Sissekanded sildistatud: eesti

31
Jul 11

Neoandertals – Ebu Gogo Gutting The Child (2011)

Arvamused puuduvad

01. Homo Floresiensis
02. Child
03. Cut-Throat
04. Funeral Ejaculation
05. The Gutter
06. Entombment
07. Unburying The Carrion
08. Diet Of Worms
09. Survival Beyond Death

Hämarate ja unustatud aegade varju taandunud kütid, primitiivse ja sünge olemusega neandertali inimesed on tänaseks päevaks meie seast jäädavalt lahkunud. See, kuidas nad elasid või pidanuks elama, on siiani kaasaegse homo sapiens‘i fantaasia ning teoreetiliste ja praktiliste avastuste summaarne nägemus. Oletada me ainult võimegi, – saame -, sest aeg on oma töö teinud, ja jätnud alles need mõningad üksikud killud paljudest, mille kokkupanemiseks puudub ainuõige juhend. Puuduvate või kadunud kildudeta pole võimalik korrektset pilti taastada, võib-olla kaugelt lähedane, kui sedagi. Väidetavalt suhelnud neandertali inimene poollaulvas mõminakeeles. Vähetõenäoliselt jõuti seesugusele intellektuaalsele tasemele, mis võinuks viia pärimusmuusika arenemiseni. Neoandertals ei lase ennast sellest häirida ja fantaseerib, milline võinuks olla tolle müstilise pool-inimeste liigi muusikalised püüdlused. Ja nad teevad seda endalegi tahtmatult hästi, tekitamata kordagi kahtluseiva, et justkui oleks tegemist oletuslike nägemustega, mitte originaalse, koopaseintele uuristatud, ammusurnud keeles kirja pandud muusikapaladega.

“Neanderthals Were Master Butchers” (2007) ilmudes olin ma veel võrdlemisi suur death metal‘i nautleja ja kugistasin toda albumit huviga. Säherduse muusika austajate seast oli kosta erisuguseid kommentaare: kes pidas seda albumit tolle aasta üheks geniaalsemaks, kes aga üheks jubedamaks ja seosetumaks. Esikalbum salvestati koosseisus Rain Pohlak bassil ja vokaalidel, ning Roland Seer trummidel. Üsna kohe peale albumi salvestamist 2006. aastal liitus bändiga trummarina Sandra Vungi, kes on tänaseni püsima jäänud ja arenenud nende aastatega Eesti üheks võimekamaks naistrummariks (räägitakse, et nad pidavat nädalas kuus päeva harjutama – raske töö viljad). Peale viimase albumi salvestamist lisandus koosseisu teine bassist, keda hetkel enam bändis ei ole ja kellega vist paraku ühegi esinemiseni ei jõutud. Seda oleks tahtnud kuulda.

Juba “Ebu Gogo Gutting The Child“-i avanootidest alates on selge, et leebe kõrvailu ja turvalise meeleolu garanteerimine ei ole Neoandertalsi prioriteediks, vastutus langeb sinu enda õlgadele. Ajalüüsi väravad avanevad ja paiskavad sind mõnekümne tuhande aasta tagusesse ajajärku, kuhugi Euroopa tühermaale. Uudistad ümbrust, kõnnid mööda tasast jõeäärt ja tõused lähedal asuva kõrgendiku otsa, ja heites pilgu kaugele eemale, jääb sulle mulje, et selles äärmiselt looduskaunis kohas pole peale sinu ja sinu “jumala” kedagi teist, kõrvale jättes mõned tavapärased loomad, keda sa oled varemgi oma tavapärases elukeskkonnas kohanud. Varsti kuuled lähenevaid samme – lohakad ja venivad, astujaid on rohkem kui üks. Mühatused ja korinad, linnud muutuvad närviliseks ning tõusevad õhku. Tunned, et pead peitu pugema. Nähtavale ilmuvad primaadilaadsed olevused. Mida ahvilikku, midagi inimlikku, aga hoopis midagi kolmandat, midagi, mida ükski sinu sajandil elav homo sapiens pole varemalt kohanud. Vaevu julged hingata ja liigutada, süda puperdab nagu ülesmäge rühkiva auto mootor. Ometi võtad sa julguse kokku ja järgned, tasapisi, turvalist distantsi hoides, igat sammu rangelt kalkuleerides, ettevaatlikult, et mitte äratada ebavajalikku tähelepanu; tunned kuidas adrenaliinitulv täidab kogu su keha. Alles nüüd märkad sa karja sabas lohisevaid kogusid, käed ja jalad kinni seotud sitkete väätidega. Kogud, mis on sinu enda liigikaaslased! Hilistes kahekümnendates mees ja naine, kolmas tundub olevat nende tütar, maksimaalselt kümme aastat vana. Kohkud, aga jätkad jälitustegevusega. Sina ja sinu ees raskel sammul tatsavad metslased lähenete kaljueendi alusele, kus paistab rohkem nendesuguseid olevat. Peidad ennast hoolikalt metsaalusesse põõsastikku – sina neid näed, nemad sind mitte -, ja jääd ärevusega edasist ootama. Metslased, keda sa oled nii pingsalt jälitanud, jõuavad laisalt päikese käes toimetavate kaaslaste juurde, tervituseks möirates ja nügides üksteist – kütid jõudsid koju, edukalt, koos saagiga. Sinu vangistatud eelkäijad on elus, vägagi, aga mitte enam kauaks. Suured kivikärakad lömastavad neist kahe vanima koljud, hetkegi ootamata kargavad metslased nende kehade kallale ja hakkavad maiustama. Keerad õõvast silmad samblasse ja ootad; tahad põgeneda, ent miski hoiab sind kinni. Sul on voli põgeneda ja see õudus seljataha jätta. Tukastad jälestusest ja väsimusest. Ärgates avastad ennast pimedusest. Öö. Oranž täiskuu heidab kindla ja terava valgusvihu eendialusele avatud platsile, kus toimus ennist nii võigas veretöö. Otse kuu oranžika valgusvihu keskmes lamab noorim liigikaaslane, keda sa nägid mõned tunnid varem nonde metslastega kaasa viidavat. Ta väriseb ja on ilmselgelt hirmunud, hirmu poolt halvatud ja kägistatud.  Kohe on midagi võigast sündimas. Pimeduses on näha tumedaid korisevaid kogusid; ühtlane ja monotoonne korisemine, muutes ainult hetkeks tooni ja siis kahandades vaikuseks, ning siis hakates uuesti otsast peale. Pimedusest tõuseb esile teistest metslastest tunduvalt kõhetum kogu, sammudes vaevaliselt longates valguses suunas, möirates ja vehkides samal ajal kätega. Tundub, et on selle karja juht, või siis midagi preestriseisundi lähedast. Kämbu, nimetagem teda sedasi. Jah, tundub, et sa oled sattunud riituse tunnistajaks. Tunnistajaks, et too tütarlaps ohverdatakse kellegi või millegi hüvanguks. Kämbu seisatab ja vaikib, suunates flegmaatilise pilgu kuu suunas. Vaikus ja meeleheide, kujud pimeduses jätkavad oma palvet. Sekundi murdosa jooksul pöörduvad Kämbu silmad noore tütarlapse suunas, teine murdosa selleks, et suruda hambad noorde pehmesse kehasse ja rebida soolikad väljad. Teised jätkavad transis korisemist, laskmata ennast segada brutaalsest mõrvast otse nende silmade all. Kõik. Kargad äkiliselt püsti, hoolimata mürast, mis võib teisi sinu sealviibimisest teavitada ning hakkad paaniliselt tagasi jooksma arvatavas suunas, kust sa siia tulid. Arvad ennast kuulvat metslaste korinaid ja rõhuvaid samme. Vahetpidamata koperdad, ent jätkad visalt põgenemist ja ei plaanigi alla anda, ehkki kurnatus tahab silme eest mustaks võtta. Endalegi ootamatult jõuad sa tagasi kohta, kus sa ajalüüsi väravast välja kukkusid. Metslastest ei ole enam jälgegi. Haarad tolle äärest kinni ja vinnad ennast üles, et alustada reisi tagasi oma päritoluaega. Pääsesid, loodetavasti.

“Neanderthals Were Master Butchers” ühtlane ja sültjas mass on asendunud selgelt eristavate kihtidega, olgu nendeks trummid, bass ja korinad. Keerukad, džässiliku allegooria meelaste kombitsate vahel hüpitavate struktuuride tormakus ja pidev meeleolu- kui suunamuutused, üksmeelselt ja mängleva kergusega muutustega ühinevad kihid/instrumendid, valmistavad kuulajale omamoodi huvitava elamuse, kas see talle meeldib või mitte. “Ebu Gogo Gutting The Child” lood nõuavad nende esitajatelt üksjagu oskusi ja vastupidavust ning kuulajalt parasjagu valvsust ja kannatust, et too pideva raputamise kestel alla ei kukuks.

Rain Pohlak (bass, vokaal) ja Sandra Vungi (trummid).

Hinnang: 4/5

Neoandertalsi kodulehekülg
Neoandertals @ Encyclopaedia Metallum
Neoandertals @ Bandcamp
Neoandertals @ Facebook
Neoandertals @ MySpace

, , , , ,
19
Jun 11

Rabarock 2011 avapäev ehk kuidas jääda ellu vihmasabinas ja kõiketäitvas sopamülkas

Arvamused puuduvad

Rabarock tuli peale aasta pikkust pausi tagasi tugevamana kui iialgi varem, olen kuulnud sealjuures ka vastupidiseid väiteid, aga need on õnneks vähemuses. Vaatamata isegi asjaolule, et konkreetset huvi pakkusid kõigest paar bändi, sekka paar juhuslikku elementi, mis töötasid ootamatult hästi, ja nimed, keda ma kuidagimoodi antud festivali määratlusega siduda ei osanud. Taotluslikult laiahaardeline esinejate nimekiri, selle kultuuriline mitmepalgelisus tõi samavõrra laia ja kireva publiku oma lemmikesinejaid kuulama ja vaatama, mind viisid sinna näiteks suur armastus Electric Wizardi ja Circle‘i vastu. Kuus tundi ühtlase vihmasaju käes, üksikud momendid selgust, mudane jalgealune ning pidev märja kassi tunne, jahedus, ja gravitatsioonikünnise ületamine Tartu poole tagasi sõites, kui neljarattaline, selg ees astronoomilisel kiirusel kraavi poole sööstis (kõik jäid õnneks terveks) – peale selle pole midagi kurta, peab vaid tänama korraldajaid.

Enesele teadmata sihipärast rada pidi astudes, järgides üldist voolu, jõudsime piletisappa täpselt ajaks kui alustas hiljuti oma teise kauamängiva üllitanud ja paljukiidetud indie-pop-rokk kollektiiv Ewert And The Two Dragons, eesotsas kunagise “Kaks takti ette” konkursi võitnud ja mitmetes erinevates kollektiivides tegev/tegev olnud Ewert Sundja. Paar kuud tagasi ilmunud “Good Man Down“-i pole ma ise veel jõudnud kuulata – kahtlemata peaksin -, kuid nii mõnedki tuttavad ja sõbrad on toda kiitnud. Ewert And The Two Dragons nõidus vihma välja, või oli see siis ikkagi hiiglaslik pilvemagnet mis vihmapilved Järvakandi kohale tõmbas ning tühjaks pigistas - esimesed kerged piisad langesid. Säherduses kerges sabinas mõjus nende küllaltki mitmetahuline indie-romantika huvitavalt.

YouTube Preview Image

Ewert And The Two Dragons @ MySpace

Ultima Thule fänniks ma ennast ei pea, kuigi nende loometööd olen austusega kuulanud juba pikemat aega, küll kehva järjepidevusega. Minu karmid sõnad ja hoiak möödunud aastal ilmunud albumi “Jälgede jälgedes” suhtes võisid olla ennatlikult skeptilised, kontserdil avasid uued lood ennast mõneti paremini. Meeletult hea heli lisaks. Need mehed pole kunagi liiga vanad. Eesti roki ja bluusi raudvara.

YouTube Preview Image

Ultima Thule @ MySpace

Kuskilt oli kosta Soome armuroki kollektiivi Sunrise Avenue ümisemist, kõlas halvasti ja väidetavalt oligi halb, ise lähemalt kuulama ei läinud. Aeg möödus ja tuttavad näod vaheldusid. Reede õhtu, esimese päeva vaieldamatu peaesineja – ei huvita, mida teised ütlevad ja keda peaesinejaks peavad, sest minu jaoks oli peaesinejaks siiski järgmine bänd  - tegi B-laval soundcheck‘i, esimesed rutakad tõttasid lava juurde, ent pidid pettuma, sest heli saadi kiiresti paika, professionaalsuse küsimus, ja olid sunnitud pool tunnikest veel ootama. Kohalik tunnustatud okultist-kokk Heiki keetis samal ajal tumedatele jõududele maopeadest, nõgestest ja neitsiverest kõhutäidet, tühja kõhuga pole ju ilus missat pidada, kõhukorin võib saada saatuslikuks.

Mõni üksik minut enne päeva tippsündmust, kui hetkeks tekkis tunne, et vihma pärast enam muretsema ei pea, avanesid uuesti kraanid. Ja sealt nad tulid, bänd keda on siia nii kaua oodatud, ja bänd keda on nii paljud ihaldanud näha, bänd kelle siiamaile toomine näis lootusetu üritusena, aga ometigi on see tõeks saanud, see pole silmapete, see on Electric Wizard. Ootusärevus. Riitus algab, preestrid ja preestrinna marsivad uhkelt lavale, salakaval grimass palgel, esimesed nihestatud noodid võnklevad ja helimateeria hakkab voolama, sisenedes kuulmekanalite kaudu ja kandudes iga järgneva noodiga lähemale kesknärvisüsteemile, kontrollides avaloo lõpuks sinu keha täielikult. Massipsühhoos hoogustub iga järgneva looga, ohverdatakse esimesed elavad, peapreesteri sõnad avaldavad austust olenditele, kelle nime me ei taha kuulda ja kellega ainumalt silmside loomine võtab kaameks; mehepojad noolivad kiivalt preestrinnat, karistuseks seotakse ohvritappu ootavad peatud olendid veelgi joovastavamalt hukunootide lembusesse. Muusikaline pingestatus näib käsikäes käivat valitseva ilmastikuoluga – mida valjemalt Electric Wizard mängib, seda rohkem sajab. Müstiline atmosfäär. Alles jääb absoluutne tühjus. Hing paistab alles olevat, kuid midagi nad enesega kaasa võtsid.

Ettekantud missade seas olid näiteks “Witchcult Today“, “Satanic Rites Of Drugula“, “Dopethrone“, “Funeralopolis“, “Return Trip“, “Black Mass” ja “The Nightchild“. Kogenuna viimase aasta jooksul ühte kui teist, siis peab tõdema, et see kontsert oli lihtsalt meeltpuhuv.

YouTube Preview Image

Electric Wizard @ MySpace

Electric Wizard väntsutas meeldivalt läbi, ideaalne hetk mil too päev olekski võinud lõppeda. Ootamas oli aga Circle, seega polnud võimalik lahkuda, ehkki vaim oli närtsinud ja pigem oli soov minna koju ning sooja teki alla pugeda. Mustasch ei meeldi mulle ei plaadilt, ja nagu välja tuli, siis ka mitte laivis. Kaua ootamist.

Circle‘i stuudioalbumid jagunevad üldiselt kahte leeri: on head ja on igavad soperdised, mis kohe üldse ei sünni kuulata, neid teisi satub valgete lammaste hulka kahjuks rohkem. Produktiivsus ei kaalu üles ebaühtlast kvaliteeti. Circle‘iga oli mul õnn kohtuda täpselt paar kuud tagasi Hollandis, Roadburni festivali raames, kui nad esinesid sõsarbändi Pharaoh Overlördiga, eraldi set‘ist ei jõudnud kahjuks osa saada, justkui veebruaris Heliosphere festivalil sündinud etendusest. Just nimelt etendus, muusika on sellest mängust kõigest üks osa, teine osa on vahetus kontaktis lisanduv teatraalne suhestumine, hallide kogude parodeerimine ja kangelas-eepiline sodoomia, kaabakate vankrirattal lõhkirebimine ja hüpnoositeraapia. Nõrganärvilistele ei soovita, sündsusepiirid on kerged kaduma. Circle‘i kontsert on elamus, alati.

Äsja ilmunud “Infektio” (2011) tundub olevat üle pika aja taaskord seesugune album, mida julgeb kahetsuseta kuulata (tagajärgede eest ei vastuta), seda julgen küll väita esmase pinnapealse kuulamise järel (üritan järgneva nädala jooksul sügavamale tungida), aga küllap on söödav.

YouTube Preview Image

Circle @ MySpace

Rohkem videoklippe

, , , , , , , , , ,
30
May 11

Badass Yuki – Black Apple Trip (2011)

Arvamused puuduvad

01. Asthesungoesdown
02. Jacques Lacan On CSR!
03. Changeling
04. Litoral
05. Camel! Lights! Cerveza!
06. Fiji
07. Not A Heart Attack
08. Inframan
09. Rollercoaster Town
10. Take A Chance
11. Downtown Revisited
12. Vibrant Dreams

Varakevadine skisofreeniahoog, möödunud aasta kidura saagi viimased riismed, lume alt sulanud mustade, ühtlaselt hallikasvalgete tupsudega kaetud õunte mõrkjasmagusalt uimastav tinktuur, mürk või esmaklassiline, võrdlemisi tavaline, pea iga hästivarustatud majapidamise hüljatud nurgas mulksuv koduvein, seisab vastamisi põdura tinasõduriga, vasikasilmad ja õilis pisar silmanurgas, ja see unustamatu napoleonlik muie; lonkab ja on muidu kehva tervisega, aga teenima on ta valmis – nii ta vähemalt ise väidab -, kuidas siis teisiti. Seedesüsteemi siseneb seesamune must ollus, millele ensüümid viivitamatult hambad külge löövad. Kohati lausa nahaalne soldat – jah, tuleb välja, et ta on sulaselge suli ja närune petis, pistis teine nüüd ka viimase söödavad pala nahka, mis oleks kahekümne viie pealist roodu kahtlemata nädal aega elus hoidnud -, mässitakse ruberoidirulli ja lükatakse mäejalamil pesitseva vaenuliku pataljoni suunas veerema. Nelikümmend kolm sekundit hiljem, tunnikiirusel sada kaksteist kilomeetrit, pritsitakse lonkava sõduri ajud sinakashalli betoonrajatise seinale, oh seda süüdimatut valearvestust ja kunstilist saamatust. Aga milline sooritus ja vaprus! Vaenlase eesrinne kärvab vähem kui tunniga, sest must katk on valla päästetud. Neljakümne kolme sekundi jooksul juhtus palju enamat, kui me ette oskame kujutada, võib-olla koges vapper soldat teist, tulevast poolt oma kaheksakümne kuue aasta pikkusest elulõngast, tollel ajahetkel oli ta täpselt nelikümmend kolm aastat vana, ei ühtegi sekunditki rohkem ega vähem. Väest vabastatud kroonilise peavalu tõttu.

Neljakümne kolme sekundi müsteeriumi vastuseni jõuab võrdlemisi primitiivse lahenduskäigu kaudu – eeldusel, et selline eksisteerib -, samas välis-ja kodueestlastest, kolmest parasjagu noorest kui vanast mehest koosneva ešeloni Badass Yuki debüüt “Black Apple Trip“ on ligi kuuskümmend korda pikem, ja see on mõneti olulisem ajaruum, millega seotud olla. Emotsionaalne kui muusikaline ampluaa on laialdane, võimalik, et isegi liiga lai, muutudes tihti väsitavaks ja ärritavalt koormavaks, meeleolud on kogukad ja ilma erilise hingamisruumita. Üllatav reserveeritus ja enesestmõistetav kompleksidevaba sooritus: depechmodelik kaosearmastus ja daftpunkilik reaalsusest irdumine, selle tasandumine reaalsuseks kui enese vastu pöördumine puhtkaootilise loomuse tõttu. Psühhedeelne müra kohtub lärmaka ja ekstravertse tantsumuusikaga. Kirkamad hetked: “Jacques Lacan On CSR!“, “Changeling“, “Camel! Lights! Cerveza!“, “Fiji“, “Downtown Revisited” ja “Vibrant Dreams“. Lemmikpalaks osutubki vahest viimasena mainitud ”Vibrant Dreams“, veerandtunnine sümfoonilise müra ja elektroonilise nirvaana piki selgroogu allapoole roniv halvatus.

Katkused õunad.

Paul Sild (kitarr, heliefektid), Mart Avi (elektroonika, vokaal, helirežii) ja Aigar Vals (trummid, perkussioon)

Hinnang: 3.5/5

Badass Yuki @ Facebook
Badass Yuki @ MySpace

, , , , , , , ,
13
Feb 11

Phlox – Talu (2010)

Arvamused puuduvad

01. Võib-olla dresiiniga
02. Hullelu
03. Monokkel
04. Ooode
05. Loomaaed
06. In the Wood
07. Siil
08. Istu. Viis.
09. Augustin’
10. Binokkel

Tallinna futuristliku džässiseksteti möödunud püüdlus, pealkirjaga “Rebimine + Voltimine” (2007) koosnes peenekoelistest ja läbimõeldud kompositsioonidest, fantaasiaküllusest ja toretsevatest luulumaailmadest, rännakutest mis viisid penikoorma saabastel mis tahes maailma nurka, ja alati oli seal küllus, puudus on tolles ideaalühiskonnas tabu. Küllus mis ajas ahneks ja pani rohkemat nõudma – aga nagu ahnusega ikka, juhtuvad halvad asjad: avali maailm hakkas kokku tõmbuma ning tahest tahtmata rõhus klaustrofoobia ja senitundmatu, nimetsi õõvastav ja häiriv tunne, nagu keegi üritaks paljaste kätega neere välja opereerida ja silmamunast hõbedaselt läikivat süstlanõela läbi torgata. Ärritav, mis? Ärrituse tase sõltub olendi residentsusest välisele ärritusetekitajale või allergeenile. Laheduseks on seespidiselt kasutada vitamiine (ja miks mitte ka millegi kangemaga need alla loputada) või lasta ennast järjepidevalt ärritada, kuniks tekib krooniliselt süvenev suvaism. Ma andsin lihtsalt alla. Phloxi laivid on hoopis teine teema, seal me ei näe ega tunneta midagi, mis võiks meie perfektse sisemaailma kollateraalselt põrmustada, pigem vastupidi: kevadine lilleaed, mille spektraalne, tugevalõhnaline, ent mitte vastikustunnet tekitav heliaroom kandub kaugele, esmalt meie endi sisemaailma, hea tuule korral võib katta isegi kogu ümbritseva maailma.

Phloxi allegooriline ristiretk “Piima” (2004) on mulle alati kuulamisrõõmu pakkunud tänu oma tükiti spontaanse väljendusvormi tõttu. Mingil määral tundub “Rebimine + Voltimine” täiesti loogilise vaheetapina, millel on tugev side eelduse ja järeldusega. ”Talu” sai võrdlemisi neutraalse kohtlemise osaliseks: polnud eelarvamusi ega ärevust. Kohtlemise osaliseks sain hoopis mina ise. “Talu” puhul kehtivad samad head sõnad, mis sai “Rebimine + Voltimine” – on ahnus, aga see on ahnus mille eesmärk on puhta eluessentsi tootmine, ahnus mis hoiab silmad enesel, sest kurat sa tea mis ta järgmiseks otsustab teha, ja ahnus mis iseendagi söömisel hoogustab maailmade laienemist. Vana hea analoogtehnikaga on purki püütud vänge aroom, selle vaimu virgutav pehmus ja julgustav usaldusväärsus, annab juhtohjad naturaalsele kõlale. “Talu” tõukab Phloxi aina sügavamale Magma laadsete näitemängude maailma, lähemale John Zorni intellektuaalsele helikeelele ja Sunbirdsi veepinnal vahutavale päikeseloojangule.

“Talu” ergas ja radikaalidest vaba kliima köidab kuulaja ligemale tunniks, alustades lüsergiliste dialoogidega, kus kõnelejate rollid ja substantsiaalsed väljavaated muutuvad tihtilugu üheainsa silmapilgutuse jooksul, trotsides jumalakartlikust, murdes sealjuures kõiki 13-t gospel-avangardi kivisse raiutud, üleastumisel ränka karistust väärivat lakoonilisuse põhiteesi, sulandudes viimaks pehmemakõlaliseks, koherentsete impulsside najal mõtlikult voolavaks džässrokiks, otsides seeläbi tajutavat lunastust. Intensiivselt seostatud ja saksofoni veidikene teistest esilekerkivama egiidi all mööduvad kaks esimest lugu “Võib-olla dresiiniga” ja “Hullelu“. “Monokkel” saab alguse huvitavast motiivist, mida kannab vahelduva eduga edasi mängu tulev viiul. “Ooode” kehtestub ägeda rütmipäästikuna, mööda mägiteed kihutava veoautona, otsast otsani täis tuubitud lõhkeainega, iga hetk valmis õhku lendama, kuid vaid ei oleks teisi dialoogis osalejaid, kes asetavad rataste alla pehmed õhkpadjad. “In The Wood“, “Istu. Viis” ja “Augustin‘” on kergemad ja lunastust otsivad lood, andes kohati kuulajale hingetõmbepause, ja natuurilt rahulikud, ei ürita vastu võidelda kuulaja soovidele. “Siil“-ilegi on selge, et “Talu” on üks ütlemata mitmekülgne ja igakordselt uusi tõlgendusvõimalusi pakkuv kauamängiv, ja üritab seda õõnestada miniatuurse freak-out‘iga, mis paraku ainult vürtsitab toda artikuleeritud tervikut.

Võrreldes varasema materjaliga, on “Talu” Phloxi kõige tehnilisema taotlusega album – vähemalt nii on välja kukkunud – , mitmekülgsem ja mõneti rohkemate sfääridega, kust saavad erinevate soovunelmatega kuulajad kinni haarata ning reisi alustada Phloxi arvukates maailmades.

Phloxi põhikoosseisu kuuluvad: Kalle Klein (saksofonid), Raivo Prooso (bass), Pearu Helenurm (klahvpillid), Kristo Roots (kitarr), Madis Zilmer (trummid), Allan Prooso (perkussioon).

Sessioonimuusikutena on “Talu“-l kaasategevad Pastacas (flööt, üminad), Maarja Nuut (viiul), Liis Jürgens (harf) ja Vambola Krigul (vibrafon).

Hinnang: 5/5

Phlox @ MySpace
Phlox @ PureVolume

, , , , , , , ,
24
Nov 10

Intervjuu: Highmachine

Arvamused puuduvad

Foto: Rene Suurkaev

Kõrge masinaga, metafooriliselt, meenub mulle traumaatiline kogemus varjasest lapsepõlvest. Oli selline hiiglaslik kollane traktor, nimena kandis numbrit – näis juba kaugelt suur ja hirmuäratav, üles kabiini ronides, pika meelitamise peale,  ja välja vaadates paistis silmale kõik nii tillukene ning teistsugune olevat. Masina liikudes pikapeale hirm siiski rauges ja sõidust kujunes huvitav seiklus. Lähedale ikkagi ei julgenud minna järgmisel korral. Muusikakollektiiv Highmachine, paistab siitpoolt vaadates ka liikuvat, vastukarva suurele ja hirmutavale kollasele traktorile, ei pane enese eest jooksma, kuigi täistuuridel teevad nad vahest isegi rohkem müra.

• Tere! Esimene kokkupuude oli Teiega selle aasta varakevadel, kui esinesite Tartus, Plink-Plonkis Rohelisel Planeedil: jäite meelde küllaltki mitmekesise ja huvitava kavaga, ja mõistagi energilise loomuga solistiga. Kusjuures see oli vist koguni Highmachine päris esimene kontsert? Kas ma lugesin kuskilt või keegi rääkis teie saamisloost suusõnaliselt, kuid äkki olete nii lahked ja värskendate mu mälu, – vahest oli see loll tühijutt, detaile härrased, ja rohkelt -, räägite lähemalt mis kandi mehi olete ja kuidas ning millal Highmachine sündis, senised saavutused.

Rainer: Täiesti tühjast kohast helistas mulle Ken, kellega me koos Ruhus mängisime ja uuris kas ma ei tahaks tulla uude projekti laulmist proovima. Kuna Leech oli siis juba pea pool aastat seisnud, siis bänditegu juba kripeldas jälle ja olin kohe nõus. Varasemast ajast oskavad ehk teised rohkem rääkida.

Ken: Kuna vokalist mängib bändis olulist rolli, siis katsetasime enne kui Rainerini jõudsime kolme erinevat lauljat. Vokaalses mõttes polnud neil vigagi. Raineri suur eelis oli see, et ta sai lennult aru mida me teha tahame ja oli tunduvalt rohkem kursis seda stiili muusikaga.

Taavi: Meil oli Keniga juba pikemat aega soov teha stoner-rokki, kuid proovideni jõudsime tükk maad hiljem, kui Ken pakkus, et võiks proovida jämmida koos trummariga. Siis ma veel ei tundnud Steni, kuid esimesest proovist saati klappis meil kõik väga hästi.

Sten: Selle bändi alguse juures oli Ken ka minu jaoks “out of the blue” mees. Ma olin trumme mänginud suht vähe ja oskused peaaegu puudusid, nii et seda üllatavam oli, kui Ken ühel Jaanipäeval pakkus, et teeks koos bändi. Mõtlesin, et kas ma saan ikka hakkama sellega, aga kahtlesin, mis ma kahtlesin, esimesest proovist alates oli selge, et asi toimib.

• Seda et Rainer on/oli tegev kollektiivides Ruht (kahemeheprojekt koos Jarmo Nuutrega) ning Leech, teavad vast enamik vähegi sedasorti muusikaga tuttavad olevad inimesed. Kuidas teiste liikmetega on: kas kõrvalt on töös mõni iseäranis huvitav projekt, mille käekäigust võiks teada ja missuguste bändidega seob möödanik.

Rainer: Tegelikult, Ruht oli lõpuks ikkagi täismahus livebänd ning Ken mängis seal bassi. Sealt tunnemegi ja ilmselt Ruhuta poleks sellisel kujul seda bändi ka. Minul hetkel muid projekte käsil pole, tahaks selle pundiga kuhugi kõigepealt jõuda.

Ken: Ruht oli esimene bänd kus sain käe valgeks reaalse live mõttes. Varasemad bändikatsetused on jäänud prooviruumi tasemele. Sellel ajal sai midagi deathi sarnast tehtud.

Taavi: Eelnevalt oli ikka igasugu keldriprojekte, kuid lavale jõudsin alles bändiga Deceased Dreams (nüüd Syrcity). Mängisime meloodilist death metalit. Tundub, et meid kõiki on muusikaliselt metal üsna palju mõjutanud.

Sten: Esimene bänd oli keskkooli ajal Tormented. Seal mängisin kitarri. Tegime sellist nu hõngulist metalit, võitsime konkursse, tegime paar demo ja läksime laiali. Ideoloogilistel põhjustel on vist õige öelda. Äge oli. Peale selle on igasugu proovika projekte olnud, aga nendest enamused olid lihtsalt katsetused. Paar asja on peale Highmachine praegu veel, aga nendest on veel vara rääkida.

• Personaalsele tasemele laskudes: mõne sõnaga enda kohta ja kuidas iseloomustate teisi bändiliikmeid. Selles ma olen päris kindel, et lahedamaid kaaslasi on raske leida, aga mis teeb nad niivõrd oivalisteks ja asendamatuteks?

Rainer: Peamine, et on lõbus. Proovis on lõbus mängida nii vanu asju, kui mõelda välja uusi, mingit lolli egohõõrdumist pole, kõik on üsna samade huvidega ja samal lehel kõigi asjadega. Ega väga paremat ei saagi ühelt bändilt tahta.

Ken: Kõikidel on võrdne sõnaõigus ja loominguline vabadus. Tunnen kaasa pillimeestele, kes peavad sooloprojektides “kehasid” mängima.

Taavi: Sellist muusikat ei saa teha puhtalt pillimängu oskuse põhjalt, vaat et oluliseim ongi just õhkkond, mis proovis valitseb. Mõistame teineteist väga hästi.

Sten: Meie musa on paljuski tasanditel liikuv ja kõik saavad sellest üsna samaselt aru. See tähendab, et keegi ei pea oma koha pärast lugudes ja proovides võitlema. Selles mõttes on need lahedad kaaslased küll: oivalised ja asendamatud. Mõnus.

• Olen kuulnud Teid laulmas sellest kuidas Teile ei meeldi üheksast viieni tööl käia, vabal ajal hängite burksiputkade juures ja lahjendate rohke kange alkoholi ning rasvaste burkside koosmõjul sotsiaalseid erimeelsuseid, ja unistate meelaste sootrollide limpsimisest ning üldse sellest kuidas elu on raske ja samal ajal ka natukene naljakas – kõlab justkui keskmise usina töömesilase argipäev, küllap ongi. Pilguheit ühe loo teksti sünni ja kivimasenduses rifikamalute taha ei tee paha! Näituseks.

Rainer: Ma olen üsna vilets luuletusekirjutaja, seega on mul vaja mingisugust põhja. Kui mõned käigud juba koos, siis tavaliselt üritame selle väga roughilt linti saada, mingi loop näiteks, mida ma siis mõned päevad ketran ja tavaliselt mingil hetkel tuleb kas temaatiline idee, või mingid sõnaread, mida siis koos proovis arutame ja seame. Aga mingit eraldi lugudekirjutajat meil pole, kõigil on ikka kõiges sõna sees.

Ken: Kuigi Highmachine ei kõla nagu bluus siis sisuliselt minu jaoks seda ta on. Lood on reaalsest igapäevaelust. Kosmosest laule ei ole.

Taavi: Just, kui 30 aasta pärast neid sõnu uuesti lugeda, siis võiks see just anda aimu kuidas mõtlesime ja mille üle nalja tegime.

Sten: Mina üheksast viieni tööd ei tee. Tavaliselt teen kuuest kümneni. Õhtuti. Vahest kümnest kümneni.

• Julmalt muserdava ja üksluise elu kõrval on Teil kahtlemata teisigi inspiratsiooniallikaid. Rahvuseepos “Kalevipoeg“, Mercury vuntsid, Iommi tömbid näpud ja riffid, Tallinna linna auklikud tänavad ja elamurajoonide vahel puhuvad tuuled – mõned stoilised näited.

Rainer: Soome ehitajad, halbus, lollus.

Ken: Reaalsus inspireerib – tuleb osata seda vaadelda.

Taavi: Elamine põneval ajastul.

Sten: Töö inspireerib. Mul on sellega vedanud. Täpsemalt mäng, mitte töö. Reaalsuse muusikaline taust. Kuidas see kõlab?

• Nimi on teil ikka nii stõuner, et annab veel rohkem stõuner olla - imestan ja imestan, pihta ei saa kuidas üks endise idabloki maa bänd nii triviaalselt laheda nime sai, ilma et sellele konkurentsi oleks. Aga tegelikult, Teie nimel on kindlasti mingisugune sümboolsem tähendus?

Rainer: Nimi tuleb Kenilt ja Taavilt, kuigi ma bändi liitudes natukeaega üritasin pressida Highmachine asemel Lowmachine, aga see väga ei võtt vedu. Kuid mida aeg edasi, seda paremini Highmachine nimena minu meelest töötab.

Ken: Tegime Taaviga esimesi demosi ja oli vaja Nuendost eksportides failidele nimed panna. Pakkusin suht lampi aga tõenäoliselt Taavi DVD kollektsioonist sai inspiratsiooni (H.G. Wells “The Time Machine” 1960). Esimene osa “high” vast ei vaja seletust ;)

Taavi: Kindlasti tahtsime, et nimi kõlaks tähenduslikult ja vihjaks ka bändi muusikalisele stiilile. Kui praegu mõelda, siis high ja machine on üsna vastandliku tähendusega. Võib näha mõningast konflikti korrastamatuse ja reeglite vahel. See väljendub ka meie loomingus.

Sten: Taavi ja Ken jah vastutavad selle nime eest. Mul ja Pezil või noh, tegelikult kõigil jäi vahele see nimevaliku protsess. Tundub, et see sündis lihtsalt ja loomulikult. Paljude bändide nimed punnitatakse läbi kompromisside liikmete ühiseks nimetajaks. Selle tulemusena ei tähenda paljude bändide nimed suurt midagi ja peale trendide muutumist kaob ka see vähene. Masin on alati masin sõltumata moest ja “high” on alati moes, kui nii võib öelda.

• Stõuner ja doom, vahel käsikäes – nišid mõlemad, aga millise bändina Highmachine ennast näeb? Kuidas Te ise sõnastaksite oma ideoloogilise žanrimääratluse ja elusügava filosoofia? Esoteerilisest staatusest on mõlemad igatahes siinmail vabanemas (praktikas vistist juba ammuilma) ja üha rohkem levipinda leidmas. See saab usutavasti ainult head tähendada? Üksjagu bände tuleb peale, keegi ei taha ära minna – kas fänne sedasi väheks ei jää?

Rainer: Žanr on selline keeruline teema, mulle tundub, et meie puhul tegemist riffirokiga, mis laenab sealt kust parasjagu tundub, et vaja. The power of the riff compells! Väga ennast lukku panna ühte või teise teemasse on üsna mõttetu, seda teeb alateadlikult bändi kollektiivne (loodetavasti hea) maitsemeel niikuinii ja väga kitsasse žanri jäädes on jube lihtne mingeid stampe kasutama hakata, mis sellise musa puhul kerged tulema. Kübeke doomi või rockabillyt või kantrit väga hea vaheldus. Eesti musaskene on viimasel ajal jälle elavamaks muutunud, esinemiskohti ja üritusi juurde tulnud, seega küll fänne jagub. Ja kui jagub vähem, siis mis seal ikka, peaasi, et saaks veidigi musa teha ja end sedaviisi välja elada.

Ken: Eks saund ja mängimisstiil seovad erinevad stiilid ikka tervikuks. Üldine põhimõte on hoida kõik võimalikult analoog ja loomulik.

Taavi: Meile meeldivad teatud tüüpi riffid ja meloodiad, oluline on groov, doom ja üldine saundiline raskus aga annavad muusikale vajaliku kaalu ja sügavuse, kuhu enda emotsioonid heita.

Sten: Minu jaoks väljendavad stoner ja üllatus-üllatus trance täpselt sama asja. Elektrooniline transi muusika väljendab kosmose eluta pool, enamasti puhtalt analoogist lähtuv stoner, kosmose elusat poolt. Mõlemal on omad seaduspärad ja mõlemad on üksteisele hädavajalikud loomaks tervikut. Proovis ja laval tekib endal mängides tunne, aisting ja tundub, et me suudame selle ka üsna vahetult kuulajani viia.

• Praeguseks on Teil juba nii mõnigi esinemine seljataga. Ja need kindlasti ei ole möödunud ilma pikantsete vahejuhtumiteta, või on tõepoolest vedanud ja kratid pole kollitanud. Huvitavamad kommentaarid, mida Te olete enda kohta kuulnud peale järjekordset kontserdit?

Rainer: Neid on praegu tõesti vähe olnud, aga Tallinna viimane Fuzz jäi väga meelde, esiteks sellepärast, et me ise seda korraldasime – Keni köögis stencilitega plakatite tegemine kuni lõpuks pea ringi käis ja nii edasi. Aga õhtul peale minnes avastasime, et bänd kellele Sten kardaani laenas, oli sellelt ühe pedaali küljest võtnud ning põhimõtteliselt pulkadeks lammutanud kinnituskruvid lava alla poetades. See oli tore moment. Õnneks aitas Nevesise Ken hädast välja.

Taavi: Ikka surutakse kätt ja kiidetakse, see teeb ainult meele heaks:)

Sten: Esimesele livele Tartusse Rohelisele Planeedile sõitsime läbi kõige jõhkrama tuisu, tormi ja pakase. Korralik algus. Aga muidu veel midagi väga juhtunud ei ole peale selle Fuzzi kardaani jandi. See oli ebameeldiv.

• Noortelt ja edukatelt, karjäärihimulistelt muusikutelt on ikka tavaks küsida, et kunas Teie esimesi töö vilju maitsta saab. Siiani olete hakkama saanud üheloolise demoga ja hiljuti jõudis varemalt kontsertidelt tuttav lugu “Hookers From The Swamp” Trash Can Dance‘i vapustavale, Eesti alternatiivmuusika kogukonda tutvustavale kogumikule “Sügis“.

Rainer: See lugu ongi pärit suviselt salvestussessioonilt, mis pidi aega võtma maksimaalselt kolm päeva, kuid nüüd on veninud pool aastat. Mul on väga kalleid kogemusi sellistelt lindistustelt varasemate bändidega aga seekord õnneks käib kogu protsess meie enda proovikas/stuudios ja rahalist kahju õnneks pole. Seega küll millalgi saame need EP jagu lugusid linti ka. Loodetavasti peagi. Trashi ettevõtmist ei jõua ma siiski ära kiita, sellist isetegemist – DIY stuffi on Eestis kindlasti veel vaja.

Ken: Trummid ja bass on kolmel lool sees. Hetkel on minu taga asi…ei ole kahjuks aega leidnud, et kidra ära teha. Aga võtan ennast käsile.

Taavi: Salvestamine on aeganõudev, eriti kui enda ootused on kõrgeks seatud. Otsime õiget teed kuidas läheneda.

• Vabakava: tervitage, joonistage, luuletage või lihtsalt rääkige mõni vahva jutt.

Rainer: Tervitaks Tölbati poisse, Trashi, Heikkit ja kõiki muid skenemehi kes jätkuvalt tõestavad, et kõik tuleb ise teha, ega keegi eest ära ei tee ja kes samas ka heaks näiteks, et ega Eestis bänditeoga rikkaks ja staariks ei saa – musa tuleb teha sellepärast et lõbus on. Paljudel bändidel tuleks see lihtsalt aksepteerida ja kõik sujuks paremini.

Ken: Tundub, et selline muusika hakkab siin alles hoogu koguma. Huvitavad ajad.

Taavi: Tänaks kõiki, kes on viitsinud meie livedele tulla!

Sten: Hetkel olen tööl. Otse tööst.

“Nad kõnelevad vähe; nad isegi nagu tunnevad vähe, sest tunne on neil peidetud kui kuld. Igas tantsus veetakse aurukatelt ja pekstakse vilja. See on püha toiming, kus alati juhtub midagi pühadusevastast, mõned neist mõtisklevad pisut. Ja nii autor kui ka inimesed näivad tajuvat, et kuis ka aja peksumasin neid ei raspeldaks, elu on üks ilus, jõuline ja naljakas asi.” — Voldemar Panso.

Highmachine kodulehekülg
Highmachine @ MySpace
Highmachine @ Facebook

, , , , , ,
← Vanemad sissekanded