Sissekanded sildistatud: doom

31
Jul 11

Uncle Acid And The Deadbeats – Volume 1 (2010)

01. Crystal Spiders
02. Witches Garden
03. Dead Eyes Of London
04. Lonely And Strange
05. Vampire Circus
06. Do What Your Love Tells You
07. I Don’t Know
08. Wind Up Toys

Uncle Acid And The Deadbeatsi ütlemata rämeda ja kriitikaalti produktsiooniga debüüti kuulates mõistsin ma, et ma olen millegi väga õela otsa sattunud. Vähemalt ma arvasin ennast olevat kuulnud õelat muusikat, sinnakanti. Arvasin. Kui õel on õel? Nii õel, et lausa pisarad hakkavad voolama; kurgus on tihe tomp udusulgi, samaaegselt lämmatades surnuks ja igavikupiinana kõditades, ja silmalaugude vahel on tubli peotäis liivaterasid, jalataldade all aga tulikuumad söed. Täpselt nii õel ja piinarikas, vahest isegi hullem – hullem kui sinu mõistus ette suudab kujutada: korruta see neljaga ja liida kolmteist, siis saad ligilähedase tulemuse. Äsja ilmunud ja juba läbimüüdud (kui ainult mõned üksikud koopiad on alles, kuid kuuldavasti pidavat see album ka vinüülile jõudma) “Blood Lust” (2011) pole enam sedavõrd õel, natukene leebem. Leebem, teistmoodi huvitav, ent kehvem raudselt mitte. “Volume 1” esialgseks tiraažiks oli 20 koopiat, mis müüdi samamoodi üsna kiiresti läbi.

Salvestatud kaunikesti tagasihoidlike ja arhailiste vahenditega; järgmise ringi lofi esteetika, taaskasutust leidev 60-ndate ja 70-ndate aastate muusikaline eripära ja maailmapildi rikkumatus, viivad ammuilma lammutatud, fantoomehitistena maetud vundamentidest tõusvate klubide psühhedeeliaoaasidesse, ristudes ilmsi paranoiliste, verdtarretavate ja õelust täis õudusfilmide süžeedega. Etendus, kus kõik on ühteaegu pealtvaatajad kui näitlejad. Varaküps ja süütu psühhedeelne garaažirokk seguneb tumedate ja perverssete proto-doom‘i kõlvatustega. Ühe on edukas ja sünnib perversselt süütu järglane. Hullutaval tempol läbi hägusate ja nähtavalt substantsidest mõjutatud visuaalsete piiridega koridoride tõttavad, toored ja seintelt mahavoolavad kitarririfid, kalgid ja õõvatekitavad oreliturtsatused, ja õeluste tipp – punnitatud ja ängist täidetud vokaal, mis ei luba sul seisma jääda, takistada sulle järgnevate piduliste liikumist. Pidulised, kes jätsid oma hinge sinna klubidesse ja neid ühendavatesse koridoridesse maha aastakümneid neli ja viis tagasi, elades seda meeletut orgiat läbi taas ja taas, ööst öösse. Õel ja süngelt joovastav.

Uncled Acid (vokaalid, kitarr, orel), Kat (bass) ja Red (trummid).

Hinnang: 5/5

Uncle Acid And The Deadbeats @ Facebook
Uncle Acid And The Deadbeats @ MySpace
Uncle Acid And The Deadbeats @ Encyclopaedia Metallum 

19
Jun 11

Rabarock 2011 avapäev ehk kuidas jääda ellu vihmasabinas ja kõiketäitvas sopamülkas

Rabarock tuli peale aasta pikkust pausi tagasi tugevamana kui iialgi varem, olen kuulnud sealjuures ka vastupidiseid väiteid, aga need on õnneks vähemuses. Vaatamata isegi asjaolule, et konkreetset huvi pakkusid kõigest paar bändi, sekka paar juhuslikku elementi, mis töötasid ootamatult hästi, ja nimed, keda ma kuidagimoodi antud festivali määratlusega siduda ei osanud. Taotluslikult laiahaardeline esinejate nimekiri, selle kultuuriline mitmepalgelisus tõi samavõrra laia ja kireva publiku oma lemmikesinejaid kuulama ja vaatama, mind viisid sinna näiteks suur armastus Electric Wizardi ja Circle‘i vastu. Kuus tundi ühtlase vihmasaju käes, üksikud momendid selgust, mudane jalgealune ning pidev märja kassi tunne, jahedus, ja gravitatsioonikünnise ületamine Tartu poole tagasi sõites, kui neljarattaline, selg ees astronoomilisel kiirusel kraavi poole sööstis (kõik jäid õnneks terveks) – peale selle pole midagi kurta, peab vaid tänama korraldajaid.

Enesele teadmata sihipärast rada pidi astudes, järgides üldist voolu, jõudsime piletisappa täpselt ajaks kui alustas hiljuti oma teise kauamängiva üllitanud ja paljukiidetud indie-pop-rokk kollektiiv Ewert And The Two Dragons, eesotsas kunagise “Kaks takti ette” konkursi võitnud ja mitmetes erinevates kollektiivides tegev/tegev olnud Ewert Sundja. Paar kuud tagasi ilmunud “Good Man Down“-i pole ma ise veel jõudnud kuulata – kahtlemata peaksin -, kuid nii mõnedki tuttavad ja sõbrad on toda kiitnud. Ewert And The Two Dragons nõidus vihma välja, või oli see siis ikkagi hiiglaslik pilvemagnet mis vihmapilved Järvakandi kohale tõmbas ning tühjaks pigistas – esimesed kerged piisad langesid. Säherduses kerges sabinas mõjus nende küllaltki mitmetahuline indie-romantika huvitavalt.

YouTube Preview Image

Ewert And The Two Dragons @ MySpace

Ultima Thule fänniks ma ennast ei pea, kuigi nende loometööd olen austusega kuulanud juba pikemat aega, küll kehva järjepidevusega. Minu karmid sõnad ja hoiak möödunud aastal ilmunud albumi “Jälgede jälgedes” suhtes võisid olla ennatlikult skeptilised, kontserdil avasid uued lood ennast mõneti paremini. Meeletult hea heli lisaks. Need mehed pole kunagi liiga vanad. Eesti roki ja bluusi raudvara.

YouTube Preview Image

Ultima Thule @ MySpace

Kuskilt oli kosta Soome armuroki kollektiivi Sunrise Avenue ümisemist, kõlas halvasti ja väidetavalt oligi halb, ise lähemalt kuulama ei läinud. Aeg möödus ja tuttavad näod vaheldusid. Reede õhtu, esimese päeva vaieldamatu peaesineja – ei huvita, mida teised ütlevad ja keda peaesinejaks peavad, sest minu jaoks oli peaesinejaks siiski järgmine bänd  – tegi B-laval soundcheck‘i, esimesed rutakad tõttasid lava juurde, ent pidid pettuma, sest heli saadi kiiresti paika, professionaalsuse küsimus, ja olid sunnitud pool tunnikest veel ootama. Kohalik tunnustatud okultist-kokk Heiki keetis samal ajal tumedatele jõududele maopeadest, nõgestest ja neitsiverest kõhutäidet, tühja kõhuga pole ju ilus missat pidada, kõhukorin võib saada saatuslikuks.

Mõni üksik minut enne päeva tippsündmust, kui hetkeks tekkis tunne, et vihma pärast enam muretsema ei pea, avanesid uuesti kraanid. Ja sealt nad tulid, bänd keda on siia nii kaua oodatud, ja bänd keda on nii paljud ihaldanud näha, bänd kelle siiamaile toomine näis lootusetu üritusena, aga ometigi on see tõeks saanud, see pole silmapete, see on Electric Wizard. Ootusärevus. Riitus algab, preestrid ja preestrinna marsivad uhkelt lavale, salakaval grimass palgel, esimesed nihestatud noodid võnklevad ja helimateeria hakkab voolama, sisenedes kuulmekanalite kaudu ja kandudes iga järgneva noodiga lähemale kesknärvisüsteemile, kontrollides avaloo lõpuks sinu keha täielikult. Massipsühhoos hoogustub iga järgneva looga, ohverdatakse esimesed elavad, peapreesteri sõnad avaldavad austust olenditele, kelle nime me ei taha kuulda ja kellega ainumalt silmside loomine võtab kaameks; mehepojad noolivad kiivalt preestrinnat, karistuseks seotakse ohvritappu ootavad peatud olendid veelgi joovastavamalt hukunootide lembusesse. Muusikaline pingestatus näib käsikäes käivat valitseva ilmastikuoluga – mida valjemalt Electric Wizard mängib, seda rohkem sajab. Müstiline atmosfäär. Alles jääb absoluutne tühjus. Hing paistab alles olevat, kuid midagi nad enesega kaasa võtsid.

Ettekantud missade seas olid näiteks “Witchcult Today“, “Satanic Rites Of Drugula“, “Dopethrone“, “Funeralopolis“, “Return Trip“, “Black Mass” ja “The Nightchild“. Kogenuna viimase aasta jooksul ühte kui teist, siis peab tõdema, et see kontsert oli lihtsalt meeltpuhuv.

YouTube Preview Image

Electric Wizard @ MySpace

Electric Wizard väntsutas meeldivalt läbi, ideaalne hetk mil too päev olekski võinud lõppeda. Ootamas oli aga Circle, seega polnud võimalik lahkuda, ehkki vaim oli närtsinud ja pigem oli soov minna koju ning sooja teki alla pugeda. Mustasch ei meeldi mulle ei plaadilt, ja nagu välja tuli, siis ka mitte laivis. Kaua ootamist.

Circle‘i stuudioalbumid jagunevad üldiselt kahte leeri: on head ja on igavad soperdised, mis kohe üldse ei sünni kuulata, neid teisi satub valgete lammaste hulka kahjuks rohkem. Produktiivsus ei kaalu üles ebaühtlast kvaliteeti. Circle‘iga oli mul õnn kohtuda täpselt paar kuud tagasi Hollandis, Roadburni festivali raames, kui nad esinesid sõsarbändi Pharaoh Overlördiga, eraldi set‘ist ei jõudnud kahjuks osa saada, justkui veebruaris Heliosphere festivalil sündinud etendusest. Just nimelt etendus, muusika on sellest mängust kõigest üks osa, teine osa on vahetus kontaktis lisanduv teatraalne suhestumine, hallide kogude parodeerimine ja kangelas-eepiline sodoomia, kaabakate vankrirattal lõhkirebimine ja hüpnoositeraapia. Nõrganärvilistele ei soovita, sündsusepiirid on kerged kaduma. Circle‘i kontsert on elamus, alati.

Äsja ilmunud “Infektio” (2011) tundub olevat üle pika aja taaskord seesugune album, mida julgeb kahetsuseta kuulata (tagajärgede eest ei vastuta), seda julgen küll väita esmase pinnapealse kuulamise järel (üritan järgneva nädala jooksul sügavamale tungida), aga küllap on söödav.

YouTube Preview Image

Circle @ MySpace

Rohkem videoklippe

25
Apr 11

Roadburn Festival 2011: Afterburner

17. aprill

Järelpõleti on tavaliselt olnud festivali kolmepäevasest põhiosast eraldi, spetsiaalse pileti ja sutikene ahtama bändide valikuga, mis pole põrmugi kehvemad kui peamenüüsse pääsenud kollektiivid, vahest ainult natukene vähemtuntumad, kuid alati ka mitte seda. Kolmas päev jättis hea mulje ja pärast hotelli tagasi vantsides keerlesid peas igasugu imelised mõtted. Neljaski paistis samasse kanti kalduvat: ütlemata kena ilm, päike paistis ja sooja oli kaunikesti üle kahekümne kraadi. Kevad mis kevad. Sellel aastal avanes võimalus lunastada korraga nelja päeva pääse, jättes ära tunglemise eraldi pileti järele, mida oli teoreetiliselt võimalik sellel aastal isegi ukselt osta, sest nõudlus oli nende järgi võrdlemisi väikene. Eelmisel aastal Afterburnerile ei pääsenud, sest piletid said ennem otsa, kui me need osta jõudsime – kohapealt kellegi käest oleks kindlasti saanud osta, aga nii ta jäi. Esimene järelpõleti, sisetunne oli hea enne algust.

Hollandi omad poisid, Sungrazer köidab mind tubli viimane poolaastak, ei teagi miks täpselt, ühest otsast seesugune keskmine ja varem palju kordi kuuldud stõuner-rokk, teisest otsast jällegi avatud ja jämmimisele kalduv psühhedeelne avastusretk läbitungimatusse ja hindamatutest aaretest tulvil džunglisse, leiad sa sealt siis igavese elu saladuse, kõiketeadmise eliksiiri või inimkonna sünni saladuse, vapustav on ikka. Tasakaal, ja omapoolt on neil lisada üksjagu huvitavaid ideid. Kuna eetriaega oli neile antud millegipärast jube palju, siis nad mängisid ette suurema osa veel käesoleva aastanumbri sees ilmuvalt uuelt kauamängivalt, kõlab kõvasti paremini ja paeluvamalt kui mullu ilmunud debüüt.

YouTube Preview Image

Pealaval askeldas samal ajal jänkide makaroni-püstolikangelaste kinoekraniseeringutest inspireeritud kõrberokikolleegium Spindrift. Vastav riietus, meeleolu ja taustaks parimad repliigid mainitud žanri suurejoonelisematest, surnud vaalaraipe seedeelundkonna sisse peitunud isenditest. Rohkem tahtnuks näha, aga Sungrazer kutsus vägisi tagasi. Omapärane bänd. Ma tahtsin juba esitada küsimuse, et ega nad pole mõelnud mõne filmi/seriaali helindamise peale nagu seda paar päeva ennem Year Of No Light tegi. Tuleb välja et nende muusika peale on film ehitatud – nemad olid ennem.

MartinSpindrift oli väga muhe. Panid silmad kinni ning tundsidki, kuidas liiv lendleb, veerpõõsad veerlevad ning kannused kõlisevad. Peale preeria, ekslesid ja jahtisid tantsisklevad kauboid lindpriisid kosmoses kui ka vee all, jõid viskit ja mängisid kaarte erinevates kõrtsides ning kõmmutasid ajaviiteks nii plekkpurke kui ka indiaanlasi. Nagu arvata on kõlab nende muusikat nii mõnegi filmi ja sarja taustaks ning plaat “The Legend Of God’s Gun” on samanimelist filmi inspireerinud. Enamik lugusid, mis ettekandele tuli, pärinesid eelnimetatud plaadilt. Ütlemata hea kraam ja veenev esitus. Veel!

YouTube Preview Image

Ma ei pea ennast küll nõrganärviliseks, ent Blood Farmersi esinemise ajal nende seljataga jooksnud jupid erisugustest põnevatest, progressiivse suunitlusega, amatöörvahendite abil inimkeha lahkamise ja väärkasutamise filmidest, panid nii mõnigi kord pead pöörama. Blood Farmersi eesmärk kandis vilja. Näiliselt tuim ja liikumatu, ehkki see mis kõrvadeni jõudis oli söövitav ja siseorganeid kokkupigistav, jõuline ja valus, appikarjeid ignoreeriva verise doom‘i supp. Avapäeval esinesid nad Green Roomis, need kes mõlemat nägid, räägivad et too olevat olnud parem, aga mulle meeldis ka nende pealava esitus – polnud viga -, vastas täitsa sellele, mida ma vaimusilmas ette kujutasin. “Blood Farmers” (1995) hitiparaad ja killukene uut materjali, kõlades otsekui Blood Farmers esimesest tegutsemisperioodist pärinev verenõue. Loodetavasti on noid lugusid rohkem ja leiavad komistamata tee uuele täispikale albumile. Tore oli näha legendi.

Martin: Jaa, Blood Farmers armu ei andnud. Kütsid kuni veri ja organid tahtsid kehast lahkuda. Kohati küll tekkis probleem, sest süvenesid taustal jooksvasse filmi rohkem kui muusikasse. Vägisi tahtsid klipid saada peaesinejaks ning farmereid muuta vaid saatebändiks. Hea oli sellegipoolest.

YouTube Preview Image

Muuseas leidsime ennast seismas Green Roomi rõdult, küllaltki tagant, eriti ette ei näinud, kuid ometigi oli võimalik natukene piiluda ja kuulata eelmisel päeval põhjapõrutavalt üllatanud Dragontearsi. Kui ma varemalt tundsin mõne bändi puhul, et lava on nende jaoks tsipakene liiga suur, siis Dragontearsi puhul tundsin ma esimest korda, et lava on nende jaoks silmnähtavalt liiga tillukene, nende muusikaline identiteet vajas suuremat ruumi äramahtumiseks. Bat Cave oleks olnud minimaalne suuruse poolest, kuid seal olid pühapäeval nänniletid. Ei töötanud nii hästi.

Martin: Ei töötanud jah. Ja jällegi, vähemalt minu puhul, oli see, et  vokaal takistas süvenemist. Muidugi ka see, et ainult mõni hetk sai neid vaadatud-kuulatud.

YouTube Preview Image

The Machine oli möödunud aastalgi kavas sees, ja hästi vähesel määral õnnestus nende esinemisest ka osa saada, ja aasta jooksul on nende kolm albumit vahelduva eduga tuld saanud. Muidugi õiget aimu ma tol korral ei saanud. Seda, et The Machine suurepärane laivbänd on, teadsin ja võisin oletada juba enne kontserdit, videoklipid eelnenud esinemistest aitasid samuti kaasa. The Machine set võinuks olla kas või kaks korda pikem tegelikkusest – kolm tundi ekstaasi -, ma ei oleks ilmselgelt üldsegi pahane olnud. See vabadus, see kitarri rõkkav laul ja see rütmisektsiooni pinev, tugevalt koos püsiv groov. Ja nad jämmisid, palju. Päeva parim elamus.

Martin: Mina sain The Machine‘i täitsa puhta lehena kuulata – ei olnud neid eelmine aasta näinud, ega polnud tutvunud ka nende plaatidega. Ja tutvus oli meeldiv. Mõnus küte ja kosmilised jämmid – mida veel tahta. Ütlemata hea üllatus oli!

YouTube Preview Image

Black Pyramidi uuemad lood jätavad mind apaatseks, omanimeline esikalbum meeldib aga väga, ja laivis töötasid ka sealt pärinevad palad enamvähem hästi. Ennatlikke järeldusi üritan ma mitte teha, kuulame, seedime ja ootame. Heliga polnud asjalood päris korras, vokaali oli kehvasti kuulda, bass ja trummid olid enamvähem, kitarr sõitis buldooserina üle, kogu kehaga oli toda tunda. Ainus kontsert kus ma tundsin tungivat vajadust kõrvatroppide järele, näpud kõrvades kohati leevendasid situatsiooni. Silm püramiidis animatsioone oli põnev jälgida. Muidu mõnus.

Spindrift‘i järel teine bänd, mida sai Afterburnerilt oodatud. Ja ootamine oli seda väärt. Must Püramiid lihtsalt lömastas. Võimas! Tundus nagu titaan üritaks tetraeedrist monoliidiga maaparandustöid teha või mõni rauast monstrum, ise mürisedes ja kolisedes, lammutaks mägesid. Uued lood tundusid laivis küll pisut logisevat, aga see tuli vist vähesest mängimisest, sest kodus plaadilt kuulatest ei leidnud neil midagi viga olevat. Pole midagi muud teha, kui aga uut albumit ja miks mitte ka live’sid ootama asuda.

YouTube Preview Image

Samsara Blues Experimenti ootasin ma tol päeval üles astunud bändidest vahest kõige enam ning lõppkokkuvõttes pettuma ei pidanud. Absoluutne balanss idamaise algpõhjusega meditatiivse psühhedeelia ning enesestmõistetavalt rahutu ja rõhutud doom‘i vahel – determineerimatu hoomatavusega kui filosoofilistesse- ja igapäevastruktuuridesse muteeruv heitlus. Justkui nende debüütkauamängiva pealkirigi (“Long Distance Trip“) ütleb, on reis pikk, tihti otsatu, jõudes lõppu ja siis pöördudes tagasi algusesse, põhjustamata seetõttu erilisi piinasid, eranditult olles kosutav, ehkki äkilised ja sünged meeleolumuutused pole temagi jaoks tundmatud, aga siiski pöördudes neist võrdlemisi kiiresti kõrvale, pigem meeldetuletuseks. “Singata (Mystic Queen)“, “Center Of The Sun” ja “Double Freedom” ei distsiplineerinud mitte kui midagi tegema, lastes tingimusteta nautida enda raugematult monoliitset, kahte üksteisest mõistmatult kaugel asuvat kontinentaali, ühendatuna puhtakujulise energiatunneliga. Saagu rahu.

Martin: Igati sobilik bänd lõpetamaks päeva ja festivali üldse. Rahustav aga samas tuju hoidev. Kohati lõputu, igavikuline – kohati lõplik. Edukas ja korda läinud eksperiment!

YouTube Preview Image

Ja otsa ta sai. Ei ühtegi kehva bändi sel pühapäevasel päeval, valikud olid siis sellised, jube kahju on Black Mountainist ja Dead Meadowist. Siinkohal pean ma paraku oma sõnu ikkagi sööma: süda ihkab tagasi ja kuidagi igav on tolle meluta.

Martin: Jah, otsa sai. Kahju. Aga samas on emotsioone ja elamusi nii palju, et neid jätkub kuni järgmise aastani. Mälestusi mõtetes, liikuvates ja liikumatutes piltides ning helikonservides. Kohtumiseni juba järgmine aasta – 12-15 aprill O13 venue, Tilburg, Holland.

Rohkem videoklippe

25
Apr 11

Roadburn Festival 2011: III päev

16. aprill

Kolmas, festivali põhiosa viimane päev, tõi endaga kaasa mõned üsna rasked valikud. Rwake, Ramesses, Ufomammut ning vahest ka Master Musicians of Bukkake ja Stone Axe. White Hillsi kuulasin samuti päevakene enne tulema hakkamist, kõlas meeldivalt, kuid polnud selleaastase festivali raames prioriteet. Ufomammutit õnnestus eelmisel sügisel Tallinnas näha ja kuulda, kihk oli selleks olemas seegi kord, ja Shrinebuilderi lõppedes tõttasime kohe Midi Theatre‘i suunas, aga oh üllatust – saba mis ootas oma järjekorda Ufomammuti kaemiseks, oli üksjagu pikk ja heal juhul oleks näinud ainult tillukest killukest nende esinemisest. Polnud maailmalõpp, kahju aga oli küll.

Martin: Jah, Ufomammutit oleks võinud küll uuesti kaeda, aga ju polnud isu piisavalt suur, sest järjekord tundus hirmutav ja ootamine mõttetu. Samuti poleks ära ütelnud Evokeni ja Swansi vaatamisest, aga vähemalt viimati nimetatut on võimalik juba varsti Tallinnas nautida.

Kartuses selle ees mis juhtus reede õhtul Sunn O))) esinemisel pealavaga, liikusime laupäeva pärastlõunal kaunikesti vara tolle tribüünidele ja jäime ootama imet. Imet ja tõenäoliselt päeva kõige tähtsamat kollektiivi, kes valmistas möödunud aastal ette 25-nda sünnipäeva puhul spetsiaalse kava, kaasates sinna esimese solisti ja täies mahus tema esituses debüütalbumi aegse materjali – juhtus see, et vulkaan purskas, ning nagu teisedki ohvrid, kes pidid lennukiga saabuma, jäi neilgi see reis ette võtmata. Candlemassi kava venis pea kahe tunni pikkuseks – hullumeelne, tean, aga publik kutsus nad tungivalt lavale tagasi -, ja tahest tahtmata hakkas lõpu lähenedes tähelepanu hajuma. Nende esinemise kõrghetk oli kahtlemata Johan Längqvist ja “Epicus Doomicus Metallicus” (1986). Väga meeldis ka Robert Lowe‘i panus ja osa tollest muusikalisest etenduses, tema hääl kõlas live‘is tunduvalt seeditavamalt, kuigi sellel pole viga midagi plaadilgi. Ja mõistagi videotaust, mis töötas niivõrd õdusalt koos muusikaga. Üllatavalt hea videotaust oli paljudelt teistelgi bändidel, nendega oli silmnähtavalt vaeva nähtud. Üheskoos lauldi duetti, cover Blue Öyster Culti loost “Don’t Fear The Reaper” ja Candlemassi enda lugu “Darkness In Paradise” albumilt “Ancient Dreams” (1988), mida nad muuseas polnud kunagi varem kontserdil mänginud. Suur au oli sellest osa saada.

Martin: Jällegi üks suur lemmik, mida oodatud kaua. Ja jällegi ei pidanud pettuma, peaaegu. Kava kõvem osa oli kindlasti Längqvist ja “Epicus Doomicus Metallicus” ning ekstra selleks loodud videotaust. Kõik töötas väga hästi ja võimsalt ja eepiliselt, nii nagu peab, ei mingeid kompromisse ega järeleandmisi, Doom suure ja rasvase D’ga. Kava nõrgem osa oli aga Robert Lowe – tee või tina aga ei meeldi tema vokaal laivis, plaadilt samas on ladusasti kuulatav. Kohati jäi puudu nagu võimsusest ning kohati kadus üldse ära, ei tea, olen seda enne ka erinevates videotes tähele pannud, aga lootsin, et päriselus on teisiti, kahjuks mitte. Blue Öyster Culti cover oli mönusalt tummine ja paraja tempoga, just nagu neilt ootaks. Kokkuvõttes – hea elamus.

YouTube Preview Image

Mul on veel küllaltki hästi meeles möödunud aasta Weedeateri kontsert Hard Rock Laagris: on hilisõhtu ja minust paremal asuvale põllule kerkib sametiselt tihke uduloor, kauguses on võib-olla näha üksiku talumaja aknast paistvat tulukest, laval praalib padujoobes, Viru Valget otse pudelist rüüpav, siinsesse harjumatusse olustikku sattunud lõunaosariikide põliselanik Dixie, teises lava otsas murtud käega häbelik kitarrist Dave – ei julge Dixie poole vaadata, äkki murrab teisegi -, ja nende keskel trummar Keith, kelle puhul saab kõigest muust kui tagasihoidlikusest rääkida. Lõunaosariiklaste pealetung põhimõtteliselt sinu kodu tagahoovis, kõlab ju põnevalt – ja oligi põnev. Weedeater elab alati oma rolli hästi sisse ja seda ka siin Hollandis. Parajalt toksikoloogilises kui tserebraalses joobes, keha ja selle küljes asuvad jäsemed vänderdavad kontrollimatult, esitades põlvest põlve edasi pärandatud alamrahva näitetükki. Aastakümnetega on mälestused ühte ja teist muud juurde korjanud, kord liialdades ja kord jällegi liiga tagasihoidlikult tõlgendades, ent juured on ikka needsamused. Oi oi.

Martin: (Loe kirikuõpetajalikult:) Ja nad tulid ning Nad ütlesid: “Meie oleme Weedeater ja meie trambime!” Ja nad tulid ning trampisid, mürisesid, lörises, tossasid, jõid, laaberdasid ja ropendasid. Nii nagu neilt oodata oli ning ei pidanud pettuma: Weedeateri esinemine oli vist selle festivali üks mõjusamaid – kõik töötas, kõik oli paigas, ei midagi üle, ei midagi puudu. Muusika haaras kohe esimesest noodist enda karusesse embusse ning ei lasknud enne lõppu lahti. Parim! Ainult ülivõrded! Dixie oli, võrreldes laagriga, ka mõned uued tantsusammud juurde õppinud, mida ta uljalt demonstreeris, vahepeal küll väsis natukene ja pidi mõnda aega küll selili, küll istudes mängima, aga ainult väheke. Laivi lõpu poole avastas traadisektsioon, et trummar Keith asub ratastega poodiumil, mida nad asusid siis esiti lihtsalt kõigutama, aga pärast juba ka lavalt alla lükkama, mis neil siiski korda ei läinud, sest juhtmed ja monitorid takistasid.

YouTube Preview Image

Keegi just hiljuti rääkis, et kogetud Pharaoh Overlordi laiv tundus igava ja mitte midagi ütlevana. Üürikesed 15 minutit, milleks meil mahti neid kuulata oli, tundusid asja eest olevat, kahju et neid minuteid rohkem meile antud ei olnud. Kerge ja kordav, liidestatud ja kiht kihi kaupa hüpnotiseerivate atmosfääridega sisemaailma tungiv kraut-roki epistel. Ma ei tea, kas seda nüüd üllatuseks pidada, et Pharaoh Overlord sedaviisi laivis toimis.

Martin: Kui eelmisel päeval nähtud vaatemäng kahasse Circle‘ga mõjus pigem koomilisena, siis need mõned kuuldud-nähtud minutid mõjusid hoopis teisiti. Mõnusa kraut-roki tunnetuse ja minekuga oli nende viimane lugu. Kahju, et rohkem ei näinud. Lootus on, et kuna nad asuvad nii lähedal, siis saab neid kunagi ka Eestis kaeda.

Üllatas kindlasti Dragontears, kelle kaks esimest jämmihullusesse mattunud lugu töötasid koos tagataustal lainetavate visuaalsete, mõistust kallutavate värviartefaktidega uskumatult hästi. Kuulad, vaatad ja naudid. Paremas nurgas toimetas neoonvärvides võlurimütsiga nupukeeraja, keda siia videopildi peale pole paraku jäänud, pühapäeval teda enam näha ei olnud. Järgmisel päeval kaesime ka teist set‘i. Aga hetkel pidime kiirustama.

Martin: Kerge puhkus enne järgmist bändi või vähemalt nii ma esialgu arvasin. Tegelikult serveeris Dragontears, mõnusa üllatuse. Vähemalt kaks esimest jämmi haarasid küll kohe endasse ning ei tahtnud kuidagi lahti lasta, tundus lausa kahju, et pidime sealt nii kiiresti lahkuma. Kolmas lugu õnneks vähendas seda tunnet, sest kõlama hakanud vokaal, kuidagi peletas lainelt ära, ja peaks lisama, et lausa ebaviisakalt. Ei tea, aga kuidagi ebasobiv tundus. Mingi aeg peab vist plaadid ette võtma ning uurima, kuidas tegelikult lood on, aga hetkel tundus vokaalita olema parem, kui vokaaliga.

YouTube Preview Image

Niisamuti kui Candlemass ei jõudnud emakese maa kõhulahtisuse tõttu lavale publiku meelt lahutama, juhtus sama asi ka Shrinebuilderiga – staaridest koosnev doom‘i supergrupeering. Tähtsad nimed: Robert Scott Wino Weinrich (Wino, Saint Vitus, The Obsessed, Spirit Caravan, The Hidden Hand), Scott Kelly (Neurosis, Tribes Of Neurot), Al Cisneros (Om, Sleep) ja Dale Crover (The Melvins, The Porn Of Men, Nirvana). Kohati pettumus, sest heli kleepus ja kumises, rikkudes tervikliku elamuse, küllap läks helimees puldis rokkides (jap, rokkis täiega) liiale nuppude ja hoobade kruttimisega. Rahumeelne ja meditatiivne, vangistatud maailmu ja hingi vabastav tseremoniaalne leinatalitus. Hea meel, et viimaks ära sai nähtud.

Martin: Vast kolmas peaesineja sellel festivalil minu jaoks. Ja jällegi – üllatus-üllatus, ei pidanud pettuma. Mõnus meditatiivne palverännak erinevatesse pühapaikadesse ja -kodadesse erinevatel taevakehadel. Hea ja kaasakiskuv minek. Esitati ka uut materjali – on mida oodata. Heli kohapealt võiks norida, aga ei hakka, mõnus oli ikka!

YouTube Preview Image

Hävingust sa sünnid ja surres jääb sust maha häving, sured hävingusse hävingu nimel – päev algas doom‘iga ja lõppes doom‘iga, selle kõige algupärasemaga. Seismilised protsessid maakoores mõjutasid ka toda jänkidemaa bändi The Gates Of Slumberit, mis oli juhuslikult plaanis eelmiselgi aastal, ja sobis ka see aasta sinna. Laupäev kui uute võimaluste päev, lootus pole siiski lõplikult kadunud. Eepiline barbari doom, õnneks ei keeranud kõhuli ega üritanud kuritarvitada – kõige kõrgem hoidku selle eest. Võitles ja vallutas, kaotas ja langes slummi, tõusis sealt ja võttis tagasi kõik mis talle kuulus. Kosutav. Green Room sobib sedavärki suure hingega doom‘i bändidele.

Martin: Kena aeglustus ja rahustus päeva lõpuks. Esitasid üsna palju uusi lugusid järgmiselt albumilt – tundub tulevat hea plaat. Hümnid kangetele meestele ja võitlustele. Muhe sammumine, just nagu meie minek hotelli.

YouTube Preview Image

Rohkem videoklippe

25
Apr 11

Roadburn Festival 2011: II päev

15. aprill

Mis ma rääkisin muusika üledoseerimise kohta eelnenud päeval: kaasaarvatud paari looga Alcesti set‘ist oli lõpptulemuseks 7 bändi – pole paha tulemus, kuid antud olukorras päevselge liialdamine, kõrvad huugasid ja pea valutas lömastavast volüümitasemest. Õnneks ootasid ees mõnevõrra piiratuma menüüga päevad.

Martin: Õnneks minul olukord nii hull ei olnud – olin taibanud kaasa haarata paari kõrvatroppe, mis kulusid marjaks ära. Kindlasti tuleb seda ka järgmine kord teha, säästab kõrvasid ning väsitab vähem. Kannatab rohkem ning kauem bände nautida.

Esialgsete plaanide järgi pidin ma Year Of No Lighti sõust osa saama juba pooleteise kuu eest, just nimelt seesamusest helitaustast kultuslikule vampiirifilmile “Vampyr” (1932, IMDb), ja tõttöelda ma kahetsen, et ma siis, kui nad seda Heliosphere raames esitasid, vaatama ei läinud – vapustav kuue muusiku koostöö, minimalistlikust müralaadsest õõnsusest raiuva ja avara post-rokini. Üle kaheksakümne aasta vana ning üksjagu tuhmunud õudusfilmide šedööver ja postmodernistlik jauramine sobisid kokku kui sukk ja saabas.

Martin: Päeva alustuseks oli see täitsa õige värk.  Idee ise pole muidugi mitte midagi uut – võta film ning luua sinna (uus) helitaust. Aga asi töötas ning veel vägagi hästi – vaataks ja kuulaks hea meelega veel nende helindatud filme. Muusika ja film sulasid mõnusasti üheks tervikuks nii, et kumbki ei hakanud domineerima, vaid töötasid koos ühise eesmärgi nimel.

YouTube Preview Image

Oot, oot miks pealaval on ameeriklaste asemel kari purjus ja lärmavaid soomlasi, neljale neist on kätte antud kitarr – põhiliselt mängivad kõik sama riffi, mõni julge üritab soolotada -, üks taob potte ja panne ning klahvkamees, kes tugevdas näilist kitarride müüri hetkeliselt viiendaga, arvas et ta on nukkude isand, ja tiris oma käe järgi publikut sinna kuhu ta tahtis – nukud oleme me kõik, mida muud siis veel. Pildilise poole pealt põnev jälgida, muusikaliselt olid ka mõned momendid, aga üldiselt ebamäärane psühhedeelne heavy metal. Circle ja Pharaoh Overlörd. Võimalik, et oleks pidanud Circle‘i esinemist eraldi vaatama, osad plaadid on neil täitsa täitsa. Frustratsioon – ei meeldi mulle need kavamuudatused, kuid see oli vist ka ainus mis noil päevil toimus, vähemalt seesugune, mis meie graafikut oleks kuidagimoodi mõjutanud, rohkem ei kogenud. Circle paistis tegelikult huvitava bändina.

Martin: Mnjaa, meid päästsid moodsa aja vidinad – tasuta Wifi esinemiskohas ja nutitelefonid taskus. See vist tõesti jäi ainukeseks kava muutuseks terve festivali aja, mis minu meelest on ikka meeletu saavutus – sest toimus ju umbes kaheksakümmend kontserti neljal laval nelja päeva jooksul ja ainult vist 2 bändi oli pärit Hollandist. Sommid ikka oskavad jaurata ja pulli teha, kuigi jah, kuidagi igavaks jäi kogu kompott. Eraldi on bändid üsna huvitavad, aga koos mängides mitte eriti. Terve müriaad kitarriste, aga midagi eriti huvitavat kamba peale korraldada ei suutnud. Kahju.

YouTube Preview Image

Midi Theatre ja Sabbath Assembly – siinsamas oli Jessica Thoth oma teise bändi Jex Thothiga eelmisel aastalgi. Jex Thoth kõlas igavalt ja ei tekitanud teab mis ovatsioone, mida võinuks oodata, võib-olla oli süüdi äsjane oluline line-up‘i muudatus, uue liikmed polnud veel korralikult sisse sulandunud, aga asi laivis lihtsalt ei töötanud. Sabbath Assembly toimis bändina otsekui oodatud ja vaata et isegi paremini: Jessica karismaatilisus, veenvus ja äkilisus, trummari Dave Nussi dünaamilisus ning kitarrist Mike‘i jõuline elegants. Silmnähtavalt tundsid nad ennast laval vabalt, ja nii mõnigi lugu leidis endale vahejämmi näol täiendust. Kaugel pettumusest, hea mulje jätsid.

Martin: Igasugused kartused olid asjata – Sabbath Assembly oli ka laval hea. Isegi väga hea. Ikka väga nauditava muusikalise elamuse pakkus nelik. Ainuke, milles pidin pettuma, oli vähene teatraalsus ja sõu. Ootasin ikka, et tuleb  korralik missa või riitus, mis oleks The Process Church of The Final Judgment’i vääriline, aga sellest hoolimata oli mõnusasti voolav ja maagiline esitlus. Ilus!

YouTube Preview Image

Siin need nurka aetud jänkid ongi, susi võtku neid soomlasi. Või peab hoopis põhjanaabreid tänama, et nad ameeriklased siia pagendasid, samas ei tea kunagi mis oleks siis saanud kui jänkid pealaval oleks esinenud, kas sooritus tulnuks veel paremini välja või kogunisti kehvemini. Liigseid sõnu pildumata on selge, et Earth oli tolle päeva üks suurimad tõmbenumbreid ja seda ka ilmselge põhjusega. Earth on eksperimenteerinud oma eksistentsi jooksul erinevate olemuslike vormidega, alustades müralaviinidega ja lõpetades nüüdseks normatiiviks saanud segust poolhalvatud, agooniasse laskunud kesktempol post-rokist ja lonkaval, poolkrapsakalt sammul astuvast lüsergilisest kantrimuusikast; ühendavaks jooneks on säherdune monotoonne nukrus, meeletult ilus ja õrn, välispidiselt esialgu karm, aga küllap see peabki nii olema. Ja tunda seda siin ja praegu, kõikide võimalike meeltega, on kirjeldamatu tunne. Võimas – lihtsalt võimas. Vanad head “The Bee Made Honey In The Lion’s Skull” ja “Ouroboros Is Broken” ja killukene järjest paar kuud tagasi ilmunud “Angels Of Darkness, Demons Of Light 1“-le (peaks ilmuma selle aasta sügisel või järgmise aastal alguses, versioone on mitmeid, kuid Dylan Carlson rääkis nagu midagi sügisest). Nimetatud viimasest albumist mängiti ka suurem osa ette.

Martin: Kergelt kõikuv taustapilt tekitas vahel tunde, et nad on suutnud aegruumi kangasse avavuse käristada ning me kõigume selle serval. Seekord me veel pääsesime ja täitsa sisse ei kukkunud. Mõnusasti veniv ning monotoonne kiigutamine.  Midi Theatrei pehmetes toolides oli lausa lust neid nautida.

YouTube Preview Image

Lühidalt kokku võttes Sunn O))) kontserdi: tihe ja viskoosne udu nagu Walesi karjamaal kargel sügishommikul; väljakannatamatu müra, et isegi detsibelle mõõtvad aparaadid ütlevad töölepingu üles; preestrid, kummardamas müra ja astumas mõlemapoolsesse ühtesse müraga. Ei mingit märki päikesest peopesal, pimedus ja olematu nähtavus, must auk on kõik endasse neelanud, ja lootust sealt välja pääseda pole. Seal oli müra… ja rohkem müra. Ja seda müra ning kriiskamist oli kuulama tulnud uskumatult suur hulk inimesi, ligikaudu kahe ja poole tuhande pea kanti kindlasti. Arvestades, et samal ajal esinesid kolmel teisel laval niisamuti bändid ja müüdud piletite hulka, siis seda on palju. Hiljem kolmandik küll lahkus. Süntesaatorite taga seisis lisaks tavapärasele koosseisule pealaval päeva avanud Keiji HainoSunn O))) andis uue tähenduse mürale ja feedback‘ile.

Martin: Tundus, et nad etendavad, õigemini kirjeldavad helipildis, mis toimus mõni aeg tagasi Jaapanis – maavärin, tsunami ning tuumaplahvatused ja Godzilla. Müra ja häving. Värin ja kaos. Tagasiside ja toss. Suitsu oli enamus aeg nii palju, et ei saanud arugi, mis või kes laval toimetas. Vahepeal oleks seal võinud ka pesukarud kitarre närida ning keegi poleks vahet näinud. Sellegipoolest oli võimas elamus – väga tugev punkt päevale.

YouTube Preview Image

Teistsuguse kava puhul tahtnuks osa saada Corrosion Of Conformity ja Incredible Hogi esinemistest.

Martin: Minu “kahjumikirja” läksid veel Place of Skulls ja Winter.

Rohkem videoklippe