Sissekanded sildistatud: bläkk

28
Aug 11

Betoonist hauakivid, soolased ja kattunud sinakashalli samblaga, ja solidaarsus ehk Rock & Art 2011

Esiti olid plaanid suveks ilusad, päratumalt muusikarohked, aga nagu nende plaanidega on, siis nendega ei pruugi alati nii minna nagu peaks, soovitavalt võiks; kuidagi väga vaikselt on need viimased paar kuud kulgenud – aeg ärgata suveunest. Juhtunud on tegelikult kaunis palju, ainult kõige paremat, paremat kui enne, jäädes küll siit skoobist välja. Ühel äärmiselt kenal, üle pika aja jälle suvemõõtu soojal päeval, toimus vabaõhufestival Rock & Art 2011, otse hurmava ja taibuka, ajalooga ehitistega ümbritsetud Tartu kesklinnas. Ja seda täiesti tasuta, ilma sissepääsukümniseta. Oo naabrid. Maskuliine ja täpis-teaduslik progerokk, midagi arusaamatut, eeterlik gaaraažirokk ja verine, paksuks söönud sakste türanniast nuumatud talupoegade ülestõus. Kuna ma suutsin ennast nädala alguses kuidagimoodi külmetada, siis edasist kava ei viitsinud enam jälgida, lõhe tegeliku ja haiguspuhangust moonutatud maailma vahel muutus häirivalt ebamääraseks. Helid tegid füüsiliselt valu, mõned rohkem, teised vähem. Nevesis jäi paraku kuulamata, sellest on võib-olla kahju.

X-Panda esinemist ootasin kõige enam ja jäin kogetuga üsnagi rahule. Oskuslikult teostatud progressiivset rokki naudin igast küljest, peaaegu, kuigi X-Panda viljeletav 80-nda (ja hilisema) mekiga progressiivne muusika jääb veidikene kaugemaks ja tumedamaks maaks, aga oma lemmikuid on sealtki ajastust, meelepärasem on siiski pigem sellele eelnenud aastakümme. “Linnukesed siristavad” jääb minu hinnangul hetkel nende parimaks, täiuslikumaks ja fantaasiarikkamaks looks, ja miks ka mitte üheks Eesti progressiivse roki maiuspalaks; teised lood on vahest liialt rasked minu maitse jaoks, ehkki pahad polnud needki. 24. septembril esitlevad mehed Rock Cafes oma esimest ja hoolega hautud kauamängivat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

X-Panda @ Facebook

Vaatamata kodanik Igor Maasiku nilbetele, kaheldava väärtusega, ebasolidaarse huumoriga repliikidele, astusid lavale kolm noort elavat tütarlast, mitte kolm surnud kassi, nagu nimetatud kodanik oleks soovinud näha – teate keda süüdistada, kui aiast kaob äsjamaetud, respekteeritud, äsjasurnud kalli vurrulise laip; lavale astus kompromissitu ja kõik-ürgnaiselik Deathcats, sinu vanaema ja -isa noorpõlveaegse nostalgiaga vürtsitatud esteetiliselt lihtne garaažirokk, liiga ilmne. Silm puhkas, loomulikult, armutut mõõgavõitlus harrastanud Tapper polnud piisavalt veenev, silm ennemini tõmbles, otsekui tülikas kärbes tahaks sinu silma pesa teha. Päike oli samas armutu. Klimaatiliselt meeldis nende debüüt Rockiklubi keldris mõneti rohkem, siin jällegi oldi sujuvamad, ja mõnigi lugu paistis uue ning huvitava varjundi võtnud olevat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Deathcats @ Facebook

10
Nov 10

Trash Can Dance: Sügis, Talv ja Lumi

Liikuvate piltide etnoloogilise pärimuse tunnustamata ekspert ja lembija GertTrashMoser, tuntud kui Trash Can Dance nimelise kinematograafia ja süvakultuuri juturaamatu autor, asus mõnda aega tagasi hoolega tööle, avastama kõikvõimalikke perverssete žanrimääratluste ja maailmavaadetega kodumaiseid muusikakollektiive, mille tulemusena on nüüd, paar kuud hiljem, valminud kaks eritemaatilist, kaootilistest aastaaegadest inspireeritud kontseptkogumikku – “Sügis” ja “Talv“. Ja see ei ole veel kõik – ostes korraga mõlemad, saate pealekauba Trashi kodusel konveierliinil toodetud, soolvees ja searasvas parkunud, ekstra kõleda ja koolnu välimusega, täiesti kontseptitu müra, mis kannab nime “Lumi“. Kamraadid silopunkrist rääkisid, et kuuldavasti olnud eriprojektina kavas ka kaks eksklusiivset  cover-lugu: südametemurdjast noorlaulja Koidu mehine interpretatsioon Norra fjordivürstide Immortali loost “Grim and Frostbitten Kingdoms” ja natukene vanemate naiste silmateradest Zahiri melodramaatiline töötlus Céline Dioni poolt kuulsaks lauldud itkust “My Heart Will Go On“. Aga probleemiks osutunud, et üks tahtnud plaadile oma nime ja vahelehena kaasa susata aktifotot, ja teine nõudnud ulmemastaapidesse küündivat honorari – jäi paraku ära sedakorda, sest sellised sobingud polnud mõeldavad ja ei läinud kokku üldise vaimsusega.

Sügis“-t illustreerivad Dan McCarthy ja “Talv“-e Urho Kähköneni esteetilised ja värvikirevad graafilised tööd. Arvestatav lisaväärtus, mis teeb need kogumikplaadid mõneti eriliseks, on senimaani ilmumata või veidikene teistsuguses kuues muusikapalad.

“Sügis”

01. Orelipoiss ja Contra – Oma lima
02. Punkentsefaliit – Muldonni vanamees
03. SS Robot – 12 tähte
04. Monstercöuq – Laks laks laks
05. Hirnlos – I Dont Trust You
06. Necro Strike – Sperma
07. Cantilena – Silent Respect
08. Sorts – Harsh
09. Highmachine – Hookers From The Swamp
10. Melmac – The Storm (Demo)
11. Talbot – Pick-Up Lane
12. Soar – Ecclesiastes 1.2-5
13. Zriamuli – Trash It (Alternative Mix)
14. Tolmunud Mesipuu – 7 000 000 meest vaatab su naist
15. Zahir – Bring Me The Head Of Gwyneth Paltrow (In Mint Condition)
16. Leslie Da Bass – Trans
17. Loits – Tuleristsed (Bombfolder 2004 Remix by Forgotten Sunrise)
18. Sinine – The End
19. Pedigree – Necroscopic
20. Aamen – KukkusUjusHukkusUppus
21. Edasi – Black Christmas
22. Forgotten Sunrise – In Heaven (Lady In The Radiator Song)

Laulikutest Orelipoisi ja Contra ropp ning rahvapärane suuvärk sunnib vanematel oma laste kõrvad katma. Pungist tumeda müra ja elektroonikani, vahele törts black’n’roll‘i ja thrash‘i, mulgi murrakus pornot ja ood alligaatorite lodevatele maiustele, maruhipide ja kurbade doom‘i meeste tahuvat kalkust, neegripoiste ja palmide varjus peesitava Gwyneth Paltrowi primadonnalikkust kui naiselikku õrnust. Niivõrd suur kogus head muusikat ja erinevaid artiste, et oskagi paremaid palasid välja tuua, ja kas see ongi üldse sobilik. Hulga üllatusmomente pakkusid SortsuHarsh“, CantilenaSilent Respect“, SoariEcclesiastes 1.2-5” ja Leslie Da BassiTrans“. Taaskohtumine müraklibuse ja elektrilise voorusevööga TalbotiPick-Up Lane“-iga on meeliülendav.

Ideaalne tantsumuusikaplaat vanema generatsiooni sünnipäevapeole, kus ihatakse ja osatakse hinnata ülearuse pugimise ning valsi tantsimise kõrval meisterlikke koreograafianumbreid džaivi ja fokstrotti, kui rahvusliku pinnaga kuldimuna huumori näol. Omajagu leebemaid lugusid jagub ka valsipiidlejate jaoks, kes kuidagi teistmoodi ei saa.

“Talv”

01. In Spe – Rändrotid
02. Herald – Tuline teras
03. Taak – Linnadesööja
04. Shelton San – Arhitekt
05. Smõuk – Must Päike
06. Tolmunud Mesipuu – Mõlemad näevad
07. Crystal Cloisters – Oopium
08. Pinokkel – Apokalüpsis
09. Itk – Musta keebi kuninganna
10. Tharaphita – Laukahaud
11. Raud-Ants – Ärge lööge vaeslast
12. Hukkunud Hinged – Tulesorg
13. Sõjaruun – Talv
14. Imandra Lake – Ärkamise aeg
15. Opium Flirt – Õunakuu

Progerokki, mürarokki, postirokki, hevi, stõunerit, tuumi, bläkki, folki ja indie kriminaalsust – halleluuja, ja mina veel arvasin, et talv on trööstitu ja mustvalge. Eksisin.

Skeptilise suhtumise osaliseks saanud Imandra Lake ja Opium Flirt, suutsid kummatigi südamepakku pugeda ja rebestada tolle karmi konteksti tabud, kuhu nad sulanduda ei tahtnud. Või kas saabki siin üldse mingisugusest ühisest taustast rääkida. Ei sünge, ei rõõmus, ja samas on mõlemat – emotsioonid on ja ei ole. “Talv” on meelelt heitlik ja rahutu, kahtlemata nauditavaima sisu ja tunnetusega.

Magusamateks suutäiteks on suursuguse helilooja Sven-Erik Tüüri unustustehõlma vajunud bändi In Spe lugu “Rändrotid“, doom‘i-monstrumi TaagaLinnadesööja“, Shelton SaniArhitekt” ja Crystal CloistersiOopium“. Tartu kivirokkarite “Must Päike” on varemalt ühel teatud kogumikul ilmunud, aga albumile pole jõudnud, teiste avaldamata asjade kohta ei oska midagi konkreetsemalt väita. Häbi oleks märkimata jätta Hukkunud Hingede ja Tolmunud Mesipuu lookesed, kellede äsja ilmunud ja suurepärastelt albumitelt need pärinevad.

“Lumi”

01. Uwe Boll – Apadravya
02. Mass Of Comatose – Chemical Lobotomy
03. Altheria – Brainsex
04. Langenu – Silmitu ilmutis
05. Urt – Karjed pimedast metsast
06. Bestia – Ronkade parved
07. Realm of Carnivora – Carcass of Time
08. Põhjast – Nichts Zu Sagen
09. Pime – Rännak
10. Thou Shell of Death – The Forest of Shadows Part I (Raw Mix)
11. Form – Aerial
12. Wrath Is Evergreen – Crystal In The Night
13. Tarm – Üksinduse nutetud pisarad

Kui “Sügis“-e ja “Talv“-e palad ja nende järjestus sõltus Trashi despootlikusest, siis “Lumi” sai sootumaks teistsuguse kohtlemise osaliseks. Appi tuli mees kagust, Martin ThonolanLaine kelle seotust enamike nonde bändidega ei tasu salata, kuid see kes teeb, see ka jõuab palju. Sutsuke surma ja siis ainult pilkjast ning musta pimedust. Vanad head tuttavad bändid, tore võimalus taaskord kokku saada, ehkki bläkki teema on viimasel ajal minust tasapisi kaugenemas. Bläkki leiab sutsukene esimeselt kahelt plaadiltki ning kui need vaid saaks siia üle tuua, ja surmamaitse mujale liigutada, siis oleks tegemist ühe kuradima kõva Eesti modernse blackmetal‘i entsüklopeediaga, kust on esindatud suurem osa selle ladvikust.  Põhjast, Pime ja Thou Shell of Death – nimepidi tuttavad, sisult tundmatud, aga valmistasid vast kõige suurema üllatuse.

06
Jul 10

Hard Rock Laager 2010 (02.07.2010 – 03.07.2010)

Raske on leida hetkel kehalt (seksika parmupäevituse ja käepaelajälgedega) kohta, mida ei oleks laastanud noil päevil taevas siranud tulekera agressiivsed kombitsad – ja oi kuidas see kõik tagantjärgi alles kipitab kui punetab ning põrguvalu valmistab. Järjekorras üheksas Hard Rock Laager on selleks korraks lõppenud ning nüüd on paslik kuuldust ja nähtust lühemapoolne kokkuvõte teha.

2. juuli

Marsruudi TartuViljandiPärnuHRL (Vana-Vigala) läbimine võttis plaanitust tsipakene kauem aega, kui planeeritud, aga ajavaru jäi piisavalt, et lunastada käepaelad ja püstitada ajutised eluasemed. Esimene esineja, noortebänd Paean (MySpace) jäi kahjuks nägemata, sest esmalt oli vaja telkimisplatsil olevasse melusse sisse elada, ning ega nende stiilgi ei olnud teab mis minu maitse. Saviours (MySpace) oli juba mõnevõrra maitsvam, samas varasemast temaga kokkupuuted puudusid – aga kuidas sa ikka jätad kaugelt maalt külla tulnud bändi vaatamata. Pasunamehe laval uskumatute hingi lunastanud Saviours jättis endast maha igati sümpaatse mulje, kostitades puudevilus päid kõigutanud raskemuusikasõpru maheda ja mitmekülgse heavy/doom/stoner pastelliga. Põgusalt nägi mehi ringi kõndimas ka telklas.

Jason Landrianist ja Rafael Martinezest koosneva duo Black Cobra (MySpace) muusika ei vajanud mulle lähemalt tutvustamist, sest olin eelnevalt hästi kursis meeste loomingu kui tegemistega – taolist Esimese maailmasõja aegset, tulisjalgse hobukaariku turjal sõitvat haubitsat on ilmvõimatu märkamata jätta. Black Cobra ülesastumises ei pidanud pettuma: barbaarselt robustne, kõikidesse ilmakaartesse laiali sööstvad energiapahvakud, ning kõige olulisem – äärmiselt tihke ja lai helimüür. Müür küündis niivõrd kõrgele, et mõnigi vandus sellele alla ja lahkus, nagu vandus alla esinemise keskpaigas üks kahest kitarrivõimendist, mis keeldus edaspidisest koostööst. Kahju, et nende esinemine oodatust lühemaks jäi. Paratamatult tahan ma neid kõrvutada kevadel nähtud YOB-i (MySpace) nime taha peituva triooga, kelle esinemine avaldas mulle samuti unustamatu mulje. Taolisi füüsiliselt rusuva kapasiteediga bände peab enda kehaga elavas esitluses tajuma.

Päev oli ootamatult õhtusse jõudnud ning kellaosuti ühtäkki kaheksa peale liikunud. Tühi kõht vajas täitmist (toidu koha pealt ma siinkohal parem sõna ei võta) ning lähemalt sai uuritud ka nännilette, milleni ei olnud varemalt jõudnud. Justkui siit ja sealt kuulsin, siis Black Cobra ja Weedeateri (MySpace) letis rippunud sildid ei olnud seal nalja pärast, vaid ikka konkreetse tagamõttega – neetult julged ja pohhuistlikud vennikesed.

Kümne paiku astus pealavale üks laagri kurioossemaid ja oodatumaid kollektiive – Weedeater. Weedeater on bänd mis ei vaja siinkohal tutvustamist ühelegi tõsisele stoner/sludge sõbrale, kelle kauaoodatud soov näha toda bändi siinmail, täitus viimaks tollel õhtupoolikul. Ameerikast, Põhja-Karoliinast, Wilmingtonist külla tulnud kolmemeheline uimarohusöödikutest hillbilly‘de kamp ilmutas oma viimase albumi, pealkirjaga “God Luck And Good Speed” (2007), millelt leidis tee ettekandmisele enamik lugusid, kurikuulsa label‘i Southern Lord alt, mis tähendab selles maailmas mahepõllundusliku kvaliteedimärgina nii mõndagi. Dixie ohtrast burbooni kuritarvitamisest punsunud häälepaelte kähisev kakofoonia, räpased bassiriffid, rõve hillbilly‘ilik maailmatunnetus, välimus ja ebardlikud näoilmed; kipsis käega kitarrist Shep, kes on sedavõrd pilves, et silmitseb kalgi pilguga monotoonset tühjust, pööramata sellelt ilma konkreetse vajaduseta pilku, ja kirgliku pillisõrmitsemise ajal ei liigu mehe näos mitte kui ükski lihas; trummari Keko intensiivne käte ja jalgade ühistöö pani taldrikud ebaloomulikult värelema, otsekui need tahaksid avada ukse teise dimensiooni ja kaduda laiutavasse tühjusesse. Dixie ei pidanud paljuks tuliveepudelilt korgi maha keeramist ning sellest vahelduva eduga kummutamist, kiites samal ajal veel selle ehedust (Viru Valge – iroonia). Weedeater on ülimalt vulgaarne, räpane ja poliitiliselt ebakorrektne kooslus – see peaks perfektselt kokku võtma nähtud ketserliku tseremoonia, rohkemat ei olegi vaja. Tulles tagasi kitarristi Shepi kipsis käe juurde, siis naised saunas rääkisid, et mehed olid omavahel sutsukene tülli pööranud ja seejärel lahkarvamusi füüsiliselt lahendama hakanud.

Õhtu peaesineja, esimese päeva viimane, Finntroll (MySpace) ei olnud järjekordselt taoline bänd, mis oleks võinud kuuluda minu lemmikute hulka, ent võimas lavašõu ja sellele tormakalt kaasa elanud publikum, tegid sellest üsnagi talutava elamuse. Omajagu müstilisust lisas pimeduse saabumisel kõrval põllul hõljunud ja aina tihenev uduloor ning kõhedad põhjamaiselt karged õhuvoolud.

Tolle päeva suurimateks kaotusteks võib pidada Goresoerdi (MySpace) ja Pedigree (MySpace) mittenägemist, kuigi eks nonde kodumaiste artistide nägemiseks ja kuulamiseks veel aega jagub, kui nad just homne päev oma tegevust ei lõpeta.

3. juuli

Teine päeva algas raskelt, päike sunnik äratas varakult ning egas eelmise päeva väsitav ringimüttamine ja dehüdratsioon seda kergemaks ei teinud. Õnneks jäid möödunud päeval tarbitud alkoholikogused normide piiresse, mistõttu ei pidanud ma tolles maapealses põrgus pohmelluse käes piinlema – oh noid vaevatud inimeste grimasse.

Päeva avas traditsiooniks saanud (saamas?) raskemuusikal baseeruv aeroobikaprogramm, millest võisid kõik ise osa võtta või siis lihtsalt pealt vaadata. Esinejaterivi avas Kantor Voy (BandCamp), kes oli tutvustamas pikema pausi järel tegevuses uut kauamängivat “Das Plaat” (2010). Tehniline ja nauditav kraam, aga äkki vahest liiga progressiivne varajaste “hommikutundide” jaoks, kui ärkav publikum ei ole just kõige kontsentreeritumas olekuvormis.

Pärastlõunase sinitaeva all trallinud One Dollar Project (MySpace) ja Sõjaruun (MySpace) sundisid pealava esiselt tallatud muruplatsilt taganema ning natukene kaugemalt varjualust otsima. Maarjamaa noor ja tormilisel kiirusel arenev paganliku musta metal‘i kollektiiv Sõjaruun üllatas ennast kuulama tulnud rahvast eriskummalisel moel. Laval oli sedakorda kolme meespagana kõrval ka üks naisolevus, täpsemalt viiuldaja Birgit, kes pakkus silmailu kui uusi nüansse kagupaganate heliloomesse. Noormehed One Dollar Projectist ei olnud häbelikud ja kütsid tulise rokk’n’rolli valangu saatel üles viimased telkides sumbunud õhku ahmivad väsinud laagrilised. Rahvast oli siiski vähe, ja võib-olla oleks nad pidanud kogunisti väiksemal Pasunamehe lava üles astuma, et olla publikuga vahetumas kontaktis.

Edasine kava sel hetkel enam ei huvitanud ja vahelduseks liikusime tagasi raudaiaga ümbritsetud telkimisalasse. Kes kõrbes niisama päikese käes, kes katsus sõbralikult rammu. Vapramatest vapramad jõumehed (õnneks mitte mina) jäid ka kaameraobjektiivide ette ja võisid ennast hiljem televusserist imetleda. Sitamaitse jättis too TV3-e kajastus suhu, kuid see selleks. Peale paaritunnust uinakut, millest ma õppisin, et jalad telgist väljas ei tohi magada, oli aeg minna Pasunamehe lava juurde kuulama Saksa psühhobilly vennaskonda Mad Sin (MySpace). Esialgu pidid nad esinema pealaval, kuid hilinemise tõttu, olid nad sunnitud leppima mõneti väiksema esinemisruumiga. Vanemapoolsetest härrasmeestest koosnev auruvedur andis sedavõrd fantastilise ja võimsa kontserdi, et see ei jätnud külmaks ühegi alamkultuuri esindaja südant. Mad Sini esinemise kohta võis hilisemalt kuulda ainumalt positiivseid kommentaare. Nonde  meeste lavaline liikumine ja sarm annavad silmad ette paljudele noortele rokk’n’rolli staarihakatistele. Põhjavalgustusega kontrabass – sõna!

Päev lõppes minu jaoks küllaltki ootuspäraselt. Kodumaise death metal‘i lipulaev Horricane (MySpace), kes sai eelmisel aastal maha kauaoodatud debüütalbumiga “The End’s Façade“, lammutas otsekoheselt, jätmata ruumi peenutsevatele fantaasiaunelmatele. Mayhemi (MySpace) headliner‘i staatuses ei tasunud hetkekski kahelda, arvestades kas või kuulama tulnud rahvahulka, ent minu jaoks nad midagi kiiduväärt ning ovatsioone tekitavat küll ei olnud. Lavaline sõu oli kummatigi morbiidne ja kirev, vahest isegi külmavärinaid tekitav, kuid müra mis müra – mõned sajad meetrid eemal, laagriplatsil, kannatas neid juba kuulata, lähemalt mitte.

4. juuli

Öine laagrimelu ja varahommikune telki ahjuna küttev päikesesilm ei seganud väsinud muusikahuviliste und ning nii saigi magatud tubli poole kümneni. Tülikas asjade kokkupakkimine ja siis võiski kodupoole teele asuda, kuhu me ka hilisel pärastlõunal edukalt maabusime.

Pilte

I. päev: siit ja siit

II. päev: siit ja siit

Tänud fotograafidele. Fotograafe jäi üritusel tunduvalt rohkem silma, andke teada kui midagi juurde tekib.

Vabandused parmupäevituse üle kaeblemise pärast.