Sissekanded sildistatud: bänd

10
Dec 11

Intervjuu: Deathcats

Deathcats jättis mulle tohutult sümpaatse mulje juba nende varakevadisel debüütesinemisel, mis on veel üsnagi hästi meeles, justkui see oleks alles eile olnud. Seoses sellega olen nende intervjuuplaani pikemat aega mõlgutanud, ent reaalse teostuseni jõudsin alles nüüd. Loodetavasti avab see pikka aega unustustehõlma vajunud intervjuusektsiooni teise tulemise. Tänan Deathcatsi abivalmiduse ja põneva intervjuu eest.

• Tervitused siia samasse, Tartu! Väidetavalt sai Deathcats alguse selle aasta veebruarikuus, seega pole teie ajalugu teab mis pikk, aga seiklusterikas kindlasti – kontserdeid on lühikese tegutsemisaja vältel juba üksjagu olnud. Standardküsimusena, võrdlemisi paslik on alustada sellest, kuidas Deathcats oma alguse leidis, mis motiividel ja milline oli algne visioon, kollektiivne ettenägev sisekaemus sündivast muusikast.

Kristi: Kiina rääkis mulle kuskil peol, et on üks ägeda lauluhäälega neiu Luka, kellega võiks koos all-girl rokkbändi teha, ja umbes paari õlu pärast tundus see maailma parim mõte. Õnneks tundub siiamaani.

Luka: Mulle tuli ka Kiina ligi ja ütles, et ta tahab bändi teha. Ma ütlesin “okei” ja ta ütles, et leiab bassisti ka. Ma olin juba pikemat aega tegelikult mõelnud tsikirokki teha. Enne esimest proovi mõtlesin, et huvitav kaugele see bändiidee küll jõuab, aga pärast proovi tekkis kohe tunne, et tahaks veel mängida. Algusest peale tundsin nende neidudega mingit ühist energiat.

Kiina: Minu kaela aeti nüüd see bändijutt, jah. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kust see tsikibändi idee otseselt tuli… ma olin ise tükk aega teinud igasuguseid bände kuttidega ja tahtsin midagi täitsa uut vist, nii et võtsin ühendust Lukaga, kelle muusika mulle väga meeldis ja mõtlesin, et ta tundub ägeda attitude’iga ja oskab kitarri mängida ning laulda – why not? Kristit teadsin varasemast ajast ja ühel peol moosisin ta õluga ära ja nii jäigi. Me saime üsna kiiresti endale jalad alla ka, sest me sobisime omavahel juba alguses üllatavalt hästi ja proovid olid kohe väga produktiivsed, mis süstis meile rohkem motivatsiooni ja tahet asja edasi ajada.

• Mis on sellest visioonist saanud praeguseks hetkeks, kuidas iseloomustaks Deathcats ennast täna?

Kristi: Minu nägemus oli alguses kindlasti tagasihoidlikum, kui praegu läinud on.

Luka: Nõustun Kristiga. Ma ei osanud algul suurt midagi oodata. Tahtsin esialgu lihtsalt bändi teha vahelduseks, aga sellest kujunes midagi palju meeldivamat.

Kiina: Minu nägemused pole vist kunagi tagasihoidlikud olnud, sest kui juba mõelda ja unistada, siis ikka täiega. Deathcatsi puhul mulle meeldibki see pidev areng ja uute muusikaliste kogemuste suunas liikumine, mida juhtub mõnikord ka proovis niisama lollitades… omaette, aga see ongi cool.

• Esimest korda teid laivis nähes meenusid nii mõnedki kaadrid filmist “Ladies and Gentlemen, The Fabulous Stains“, mis toovad muusikasõbra silme ette küllaltki ilmekalt tärkava chick-power-trio-punk-roki bändi kaootilise ja dramaatilise lavataguse ja -pealse kannatusteraja. On ka tegelikult ühe chick-power-trio-punk-roki bändi sünd niivõrd keeruline ja verine protsess? Inspireeriv ja õpetav, või pigem kohutav ja eemaletõrjuv?

Kristi: Tänapäeval pole tsikibänd enam tabu, minu meelest see tegelikult ei peaks olema Deathcatsi rõhuasetus.

Luka: Ega jah, me oleme tavaline bänd, nagu iga muu bänd. Midagi verist ega keerulist siin küll pole.

Kiina: Lilleline ja paremini lõhnav lihtsalt..

• Millised on teie personaalsed muusikalised eeskujud/lemmikud/žanrid, ja kuidas need on mõjutanud Deathcatsi muusikalist keelt? Millises osas need kattuvad ja lahknevad?

Kristi: Ma olen koolibändi tasemel umbes neli aastat mänginud džässi, aga see on kindlasti väga-väga palju mind muusikaliselt mõjutanud. Võib-olla soundi mõttes on sellepärast minul vahel natukene teistsugune plaan A, kui Lukal ja Kiinal.

Luka: Minu muusikamaitse varieerub väga laias plaanis, aga bändi tehes mõjutab mind kõige enam pigem punk/grunge. Aga muusika, mis me teeme, on lõppkokkuvõttes ikkagi midagi kõigest, sellest ka žanrite vahelduvus. Mina kirjutan rohkem pungilikke ja grungelikke lugusid, Kiina teisalt on rohkem 60/70’s rocki ja stoneri mõjutustega, pluss veel Kristi keerulised džässikäigud.

Kiina: Üldiselt on ja ikka seinast seina, aga mõned lemmikud nt: PJ Harvey, Led Zeppelin, Bob Dylan, Fu Manchu, Alice in Chains, Kyuss, Cypress Hill, Iggy Pop.. need on võibolla mõjutanud rohkem, aga žanritest niipalju, et selline basic rock’ n’ roll on kõige läbivam, kuhu saab ju kõike muudki sisse segada. Soundi üle me siin vahepeal vaidleme jah, mõnele meeldib puhtam ja täpsem, mõnele räpasem ja ujuvam, aga päris kallale üksteisele pole läinud.

• Nagu ma juba alguses mainisin, siis paistab teie esinemisgraafik ühe noore bändi kohta küllaltki tihe olevat, konkureerite selles osas julgesti noore Nevesisega, kes oma teekonna alguses samasuguse tarmukusega lavalaudu tallas. Kuivõrd keeruline on esinemise leida ja kui palju aega panustate uute esinemiste leidmiseks? Või tulevad viimasel ajal pakkumised lausa ise?

Kristi: Kiina meid alguses vist ikka vedas ja ajas asju, nüüd tulevad pakkumised juba ise.

Luka: Mina ei teadnud alguses kedagi. Kiina ajas asju. Aga Kristit korrates, nüüd tulevad pakkumised ise.

Kiina: Nevesis on jumalast lahe!

• Kindlasti on teil meenutada põnevaid seiku lavalt kui selle tagant. Kõige põnevamad ja veidramad komplimendid, mis teile peale esinemist öeldud on?

Kristi: Kiidetud on küll ja lihtsalt pärast konsat kätt surutud, aga näiteks Lukat või Kiinat nimetas Zahiri kitarrist Kodu Baaris vist lady of the century’ks…? Omamoodi järjepidevuse eest võib vast esile tõsta ka Onu Bellat, kes meid korduvalt surnud kassideks on tituleerinud…

Luka: See Onu Bella on, jah, omaette isiksus. Aga meenub ka näiteks veel see, kuidas üks konsa tuli keegi Kristit lavale kallistama. Kõige esimesel konsal tuli mul kitarririhm küljest ära esimese loo ajal ja mängisin pool lugu põlve otsas – siis ma mõtlesin, et ei tea, kas see on mingi halb märk või, vastupidi, hea.

Kiina: Esimese asjana tuli meelde esimesel konsal, Aprillikivil, mängitud lisalugu “Rough, I Know”, mis oli täielikult spontaanne, sest Lukal olid mingid akordid, mida laval Kristile kähku näitas ja tuligi kohapeal impro lugu. Muidugi peale Amme rocki oli meil kettimis võistlus, mis oli ka piisavalt halenaljakas, et seda aegajalt üksteisele meelde tuletada…

• Käisite hiljuti stuudios ja salvestasite korraliku posu lugusid – demo ja jälg ajaloos on olemas. Väga meeldivad salvestatud lood, ehkki võiksid olla pisut toorema ja räpasema kõlaga, nagu laivis. Kuidas te ise lõpptulemusega rahule jäite? Kas tagantjärgi tundub, et mõned asjad oleks võinud teha natukene teisiti, või jäite täiesti rahule? On lähitulevikus veel plaan salvestama minna?

Kristi: Minu meelest võiks pigem puhtamad olla:). Aga nagu vist kuskil foorumites on juba jutuks tulnud, siis käisime hiljuti lisa salvestamas, mille tulemust siis praegu ootame, ning mis tõotab tulla kõvasti mängulisem kui eelmise sessiooni tulemus.

Luka: Need salvestatud  lood on ikka rohkem demo-vormis ja üldiselt demo-lugudelt polegi väga oodata sellist tulemust, mida saab siis, kui mitmeid kuid stuudios istuda ja lindistada. Need rohkem muusikalise esmamulje jätmiseks. Ise olen rahul, küll jõuab veel stuudios käia ja neil kordadel ka rohkem värve lisada.

Kiina: Tahaks näha seda muusikut, kes täiesti rahule jääb oma salvestatud lugudega… aga käisime jah seekord Tallinnas lindistamas ja saime juba kuulatagi mõnda valmis lugu, mis mulle isiklikult väga  meeldis soundi, feelingu ja kõige poolest.

• Deathcats on tekitanud parajalt furoori muusikaringkondades ja üks teie lugudest on vist isegi raadioeetrisse jõudnud. Kuidas tähelepanuga harjunud olete, kas lähimal ajal on plaanis minna ka vallutama muu maailma lavasid?

Kristi: Raadios on käinud vist päris mitu lugu, mingit suurt tähelepanu tulva väga pole täheldanud, vahel pigem mõni tuttav saadab sõnumi või ütleb muu vestluse käigus, et me vist olime raadios.

Muu maailma lavade osas… Eks vaatame, mis juhtuma hakkab, mingit eraldi kõrgemat eesmärki veel pole.

Luka: Ei ütleks, et märkimisväärset tähelepanu saanud oleks. Me oleme omadega veel väga alguses.

Kiina: Ma väga suhtlejatüüpi pole, niiet ma ei tea mis raadios toimub, kui ma ise seda parajasti ei kuula, aga tähelepanu kohta nii palju, et ise midagi väga aru ja ei saa, sest enamus haipi toimub ju rohkem seljataga, aga kui juba märgatakse, siis on see hea muidugi.

• Mis teeb Deathcatsi selliseks, nagu ta on – nii heas kui halvas? Kui asendamatud te üksteisele olete, iseloomustage pisut üksteist.

Kristi: Deathcatsis on koos kolm väga erinevat inimest minu meelest, seega ammendavat definitsiooni öelda on raske. Mulle meeldib Kiina ja Luka ausus, võime minna pööraseks ning samas ka teatav idealism. Eraldi võttes on Kiina meeletu tahtejõu ja läbisurumisvõimega neiu : D ja Luka tohutult musikaalne ning taibukas.

Luka: Ma ei oskaks Kiinat paremini iseloomustada kui Kristi. Kiina on meist kõige domineerivam, mitte, et ta mingi führer oleks, aga keegi peab alati olema teistest domineerivam, muidu asi ei töötaks lihtsalt. Kristi ei väsi minu jaoks üllatamast. Ta on kõige ehtsam näide ütluse kohta: “Vaga vesi, sügav põhi.” Nunnu, aga sisimas badass.

Deathcats üldises plaanis on super. Tavaliselt öeldakse, et naised ei saa koos bändi teha, sest, noh… nad on naised. Aga nende neiude puhul see paika ei pea, sest meie vahel valitseb lihtsalt niivõrd hea energia. Muidugi, konflikte tekib, aga need ei muutu mingiteks draamadeks.

Kiina: Tüdrukutega on ikka roppu moodi vedanud jah, mõlemad on andekad ja väga ägedate iseloomudega. Tõsi ta on, et me kolm oleme väga erinevad, aga see on pigem õnneks tulnud, sest meie kõigi iseloomujooned klapivad ja keegi meist pole dramaqueen, backstabber ja kes teab mida… siirad, ausad ja lahedad tsikid, kellega sujub bändi koostöö ja kes on ka asendamatud sõbrad. Mina pean ennast luuseriks, et rohkem kui ühe asjaga korraga tegeleda ei viitsi, aga nemad õpivad veel ülikoolis ja tulevad kõigega ilusti toime. Kristi kohta käib jah see “Vaga vesi, sügav põhi” kõige paremini… tal on veel loogiline ja kiire mõtlemine ka, mis väga kasuks tuleb. Luka on omaette klass, selline, kes millegi ees ei pelga ja teeb kõike täpselt nii nagu ise tahab, aga jäärapäine ta ei ole. Meievaheline sünergia on praegu igatahes võimas ja arenguruumi on veel ja veel.

• Vabakava: tervitage, joonistage, luuletage või lihtsalt rääkige mõni vahva jutt

Onu Bella: Kui saaks, võtaks naiseks need surnud kassid!
Luka: Surnud kassid võid ju võtta, aga meid sa ei saa. (Rock’n’Art)

Deathcats @ Facebook
Deathcats @ MySpace
Deathcats @ Rada7 

14
Dec 10

Intervjuu: Planet Spot

Tegelikult ma ei lootnudki Planet Spotti enam selle aastanumbri sees laval kohata, aga vaata kus lops, tuleb välja et selline võimalus mul ikkagi eksisteerib, ja juba lausa sellel reedel. Ahjaa, ja aina paremaks läheb – neil on nüüd ka naislaulja. Pikk jutt on paha jutt, seega annan sõna bändile.

Tere! “Maadeuurijad Kõrbetähe süsteemist, kes liiguvad läbi Kosmose helilainete jõul. Lainemootor on pidevas täienemises, seega ei saa kunagi päris kindel olla, mis soundid sealt välja tulevad, aga viimasel ajal tunda vänget stoner rocki lõhna, millele lisavad aroomi mõjutused siit ja sealt poolt Universumit.” – sedaviisi on Planet Spot ennast iseloomustanud. Kui see nüüd maakeeli tõlkida, siis milline konspektulaane olmepilt kuulaja jaoks avaneb: mida ta potentsiaalselt näha ja kuulda saab ning mida ta hoopistükkis kartma peaks?

Helimootori väljund on tugevas sõltuvuses keskkonnast, kus parajasti tähelaev viibib. On välja kujunenud kindlamad mustrid ja riffid, kuid neil on alati kõrval võnkeid. Kartma peab koosinuslaine ja siinuslaine interferentsi, aga õnneks interferentsil on kaks äärmust.

Pilt on puzzle, mis pannakse lives kokku toetudes isiklikele emotsioonidel.

Mõlemad mängite ka ansamblis YaG (You Are God), samadel instrumentidel. Viimane on rohkem struktureeritud vormidega muusikale pühendunud, aga teisalt on võimalik tunnetada ka ühiseid siduvaid helisilmuseid Planet Spotiga. Kas YaGi saab kaudselt süüdistada Planet Spoti sünnis, mõtted mis selle bändi konteksti ei mahtunud, vajasid realiseerumiseks sootumaks eraldi keha, või oli kindlapõhjaline plaan juba tükimaad ennem YaGi olemas säherduse jämmi-kollektiivi jaoks? Kuidasmoodi Planet Spot oma tee siia maailma leidis?

Rolliga jämmisime juba enne YaG’igi koos, kuna mõlemal olid sarnased visioonid ehk Planet Spot idee tasandil oli juba olemas ennem, aga polnud veel nime. Meiega sattusid veel koos musitseerima erinevad inimesed ja suund läks struktuursemaks. Erinevate liikmete vangerdustega/katsetustega võttis YaG oma praeguse kuju, kuid Planet Spot, kui idee, jäi alateadvuses alles ja formuleeris juhuste kokkulangemiste najal ennast hiljem.

Mis on Teie endi jaoks peamised erinevused Planet Spoti ja YaGi vahel, kuivõrd erinevad on proovid/jämmisessioonid ja esinemised?

YaG ja Planet Spot on erinevad nagu õde ja vend, alged on samas kohas, aga kasvavad sõltumatult ja erinevalt. Proovid ja esinemised on täiesti erinevad: YaG nõudis kindlat ülesehitust, seevastu Planet Spot on improvisatsioonile toetuv.

Tossuse eluta ja elusa kosmose avastamise kõrval on tunda säherdust pungilikku rabedust, anarhistlikku vallutusplaani, mis juhib ka kõige tumedamast ja armutumast asteroidipilvest puhta nahaga läbi. Missuguste kollektiividega seob Teid minevik?

Eks hea pungi vibe annab ikka mõnusat vürtsi õiges kohas, ja olgem ausad juured on ühte põimunud sellistes bändides nagu Shit Flowers ja Fucking Elephants, mis mõlemad on väga väga tugeva pungi mõjutustega.

Rääkides inspiratsioonist ja mõjutustest, siis millised spirituaalsed muusad on Planet Spotti saatmas tollel tähesüsteemi piiridest väljuval ekspeditsiooniretkel?

Meie muusikas on Blu(es), keda saab kohata täies hiilguses varsti.

Hetkel olete bändis kahekesi: Oliver bassil ja Rol trummidel. Paljudel tekib kindlasti küsimus, et aga kus on kitarrist?

Enam ei ole kahekesti, meiega on liitunud Blu, kes võttis enda kanda hääle, mida Rol toetab. Mis puutub kitarri, siis seda eraldiseisvalt ei ole plaanis võtta, aga Ol’i on nähtud seda aegajalt sõrmitsemas.

Kui palju on Planet Spoti lugudes determineeritust kui spontaansust?

20% determineeritust, 80% spontaansust.

Ja Rol laulab. Millest ta küll laulab?

Laul on liikunud nüüdseks juba järgmisesse rinnakorvi (arvatavasti C).

Septembris toimus Genialistide Klubis multikultuurne Tartu Under Fire, mis oli ühtlasi Planet Spoti esimene avalik ülesastumine: kuidas ise jäite oma esinemisega rahule ning kuidas publik teid vastu võttis? Peale mainitud esinemist olete õige vaikseks jäänud, kas lähitulevikus on oodata veel esinemisi?

Esinemisega jäime ääretult rahule ja ka vastukaja oli väga meeldiv. Väiksemaid esinemisi on olnud, aga jäänud privaatsete pidude valdkonda. Järgmine suurem live leiab aset juba 17. detsembril Hostockil Greifi Trükimuuseumis. Kutsuks kõiki rändama koos meiega tsirkuses, mille kohta leiab täpsemat infot siit ja siit.

YouTube Preview Image

Vabakava: tervitage, joonistage, luuletage või lihtsalt rääkige mõni vahva jutt.

Avage ennast kosmosele :)

Planet Spot @ Facebook
Planet Spot @ MySpace

24
Nov 10

Intervjuu: Highmachine

Foto: Rene Suurkaev

Kõrge masinaga, metafooriliselt, meenub mulle traumaatiline kogemus varjasest lapsepõlvest. Oli selline hiiglaslik kollane traktor, nimena kandis numbrit – näis juba kaugelt suur ja hirmuäratav, üles kabiini ronides, pika meelitamise peale,  ja välja vaadates paistis silmale kõik nii tillukene ning teistsugune olevat. Masina liikudes pikapeale hirm siiski rauges ja sõidust kujunes huvitav seiklus. Lähedale ikkagi ei julgenud minna järgmisel korral. Muusikakollektiiv Highmachine, paistab siitpoolt vaadates ka liikuvat, vastukarva suurele ja hirmutavale kollasele traktorile, ei pane enese eest jooksma, kuigi täistuuridel teevad nad vahest isegi rohkem müra.

Tere! Esimene kokkupuude oli Teiega selle aasta varakevadel, kui esinesite Tartus, Plink-Plonkis Rohelisel Planeedil: jäite meelde küllaltki mitmekesise ja huvitava kavaga, ja mõistagi energilise loomuga solistiga. Kusjuures see oli vist koguni Highmachine päris esimene kontsert? Kas ma lugesin kuskilt või keegi rääkis teie saamisloost suusõnaliselt, kuid äkki olete nii lahked ja värskendate mu mälu, – vahest oli see loll tühijutt, detaile härrased, ja rohkelt -, räägite lähemalt mis kandi mehi olete ja kuidas ning millal Highmachine sündis, senised saavutused.

Rainer: Täiesti tühjast kohast helistas mulle Ken, kellega me koos Ruhus mängisime ja uuris kas ma ei tahaks tulla uude projekti laulmist proovima. Kuna Leech oli siis juba pea pool aastat seisnud, siis bänditegu juba kripeldas jälle ja olin kohe nõus. Varasemast ajast oskavad ehk teised rohkem rääkida.

Ken: Kuna vokalist mängib bändis olulist rolli, siis katsetasime enne kui Rainerini jõudsime kolme erinevat lauljat. Vokaalses mõttes polnud neil vigagi. Raineri suur eelis oli see, et ta sai lennult aru mida me teha tahame ja oli tunduvalt rohkem kursis seda stiili muusikaga.

Taavi: Meil oli Keniga juba pikemat aega soov teha stoner-rokki, kuid proovideni jõudsime tükk maad hiljem, kui Ken pakkus, et võiks proovida jämmida koos trummariga. Siis ma veel ei tundnud Steni, kuid esimesest proovist saati klappis meil kõik väga hästi.

Sten: Selle bändi alguse juures oli Ken ka minu jaoks “out of the blue” mees. Ma olin trumme mänginud suht vähe ja oskused peaaegu puudusid, nii et seda üllatavam oli, kui Ken ühel Jaanipäeval pakkus, et teeks koos bändi. Mõtlesin, et kas ma saan ikka hakkama sellega, aga kahtlesin, mis ma kahtlesin, esimesest proovist alates oli selge, et asi toimib.

Seda et Rainer on/oli tegev kollektiivides Ruht (kahemeheprojekt koos Jarmo Nuutrega) ning Leech, teavad vast enamik vähegi sedasorti muusikaga tuttavad olevad inimesed. Kuidas teiste liikmetega on: kas kõrvalt on töös mõni iseäranis huvitav projekt, mille käekäigust võiks teada ja missuguste bändidega seob möödanik.

Rainer: Tegelikult, Ruht oli lõpuks ikkagi täismahus livebänd ning Ken mängis seal bassi. Sealt tunnemegi ja ilmselt Ruhuta poleks sellisel kujul seda bändi ka. Minul hetkel muid projekte käsil pole, tahaks selle pundiga kuhugi kõigepealt jõuda.

Ken: Ruht oli esimene bänd kus sain käe valgeks reaalse live mõttes. Varasemad bändikatsetused on jäänud prooviruumi tasemele. Sellel ajal sai midagi deathi sarnast tehtud.

Taavi: Eelnevalt oli ikka igasugu keldriprojekte, kuid lavale jõudsin alles bändiga Deceased Dreams (nüüd Syrcity). Mängisime meloodilist death metalit. Tundub, et meid kõiki on muusikaliselt metal üsna palju mõjutanud.

Sten: Esimene bänd oli keskkooli ajal Tormented. Seal mängisin kitarri. Tegime sellist nu hõngulist metalit, võitsime konkursse, tegime paar demo ja läksime laiali. Ideoloogilistel põhjustel on vist õige öelda. Äge oli. Peale selle on igasugu proovika projekte olnud, aga nendest enamused olid lihtsalt katsetused. Paar asja on peale Highmachine praegu veel, aga nendest on veel vara rääkida.

Personaalsele tasemele laskudes: mõne sõnaga enda kohta ja kuidas iseloomustate teisi bändiliikmeid. Selles ma olen päris kindel, et lahedamaid kaaslasi on raske leida, aga mis teeb nad niivõrd oivalisteks ja asendamatuteks?

Rainer: Peamine, et on lõbus. Proovis on lõbus mängida nii vanu asju, kui mõelda välja uusi, mingit lolli egohõõrdumist pole, kõik on üsna samade huvidega ja samal lehel kõigi asjadega. Ega väga paremat ei saagi ühelt bändilt tahta.

Ken: Kõikidel on võrdne sõnaõigus ja loominguline vabadus. Tunnen kaasa pillimeestele, kes peavad sooloprojektides “kehasid” mängima.

Taavi: Sellist muusikat ei saa teha puhtalt pillimängu oskuse põhjalt, vaat et oluliseim ongi just õhkkond, mis proovis valitseb. Mõistame teineteist väga hästi.

Sten: Meie musa on paljuski tasanditel liikuv ja kõik saavad sellest üsna samaselt aru. See tähendab, et keegi ei pea oma koha pärast lugudes ja proovides võitlema. Selles mõttes on need lahedad kaaslased küll: oivalised ja asendamatud. Mõnus.

Olen kuulnud Teid laulmas sellest kuidas Teile ei meeldi üheksast viieni tööl käia, vabal ajal hängite burksiputkade juures ja lahjendate rohke kange alkoholi ning rasvaste burkside koosmõjul sotsiaalseid erimeelsuseid, ja unistate meelaste sootrollide limpsimisest ning üldse sellest kuidas elu on raske ja samal ajal ka natukene naljakas – kõlab justkui keskmise usina töömesilase argipäev, küllap ongi. Pilguheit ühe loo teksti sünni ja kivimasenduses rifikamalute taha ei tee paha! Näituseks.

Rainer: Ma olen üsna vilets luuletusekirjutaja, seega on mul vaja mingisugust põhja. Kui mõned käigud juba koos, siis tavaliselt üritame selle väga roughilt linti saada, mingi loop näiteks, mida ma siis mõned päevad ketran ja tavaliselt mingil hetkel tuleb kas temaatiline idee, või mingid sõnaread, mida siis koos proovis arutame ja seame. Aga mingit eraldi lugudekirjutajat meil pole, kõigil on ikka kõiges sõna sees.

Ken: Kuigi Highmachine ei kõla nagu bluus siis sisuliselt minu jaoks seda ta on. Lood on reaalsest igapäevaelust. Kosmosest laule ei ole.

Taavi: Just, kui 30 aasta pärast neid sõnu uuesti lugeda, siis võiks see just anda aimu kuidas mõtlesime ja mille üle nalja tegime.

Sten: Mina üheksast viieni tööd ei tee. Tavaliselt teen kuuest kümneni. Õhtuti. Vahest kümnest kümneni.

Julmalt muserdava ja üksluise elu kõrval on Teil kahtlemata teisigi inspiratsiooniallikaid. Rahvuseepos “Kalevipoeg“, Mercury vuntsid, Iommi tömbid näpud ja riffid, Tallinna linna auklikud tänavad ja elamurajoonide vahel puhuvad tuuled – mõned stoilised näited.

Rainer: Soome ehitajad, halbus, lollus.

Ken: Reaalsus inspireerib – tuleb osata seda vaadelda.

Taavi: Elamine põneval ajastul.

Sten: Töö inspireerib. Mul on sellega vedanud. Täpsemalt mäng, mitte töö. Reaalsuse muusikaline taust. Kuidas see kõlab?

Nimi on teil ikka nii stõuner, et annab veel rohkem stõuner olla – imestan ja imestan, pihta ei saa kuidas üks endise idabloki maa bänd nii triviaalselt laheda nime sai, ilma et sellele konkurentsi oleks. Aga tegelikult, Teie nimel on kindlasti mingisugune sümboolsem tähendus?

Rainer: Nimi tuleb Kenilt ja Taavilt, kuigi ma bändi liitudes natukeaega üritasin pressida Highmachine asemel Lowmachine, aga see väga ei võtt vedu. Kuid mida aeg edasi, seda paremini Highmachine nimena minu meelest töötab.

Ken: Tegime Taaviga esimesi demosi ja oli vaja Nuendost eksportides failidele nimed panna. Pakkusin suht lampi aga tõenäoliselt Taavi DVD kollektsioonist sai inspiratsiooni (H.G. WellsThe Time Machine” 1960). Esimene osa “high” vast ei vaja seletust ;)

Taavi: Kindlasti tahtsime, et nimi kõlaks tähenduslikult ja vihjaks ka bändi muusikalisele stiilile. Kui praegu mõelda, siis high ja machine on üsna vastandliku tähendusega. Võib näha mõningast konflikti korrastamatuse ja reeglite vahel. See väljendub ka meie loomingus.

Sten: Taavi ja Ken jah vastutavad selle nime eest. Mul ja Pezil või noh, tegelikult kõigil jäi vahele see nimevaliku protsess. Tundub, et see sündis lihtsalt ja loomulikult. Paljude bändide nimed punnitatakse läbi kompromisside liikmete ühiseks nimetajaks. Selle tulemusena ei tähenda paljude bändide nimed suurt midagi ja peale trendide muutumist kaob ka see vähene. Masin on alati masin sõltumata moest ja “high” on alati moes, kui nii võib öelda.

Stõuner ja doom, vahel käsikäes – nišid mõlemad, aga millise bändina Highmachine ennast näeb? Kuidas Te ise sõnastaksite oma ideoloogilise žanrimääratluse ja elusügava filosoofia? Esoteerilisest staatusest on mõlemad igatahes siinmail vabanemas (praktikas vistist juba ammuilma) ja üha rohkem levipinda leidmas. See saab usutavasti ainult head tähendada? Üksjagu bände tuleb peale, keegi ei taha ära minna – kas fänne sedasi väheks ei jää?

Rainer: Žanr on selline keeruline teema, mulle tundub, et meie puhul tegemist riffirokiga, mis laenab sealt kust parasjagu tundub, et vaja. The power of the riff compells! Väga ennast lukku panna ühte või teise teemasse on üsna mõttetu, seda teeb alateadlikult bändi kollektiivne (loodetavasti hea) maitsemeel niikuinii ja väga kitsasse žanri jäädes on jube lihtne mingeid stampe kasutama hakata, mis sellise musa puhul kerged tulema. Kübeke doomi või rockabillyt või kantrit väga hea vaheldus. Eesti musaskene on viimasel ajal jälle elavamaks muutunud, esinemiskohti ja üritusi juurde tulnud, seega küll fänne jagub. Ja kui jagub vähem, siis mis seal ikka, peaasi, et saaks veidigi musa teha ja end sedaviisi välja elada.

Ken: Eks saund ja mängimisstiil seovad erinevad stiilid ikka tervikuks. Üldine põhimõte on hoida kõik võimalikult analoog ja loomulik.

Taavi: Meile meeldivad teatud tüüpi riffid ja meloodiad, oluline on groov, doom ja üldine saundiline raskus aga annavad muusikale vajaliku kaalu ja sügavuse, kuhu enda emotsioonid heita.

Sten: Minu jaoks väljendavad stoner ja üllatus-üllatus trance täpselt sama asja. Elektrooniline transi muusika väljendab kosmose eluta pool, enamasti puhtalt analoogist lähtuv stoner, kosmose elusat poolt. Mõlemal on omad seaduspärad ja mõlemad on üksteisele hädavajalikud loomaks tervikut. Proovis ja laval tekib endal mängides tunne, aisting ja tundub, et me suudame selle ka üsna vahetult kuulajani viia.

Praeguseks on Teil juba nii mõnigi esinemine seljataga. Ja need kindlasti ei ole möödunud ilma pikantsete vahejuhtumiteta, või on tõepoolest vedanud ja kratid pole kollitanud. Huvitavamad kommentaarid, mida Te olete enda kohta kuulnud peale järjekordset kontserdit?

Rainer: Neid on praegu tõesti vähe olnud, aga Tallinna viimane Fuzz jäi väga meelde, esiteks sellepärast, et me ise seda korraldasime – Keni köögis stencilitega plakatite tegemine kuni lõpuks pea ringi käis ja nii edasi. Aga õhtul peale minnes avastasime, et bänd kellele Sten kardaani laenas, oli sellelt ühe pedaali küljest võtnud ning põhimõtteliselt pulkadeks lammutanud kinnituskruvid lava alla poetades. See oli tore moment. Õnneks aitas Nevesise Ken hädast välja.

Taavi: Ikka surutakse kätt ja kiidetakse, see teeb ainult meele heaks:)

Sten: Esimesele livele Tartusse Rohelisele Planeedile sõitsime läbi kõige jõhkrama tuisu, tormi ja pakase. Korralik algus. Aga muidu veel midagi väga juhtunud ei ole peale selle Fuzzi kardaani jandi. See oli ebameeldiv.

Noortelt ja edukatelt, karjäärihimulistelt muusikutelt on ikka tavaks küsida, et kunas Teie esimesi töö vilju maitsta saab. Siiani olete hakkama saanud üheloolise demoga ja hiljuti jõudis varemalt kontsertidelt tuttav lugu “Hookers From The SwampTrash Can Dance‘i vapustavale, Eesti alternatiivmuusika kogukonda tutvustavale kogumikule “Sügis“.

Rainer: See lugu ongi pärit suviselt salvestussessioonilt, mis pidi aega võtma maksimaalselt kolm päeva, kuid nüüd on veninud pool aastat. Mul on väga kalleid kogemusi sellistelt lindistustelt varasemate bändidega aga seekord õnneks käib kogu protsess meie enda proovikas/stuudios ja rahalist kahju õnneks pole. Seega küll millalgi saame need EP jagu lugusid linti ka. Loodetavasti peagi. Trashi ettevõtmist ei jõua ma siiski ära kiita, sellist isetegemist – DIY stuffi on Eestis kindlasti veel vaja.

Ken: Trummid ja bass on kolmel lool sees. Hetkel on minu taga asi…ei ole kahjuks aega leidnud, et kidra ära teha. Aga võtan ennast käsile.

Taavi: Salvestamine on aeganõudev, eriti kui enda ootused on kõrgeks seatud. Otsime õiget teed kuidas läheneda.

Vabakava: tervitage, joonistage, luuletage või lihtsalt rääkige mõni vahva jutt.

Rainer: Tervitaks Tölbati poisse, Trashi, Heikkit ja kõiki muid skenemehi kes jätkuvalt tõestavad, et kõik tuleb ise teha, ega keegi eest ära ei tee ja kes samas ka heaks näiteks, et ega Eestis bänditeoga rikkaks ja staariks ei saa – musa tuleb teha sellepärast et lõbus on. Paljudel bändidel tuleks see lihtsalt aksepteerida ja kõik sujuks paremini.

Ken: Tundub, et selline muusika hakkab siin alles hoogu koguma. Huvitavad ajad.

Taavi: Tänaks kõiki, kes on viitsinud meie livedele tulla!

Sten: Hetkel olen tööl. Otse tööst.

“Nad kõnelevad vähe; nad isegi nagu tunnevad vähe, sest tunne on neil peidetud kui kuld. Igas tantsus veetakse aurukatelt ja pekstakse vilja. See on püha toiming, kus alati juhtub midagi pühadusevastast, mõned neist mõtisklevad pisut. Ja nii autor kui ka inimesed näivad tajuvat, et kuis ka aja peksumasin neid ei raspeldaks, elu on üks ilus, jõuline ja naljakas asi.” — Voldemar Panso.

Highmachine kodulehekülg
Highmachine @ MySpace
Highmachine @ Facebook

26
Oct 10

Intervjuu: Crystal Cloisters

Crystal Cloisters on noor kollektiiv siit samast Tartust, kes on oma lühikese tegutsemisaja jooksul võitnud nii mõnegi kohaliku ja kaugema melomaani rütmist väljas südame – ja seda argumenteeritud headuses. Vaatame, mida mehed enda kohta räägivad. Tänan, et leidsite aega ja tahtmist küsimustele vastamiseks.

Tere! Crystal Cloisters on küllaltki noor bänd, kelle esimene avalik ülesastumine leidis aset selle aasta varakevadel. Senini on seda kolmest noorest mehest koosnevat kollektiivi saatnud vaid positiivne tagasiside – ja iga järgneva kontserdiga paistab Crystal Cloisters üha enam oma mina leidvat. Kuidas ja millal Crystal Cloisters sündis? Kust bänd sellise nime sai?

K: Crystal Cloisters sündis üsna üsna pika sünnitusvaluga. Minu peas keerlesid mõtted instrumentaalsest kollektiivist aastaid ja jõudmine õigete inimesteni kellega seda koos teha, need aastad neelaski. Oluline on märkida, et Crystal Cloisters polnud selle aja sees kaugeltki see mis ta on nüüd, kaasaarvatult nimi. Nime polnudki. Crystal Cloisters sai alguse 2009. aasta detsembris ja ka sel ajal polnud tal veel nime, kuigi liikmed juba olid. Nimi sündis pisut hiljem, kui hakkas välja kujunema ähmane käekiri muusikas ning sellega kaasnev nö. „üks hingamine“.

R-E: Crystal Cloisters minu teada sai alguse kusagil 2009. aasta sügisel, mina (Rain) liitusin Karlise ja Oskariga aasta lõpupoole, detsembris. Nimi tuli veidi hiljem, vastutust kannab keelpilli osakond.

O: Minu arust sündis Crystal Cloisters täpselt siis, kui bändiga liitus Rain-Eric (trummar). See oli siis umbes 2010. aasta jaanuaris.

Kuid tegelikult kutsus Karlis mind hoopis 2009 sügisel ühte uut projekti tegema. Aga tolle teise koosseisuga oli pidevalt mingid jamad. Küll ei saanud trummar proovi teha ja siis teine kitarrist. Ja lõpuks tutvustasin ma Karlisele Raini ja tegime esimese väikse lindistussessiooni, ja nii see alguse saigi.

Crystal Cloisters kui nimi, sündis kuidagi iseenesest. Päris pikalt polnud alguses meil nime. Ükskord siis kuskil baaris Karlisega õlut juues jõudis see nimi meieni. Alguses tulin mina välja ideega “post clusters”, mis oli inspireeritud loost “ghost busters” (haha), aga siis ma ei teadnud mida see “cluster” tähendab. Ma lootsin, et kloostrid, aga see tähendas hoopis midagi muud. Mingi klaster vms. ning siis tuli sinna ette sõna „crystal“ ja uurisime välja, et kuidas siis täpselt kloostrid kirjutatakse. Siis googeldasime Crystal Cloistersit ja saime teada et sellise nimega bände rohkem pole.

K: Ja lõpuks ei tähenda sõna“cloister“ mitte kloostrit ennast vaid selle siseõue. Mingi kummaline asi, jällegi.

Karlis, Oskar ja Rain-Eric: indiviididena kui muusikutena; kuidas Te kirjeldaksite iseennast ja teisi bändiliikmeid, osana edasiliikuvast tervikust?

K: Ma ei taha ennast kirjeldada ei muusiku ega indiviidina. Oskar ja Rain-Eric, aga, on mu jaoks inimesed, kellega olen saanud end teostada igas proovikas nii, et energia voolab ühtlases koguses välja ja siis sisse tagasi. Peale selle on nad ka head sõbrad.

R-E: Cloistersi loomingut ei saaks kuidagi panna individuaalse inimese kanda. Kogu kontsept sisaldab kõikide nägemust konkreetsetest riffidest. Kui keegi ikka millegagi rahul ei ole siis arutame selle läbi ja teeme vajalikud korrektuurid.

O: Karlis on ikka bändi mootor minu arust. Lood on enamasti ikka tema poolt paika pandud ja valmis mõeldud. Või vähemalt loo idee on tal olemas.

Rain-Eric on ka rohkem muusik kui trummar. Ta ei tao lihtsalt julmalt beati vaid valdab oma instrumenti ja musitseerib sellel. Ning analüüsib lugusid, et kus, kunas, ja mida täpsemalt mängida. Mina üritan oma bassimänguga toetada kõige rohkem Karlise kidraliine ja lisada sellist üldist flõud asjale.

Post-rokk, stoner-rokk ja grunge on peamised sildid millega olete ennast/teid on sildistatud. Sildid jäävad siltideks – paraku. Egas lihtsad omadussõnadki alati kõige efektiivsemad ei ole heliloome kirjeldamiseks. Kuid kui Crystal Cloistersi muusikat, selle koostisosasid, retsepti, saab kuidagimoodi iseloomustada, siis millised oleksid need selgepiirilised fraasid?

K: Koostisosadeks me kolm olemegi ja iseloomustada Crystal Cloistersit on seda keerulisem. Stiililiselt ei oska ma Crystal Cloistersit määratleda, siiani meelepäraseim on olnud Mihkli (Tartu Under Fire) liigitus post-stoneri alla, kuigi ma pole päris kindel milliselt selline stiil kõlada võiks.

R-E: Usun, et oleme veel suhteliselt alguses oma asjadega. See õige sound on küllaltki lähedal, aga päris oma näoni on veel natukene aega.

O: Mulle tundub meie muusika spirituaalne. Mitte kristlikus mõttes, vaid üldse selline vaimne ja meie endi hingeelul põhinev. Retseptiks on vast emotsioonid. Iga looga käib kaasas mingi tunne. See pole muidugi igakord täpselt sama ning see põhjustabki selle, et üks ja sama lugu ei pruugi alati ühtemoodi kõlada, kuigi me mängime täpselt samasid käike, mis alati.

Kuidasmoodi Crystal Cloistersi lood alguse saavad?

K: Alguses on riffid, nende kõlapiltide loogilis-harmooniline sidumine, edasi tuleb aeg. Palju aega, et teada saada mis on sihtmärk mida me läbi enda ja muusika enda jaoks, uueks tajutavaks tervikuks, tahame muuta.

R-E: Karlis genereerib uued riffid ja sealt edasi läheb juba kõigi ajusagaraid vaja.

O: Lood saavad alguse nii, et on olemas mingi mõte mida siis hakata täiustama. Karlisel on tihtipeale oma osa juba kodus ilusti selgeks tehtud endale ning siis mina ja Rain hakkame sellele oma panust juurde mõtlema.

Kui Crystal Cloistersi instrumentaalseadeid saadaks inimhääle seostatud sõnada vool, siis mis sõnumit see endast kannaks: midagi poliitilist, paradoksaalset mammut-südamevalu või sootumaks Alice’i seiklusi seene ja vahukommi maal – või on see sõnum miskit veel triviaalsemat, mille edastamiseks piisab kolmest sumisevast instrumendist ja neid juhtivatest operaator Kõpsidest, sest kes ikka egomaniakist vokalisti vajab?

K: Bändina oleme me välistanud igasugused hoiakud millegi suhtes, kuid ka see on samas ju hoiak. See materjal mis on praeguseks hetkes leidnud enam-vähem rahuldava vormi ja ei vaja vokaali. Iga lugu kätkeb endas „lugu“ mida me kõik teame ja mis tihti tuleb proovikast koju kaasa ja ärkab hommikul su kõrval.

R-E: Vokaali puudumine paneb küll inimesi nägusi tegema, aga isiklikult leian et kogu teema sõnadesse kirjutamine oleks esiteks suhteliselt mõttetu, kuna Crystal Cloisters proovib panna inimesi just enda sisse vaatama. Et muusika paneks mõtlema ja tekitaks emotsiooni. Loo nimed annavad nagunii suhteliselt hea põhja muusika mõistmiseks.

Mis või kes on Crystal Cloisters iidoliteks ja inspiratsiooniks, edasiviivaks jõuks? Anti-kangelased?

K: Minu edasiviija on harukordne võimalus seda teha mida me teeme.

R-E: Kõigil kolmel on väga lai muusikaline maitse. Ei tõstaks kedagi esile ega teeks kedagi maha.

O: Edasiviivaks jõuks oleme me ise. Aga kindlasti mõjutusi ja nippe saab ka teistelt umbes sama muusikat tegevatelt ansamblitelt

Kuidas Te ise hindate möödunud live-etteasteid – on need läinud plaanipäraselt? Kas subkultuurid on Teid hästi vastu võtnud ja millised on kõige huvitavamad kommentaarid, mis Te enda kohta olete kuulnud?

K: Lived ei ole kindlasti läinud plaanipäraselt, kuid endi jaoks siiski rahuldavalt. Kõige huvitavam kommentaar, ja need on tulnud kahelt erinevalt inimeselt, on küsimus, et kas me jämmime või on meil kindlad lood.

R-E: Lived on tõesti hästi läinud ja mida aeg edasi seda paremaks tundub minevat. Üks kommentaar on tõesti meelde jäänud, keegi arvas et meie muusika on kui suva jämm mis läheb ülitäpselt kokku, saa siis aru mis konkreetselt mõeldi.

O: Lived on läinud hästi. Ja tundub, et need inimesed kes on meid kuulnud, ka neile paistab meie muusika meeldivat. Mingit kommentaari mul kahjuks meelde küll ei tule praegu. Võibolla pole minu kõrvu mõni selline uhke kommentaar veel jõudnudki.

Tartu tundub Teile südamelähedane koht olevat, ja väga kaugemale Te ei olegi vist tihanud selles koosseisus siiani minna. Tartu muusikailm Crystal Cloistersi silme ja kogemuste läbi: on noorel bändil siin piisavalt eneseteostusvõimalusi, kontserte kus esineda ja piisavalt kuulajaskonda, kellele kuulamisrõõmu pakkuda? Mihukene on Tartu roll alternatiivmuusikas ja milles seisneb on tema erilisus?

K: Me pole sugugi Tartu kesksed. Oleme andnud kokku neli livet millest üks leidis aset Haagis, Hollandis. (Siinkohal tervitaks Talboti mehi kes enne meid, arvatavasti, esimestena Eesti bändidest selles klubis mänginud on). Tartu lived on aga siiani olnud alati plussmärgiga kogemused. Eneseteostus algab, tegelikult ju proovikast või kui veel rohkem linti tagasi kerida, siis sel hetkel kui hakkad midagi tegema, selles plaanis pole vahet kus seda teha. Tartu rolli alternatiivmuusikas ei oska ma hinnata põhjusel, et ei ole sellist piiri suutnud paika panna kus algab alternatiivsus ja millised on selle tundemärgid.

O: Tartus on minu arust juba ammusest peale hinnatud sellist psühhedeelset rokki. Ja südamelähedane on sellepärast et lihtsalt elu suunas siia õppima ja siin päris palju sõpru.

R-E: Tartu on tõesti Cloistersi muld, ilmselt seetõttu et see on meie kodulinn. Külmad ja pikad talveööd väga välja mängima ei kutsu, ja seega on seda pimedat aega hea muusika tegemiseks rakendada. Tartus on väga palju toredaid inimesi kes samuti bändiproovindusega tegelevad ja siis ongi hea üksteisega live mussi jagada.

Materjali on omajagu kogunenud: karmidele ajaraamidele vannutatud üritusel Tartu Under Fire tekkis Teil lausa probleem, et ei olnud võimalik kõiki planeeritud lugusid ette kanda. Loomulikult rihin ma albumijutu suunas. Kuidas selle delikaatse teemaga siis on? Lähimaaja üritused, või hoopistükkis tuurid, kus võib Crystal Cloistersit groovimas näha?

K: Hetkel püüame linti saada nö. valmis lood ja kui see mis lindistatud saab, moodustab endi jaoks vajaliku täiuse, siis tuleb ka plaat. Kuid kui need lood ei vea välja seda, kuidas me teame, et nad vedama peaksid, siis ei tule. Sel aastal teeme kindlasti ühe live, ehk kaks. Kus ja millal, seda veel ei tea.

O: Albumi suunas ikka teeme tööd aegajalt. Lindistussessioonidega on  juba algust tehtud. Ja livedest, tuuridest hetkel küll midagi kindlat paistmas pole.

R-E: Tõsi on, et kava on päris jõudsasti kogunenud. Võib öelda et albumi materjal on laias laastus koos. Pealegi annab album võimaluse mingil määral lõpetada üks periood ja hakata tegelema uute lugudega. Hetkeseisuga ühtegi kindlat kontserti ajakavas pole, kuid kindlasti võiks kusagil jälle üles astuda.

Vabakava: tervitage, joonistage, luuletage või lihtsalt rääkige mõni vahva jutt.

R-E: Kindlasti tahaksime tervitada Raiti, kes on bändile truuks nupumeheks jäänud ja Remi kes salvestab ja mixib.

Crystal Cloisters @ MySpace
Crystal Cloisters @ Facebook

21
Sep 10

Intervjuu: Hukkunud Hinged

Üldiselt nähakse sügist kui lõppu, maise hävingu algust: looduse järjekordne tsükkel hakkab tiiru peale saama, valmisolek karmideks eelseisvateks talvekuudeks. Mulle mõjub sügis pigem innustavana, sunnib millegi uuega alustama. Mõneti võib seda tõlgendada kui ürgset alalhoiuinstinkti, mis valmistab tulevateks pimedust täis kuudeks ette, ei lase manduda ja hoiab südames ülal tulukest, mis näitab mõne kuu pärast teed kevadele. Aga saagu algus! Törts plaanideväliselt juhtus selleks olema Hukkunud Hinged – süüdistage selles nende ninameest ja kitarristi Martinit, – eeskätt tema nobedaid näppe -, kes oli nii lahkesti valmis oma bändist rääkima. Tänan huvitava intervjuu eest!

Tervist! Hukkunud Hingede õlul on nüüdseks juba 3 tegevusterohket aastat, mille jooksul on Ta ületanud kive kui kände, astunud vees ja tules, neelanud mulda kibedat, olles seejuures päev-päevalt, – kannatuste kiuste -,  aina vitaalsem ja teotahtelisem. Kuidas Te ise võtaksite oma teekonna lühidalt kokku – selle mõõnad ja tõusud?

Tere. Mulla söömine ja kannatamine on meil niikuinii veres, niisiis võib iseloomustada neid kolme aastat kui iseenda otsimise ja leidmise aega ja see aeg läheb aina edasi. Suurimad muudatused  on seisnud koosseisu muudatustes, terve 2010 aasta on aga pidev tõus, mida kaunistab plaadi salvestamine, väljaandmine ja peatselt toimuvad kontserdid.

Kõigepealt peab Teid õnnitlema omanimelise debüütalbumi väljastamise puhul, mille salvestamise ja turustamisega olete enese jõul hakkama saanud, ilma et oleksite oodanud mingisugust abi mõnelt suurelt plaadifirmalt. Samas, kas “Hukkunud Hinged” on toonud mõne eriti huvitava pakkumise, mis võiks järgmise albumi protsessideahelat veidikenegi kergendada? Olete Te üldse huvitatud taolistest pakkumistest või tahate asju ajada omaviisi, vaikselt ja veendumustele truuna? Esimene kauamängiv on salvestatud ja produtseeritud MKDK stuudios Heikki Tikase hoolitseva käe all, millest võib aimu saada juba esmasel tutvumisel, sest kus mujal Eestis saab sellise kvaliteediga naturaalset mahetoodangut linti võtta. MKDK stuudio ja Heikki Tikas olid Teie esimene ja loogiline valik? Kuidas albumil läinud on ning kas Eesti ja välismaa publik on selle hästi vastu võtnud, mäherdust tagasisidet on inimeste keeled toonud?

Tänud! Plaadi väljaandmine oma kuludega oli vajalik selleks, et esimene plaat üldse ilmuda saaks. Kui jääd ootama, et keegi sinu eest asjad ära teeb, siis tavaliselt midagi ei juhtugi. Aeg ja lood olid lihtsalt valmis. Huvitavatele pakkumistele oleme pidevalt avatud, samas loodame ainult iseenda peale ja läheme edasi uute asjadega. Kui keegi aidata tahab, oleme väga tänulikud, aga sellele ei looda. Tänapäeval on plaatide väljaandmine niikuinii tänamatu tegu, ostjaid on vähe, väljaandmiskulud küllalt kõrged kui seda korralikult teha, ühesõnaga töötame selleks, et rahastada oma hobisid,  aga  see on iseenesest lahe.

Heikki oli meie ainus valik ja kuna Ville teda ka tundis, siis läks ühise keele leidmine ladusalt. Plaat on hämmastavalt hästi vastu võetud, aga kuna see ilmus enne suve ja korralikku promo laivide näol pole saanud, siis inimesed alles hakkavad meid märkama. Väga head tagasisidet oleme saanud juba ka Ameerikast, Poolast, Itaaliast, Saksamaalt  ja Ukrainast arvustuste näol. Tundub, et eesti keel ei heiduta välisriigi ängureid, pigem annab eksootiline keel lugudele oma võlu juurde. Igatahes, emakeeles lugude kirjutamist ei tohiks küll ükski kodumaine ansambel karta.

Vähem tähtsustamata hukutavate ja karmikoeliste riffide ürgset jõudu, on Hukkunud Hingede muusika läbivaks jõuks siiski lüürika, kaunis sügav ja kurblik emakeelne poeesia, mis vähemal või rohkemal määral matab kuulaja hinge, sest mööda sellest ilmselgelt vaadata ei saa. Nagu ma olen aru saanud, siis on Teie jaoks eriti tähtis, et kuulajad süüviksid lüürikasse ja mõistaksid selle sisu. Mis on Hukkunud Hingede muusika ja lüürika kütus, vankumatu püha alge, mis seda edasi kaugemale vaatama ja liikuma paneb? Hukkunud Hingede lüürika ei ole alati otseselt, sõna sõnalt mõistetav, kujutades endas pigem keerukat, eesti keele rikkalikku keelevaramu nüansse ekspluateerivat mõistukõnet, kuid mis on peamine, mida kuulaja peaks öeldust mõistma, ja mis on tegelikult see, mida Hukkunud Hinged öelda tahab?

Kütuseks on elu ise, mis pakub pidevat ainest mõtisklemiseks, õppimiseks ja mäletamiseks. Lüürika oli meil ka enne muusikat, see mis ajendas sõnu helikeelde seadma. Tänapäeval ei viitsi eriti keegi luulet lugeda, muusikaga põimimine aitab seda kuulajatele lähemale tuua ja ka lihtsamalt seeditavaks teha. Muusika on pigem foon, mille taustal ilusat emakeelt helisema panna. Iga lugu tekitab kuulajates oma maailma ja arusaamad, see ei olegi kõige olulisem, mida mina olen öelda tahtnud, vaid see millise tunde see kuulajates tekitab. Kes süveneb, saab aru, et raskekoeliste sõnade taga on püüd tulla omal moel eluga toime. Lõppude lõpuks ei ole inimesed oma muredes ja rõõmudes kuigi erinevad. Elame aga macho-võidujahtijate maailmas ja sisemistest hirmudest pole tänapäeval kuigi popp kirjutada. Meie igatahes selle peale sülitame ja hammustame uue kamalutäie maamulda .

Millised lood on Teie endi jaoks personaalselt kõige südamelähedasemad ning misukeste lugude üle Te tervikuna kõige uhkemad olete (“Hukkunud Hinged” albumilt)?

Igaühel on omad lemmikud ja kuna plaadil on 3 aasta parimad lood, siis annab see päris hea ülevaate  bändi ja loomingu arengust. Ei teagi, oleme uhked kogu plaadi üle, aga kui midagi eraldi välja tuua, siis võib-olla „Tulesorg“. Selle loo sõnum on mulle isiklikult kõige lähedasem ja personaalsem. Pealegi on seda lugu ka väga huvitav mängida. Vast kõige suurema üllatuse valmistas meile stuudios „Kahe Katku Vahel“, mis tänu Heikki keeratud helile sai juurde suure portsu tummisust ja tänu Heikki vennale Kalle Tikasele ka suupillipartiid, millest olin juba paar aastat unistanud.

Mida tähendab olla osa Hukkunud Hingedest? Mis või kes on hukkunud hing? Kust tuli nimi Hukkunud Hinged?

Eelkõige tähendab see võimalust pidevalt tegeleda oma lemmiktegevuse – muusikaga. Samuti on alati mõnusam koos sõpradega mulda süüa ja depressioonis püherdada kui seda üksi kodus tehes. Hukkunud hing bändiliikmena on kõige elava ja ümbritseva suhtes kaastundlik ja kurvastav olend, kes paneb elus tähele ja julgeb rääkida ka inimeseks olemise varjukülgedest. Laiemas mõistes on aga hukkunud hinged kõik need, kes pole elust välja tulnud võitjatena ja neid pakub juba ainuüksi 20. sajand sadade miljonite kaupa. Nime pakkus bändile välja Anton ja see lõi kõigil kohe tulukese põlema.

Hukkunud Hingede rivistus on aja jooksul saanud osaks nii mõnelegi fundamentaalsele muudatusele. Uute inimestega on alguses üksjagu raske harjuda, ning ega igatsus vanade, headeks sõpradeks saanud varalahkunud kaaslaste järele eriti asu ei anna. Kuidas on taolised murrangud mõjutanud Hukkunud Hingede moraali ja arengut? Mis tõuke andisid Ville trummide taha astumine, Antoni lahkumine ja Katrina lisandumine teise vokaalina?

Eks iga muudatus ole raske, aga õnneks on need siiani toonud  palju head. Antoni lahkumine oli paratamatus, sest ta pidi minema aastaks teenima kodumaad ja kuna soov muusikat edasi teha oli suur, siis ei saanud me ka jääda aastaks käed rüpes ootama. Ville ja Kati tulek on teinud Hingedest selle, kes me oleme, andnud loomingule ja kõlapildile juurde palju omapära. Pealegi olen ma saanud juurde kaks väga head sõpra ja Antoniga suhtleme samuti pidevalt.

Siinkohal ei saa ma jätta küsimata, et miks Te otsustasite maskuliinse põhivokaali, Janeki kõrvale pehmema, samas mitte vähem jõulisema naishääle Katrina? Oli see Teie kindel nägemus või juhtus katsetamise käigus? Igatahes tundub see Teie jaoks hästi töötavat, annab oma näo.

Ühel hetkel hakkasid lood ise nõudma naishäält ja saatuse armuline käsi juhatas meile muusikute foorumist kätte Katrina. See on küll pime aga suurepärane juhus, et just Kati meile naishääle otsingutel vastas. Ja õnneks ei olnud ka teisi kandidaate.

Viimaseks täienduseks Teie koosseisus on uus bassimees Kent, kes võttis ohjad üle Hukkunud Hingede ühelt algselt liikmelt Madiselt. Mis juhtus, et Madise ja bändi rajad lahku läksid? Miks valik just Kenti kasuks langes?

Meie arusaamad bänditegemisest olid lihtsalt  sedavõrd erinevad, et ühel hetkel hakkas see ühiseid tegemisi  häirima ja otsustasime lahku minna. Madis on väga hea sõber ja selleks jääb ta meile ka alatiseks. Kenti soovitas Villele üks meie ühine tuttav ja paari proovi järel oli selge, et tema oskused ja arenguvõime aitavad ka bändil kiiremini edasi liikuda. Niisiis jälle õnnelik juhus.

Kuuldavasti olete pillidelt maha pühkinud suvel sinna kogunenud tolmu ning taaskord valmis erinevaid kontsertpaiku vallutama. Rääkige eelseisvatest esinemistest. Kes oleksid Teie kõige suuremad iidolid, kellega te tahaksite kunagi koos lava jagada?

Oktoobris mängime Viljandis koos Taagaga ja kohe järgmisel päeval Tallinnas, kus avame ühes Taagaga õhtu Metsatöllule ja Skyforgerile, novembris tahame kindlasti ängistada ka Tartu. Samuti on plaan mängida Helsingis ja tuua siia põhjanaabrite muremuusikat. Iidoleid, kellega koos mängida on väga palju, mulle isiklikult oleks saavutuseks mängida mõnel suuremal doomi  festivalil nagu Doom Shall Rise või Hammer of Doom. Seal saaks kohe mitu kärbest ühe hoobiga, suurepärase festivalielamuse ja palju häid esinejaid.

Vara on küll rääkida uue albumi plaanidest, sest viimanegi on veel võrdlemisi ahjusoe, kuid kas juba on tekkinud visioonid milline too välja võiks näha. Missuguses suunas see liikumas on võrreldes Teie debüüdiga? Kas päris sama rada pidi või toob kuulajateni uusi elemente, mida need üldsegi oodata ei oska?

Tegelikult väga vara enam polegi, sest töö uue plaadi lugudega juba käib ja paras ports materjali on ka juba koos, ja kui me just depressiooni kätte ei sure, siis saab olemasolevat materjali valmis plaadi kujul ka juba järgmisel aastal nautida. Millega aga täpsemalt tegu, sellest on veel tõesti liiga vara rääkida.

Vabakava: tervitage, joonistage, luuletage või lihtsalt rääkige mõni vahva jutt.

Ka kõige ilusamal hetkel elus
kõige kaunimas kohas millest oleme unistanud
peame teadma ja arvestama
et varem või hiljem tabab meid elu pahupool
teine tegelikkus mis on sama reaalne
ja täiuslik oma valus
kui paradiisirand oma ilus

Tänud kõigile toetajatele ja tervitused lõunaosariikidesse!
Hukkunud Hinged läbi Martini suu

Hukkunud Hingede kodulehekülg
Hukkunud Hinged @ MySpace
Hukkunud Hinged @ Facebook
Hukkunud Hinged @ Last.fm