ja “Spine Dots“, juhatades teed kõledast metsast päikesepaistelisele aasale, mis siis, et on öö. Võrdlemisi pehme ja kahjutu, õietolmuse sooloinstrumentide lendlemisega “Glide Path” ei kohuta. Mida lugu edasi, seda paremini tundub too kooslus töötavat. Rob Mazureki kornetipartiid hakkavad alles õieti elama loos “Soup“. Mõnus pulseeriv bass ja Jonas Munkile omaselt lõikav kitarrimäng ja tonaalsus. Täpselt 12 minutit pikk ja ühtlasi albumi kõige pikem rada “Delivery” võib tunduda esialgu primitiivsena, ent sekund-sekundi järel kooruvad ühtlase värvikihi alt välja uued ootamatud kihid. Valitsevateks jõududeks on kitarrid ja kornet. Kornet alustab tagasihoidliku soolopartiiga, varsti ühinevad kitarrid, hoogustudes ja maandudes täiuslikku kaelaväänamisse, haarates selles hoos kaasa ka korneti. Motiivilt meenutab jubedalt Causa Suid – milline jõuline kulminatsioon! Ausõna, higi lahmab, see oli midagi vapustavat. Lõpp on aga see-eest rahulik ja sujuv – lihtsalt kaunis. “Pretty Nice“.

Rob Mazurek (kornet), Jeff Parker (kitarr), Dan Bitney (trummid, perkussioon), Matt Lux (bass), Brian Keigher (perkussioon), Jonas Munk (kitarr), Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).

Causa Sui fännidele uudiseks, augustis ilmub järg (lühikene helitutvustus) aprillis ilmunud Pewt’r Sessionsi esimesele peatükile.

Hinnang: 4/5

Chicago Odense Ensemble kodulehekülg
Chicago Odense Ensemble @ BandCamp
Chicago Odense Ensemble @ Facebook
Chicago Odense Ensemble @ MySpace

03
Jul 11

Lost Highway: The History of American Country (2003)

David Lynchi paadunud fännid jäävad kahjuks pika ninaga, sest tegemist ei ole 1997. aastal ilmunud samanimelise ajumaiusega, mille režissööriks antud mees oli. Rõõmustada aga võivad Hank Williamsi (seenior) fännid, kelle 50-nda surmaastapäeva puhul kõnesolev neljaosaline dokumentaalfilm valmiski. Hank Williamsi persooniga on kokku puutunud vast enamvähem kõik, kes on kuidagimoodi osa saanud kantrimuusikast,  vähemal või rohkemal määral. Oli ta ju ometigi üks huvitavamaid ja isikupärasemaid kantriartiste omal ajal, kelle panus tolle stiili arengusse oli tohutu, elades edasi ja mõjutades edasist arengut veel tänapäevalgi. Hank Williams poeg ja pojapoeg ei jää samuti oma kuulsast eelkäijast kaugele seljataha maha, mõlemad on võrdlemisi kuulsad ja andekad muusikud.

Minu suhe kantriga on pigem halb kui hea, vahetevahel harva ja pealiskaudselt, pikka aega arvasin, et kantrist jubedamat muusikat ei anna teha – sült mis sült. Aeg on omad korrektiivid teinud ja arvamus muutunud, sest paratamatult jõuad sa arusaamale, et pole siin maamuna peal muusikastiili, mida kantri poleks mõjutanud, ja tekkinud on isegi mõned lemmikartistid. Aeg parandab valearvamused.

Põlvest põlve, mälestustest mälestustesse liikuvate loojuppide olmepärase rõõmutundmise ja rahamaia muusikatööstuse poolt allaneelamise vahele mahtus ühte kui teist. Draama ja kaos, rõõm ja õnn, langesid paraku tugevamadki isendid, õnnetult. Must periood, mõttetu tarbemuusika, samal ajal jätkus entusiaste, kellel oli soovi ja jagus võhma algupärast kui loomupuhast kantrit südames ning tegudes edasi kanda. Kantrimuusika ei surnud kunagi päriselt, kuigi kaldus kaugele teerajalt, kus ta käima oleks pidanud. Puristid ja valeprohvetid. Enesele märkamatult avaldasid nad suurt mõju rock’n’rolli väljaarenemisel. Hank Williamsi lugu “Rock Around The Clock” peetakse üheks esimeseks rock’n’rolli looks. Ja rohkem oli tulemas.

Esimesed kaks osa on vahest kõige põnevamad ja mõttekamad, kolmanda osaga jõutakse otsapidi välja 80-ndatesse, mis pole just kõige huvitavam ja kriitilisem periood kantrimuusika ajaloos, 90-ndatel hakkasid puhuma pigem huvitavamad tuuled. Neljanda ehk viimase osa feministlik perspektiiv jätab küllaltki külmaks – oli seda nüüd vaja -, ja ei näe otseselt ka selle eesmärki. Kantri kui stiili arenemine ja lagunemine, võitlus muusikaäris, taassünd ja algupära taasavastamine. Hank Williamsi tragöödia ja rõõm.

Hinnang: 3.5/5

Lost Highway @ IMDb