15. aprill
Mis ma rääkisin muusika üledoseerimise kohta eelnenud päeval: kaasaarvatud paari looga Alcesti set‘ist oli lõpptulemuseks 7 bändi – pole paha tulemus, kuid antud olukorras päevselge liialdamine, kõrvad huugasid ja pea valutas lömastavast volüümitasemest. Õnneks ootasid ees mõnevõrra piiratuma menüüga päevad.
Martin: Õnneks minul olukord nii hull ei olnud – olin taibanud kaasa haarata paari kõrvatroppe, mis kulusid marjaks ära. Kindlasti tuleb seda ka järgmine kord teha, säästab kõrvasid ning väsitab vähem. Kannatab rohkem ning kauem bände nautida.
Esialgsete plaanide järgi pidin ma Year Of No Lighti sõust osa saama juba pooleteise kuu eest, just nimelt seesamusest helitaustast kultuslikule vampiirifilmile “Vampyr” (1932, IMDb), ja tõttöelda ma kahetsen, et ma siis, kui nad seda Heliosphere raames esitasid, vaatama ei läinud – vapustav kuue muusiku koostöö, minimalistlikust müralaadsest õõnsusest raiuva ja avara post-rokini. Üle kaheksakümne aasta vana ning üksjagu tuhmunud õudusfilmide šedööver ja postmodernistlik jauramine sobisid kokku kui sukk ja saabas.
Martin: Päeva alustuseks oli see täitsa õige värk. Idee ise pole muidugi mitte midagi uut – võta film ning luua sinna (uus) helitaust. Aga asi töötas ning veel vägagi hästi – vaataks ja kuulaks hea meelega veel nende helindatud filme. Muusika ja film sulasid mõnusasti üheks tervikuks nii, et kumbki ei hakanud domineerima, vaid töötasid koos ühise eesmärgi nimel.
Oot, oot miks pealaval on ameeriklaste asemel kari purjus ja lärmavaid soomlasi, neljale neist on kätte antud kitarr – põhiliselt mängivad kõik sama riffi, mõni julge üritab soolotada -, üks taob potte ja panne ning klahvkamees, kes tugevdas näilist kitarride müüri hetkeliselt viiendaga, arvas et ta on nukkude isand, ja tiris oma käe järgi publikut sinna kuhu ta tahtis – nukud oleme me kõik, mida muud siis veel. Pildilise poole pealt põnev jälgida, muusikaliselt olid ka mõned momendid, aga üldiselt ebamäärane psühhedeelne heavy metal. Circle ja Pharaoh Overlörd. Võimalik, et oleks pidanud Circle‘i esinemist eraldi vaatama, osad plaadid on neil täitsa täitsa. Frustratsioon - ei meeldi mulle need kavamuudatused, kuid see oli vist ka ainus mis noil päevil toimus, vähemalt seesugune, mis meie graafikut oleks kuidagimoodi mõjutanud, rohkem ei kogenud. Circle paistis tegelikult huvitava bändina.
Martin: Mnjaa, meid päästsid moodsa aja vidinad – tasuta Wifi esinemiskohas ja nutitelefonid taskus. See vist tõesti jäi ainukeseks kava muutuseks terve festivali aja, mis minu meelest on ikka meeletu saavutus – sest toimus ju umbes kaheksakümmend kontserti neljal laval nelja päeva jooksul ja ainult vist 2 bändi oli pärit Hollandist. Sommid ikka oskavad jaurata ja pulli teha, kuigi jah, kuidagi igavaks jäi kogu kompott. Eraldi on bändid üsna huvitavad, aga koos mängides mitte eriti. Terve müriaad kitarriste, aga midagi eriti huvitavat kamba peale korraldada ei suutnud. Kahju.
Midi Theatre ja Sabbath Assembly – siinsamas oli Jessica Thoth oma teise bändi Jex Thothiga eelmisel aastalgi. Jex Thoth kõlas igavalt ja ei tekitanud teab mis ovatsioone, mida võinuks oodata, võib-olla oli süüdi äsjane oluline line-up‘i muudatus, uue liikmed polnud veel korralikult sisse sulandunud, aga asi laivis lihtsalt ei töötanud. Sabbath Assembly toimis bändina otsekui oodatud ja vaata et isegi paremini: Jessica karismaatilisus, veenvus ja äkilisus, trummari Dave Nussi dünaamilisus ning kitarrist Mike‘i jõuline elegants. Silmnähtavalt tundsid nad ennast laval vabalt, ja nii mõnigi lugu leidis endale vahejämmi näol täiendust. Kaugel pettumusest, hea mulje jätsid.
Martin: Igasugused kartused olid asjata – Sabbath Assembly oli ka laval hea. Isegi väga hea. Ikka väga nauditava muusikalise elamuse pakkus nelik. Ainuke, milles pidin pettuma, oli vähene teatraalsus ja sõu. Ootasin ikka, et tuleb korralik missa või riitus, mis oleks The Process Church of The Final Judgment’i vääriline, aga sellest hoolimata oli mõnusasti voolav ja maagiline esitlus. Ilus!
Siin need nurka aetud jänkid ongi, susi võtku neid soomlasi. Või peab hoopis põhjanaabreid tänama, et nad ameeriklased siia pagendasid, samas ei tea kunagi mis oleks siis saanud kui jänkid pealaval oleks esinenud, kas sooritus tulnuks veel paremini välja või kogunisti kehvemini. Liigseid sõnu pildumata on selge, et Earth oli tolle päeva üks suurimad tõmbenumbreid ja seda ka ilmselge põhjusega. Earth on eksperimenteerinud oma eksistentsi jooksul erinevate olemuslike vormidega, alustades müralaviinidega ja lõpetades nüüdseks normatiiviks saanud segust poolhalvatud, agooniasse laskunud kesktempol post-rokist ja lonkaval, poolkrapsakalt sammul astuvast lüsergilisest kantrimuusikast; ühendavaks jooneks on säherdune monotoonne nukrus, meeletult ilus ja õrn, välispidiselt esialgu karm, aga küllap see peabki nii olema. Ja tunda seda siin ja praegu, kõikide võimalike meeltega, on kirjeldamatu tunne. Võimas – lihtsalt võimas. Vanad head “The Bee Made Honey In The Lion’s Skull” ja “Ouroboros Is Broken” ja killukene järjest paar kuud tagasi ilmunud “Angels Of Darkness, Demons Of Light 1“-le (peaks ilmuma selle aasta sügisel või järgmise aastal alguses, versioone on mitmeid, kuid Dylan Carlson rääkis nagu midagi sügisest). Nimetatud viimasest albumist mängiti ka suurem osa ette.
Martin: Kergelt kõikuv taustapilt tekitas vahel tunde, et nad on suutnud aegruumi kangasse avavuse käristada ning me kõigume selle serval. Seekord me veel pääsesime ja täitsa sisse ei kukkunud. Mõnusasti veniv ning monotoonne kiigutamine. Midi Theatrei pehmetes toolides oli lausa lust neid nautida.
Lühidalt kokku võttes Sunn O))) kontserdi: tihe ja viskoosne udu nagu Walesi karjamaal kargel sügishommikul; väljakannatamatu müra, et isegi detsibelle mõõtvad aparaadid ütlevad töölepingu üles; preestrid, kummardamas müra ja astumas mõlemapoolsesse ühtesse müraga. Ei mingit märki päikesest peopesal, pimedus ja olematu nähtavus, must auk on kõik endasse neelanud, ja lootust sealt välja pääseda pole. Seal oli müra… ja rohkem müra. Ja seda müra ning kriiskamist oli kuulama tulnud uskumatult suur hulk inimesi, ligikaudu kahe ja poole tuhande pea kanti kindlasti. Arvestades, et samal ajal esinesid kolmel teisel laval niisamuti bändid ja müüdud piletite hulka, siis seda on palju. Hiljem kolmandik küll lahkus. Süntesaatorite taga seisis lisaks tavapärasele koosseisule pealaval päeva avanud Keiji Haino. Sunn O))) andis uue tähenduse mürale ja feedback‘ile.
Martin: Tundus, et nad etendavad, õigemini kirjeldavad helipildis, mis toimus mõni aeg tagasi Jaapanis – maavärin, tsunami ning tuumaplahvatused ja Godzilla. Müra ja häving. Värin ja kaos. Tagasiside ja toss. Suitsu oli enamus aeg nii palju, et ei saanud arugi, mis või kes laval toimetas. Vahepeal oleks seal võinud ka pesukarud kitarre närida ning keegi poleks vahet näinud. Sellegipoolest oli võimas elamus – väga tugev punkt päevale.
Teistsuguse kava puhul tahtnuks osa saada Corrosion Of Conformity ja Incredible Hogi esinemistest.
Martin: Minu “kahjumikirja” läksid veel Place of Skulls ja Winter.
Rohkem videoklippe
